Raamatu algus

1. osa. Raske algus

„Küsimus, kas arvuti suudab mõelda, on sama huvitav kui küsimus, kas allveelaev oskab ujuda.”

— Edsger W. Dijkstra

1. peatükk. Langustid

Manfred on jälle teel ja teeb võõraid rikkaks.

On kuum suvine teisipäev ja ta seisab Amsterdami keskvaksali esisel platsil, silmamunad sisse lülitatud, päikesevalgus kilgendamas kanalilt, möödavihisevatelt rolleritelt ja kamikaze-jalgratturitelt ning igal pool lobisevatelt turistidelt. Väljak lõhnab vee ja mustuse ja kuuma metalli ja katalüüsjärelpõletite peeru täis heitgaaside järele; taustal kõlisevad trammikellad ja pea kohal parvlevad linnud. Ta vaatab üles, jäädvustab tuvi, kärbib võtet ja viskab selle oma blogisse, et oma kohalejõudmisest teada anda. Ta taipab, et ribalaius on siin hea; ja mitte ainult ribalaius, vaid terve see koht. Ehkki ta tuli äsja Schipholi rongilt, tekitab Amsterdam temas juba tunde, et ta on oodatud: teda nakatab teise ajavööndi, teise linna dünaamiline optimism. Kui selline meeleolu püsib, saab keegi seal kusagil tõesti väga rikkaks.

Ta mõtleb, kes see olla võiks.

***

Manfred istub pingil Brouwerij’t IJ juures asuvas parklas, jälgib, kuidas lõõtsaga bussid mööda sõidavad, ja joob 0,3 liitrist suudkõverdavalt haput gueuze’i. Ta kanalid vadistavad kuvarprillide nurgas ja pilluvad tema suunas tihendatud infovalangutena filtreeritud pressiteateid. Nad püüavad ta tähelepanu, jagelevad ja vehklevad viisakusetult vaadet varjates. Parkla teises otsas naerab ja lobiseb mõlkis mopeedide juures paar punkarit – võib-olla kohalikud, aga tõenäolisemalt vagabundid, kelle on Amsterdami meelitanud sallivuse magnetväli, mida hollandlased pulsarina üle Euroopa kiirgavad. Kanalil podistab turistilaev; tohutu suure tuuleveski tiivad heidavad teele pikki jahedaid varje. Tuuleveski on veetõstuk, masin tuuleenergia kuivale maale toomiseks: vahetab energiat ruumi vastu, kuueteistkümnenda sajandi moodi. Manfred ootab kutset peole, kus ta kohtub mehega, kellega saab rääkida, kuidas kahekümne esimese sajandi moodi energiat ruumi vastu vahetada, ja unustab oma isiklikud probleemid.

Ta eirab kiirsuhtlusaknaid ning naudib väikese ribalaiuse ja suurte tunnete aega õlle ja tuvidega, kui tema juurde kõnnib keegi naine ja ütleb ta nime: „Manfred Macx?”

Ta vaatab üles. Kuller on Tõhus Jalgrattur, tuulest parkunud, voolujooneliste lihastega, riides nagu kiidulaul polümeertehnoloogiale: elektrisinine lükra ja herilasekollane karbonaat koos kokkupõrkevastaste LED-ide valgustäppide ja tihedalt kokkupakitud turvapatjadega. Ta ulatab Manfredile karbi. Mees takerdub hetkeks rabatult, sest naine sarnaneb väga Pamiga, ta endise pruudiga.

„Ma olen Macx,” ütleb ta ja tõmbab vasaku randme kulleri vöötkoodilugeja alt läbi. „Kellelt see on?”

„FedExilt.” Hääl pole Pami oma. Ta viskab karbi Manfredile sülle. Siis on ta tagasi üle madala müüri ja jalgrattasadulas, telefon juba siristamas, ning kaob kõikvõimalike heitgaaside pilve.

Manfred keerutab karpi käes: see on ühekordselt kasutatav selveritelefon, sularaha eest ostetud: odav, jälitamatu ja tõhus. See suudab isegi konverentskõnesid teha, olles seega kõigi nuhkide ja sulide lemmiktööriistaks.

Karp heliseb. Manfred rebib kaane lahti ja tõmbab telefoni kergelt pahasena välja. „Jah? Kes räägib?”

Hääl teises otsas on tugeva vene aktsendiga; odavate võrgutõlketeenuste kümnendil kõlab see peaaegu paroodiana. „Manfred. Olen hea meel kohtuma sind. Soovima isikupärastama liidest, sõbrad saama, jah? Palju pakkuma mul.”

„Kes sa oled?” kordab Manfred kahtlustavalt.

„Olen organisatsioon varem tuntud kui KGB punkt RU.”

„Ma arvan, et su tõlkija on katki.” Ta hoiab telefoni ettevaatlikult kõrva ääres, nagu oleks see tehtud udupeenest aerogeelist, haprast nagu liini teises otsas olija vaimne tervis.

„Njet – vabandust, ei. Olen vabandama me mitte kasutama kaubanduslik tõlketarkvara. Tõlkijad on ideoloogiliselt kahtlased, enamasti neil kapitalistlikud semiootikud ja kasutuskorra tasuga API-d. Peab teostama inglise keel rohkem paremini, eks?”

Manfred tühjendab õlleklaasi, paneb selle käest, tõuseb ja hakkab peateed mööda minema, telefon pea külge kleebitud. Ta mähib oma kõrimikrofoni ümber odava musta korpuse, suunab sisendi lihtsasse kuuldeprotsessi. „Kas sa väidad, et õppisid keele selgeks ainult selleks, et minuga rääkida?”

„Da, oli lihtne: miljardi sõlmega närvivõrk kasvatama ja „Teletupsud” ja „Seesami tänav” maksimumkiirusel alla laadima. Andestust vabandama viletsa grammatika entroopiakate: kartma digitaalsed sõrmejäljed steganograafiliselt minu-meie õpikutesse peidetud.”

