Raamatu algus

Minu nimi on Casey [keissi], ma olen meessoost, 25-aastane, elan Tallin­nas, kuhu ma peaaegu poole aasta eest tagasi kolisin, ma olen 176 cm pikk, tumepruunide lühikeste juuste ning roheliste silmadega, ja veel üks oluline asi: ma olen vampiir.

Keegi muidugi ei usuks mind, kui ma seda neile räägiks, ja miks nad peaksidki. Ma ise ka ei uskunud, kui ma vampiiridega tutvusin. Isegi pärast seda, kui nad mu verd imesid ja keeldusid päiksevalguses õue minemast.

Esmakordselt kohtusin vampiiridega peaaegu viis aastat tagasi, kui tööta­sin kelnerina ühes Tallinna vanalinna restoranis. Ühel aprillikuu õhtul pärast kella kümmet tulid restorani kaks välimuse järgi kahekümnendates väga kahva­tut prantsuse keeles kõnelevat inimest. Mees oli umbes minu kasvu, võrdlemisi heledate tuhmide juustega ning kandis teksasid ja pintsakut. Naine oli veidi lühem, tumedate juustega, heledas kleidis ning ülimalt ilus. Nad mõlemad paistsid juba esimesest pilgust väga võluvalt müstilised, kogu nende välimus, käitumine, jutt, aktsendid jne.

Mina osutusin nende ettekandjaks ning olin sunnitud neid inglise keeles teenin­dama, kuna mu prantslasi vihkav ülemus oli tööl. Ilmselt seetõttu rääki­sid nad vabalt minu läheduses prantsuse keeles, arvates, et ma ei saa nende jutust midagi aru. Minuga hakkasid nad automaatselt inglise keeles rääkima. Naine rääkis puhast briti inglise keelt, aga mehel oli mingi­sugune kerge euroopa aktsent.

Nad tellisid kaks ainsat menüüs olevat taimetoitu ning valget veini. Mind tavaliselt ei huvitanud üldse mu kliendid ja ma sain ülemuselt märkusi, et ma olen liiga ebasotsiaalne. Suhtlesin rohkem ainult prantslastega, kuna nad olid üllatunud, et keegi Eesti restoranis saab neist aru, aga selle keelas ka ülemus ära. Lisaks olin ma eelmisel ööl väga vähe maganud ja juba kuus tundi tööl olnud, ometigi suutsid need kliendid minus uudishimu tekitada ning ma tahtsin rohkem nende kohta teada saada.

Eriti äratas uudishimu see, kui ma läksin nende kõrvallauda koristama ning kuulsin mööda minnes meest ütlemas: „Üks sõber elas siin majas kaks­sada aastat tagasi, miski pole enam sama. Ainult see trepp on vist sama koha peal.”

Ma püüdsin veel pealt kuulata, aga nad ei rääkinud enam midagi erilist, ainult söögist ja ühistest tuttavatest. Nad vist said aru, et ma huvi tundsin, ning ei rääkinud igaks juhuks midagi liiga veidrat.

Pärast sööki maksid nad arve ära, aga jäid veel vestlema ja veini jooma, nii et ma pidin pärast kella ühtteist neile ütlema, et me hakkame sulgema. Nad olid ainsad, kes siis veel seal olid. Kõik oli juba koristatud ja teised töötajad hakkasid ka koju minema.

Naine ütles selle peale: „Kas me ei võiks veel natukeseks jääda? Sa võid ka meiega ühineda, kui sul enam midagi teha pole.”

„Ma võiks hea meelega teiega siin terve öö olla, aga mu ülemus tahab koju minna ega usalda mulle restorani sulgemist.”

„Noh, hakkame siis minema,” ütles mees, aga naine ei reageerinud sellele, vaid vaatas endiselt mulle otsa.

„Kas sa oled inglane?” küsis ta mult.

„Jah, poolinglane-pooleestlane. Aga sa?”

„Ma olen ka inglane, Alis, ja see on Conrat.” Conrat noogutas.

„Tere, ma olen Casey… Ja sa oled siis prantslane?” küsisin ma Conratilt.

„Ei, ma olen tegelikult sakslane.”

„Jah, ma mõtlesin, et sul pole päris prantsuse aktsent. Miks te siis oma­va­hel prantsuse keeles räägite? Et teised aru ei saaks?”