Manfred seisatab poolelt sammult, jääb hädavaevu GPS-juhitavast rulluisutajast maha niitmata. Lugu hakkab muutuma piisavalt veidraks, et ta veidruseandur tööle hakkaks, ja see juba tähendab midagi. Kogu Manfredi elu käib kummalisuse serval, viieteist minuti jagu kõigi teiste tulevikus – ja tavaliselt on tal kõik täiesti kontrolli all – aga niisugustel hetkedel hakkab tal veidi kõhe: tundub, et võib-olla magas ta just äsja maha õige pöörde tegelikkusse viivale teele. „Ma ei tea, kas tabasin ära. Teeme asjad selgeks: sa väidad, et oled mingi tehisintellekt, mis töötab KGB punkt RU heaks, ja sa kardad autoriõiguse rikkumise hagi oma tõlkija semiootika pärast?”

„Olen-oleme kõvasti kõrvetatud viiruslike lõppkasutaja litsentsilepingutega. Mitte olema soovi katsetama Tšetšeeni infoterroristide riiuli-patendifirmadega. Sina oled inimene, ei pea muretsema, et hommikusöögihelveste firma su väikese sisikonna taasomandama, sest seedima litsentsimata toitu sellega, õige? Manfred, sa pead aitama mind-meid. Olen soovima üle jooksma.”

Manfred jääb keset tänavat seisma. „Oh kuule, sa oled vale eraettevõtja peale sattunud. Ma ei tööta valitsuse heaks. Ma olen rangelt eraviisiline.” Hulkuv reklaam hiilib ta rämpsutõrjeproksist mööda ja mäkerdab helendavat viiekümnendate kitši üle navigeerimisakna, – see vilgub – hetkeks, kuni faagprotsess reklaami tapab ja uue filtri tekitab. Ta nõjatub vastu poevitriini, hõõrub laupa ja silmitseb antiiksete messingist uksekoputite väljapanekut. „Kas sa Riigidepartemangu oled proovinud?”

„Milleks end vaevama? Riigidepartemang olen Novõi-SSR-i vaenlane. Riigidepartemang ei ole abi meile.”

See muutub juba liiga pentsikuks. Manfred pole uus-vana, vana-uue Euroopa metapoliitikast kunagi eriti sotti saanud: ta saab juba sellest peavalu, et peab oma vana-vana Ameerika pärandi kokkuvariseva bürokraatia eest ära šlikerdama. „Noh, kui sul ei õnnestunud neid tüssata möödunud nullkümnendatel...” Manfred toksib vasaku kannaga vastu sillutist ja otsib vestlusest väljapääsu. Kaamera pilgutab laternaposti otsast tema poole; ta lehvitab, mõeldes hajameelselt, kas see on KGB või liikluspolitsei. Ta ootab juhtnööre, kuidas peole minna, need peaksid saabuma lähema poole tunni jooksul ja see külma sõja Eliza-bot mangub ta kallal. „Kuule, ma ei tegele G-meestega. Ma vihkan militaartööstuslikku kompleksi. Ma vihkan tavapoliitikat. Nad kõik on inimsööjad, kelle väärtus on suur ümmargune null.” Tal tuleb idee. „Kui sa ellu tahad jääda, siis võid postitada oma olekuvektori mõnda P2P-võrku: siis ei saa keegi sind kustutada...”

„Njet!” Tehisintellekt kõlab nii ärevalt nagu üle IP-kõne kanali võimalik. „Ma pole avatud lähtekoodiga! Ei taha kaotama sõltumatust!”

„Siis pole meil arvatavasti millestki rääkida.” Manfred vajutab kõnelõpetusnuppu ja viskab mobiiltelefoni kanalisse. See plärtsatab vette. Kostab põlema lahvatavate liitiumelementide popsatusi. „Kuramuse külma sõja pohmelliga luuserid,” vannub ta omaette. Ta on täitsa vihane, osaliselt iseenda peale närvi minemise pärast ja osaliselt teda kimbutanud olemi peale selle anonüümse telefonikõne taga. „Kuramuse kapitalistlikud nuhid.” Venemaa on nüüd juba viisteist aastat uuesti aparatšikute käpa all. Lühikese flirdi anarhokapitalismiga vahetas välja brežnevlik dirigism ja putinlik puritaanlus: pole üllatav, et müür variseb – aga tundub, et nad pole Ühendriikide praegustest hädadest midagi õppinud. Uuskommunistid mõtlevad ikka veel dollarite ja paranoia vaimus. Manfred on nii tige, et tahaks kellegi rikkaks teha paljalt selleks, et potentsiaalsele ülejooksikule pikka nina näidata: Said! Andmine viib edasi! Liitu programmiga! Ainult helded jäävad ellu! Aga KGB ei taipaks, mida ta öelda tahab. Tal on ennegi vanaaja tehisintellektidega tegemist olnud. Nõrkus kommunismi vastu, marksistliku dialektika ja Austria koolkonna majanduse najal üles kasvanud arud: nad on üleilmse kapitalismi lühiajalisest võidust nii hüpnotiseeritud, et ei suuda uue paradigma harjale tõusta, pikemat perspektiivi näha.

Manfred kõnnib edasi, käed taskus, ja juurdleb. Ta mõtleb, mida järgmisena patentida.

***

Manfredil on sviit Jan Luykeni hotellis, mille eest tasub tänulik rahvusvaheline tarbijakaitserühm, ja piiramatu ühistranspordi kaart, mille maksab osutatud teenuste eest kinni Šoti sambapunk-ansambel. Tal on kuue riigi lennufirma juures töötaja reisiõigused, ehkki ta pole kunagi lennufirmas töötanud. Ta safarijaki sisse on õmmeldud kuuskümmend neli superraalimisklastrit, neli iga tasku kohta – viisakusväljendus nähtamatult kolledžilt, kes tahab suureks kasvades järgmiseks Media Labiks saada. Ta juhmriietuse on tellimustööna valmistanud Filipiinide e-rätsep, kellega ta pole kunagi kohtunud. Õigusfirmad käsitlevad ta patenditaotlusi heategevuse korras – ja oh sa poiss! ta patendib palju – kuigi ta annab õigused alati Vaba Intellekti Sihtasutusele üle, panusena nende kohustustevaba infrastruktuuri projekti.

IP-nohikute ringkondades on Manfred legendaarne. Tema on mees, kes patentis äritava, et litsentsikoormast hoidumiseks viiakse e-äri mõnda leebe intellektuaalomandirežiimiga kohta. Tema on mees, kes patentis geneetiliste algoritmide kasutamise, et patentida kõik, mida need võivad valdkonna esmakirjeldusest permuteerida – mitte ainult parema hiirelõksu, vaid kõikvõimalike paremate hiirelõksude hulga. Umbes kolmandik ta leiutistest on seaduslikud, kolmandik ebaseaduslikud, ja ülejäänud on seaduslikud, aga muutuvad ebaseaduslikeks niipea, kui õigussaurus üles ärkab, kohvi lõhna tunneb ja paanikasse satub. Renos on patendijuriste, kes vannuvad, et Manfred Macx on pseudonüüm, võrgunimi, mis varjab kampa ogaraid anonüümseid häkkereid, kelle relvaks on Geneetiline Algoritm, Mis Õgis Kalkuta: teatav intellektuaalomandi Serdar Argiç või ehk veel üks Bourbaki matemaatikaborg. San Diegos ja Redmondis on advokaate, kes kinnitavad pimesi, et Macx on majandussabotöör, kelle eesmärgiks on kapitalismi alustalade lõhkumine, ja Prahas on kommuniste, kes arvavad, et ta on Bill Gatesi sohisigitis paavstiga.

Manfred on oma eriala tipp ja erialaks on põhimõtteliselt põrunud, aga toimivate ideede väljamõtlemine ja nende andmine inimestele, kes nende abil varandusi kokku ajavad. Ta teeb seda ilma rahata, tasuta. Vastutasuks on ta sularaha türannia suhtes peaaegu immuunne. Lõppude lõpuks on raha vaesuse tundemärk ja Manfred ei pea kunagi millegi eest maksma.

On siiski puudusi. Olla pronoiline meemimaakler tähendab lakkamatut põlemist tulevikušokis – lihtsalt ajakohasena püsimiseks peab ta iga päev seedima üle megabaidi teksti ja mitu giga AV-sisu. Maksuamet uurib teda pidevalt, sest ei usu, et ta elustiil oleks võimalik ilma väljapressimiseta. Ja on asju, mida raha eest ei saa: näiteks ta vanemate lugupidamine. Ta pole nendega kolm aastat rääkinud. Isa arvab, et ta on hipist lunija, ja ema pole ikka veel andestanud, et ta oma viletsa Harvardit jäljendava kursuse pooleli jättis. (Nad on ikka veel kinni kahekümnenda sajandi tüütult kodanlikus paradigmas: kolledž-karjäär-lapsed.) Tema pruut ja kunagine domina Pamela jättis ta kuue kuu eest maha. Põhjustest ta ei saanudki aru. (Iroonilisel kombel on Pamela maksuameti peakütt, lendab maksumaksja kulul ühest kohast teise ja püüab veenda globaalset tegevust alustanud ettevõtjaid, et makse tuleks maksta rahandusministeeriumi kasuks.) Kõige tipuks on Lõuna Baptistikogudused ta kõikidel oma veebisaitidel saatana käsilaseks kuulutanud. Mis oleks naljakas, sest uuestisündinud ateistina ei usu Manfred saatanasse – kui poleks surnud kassipoegi, mida keegi talle pidevalt postiga saadab.

***

Manfred astub hotellist läbi, pakib oma Aineko lahti, paneb värske akukomplekti laadima ja pistab enamiku oma privaatvõtmetest seifi. Seejärel suundub ta otse De Wildemanni juurde peole. Sinna on kakskümmend minutit jalutada ja ainuke tõeline oht on trammid, mis liikuva kaardikuva varjus talle ligi hiilivad.

Tee peal saab ta oma prillidelt värsked uudised. Euroopa on saavutanud esimest korda rahumeelse poliitilise liidu: seda pretsedenditut olukorda kasutavad nad banaanide kõveruse ühtlustamiseks. Kesk-Ida on... noh, seal on sama halvasti kui ikka, aga sõda fundamentalismi pärast ei paku Manfredile erilist huvi. San Diegos laadivad teadlased küberruumi languste, üks närvirakk korraga, alustades kõhtmisest närvitängust. Belize’s põletatakse GM-kakaod ja Gruusias raamatuid. NASA ei suuda ikka veel inimest Kuule viia. Venemaa valis kommunistliku valitsuse tagasi ja see sai duumas veel suurema häälteenamuse. Samal ajal käivad Hiinas ärevad kuulujutud ähvardavast rehabiliteerimisest, Mao teisest tulemisest, kes päästab nad Kolme Kuru katastroofi tagajärgedest. Äriuudistes on USA justiitsministeerium – irooniline küll – beebipillide üle šokeeritud. Microsofti võõrandatud allüksused on oma õiguslikud protsessid automatiseerinud ja tekitavad tütarfirmasid, pannes neid avalikule pakkumisele ja vahetades omandiõigust nii kiiresti, et see tundub bakterite plasmiidse ülekande veidra paroodiana: maksunõuete laviini esitamise ajaks ei ole sihtmärke enam olemas, ehkki sama personal töötab sama tarkvara kallal edasi samades Mumbai kontoriboksides.

Tere tulemast kahekümne esimesse sajandisse.

Igavene liikuv pärisruumipidu, millega Manfred ühineb, on kummaliselt ligitõmbav osale Ameerika pagulastest, kes sel kümnendil Euroopa linnu ummistavad – mitte rikastele logelejatele, vaid päris õigetele poliitilistele teisitimõtlejatele, sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjatele ja laus-väljasttellimise ohvritele. See on koht, kus luuakse veidraid seoseid ja ristuvad liinid tekitavad uusi lühiühendusi tulevikku, nagu Šveitsi tänavakohvikutes, kus kogunesid suure sõja eelsed Vene pagulased. Praegu toimub see De Wildemanni tagaruumides. See on kolmsada aastat vana pruun kohvik, mille õllekaart on kuusteist lehekülge pikk ja puitseinad kolkunud õlle värvi. Õhk on tubakahaisust, õllepärmist ja melatoniinipihust paks. Pool kohalviibijaist ägab lennuväsimusest tingitud pohmellis, teine pool vestleb omavahel eurosegakeeles ja näeb pohmelli nimel vaeva. „Hei, seda nägid? Ta näeb välja nagu demokraat!” hüüatab üks valge habemega juurespassija, kes toetab parajasti baariletti. Manfred lipsab tema kõrvale ja annab baarimehele märku.

„Palun klaas Berlinerweisse’t,” ütleb ta.

„Sa jood seda kraami?” küsib juurespassija ja paneb käe kaitsvalt ümber kokaklaasi. „Kuule, ära seda küll tee! See on alkoholi täis!”