Alis vastas: „Harjumusest, me elame juba pikemat aega Prantsusmaal, no ja me oleme ise ka natuke prantslased ja seda liini pidi sugulased.”

Ma olin juba mõnda aega mõelnud, kas nad olid paarike või mitte, ilmselt siis mitte. Nad käitusid kohati flirtivalt ja vahetasid omavahel salapäraseid pilke, nagu loeksid teineteise mõtteid. Alguses tundus mulle, et ma olen nende jaoks olematu. Nüüd aga hakkasid nad minu poole ka niimoodi vaata­ma, meelitavalt, eriti Alis. Ainult mul polnud aimugi, mida nad mõtlesid.

„Tegelikult olid ühed mu esivanemad pärit ka siitsamast Tallinnast,” lisas Conrat pärast väikest pausi.

Me mõlemad pöörasime pilgud hetkeks Conrati poole, aga niipea, kui Conrat selle lause lõpetas, märkasin ma, et Alis vaatab jälle mind, ning ma vaatasin vastu. Ma jäin hetkeks mõtlema ja Alisi salapärane pilk innustas mind nendega aus olema. Ma pöördusin taas Conrati poole ja küsisin talt prantsuse keeles: „Kas seda sa mõtlesidki, kui ütlesid, et su sõber elas siin kakssada aastat tagasi?”

Conrati tundus selle peale pisut ärrituvat ning ta vahetas Alisiga mõne pilgu. Mul hakkas natukene ebameeldiv ja ma tahtsin vabandades lahkuda, aga enne seda pöördus Alis kergelt muiates minu poole ja küsis prantsuse keeles: „Kas sa ei tahaks meiega kuskile edasi tulla? See on meie ainus õhtu Tallinnas ja on veel liiga vara hotelli tagasi minna.”

Mul oli siis kolm varianti: minna koju ja püüda üle väga pika aja, tõenäo­li­selt nuttes, välja magada, minna selle niinimetatud sõbra juurde, kuhu ma sel perioodil tavaliselt öösiti jõudsin, ja veeta taas öö igavas kinniseotud asen­dis poolunes poolrippudes, või vaadata, kuhu ma nende salapäraste välis­maalastega jõuda võisin. Muidugi läksin ma nendega.

Kümme minutit hiljem olin kõik ära lõpetanud, tööriided ära vahetanud, välisriided selga pannud ning sain Alisi ning Conratiga tänaval kokku. Nad arutasid midagi väga vaikselt ja kui ma kuulmiskaugusesse jõudsin, pöördus Alis minu poole: „Sa vene keelt oskad?”

„Jah.”

„Saksa?”

„Väga vähe.”

„Ladina?”

„Ei usu.”

Me hakkasime edasi jalutama ja nad jäid mõneks minutiks midagi ladina keeles arutama. Nad rääkisid nii vaikselt, et ma poleks ka prantsuse keeles neist peaaegu üldse aru saanud. Ma jälgisin neid, nad rääkisid aeglaselt ja jäid mõned korrad mõtlema, jättes mulje, et nad seda keelt väga ei oska. Ma oletasin, et nad olid seda lihtsalt ülikoolis või kuskil natuke õppinud.

Nende rääkimist jälgides märkasin ma esimest korda nende kihvasid, algu­ses Alisil, kui ta korraks naeratas, ja kohe ka Conratil. Need polnud väga silmatorkavad ega palju pikemad kui mõnel inimesel. Ma võtsin seda ainult märgina, et nad tõesti on sugulased. Välimuselt polnud neil muid ühiseid jooni, aga miimika ja käitumine olid küll sarnased.

Alis avaldas soovi minna ööklubisse, kuigi ma sain aru, et Conrat oleks eelistanud mingit rahulikumat kohta. Lisaks sellele ütles Conrat vahepeal: „Me ei saa kauaks välja jääda. Teised ei tea, kus me oleme.”

Kui ma küsisin, kellega või miks nad Tallinnas olid, siis nad ei vastanud, vaid küsisid hoopis midagi minu kohta. Sain teada vaid seda, et nad olid teel kuskilt Venemaalt Pariisi ja sõitsid Conrati soovil Tallinnast läbi. Palju neid oli või kes nad olid, ma teada ei saanud ega tundnud selle vastu ausalt öeldes väga suurt huvi. Ma tahtsin end lihtsalt võõraste seltsis unustada ja rikaste välismaalaste kulul juua. Esimese tegi Alis raskeks, kuna ta küsis pidevalt midagi minu kohta ja testis mu vene ja prantsuse keele oskust.