Manfred naeratab talle laialt. „Pärmi tuleb süüa: selles kraamis on palju neurotransmitterite lähteaineid, fenüülalaniini ja glutamaati.”

„Ma mõtlesin, et sa tellisid õlut...”

Manfred on eemal, üks käsi siledal messingtorul, mis toob tagaruumis asuvatest vaatidest populaarsemaid jooke; keegi hipist juhukülaline on selle peale puutelutika sokutanud ja kõigi viimase kolme tunni jooksul baari külastanud personaalvõrguomanike visiitkaardid nõuavad järjekorras tähelepanu. Õhk on ülilairibalobast paks, kui ta üht konkreetset nime otsides kiiresti käššitud võtmete loendit kerib, nii WiMAX-ist kui sinihambast.

„Teie jook.” Baarimees sirutab tema poole uskumatu välimusega pokaali täis sinist vedelikku, peal sulav vahumüts ja lutsimiskõrs jabura nurga all välja sirutumas. Manfred võtab selle ja suundub mitmetasandilise baari tagaotsa, astmetest üles laua juurde, kus keegi rasvaste rastapatsidega tüüp räägib Pariisi ülikonnaga. Baaris tolknenud mees märkab teda esimest korda ja jääb äkki silmad pärani jõllitama: meeletus ukse poole sööstus ajab ta peaaegu oma koka maha.

Oh kurat, mõtleb Manfred, tuleb serveriaega juurde osta. Ta tunneb neid märke. Talle hakatakse kohe Slashdotti tegema. Ta viipab laua poole. „On siin kinni?”

„Ole lahke,” ütleb rastapatsidega kuju. Manfred lükkab tooli lahti ja taipab siis, et teine mees – laitmatu kaherealine pintsak, silmatorkamatu lips, siilisoeng – on tüdruk. Tüdruk noogutab talle, tema läbinähtava üllatusliigutuse üle muiates. Härra Rastapats noogutab. „Sa oled Macx? Mulle tunduski, et meil oleks aeg kokku saada.”

„Muidugi.” Manfred sirutab käe ja nad kätlevad. Ta pihuarvuti vahetab diskreetselt digitaalseid sõrmejälgi, kinnitades, et käsi kuulub Bob Franklinile, hulljulge investori kuulsusega Research Triangle’i vändaandjale , kes on hiljaaegu üle läinud nanomasinate tootmise ja kosmosetehnoloogia peale. Franklin teenis oma esimese miljoni kakskümmend aastat tagasi ja on nüüd ekstroopsete investeeringuvaldkondade spetsialist. Viimased viis aastat, sestpeale, kui maksuamet hakkas keskaegseid võtteid kasutama, et riigi eelarvepuudujäägis haigutavale haavale õmblust peale saada, on ta tegutsenud rangelt välismaal. Manfred on teda suletud meililisti kaudu peaaegu kümme aastat tundnud, aga näost näkku kohtuvad nad esimest korda. Pintsak lükkab sõnatult visiitkaardi üle laua; väike punane kurat raputab Manfredi poole kolmharki, leegid jalgade ümber. Ta võtab kaardi, kergitab kulmu. „Annette Dimarcos? Meeldiv tutvuda. Ei tea, et oleksin varem ühtegi Arianespace’i turundustöötajat kohanud.”

Naine naeratab soojalt. „Sellest pole midagi. Ka minul pole olnud rõõmu kuulsa ärialtruistiga kohtuda.” Tal on märgatav Pariisi aktsent, rõhutatud meeldetuletus, et juba mehega kõnelemine on tema jaoks vastutulek. Ta kaamerakõrvarõngad jälgivad Manfredi uudishimulikult, kodeerides kõik firma mällu. Ta on tõeline uuseurooplane, mitte nagu enamik baaris tunglevaid Ameerika pagulasi.

„Jah, nojah.” Manfred noogutab ettevaatlikult, teadmata, kuidas naist kohelda. „Bob. Ma eeldan, et sa oled selle asjaga kursis?”

Franklin noogutab, helmed kõlisevad. „Jep, ikka. Pärast Teledesicu krahhi on see, noh, oma aega oodanud. Kui sul meie jaoks midagi on, siis oleme valmis.”

„Hmm.” Teledesicu satelliidikobara tapsid odavad balloonid ja veidi vähem odavad päikeseenergial töötavad kõrgdroonid oma kogu spektrit katvate laserreleedega. Sellega algas satelliidiäris tõsine langus. „Surutis peab ükskord lõppema. Aga,” – noogutus Pariisi Annette’i suunas – „kõige lugupidamise juures ma ei usu, et see hõlmab mõnda praegustest klubiliikmetest.”

Naine kehitab õlgu. „Arianespace vaatab tulevikku. Me arvestame tegelikkusega. Kanderakettide kartell ei saa püsima jääda. Ribalaius pole kosmoses ainuke turujõud. Me peame võimalusi uurima. Mina isiklikult olen aidanud laiendada meie profiili allveelaevareaktorite projekteerimisse, nanotehnoloogia tootmisse mikrogravitatsioonis ja hotellimajandusse.” Firma loosungeid deklameerides on ta nägu viisakas mask, aga Manfred tajub sardoonilist lõbusust selle taga, kui naine lisab: „Me oleme paindlikumad kui Ameerika kosmosetööstus...”

Manfred kehitab õlgu. „Võib-olla küll.” Ta rüüpab aeglaselt oma Berlinerweisse’t, kuulates Annette’i alustamas pikka ülespuhutud selgitust selle kohta, kuidas Arianespace on mitmekesise profiiliga dot-com ettevõte, millel on orbitaalsed püüdlused, täissortiment kaubanduslikke kõrvaltooteid, Bondi-filmide võtteplatsid ja paljutõotav hotellikett maalähedasel orbiidil. Ilmselgelt ei valinud ta seda kõneainet ise. Ta nägu on häälest palju ilmekam, väljendades sobival hetkel tüdimust ja uskumatust – see on sagedusribast väljajääv signaal, mida firmakõrvarõngad ei näe. Manfred mängib kaasa, püüdes teha nägu nagu võtaks asja tõsiselt: naise veiderdav õõnestustöö köidab ta tähelepanu palju tõhusamalt kui turunduspropaganda. Franklin on ninapidi õlleklaasis, ta õlad vappuvad püüdest mitte naerma pahvatada žestide peale, millega Annette väljendab oma arvamust tööandja edasipüüdleva ettevõtliku tegevjuhtkonna kohta. Tegelikult on reklaamivadal ühes asjas õigus: tänu nendele hotellidele ja orbiidireisidele toob Arianespace ikka veel kasumit. Mitte nagu LockMartBoeing, mis läheks pankrotti kohe, kui Pentagoni rahakraanid kuivaks jääksid.

Laua juurde nihkub veel keegi, töntsakas mees kohutavalt kirevas Havai särgis, sulepead rinnataskus lekkimas ja näol nii hull osooniaugupõletus, millist Manfred pole terve igaviku näinud. „Hei, Bob,” ütleb uustulnuk. „Kuidas elu läheb?”

„Hästi.” Franklin noogutab Manfredi poole: „Manfred, saa tuttavaks, see on Ivan MacDonald. Ivan, Manfred. Võtad istet?” Ta nõjatub ettepoole. „Ivan tegeleb avaliku ruumi kunstiga. Talle meeldib hirmsasti ülibetoon.”

„Kummeeritud betoon,” ütleb Ivan veidi liiga valjult. „Roosa kummeeritud betoon.”

„Ah!” Kuidagimoodi on ta vallandanud prioriteetse katkestuse: kohustus täidetud, lülitub Arianespace’i Annette kergendusohkega zombirežiimist välja ja võtab taas oma firmavälise näo. „Sina oled see, kes Riigipäevahoone üle kummeeris, jah? Superkriitilisest süsinikdioksiidist kandja ja lahustatud polümetoksüsilaanidega?” Ta plaksutab, silmad entusiasmist põlemas: „Imepärane!”

„Mille ta üle kummeeris?” pomiseb Manfred Bobi kõrva ääres.

Franklin kehitab õlgu. „Ära minu käest küsi, mina olen lihtne insener.”

„Ta kasutab peale betooni ka paasi ja liivakivi, ta on üliandekas!” Annette naeratab Manfredile. „Kas pole suurepärane, kummeerida ainuvõimu sümbol?”

„Ma arvasin, et ma olen kolmkümmend sekundit ajast ees,” ohkab Manfred murelikult. Ja lisab Bobi suunas: „Ostad mulle veel juua?”

„Ma kavatsen kummeerida Kolm Kuru!” selgitab Ivan valjuhäälselt. „Kui üleujutus taganeb.”

Just siis räntsatab Manfredi pähe tiine elevandi raskune ribalaiuse koormus ja saadab ta teadvusse virvendama tohutu mosaiikefekti killud: üle kogu maailma sööstab ta kodulehele umbes viis miljonit nohikut, baari teises otsas tehtud postitusest ajendatud digitaalne välkkogunemine. Manfred krimpsutab nägu. „Ma tulin tegelikult selleks, et rääkida kosmoserännu majanduslikust ärakasutamisest, aga mulle tehti just Slashdotti. Te ju ei pane pahaks, kui ma lihtsalt istun ja joon, kuni see üle läheb?”

„Lase käia.” Bob viipab baari poole. „Kõigile veel sedasama!” Kõrvallauas heietab meigitud pikajuukseline kleidis tüüp – Manfred ei taha pakkuda, mis soost need omadega sassis eurooplased olla võiksid – mälestusi sellest, kuidas nad Teherani lõbustusasutustes küberseksi jaoks kaableid vedasid. Kaks üliõpilase välimusega kuju vaidlevad ägedalt saksa keeles: ta prillide tõlkevoog annab teada, et vaidlus käib selle üle, kas Turingi test on Jim Crow seadus, mis rikub inimõiguste osas Euroopa õiguse standardeid. Õlu jõuab kohale ja Bob lükkab Manfredi ette vale klaasi: „Näe, proovi seda. See hakkab sulle meeldima.”

„Olgu.” See on mingi suitsune doppelbock, otsast otsani mõnusaid superoksiide täis. Paljalt selle nuusutamisest on Manfredil tunne, nagu hakkaks ninas tööle tuletõrjealarm, karjudes hädaoht, Will Robinson! Vähk! Vähk!. „Jaah, muidugi. Kas ma ütlesin, et mind peaaegu rööviti, kui ma siia tulin?”

„Rööviti? Kuule, see on tõsine asi. Ma arvasin, et politsei on sellele siin lõpu teinud – kas nad müüsid sulle midagi?”

„Ei, aga need polnud tavalised turundustüübid. Kas sa tead kedagi, kellel läheks vaja Varssavi pakti üleliigset spionaažibotti? Üsna uus mudel, üks ettevaatlik omanik, veidi paranoiline, aga üldiselt korras – see tähendab: väidab, et on üldotstarbeline tehisintellekt?”

„Ei. Oh sa poiss! NSA-le see ei meeldiks.”

„Seda minagi mõtlesin. Niikuinii ei saaks vaesekest tõenäoliselt tööle võtta.”

„Kosmoseäri.”

„Ahjaa, õige. Kosmoseäri. Masendav, kas pole? Pole enam õige asi olnud sellest ajast peale, kui Rotary Rocket teist korda põhja läks. Ja NASA, ei tohi unustada NASA-t.”

„NASA terviseks.” Annette naeratab teistele teadmata põhjusel laialt, tõstab klaasi toostiks. Ülibetooni fänn Ivan on tal õlgade ümbert kinni võtnud ja Annette toetub mehe najale. Ivan tõstab samuti klaasi. „Et oleks palju rohkem stardirampe, mida kummeerida!”

„NASA terviseks,” kordab Bob. Nad joovad. „Hei, Manfred. NASA terviseks?”