„Mida sa ülikoolis õpid?”

„Midagi, ma pole keskkooligi lõpetanud.”

„Kellega sa elad?”

„Üksi.”

„Oled sa elanud kusagil peale Tallinna?”

„Sündisin Londonis ja olen ka kahel korral elanud Pariisis.”

Mõni minut enne keskööd jõudsime ühte ööklubisse. Me leidsime baarileti kõrval tühja laua ja jäime sinna. Conrat tellis meile jooke ja Alis lasi endale terve mu eluloo jutustada, millest jätsin välja muidugi kõik olulised räpased pisiasjad. Alis jõi võrdlemisi aeglaselt, Conrat aga innustas mind kiiremini jooma ja tellis korduvalt jooke juurde, mis läksid enamjaolt mulle. Mulje jäi, et mind üritatakse kiirelt täis joota, aga mul polnud midagi selle vastu. Kuigi see oleks võinud ka olemata jääda.

Ühel hetkel kutsus Alis meid tantsima. Conrat ei tahtnud kaasa tulla ning me läksime kahekesi. Sellest ma ausalt enam pea midagi ei mäleta. Ma ei tea, mis muusika mängis, mis inimesed meie ümber olid, mäletan ainult Alisi pilku endal, kuidas ta mulle naeratas, kuidas me üksteist puutusime ja kuidas ma kujutasin ette, et oleme üksinda keset vihmametsa, kui ta lõpu poole mõned korrad mind suudles.

Käisime vahepeal Conrati juures ühel joogil ja puhkamas. Ta oli endale teiste inimeste seltsi leidnud ja tal polnud enam midagi selle vastu, kui me uuesti ära läksime. Kui me lõpuks aga uuesti tagasi tulime, oli ta ärritunud, vaatas aina kella ja tahtis kohe lahkuda.

Kõigepealt küsis ta Alisilt: „Kas me võtame ta kaasa?”

Mille peale Alis oleks nagu kergelt muiates noogutanud või lihtsalt silmi pilgutanud, igatahes ütles Conrat: „Hakkame siis minema,” ja me läksime.

Nad ei küsinud mult kordagi, kas ma tahan nendega kaasa tulla. Samas oli mul piisavalt ükskõik ning ma ise ka ei küsinud, kuhu me lähme. Ma ei leid­nud selles midagi imelikku, see oli nii igapäevane või õigemini igaöine, et ma lasin teistel end kuskile kaasa viia.

Kui me välja jõudsime, siis küsis Alis Conratilt: „Mis kell on?”

„Pool neli.”

„Aega ju on veel.”

„Ma ei taha võõras kohas nii kauaks välja jääda. Teised ka kindlasti juba muretsevad. Me pidime ainult paariks tunniks jalutama minema.”

Ma isegi ei püüdnud aru saada, millest nad räägivad. Küll aga märkasin, et Conrat kiirendas pidevalt sammu, ja mul oli tunne, nagu põgeneksime mille­gi eest. Jõudsime ühe hotellini ja läksime trepist üles kolmandale korrusele, kus oli pikk koridor ja mõlemal pool uksed.

Conrat peatus ühe ukse juures ja küsis Alisilt: „Kas sa sööma tuled?”

„Võib-olla mõne aja pärast.”

Conrat sisenes. Me Alisiga läksime kaks ust edasi. See oli üpris väike tuba. Kohe ukse vastas oli aken, mis oli musta riidega kaetud, ukse kõrval oli vets-vannituba, akna ees oli väike lauake kahe tugitooliga ja selle kõrval vastu seina kaheinimesevoodi.

Alis tõmbas mu endaga tuppa ja pani ukse lukku. Me suudlesime veel mõnda aega. Ma tundsin kohati tema natuke teravaid hambaid, aga ei pööra­nud sellele erilist tähelepanu. Liikusime tasapisi voodi poole, olles välis­rii­ded ammu ära võtnud. Kui Alis tahtis hakata mu pikavarrukalist särki lahti nööpima, siis ma peatasin teda. Vaatasin ümbritsevat, nagu oleks mulle mida­gi meenunud. Mulle meenuski midagi.

„Mis viga?” küsis ta inglise keeles.