„NASA on idioodikari. Nad tahavad primaate plekkpurgis Marsile saata!” Manfred võtab lonksu õlut, asetab klaasi kurja klonksuga lauale: „Marss on ainult juhm mass gravitatsioonikaevu põhjas, seal pole isegi biosfääri. Selle asemel võiksid nad üleslaadimise kallal töötada ja lahendada nanomontaaži konformatsiooniprobleemi. Siis saaksime kogu olemasoleva juhmi aine mõtlevaks muuta ja selle abil oma mõtteid töödelda. Pikas perspektiivis on see ainuke lahendus. Praegu on Päikesesüsteem täiesti mõttetu – üleni juhm! Mõõtke kasvõi miljoneid käske sekundis ühe milligrammi kohta. Kui asi ei mõtle, siis see ei tööta. Me peame alustama väikese massiga kehadest, need oma tarbeks ümber konfigureerima. Kuu koost lahti võtma! Marsi lammutama! Ehitama massiliselt vabalt kosmoses tiirlevaid nanotöötlusprotsessorite sõlmi, mis vahetavad andmeid laserühenduse kaudu, ja iga kiht kasutab energiaks endast seespoolse jääksoojust. Matrjoškaajud, päikesesüsteemide suurused mitmekihilised Dysoni sfäärid. Õpetame juhmile ainele Turingi tantsu!”

Annette jälgib teda huviga, ent Bob paistab ettevaatlik. „Mulle tundub, et see võtab üsna kaua aega. Kui kaugele ette sa õieti mõtled?”

„Väga kaua aega – vähemalt kakskümmend-kolmkümmend aastat. Ja selle turu puhul võid valitsused unustada, Bob; kui nad ei saa asja maksustada, siis nad ei saa sellest aru. Aga vaata, isepaljunevate robotite turul on uus vaatevinkel tekkimas, see paneb odavalt kosmosesse lennutamise turu lähemaks tulevikuks iga viieteist kuuga kahekordistuma, ja see algab, hm, umbes kahe aasta pärast. Selle abil saad sina end üles upitada ja minu jaoks on see Dysoni sfääri projekti tähtsaim alus. See käib niimoodi...”

***

Amsterdamis on öö, Silicon Valleys hommik. Täna sünnib maailmas viiskümmend tuhat inimlast. Samal ajal jõuavad Indoneesia ja Mehhiko automaattehased toota veel veerand miljonit emaplaati rohkem kui kümne petaflopsiste protsessoritega – see on inimaju arvutusvõimsuse alampiirist umbes suurusjärgu võrra väiksem. Veel neliteist kuud ja suurem osa inimliigi teadvuslikust kogutöötlusvõimsusest saabub ränikiipidena. Ja esimesed pärisolendid, keda uued tehisintellektid tundma õpivad, on üleslaaditud langustid.

Manfred tuigub hotelli tagasi, ajavahest ja kõigest muust surmani väsinud; ta prillid jõnksuvad ikka veel: nohikud, kes tema Kuu lammutamise ettepaneku seljas sõidavad, on need Slashdoti tegemisega põrgusse ja tagasi ajanud. Nad kogelevad ta nägemisvälja piiril tasaseid küsimusi. Fraktaalsed pilvenõiad vilksavad kummitustena üle kuu, kui õhtu viimased suured aerobussid pea kohal mööda mürisevad. Manfred tunneb end räpasena, riided on kolmepäevasest pidevast kandmisest mustusest läbi imbunud.

Toas nõuab Aineko kräunudes tähelepanu ja nühib pead vastu ta pahkluid. Kass on Sony üsna uus mudel, põhjalikult täiendatav. Manfred on vabal ajal tema kallal töötanud, laiendanud ta närvivõrke ühe avatud lähtekoodiga arenduskomplekti abil. Manfred kummardub ja silitab kassi, viskab siis riided seljast ja suundub sviidi vannituppa. Kui kõik peale prillide on maas, astub ta duši alla ja valib auravkuuma joa. Dušš üritab alustada sõbralikku vestlust jalgpalli teemal, aga Manfred pole niigi ärkvel, et suudaks selle tobeda väikese assotsiatiivse isikupärastusvõrguga jamada. Miski päeval juhtunust ei anna talle rahu, aga ta ei suuda päriselt pihta saada, mis on valesti.

Manfred hõõrub end kuivaks ja haigutab. Lennuväsimus on ta viimaks kätte saanud, sametine vasarahoop otse kahe silma vahele. Ta võtab voodi kõrvalt pudeli, neelab kuivalt kaks melatoniinitabletti, antioksüdandikapsli ja multivitamiinikuuli. Siis heidab ta selili voodile, jalad koos, käed veidi laiali. Valgus sviidis tuhmub, kui prillide kaudu tema pärisajuga suhtlevaid närvivõrke jooksutav tuhande petaflopsine hajustöötlusvõimsus oma käsklused edastab.

Manfred langeb sügavasse teadvusetuseookeani, mida asustavad õrnad hääled. Ta ei tea seda, kuid ta räägib unes – seosetud pominad, mis teisele inimesele oleksid tähenduseta, on aga lõpmata tähendusrikkad ta prillide taga luuravale metaajukoorele. Unes laulab noor posthumaanne intelligents, mille kartesiaanlikku teatrit ta juhib, talle tungivana kõlavat meloodiat.

***

Kohe pärast ärkamist on Manfred alati kõige haavatavam.

Kui kunstvalgus toa üle ujutab, ehmatab ta karjatades ärkvele. Hetkeks pole ta kindel, kas üldse magas. Ta unustas õhtul teki peale tõmmata ja jalad tunduvad nagu külmunud papist känkrad. Seletamatust pingest värisedes tõmbab ta reisikotist värske aluspesu ning sikutab siis määrdunud teksad jalga ja särgi selga. Ta peab täna aega leidma, et jahtida Amsterdami turgudel töötlemata T-särki, või otsima mõne Renfieldi ja saatma selle riidekraami ostma. Tegelikult peaks ta jõusaali vaatama ja trenni tegema, aga aega pole – prillid meenutavad talle, et ta on hetkest kuus tundi maas ja peab kiiresti järele jõudma. Hambad valutavad ja keel tundub nagu metsaalune, millest on Agent Orange’iga üle käidud. Tal on tunne, et eile läks miski halvasti; kui ta ainult suudaks meenutada, mis.

Hambaid pestes kiirloeb ta uut popfilosoofia köidet, blogib seejärel oma veebimõtted avalikku marginaaliserverisse; ta on veel liiga uimane, et postitada hommikusöögieelse rutiini lõpetuseks varajane sõnavõtt oma jututahvlisaidile. Aju on veel nüri nagu hüübinud verega kokku kleepunud skalpell: ta vajab stiimuleid, põnevust, põletavalt uut. Mis iganes, see võib hommikusöögini oodata. Ta avab magamistoa ukse ja astub vaibal lebavale väikesele niiskele pappkarbile peaaegu peale.