Ma polnud valmis seda ütlema ja kuna mu silmad peatusid aknal, siis ma küsisin: „Miks on see aken kinni kaetud?”

Ta vaatas akent, siis uuesti mind ja küsis pärast väikest pausi tõsisel ilmel: „Kas sa usud vampiiridesse?”

Ma ootasin, et ta muigaks kergelt või teeks midagi, mis viitaks, et see on niisama loll küsimus, aga seda ei juhtunud. Olles ise elus igasuguseid friike kohanud, tegin kohe oma järelduse: „Kas sa pead end vampiiriks?”

„Ei… Ma olen päriselt,” ütles ta, tehes suud rohkem lahti, nii et ma nägin ta hambaid. Enne oli ta rääkides neid kogu aeg minu eest varjata püüdnud.

See ei tekitanud minus mingisugustki hirmu. Ma teadsin, et ta pole vam­piir. Vampiire pole olemas. Tundsin vaid pettumust. Ma polnud terve öö suurt huvi tundnud, mis toimub või kellega olen, aga Alisi ma pidasin kuida­gi eriliseks, targaks, väga huvitavaks inimeseks. Nüüd pidin aga pettu­ma. Kogu müstilisus tuli lihtsalt sellest, et ta on hull, ehk minu jaoks täitsa tavaline, mitte kuidagi eriline.

Mul polnud mingit huvi temaga sel teemal vaidlema hakata ja ma lihtsalt muigasin selle peale. Ta vaatas mind imelikult ja suudles mind uuesti.

Ta pani oma sõrmed mu triiksärgi ütlemistele nööpidele ja küsis: „Kas ma nüüd võin?”

„Ise tead…”

Ta tegi mu särgi eest lahti ja jäi hetkeks mu veidraid haavu ja arme vaatama. Nii nagu Alis ootas mult ilmselt suuremat reaktsiooni, kui ta ütles, et ta on vampiir, kartsin ka mina midagi niisugust. Alis lihtsalt küsis: „Kust sa need said?”

„Mis sa ise arvad?”

Ta vaatas neid ja hakkas mul särki seljast ära võtma. Ma lasin sellel langeda küünarnukkideni, nii et ta võis ka mu käsivartel haavu näha. Ta vaatas veel hetke ja ütles: „Ma arvan, et ma ei jaksa enam oodata.”

Ta lükkas mu voodi äärde seljaga vastu seina ja tuli ise minu juurde, osaliselt mu kohale. Ta katsus ühe käega mu haavu ja suudles mind mõned korrad. Siis haaras voodis olevast väiksest kotist väga suure plaastri, mille ta meie kõrvale vedelema jättis. Mind huvitas küll, milleks see on, aga ma ei vaevunud küsima.

Ja siis see juhtus. Alis suudles mind veel, tõmbus korraks eemale ja vaatas mind natuke nagu alandliku, aga samas metsiku pilguga. Seejärel tegi suu lahti ja laskus mu kaelale.

Tundsin, kuidas ta kihvad puutusid algul kergelt mu kaela ja tulid hetk hiljem uuesti ning tungisid läbi naha. Teised inimesed oleks võib-olla ka külmavärinaid tundnud, aga need oleks kindlasti halvad ja väga hirmu­ära­ta­vad olnud, mitte nagu minul. Mul oli küll kerge hirm, kui ma tundsin, et ta mult verd imema hakkas, kuna mulle meenus see kord, kui ma vere­kao­tu­sest peaaegu surin. Hetkeks ma uskusingi, et ta on vampiir, aga see mõte kadus ruttu, kuna ta varsti ka lõpetas.

Mul olid silmad kinni ja tundsin kohutavat nõrkust sel hetkel, kui ta oma kihvad mu kaelast ära võttis. Ma tundsin, kuidas ta pani hetkeks käe haava­le, et verd kinni hoida, ja hetk hiljem pani plaastri haava peale. Mu pea oli vastu seina ja kergelt Alisist eemale pööratud. Kui ma silmad avasin, siis vaatasin otse ruumi nurka seina ja lae piirile, aga silmanurgast nägin, et Alisil olid paberrätikud käes ja ta pühkis oma kätelt verd ära.