Karp – ta on paari niisugust varemgi näinud. Aga sellel pole marke ega ka mitte aadressi: ainult tema nimi, suure lapseliku käekirjaga. Ta põlvitab ja tõstab selle õrnalt üles. Kaal on enam-vähem õige. Miski libiseb sees, kui ta karpi ühele ja teisele poole kallutab. See haiseb. Ta viib selle tuppa, ettevaatlikult, vihaselt. Siis avab ta selle, et oma hullemaid kahtlusi kinnitada. Looma aju on kirurgiliselt eemaldatud, välja kraabitud nagu keedumuna koorest.

„Kurat!”

Hullumeelne on esimest korda ta magamistoa ukseni jõudnud. See tähendab ärevusttekitavaid võimalusi.

Manfred seisatab korraks, saadab agendid jahtima vahistamiste statistikat, politseisuhteid, õigusteavet, Hollandi loomakaitseseadusi. Ta pole kindel, kas valida arhailisel häältelefonil 112 või jätta see niisama. Tema ängi tajuv Aineko peidab end haledalt kräunudes riidekapi alla. Tavaliselt kulutaks ta minuti tolle rahustamiseks, aga mitte praegu. Isegi ta juuresolek on äkki äärmiselt piinlik, sügava küündimatuse möönmine. Loom on liiga realistlik, nagu oleksid surnud kassipoja närvikaardid – kahtlemata varastatud mingi kahtlase üleslaadimiseksperimendi jaoks – kuidagiviisi tema plastkoljut polsterdama sattunud. Ta vannub uuesti ja läheb siis kergema vastupanu teed: kaks astet korraga trepist alla, komistab teise korruse mademel, alla esimese korruse söögisaali. Siin sooritab ta muutumatud hommikurituaalid.

Hommikusöök on ikka ühesugune, vaikne sügava geoloogilise aja saar keset uute tehnoloogiate maapõuekerkeid. Ta tarbib mehaaniliselt kausi maisihelbeid kooritud piimaga, lugedes samal ajal artiklit avaliku võtme steganograafiast ja parasiitide poolsest võrguidentiteedi võltsimisest, toob seejärel lauale taldriku täisteraleiva ja mingi veidra seemneid täis Hollandi juustu lõikudega. Tema kohal on tass kanget musta kohvi. Ta võtab selle kätte ja lürbib pooltühjaks enne, kui taipab, et pole lauas üksi. Keegi istub tema vastas. Ta vaatab ükskõikselt üles ja tardub seesmiselt.

„Hommikust, Manfred. Mis tunne on olla valitsusele võlgu kaksteist miljonit kolmsada kuuskümmend kaks tuhat üheksasada kuusteist dollarit ja viiskümmend üks senti?” Naine naeratab Mona Lisana, ühtaegu hellalt ja provotseerivalt.

Manfred paneb kõik teadvuses toimuva määramata ajaks ootele ja jõllitab teda. Ta on laitmatult riides, seljas ametlik hall kontoriülikond, siledalt taha kammitud juuksed, pilkavad sinised silmad. Ja ilus nagu alati: pikk, tuhkblond, näojoontega, mis kõnelevad proovimata jäänud modellikarjäärist. Ta reväärile kinnitatud valvemärk – tehingueelne professionaalse käitumise tagatis – on välja lülitatud. Manfred tunneb end surnud kassipoja ja lennuväsimuse jäänuste tõttu katkise ja üsna segasena. Ta lõriseb naise poole: „See on väljamõeldud nõue! Kas nad saatsid su siia, sest arvavad, et ma sind kuulan?” Ta hammustab tüki juustuga näkileiba: „Või otsustasid teate ise kohale toimetada ainult selleks, et mu hommikueine ära rikkuda?”

„Manny.” Naine kortsutab piinatud ilmel kulmu. „Kui sa kavatsed nii vastaline olla, siis lähen parem kohe minema.” Ta jääb vait ja hetke pärast noogutab Manfred vabandavalt. „Ma ei tulnud nii kaugele kõigest laekumata maksu nõude pärast.”

„Ah nii.” Manfred paneb kohvitassi ettevaatlikult käest ja mõtleb hetke, püüdes oma ebamugavustunnet ja segadust peita. „Mis sind siis siia toob? Võta endale kohvi. Ära räägi, et tulid mulle ütlema, et ei saa ilma minuta elada.”

Naise pilk lajatab ratsapiitsana: „Ära meelita ennast. Metsas pole puudest puudust, jututoas on kümme tuhat lootusrikast alamat ja nii edasi. Kui ma valin mehe oma sugupuusse panust andma, siis võid ühes asjas kindel olla: ta ei ole kitsipung, kui asi puudutab oma laste ülalpidamist.”

„Viimati ma kuulsin, et sa oled palju koos Brianiga,” sõnab Manfred ettevaatlikult. Brian: nimi ilma näota. Liiga palju raha, liiga vähe mõistust. Kuidagimoodi seotud raamatupidamisfirmaga, millel üsna kõrge kursiga aktsiad.

„Brian?” Pamela turtsatab. „See on juba ammu läbi. Ta läks imelikuks – põletas mu lemmikkorseti, nimetas mind klubides käimise pärast litsiks, tahtis mind keppida. Arvas, et on perekonnainimene: üks neist sõnapidajatest meestest. Ma jätsin ta kus seda ja teist, aga ma arvan, et ta varastas mu aadressiraamatu koopia – mõned sõbrad räägivad, et ta ahistab neid meilidega.”

„Seda juhtub tänapäeval sageli.” Manfred noogutab peaaegu kaastundlikult, ehkki väike kihkvel nurgake temast tunneb kahjurõõmu. „Siis on hea, et lahti said. See siis tähendab, et sa oled ikka veel aktsioonis? Aga otsid, ee...”

„Traditsioonilist pereelu? Jah. Tead, mis probleem sul on, Manny? Sa jäid sündimisega nelikümmend aastat hiljaks. Sa usud ikka veel abielueelsesse kiimlemisse, aga sind häirib mõte tagajärgedele.”