Ta avastas, et ma olin silmad lahti teinud, ja jäi mulle otsa vaatama, aga ma vaatasin ikka tuimalt teises suunas. Selline olek kestis vist pool minutit, kuni Alis ütles vaikselt ja küsivalt: „Casey…”

Mu pilk liikus tasapisi mööda tuba edasi, kuni ma jõudsin temani ja pööra­sin ka pea rohkem tema poole. Katsusin vasaku käega paremal pool kaelal olevat plaastrit ning pöörasin pilgu hetkeks Alisi käes olevale rätikule. Ma võtsin käe kaelalt ära, vaatasin uuesti Alisile otsa, kes polnud siiani liikunud, ning ei osanud öelda muud kui: „Mis?”

Sellele järgnes taas päris pikk vaikus, kus me lihtsalt vaatasime teine­tei­se­le otsa. Ma olin hämmingus sellest, mis just juhtus, aga ma ei tea, mis ilme mul võis olla, enda arust olin ma küllaltki tuim. Alis lõpetas vaikuse, kui ta segaduses pilgu ja hästi kerge muigega küsis: „Kas sulle meeldis see?”

Ma ei soovinud sellele vastata, vaid küsisin vastu: „Kas sa tõesti jõid just mu verd?”

„Jah.”

„Miks?”

„Kuna ma olen viimase kuu jooksul saanud ainult neli korda hästi natukene verd juua.”

„Aga miks?”

„Et mitte nõrgaks jääda ja ära surra.”

„Kas sa tõsiselt usud seda?”

„Jah.”

„Kui vana sa oled?”

„Kuussada viisteist.”

Ma ei suutnud enam naeru tagasi hoida: „Jah, kindlasti.”

„Mis tõestust sa veel tahad?” ütles Alis kerge muigega.

„Ma ei taha tõestust, vampiire pole olemas.”

„Kes ma siis sinu arust olen?”

„Sa oled kahekümnendates hull rikkurite tütar, kes kujutab oma sõpradega koos ette, et nad on vampiirid, kes väldivad päikest ja on end veennud, et nad vajavad elamiseks verd. Aa, vampiirihambad lasite ka hambaarstil teha.”

„See oleks küll idiootsus. Kas ma pean seda veel kuidagi tõestama?”

„Jah, näita, et sul pole peegelpilti või midagi.”

„Aga mul on peegelpilt, see on lihtsalt loll müüt. Kas sa siis usuks mind, kui ma näitaks endast 19. sajandil tehtud fotot?”

„Photoshop.”

„17. sajandi maal?”

„No näita, kuigi ma nagunii ei oskaks maali vanust hinnata.”

„Siis sa peaks Pariisi tulema, seal on ka palju muud huvitavat tõestuseks.”

„Okei.”

Alis jäi hetkeks vait ja siis küsis uuesti mu kaela poole vaadates: „Kas sulle päriselt meeldis see?”

Ma ei pidanud taas vastama, kuna uksele koputati ja Alis küsis prantsuse keeles mitte väga valjusti: „Kes seal on?”

Ma vastust ei kuulnud, kuid Alis tõusis ja läks ust lahti tegema, aga enne võttis veel laualt veepudeli ja jõi natuke. Kuni ta ust avas, panin oma triik­särgi tagasi selga ja mõned nööbid kinni. Sisenes välimuse järgi 20-ringis heledate juustega lühikest kasvu neiu. Ka tema nahk oli väga hele ja tal olid ka vampiirihambad.

„Привет!” ütles ta mulle kavala naeratusega. Ma noogutasin.

„Miks sa siia tulid?” küsis Alis talt vene keeles.

„Ma tahtsin näha, kes sul siin on. Ma oleks oodanud, aga varsti hakkab valgeks minema.”

„Noh, see on Casey. Casey see on Larisa.”

Ma tõusin hetkeks ja surusin ta kätt, aga mu pea hakkas ringi käima ning ma istusin kohe voodi äärele tagasi.

„Ma ei arvanud, et sa juba jõudsid…” ütles Larisa Alisile, vaadates korra mu kaela poole.

Alis naeratas kavalalt ja veidi häbelikult: „Jah… Ma ei suutnud oodata, sa poleks ka suutnud.”

„Mis mõttes?… Kas sa tahad teda kaasa võtta?”

„Jaa… Kas sa tahad meiega Pariisi tulla?” küsis ta mult.

„Sinna võiks küll minna.”

„Kas sul pass on?” küsis Larisa.

„Kodus on, ma võin käia ja tuua.”

„Me peame juba õhtul sõitma hakkama, meil pole enam aega, et veel min­gi passi järele minna,” ütles Larisa Alisile.

„Ta võib koos Maude’iga käia ju.”

„Jah. Ilmselt küll. Ma lähen nüüd tagasi. Kas sa süüa ei taha? Ma võin Ivanile öelda, et ta siia tuleks, siis saad talle ka rääkida.”

Larisa läks varsti ära ja siis tuli Ivan kaks minutit hiljem. Nende kahe minu­tiga jõudis Alis võtta kotist meetrise ahelaga käerauad ja sellega ühe mu käe radiaatoritoru külge kinnitada. Ta ei öelnud mulle, miks ta seda teeb, ja ma ei küsinud ka. Nüüd tean, see oli selleks, et Ivan ei hakkaks riidle­ma, et ma vabalt olin.

Ivan oli pruunide juustega, neist kõige pikem ja kõige vanem: 810. Ta tõi saiakesi ja rääkis meiega prantsuse keeles. Midagi peale ta vanuse ma teada ei saanud, kuna ta esitas kogu aeg minu kohta küsimusi. Kauaks ta ei jäänud, kuna õues hakkas juba valgemaks minema. Ma seda muidugi ei näinud, sest aken oli täielikult kaetud.

Kui Ivan ära läks, võttis Alis paar Ivani toodud saiakest ning oma kotist punase veini pudeli ja tuli minu juurde voodisse. Ma pidin vasaku käega hakkama saama, kuna parem oli käerauaga kinni.

„Kas sa ikka pead mind mingiks nooreks idioodiks?”

„Kas vampiirid söövad saia ja joovad veini?”

„Jah, ma võin juua ja süüa kõike, kus liha sees ei ole, liha ajab oksen­da­ma. Ainult verest ei saaks ju kõiki vajalikke aineid. Ma pole kindel, kas sealt üldse midagi peale elu saab.”

„On sul mingeid võimeid?”

„Ma näen pimedas hästi, mul on teistest parem kuulmine ja ma räägin seitset keelt. Ma ei ole surematu. Päikse pärast on mind isegi palju lihtsam tappa kui tavalisi inimesi.”

„Kas sa mõtteid oskad lugeda?”

„Ainult nii palju, kui inimesed ise välja näitavad. Mul pole võimeid, ma lihtsalt ei vanane, kui ma värsket inimverd saan.”

„Kui vana sa tegelikult oled?”

„Ma juba ütlesin sulle. Vampiiriks tehti mind 20-aastaselt, 21. detsembril 1407. aastal Londonis.”

„Kes sind vampiiriks tegi ja kuidas?”

„Tegi üks mees, kes oli enne seda üle poole aasta minu verest toitunud. Ta oli pikemat aega üks vanimaid vampiire, aga 19. sajandi algul ta paraku suri. Ta oli ka see, kes Ivani vampiiriks tegi, ja Ivan tegi Conrati ja Yvon­ne’i ja Conrat tegi Larisa.”

„Te elate viiekesi?”

„Ei, meil on alati mitu inimest, kes meiega elavad, aga jah, viimased 20 aastat on vampiire olnud viis.”

„Mis kuuendast sai?”

„Ta otsustas minna maailma päästma, aga ärme räägi meist. Ma olen enda elulugu juba sadadele inimestele rääkinud. Küll sa tasapisi kõige olulisemat meist teada saad. Räägi parem endast..” Ta vaatas mu rinna poole, kuigi mul olid kõik nööbid uuesti kinni, ja küsis: „Miks sa lased end teistel niiviisi piinata?”

„Sest neile meeldib see ja see pole minu jaoks piin.”

Edasi ma ei viitsi teeselda, et ma palju mäletaks. Mingil hetkel koristas Alis kõik üleliigsed asjad voodist ära ja hakkas mind suudlema. Ma ei usku­nud tema juttu ikka veel, aga mulle meeldis see tase, milleni nad olid kõike välja mõelnud. Üks lause tegi eriti nalja: „Ära muretse, ma ei saa rasedaks jääda ning aidsi ma ei nakatu.”

Ta imes samaaegselt mult uuesti verd ja see oli nii imeline tunne, üle pika aja midagi uut, huvitavat ja kuradi mõnusat. Kahju, et ma olin liiga purjus, et seda esimest korda hästi mäletada.