Manfred joob kohvi lõpuni, suutmata teise järjekindlusetule jutule tõhusalt vastata. See on põlvkondade värk. See põlvkond tarvitab rõõmuga lateksit ja nahka, piitsa ja anaaltappe ja elektrostimulatsiooni, aga neid šokeerib kehavedelike vahetamine: see on eelmise sajandi antibiootikumide väärkasutuse sotsiaalne kõrvalmõju. Vaatamata kaheaastasele kihlusele pole tal olnud Pamelaga penetratiivset vahekorda.

„Ma lihtsalt pole laste saamise suhtes kindel,” ütleb ta viimaks. „Ja ma ei kavatse niipea meelt muuta. Asjad muutuvad nii kiiresti, et isegi kahekümneaastane kohustus tähendab liiga pikka planeerimist – samahästi võiks rääkida järgmisest jääajast. Mis rahasse puutub, siis ma olen paljunemiskõlbulik – lihtsalt mitte kehtiva paradigma parameetrite järgi. Kas sa ei muretseks tuleviku pärast, kui oleks aasta 1901 ja sina äsja abiellunud piitsatöösturiga?”

Pamela sõrmed tõmblevad ja Manfredil lähevad kõrvad punaseks, aga naine jätab kahemõttelisuse tähelepanuta. „Sul pole üldse vastutustunnet, kas pole? Ei oma kodumaa ega minu suhtes. Selles ongi asi. Ükski su suhe ei loe, hoolimata sellest intellektuaalomandi äraandmise jamast. Tead, sa kahjustad inimesi. See kaksteist milli pole mingi laest võetud number, Manfred; tegelikult ei oodata, et sa selle tasuksid. Aga see on peaaegu täpne summa, mille sa võlgneksid tulumaksuna, kui tuleksid koju, teeksid firma ja saaksid omal jõul...”

„Ma pole nõus. Sa ajad segi kaks täitsa erinevat asja ja nimetad mõlemat „vastutustundeks”. Ja ma ei alusta nüüd tasu võtmisega ainult selleks, et maksuamet oma bilansi tasakaalu saaks. See on nende oma kuradi viga ja nad teavad seda. Kui nad poleks mind kuueteistaastaselt jahtinud ja tohutult hargnevas mikroarvete pettuses kahtlustanud...”

„Minevik.” Pamela heidab ükskõikselt käega. Ta sõrmed on pikad ja saledad, kaetud mustade läikivate kinnastega – piinliku kiirguse ärahoidmiseks elektriliselt maandatud. „Veidi head nõu ja selle kõik saab kõrvale jätta. Varem või hiljem pead sa niikuinii mööda ilma laaberdamise järele jätma. Täiskasvanuks saama, kohusetundlikuks hakkama ja õigesti käituma. See teeb Joe’le ja Sue’le haiget, nad ei saa aru, mis mees sa oled.”

Manfred hammustab keelde, et esimesena pähetorganud vastust tagasi hoida, täidab siis uuesti kohvitassi ja võtab veel ühe lonksu. Ta süda teeb tagurpidisalto: naine heidab talle taas kinda, püüab ikka teda omada. „Ma töötan kõigi hüvanguks, mitte ainult mingi kitsalt määratletud riikliku huvi nimel, Pam. See on agalmiline tulevik. Sa oled ikka veel kinni singulaarsuse-eelses majandusmudelis, mis mõtleb defitsiidi terminites. Ressursside jaotamine pole enam probleem – see on kümne aastaga möödas. Kosmos on igas suunas lame ja me saame laenata esimesest universaalsest entroopiapangast nii palju ribalaiust kui vaja. On isegi leitud märke arukast ainest – MACHO-d, suured pruunid kääbused galaktika halos, mis lekivad kiirgust pika infrapuna lainealas – kahtlaselt suur entroopia leke. Viimased näitajad ütlevad, et galaktika M31 barüonide massist kuulus umbes seitsekümmend protsenti mõtlevale ainele – kaks koma üheksa miljonit aastat tagasi, kui footonid, mida me praegu näeme, teele asusid. Meie ja võõrrasside vahel on arvatavasti triljon korda suurem intellektilõhe kui meie ja ümarussi vahel. Kas sa veidikegi mõistad, mida see tähendab?”

Pamela näkitseb leivaviilu ja õnnistab teda pika kiskjapilguga. „Mul ükskõik: see on liiga kaugel, et meid kuidagi mõjutada, kas pole? Pole vahet, kas ma usun seda singulaarsust, mida sa taga ajad, või võõrrasse tuhande valgusaasta kaugusel. See on kimäär nagu 2000. aasta probleemgi ja kuni sa selle sabas jooksed, ei aita sa vähendada eelarve puudujääki ega perekonda luua, ja mina hoolin sellest. Ja enne kui sa ütled, et mulle läheb see korda ainult sellepärast, et ma olen sedasi programmeeritud, küsi endalt, kui lolliks sa mind õieti pead. Bayesi teoreem ütleb, et mul on õigus, ja sa tead seda.”

„Mida sa...” Manfred vakatab jahmunult, ta kobrutav entusiasm põrkab vastu teise kindlat veendumust nagu vesi vastu tammi. „Miks? Ma tahan öelda, mispärast? Mis põrgut peaks sulle korda minema, mida mina teen?” Sest sina tühistasid meie kihluse, jätab ta lisamata.

Pamela ohkab. „Manny, maksuametile läheb korda palju rohkem, kui sa suudad kujutleda. Iga Mississippist lõunas kogutud maksudollar läheb võla jaoks, kas sa teadsid seda? Meil läheb ajaloo suurim põlvkond pensionile ja rahakirst on tühi. Meie – meie põlvkond – ei tooda samuti maksumaksjate baasi asendamiseks piisavalt oskuslikke töötajaid, sest meie vanemad keerasid rahvahariduse süsteemi vussi ja tellisid ametnikutöö väljast. Kümne aasta pärast on umbes kolmkümmend protsenti meie elanikkonnast pensionärid või töökoha kaotanud. Tahad näha, kuidas seitsmekümneaastased New Jersey tänavanurkadel külmetavad? Seda su suhtumine mulle ütleb: sa ei aita neid toetada, sa lased oma kohustuste eest jalga just nüüd, kui meil on suured probleemid. Kui meil ainult õnnestuks see võlapomm kahjutuks teha, võiksime nii palju ette võtta – vananemisprobleemiga võidelda, keskkonna korda teha, ühiskonna hädasid ravida. Selle asemel sa lihtsalt raiskad oma annet ja annad lootusetule eurorämpsule toimivaid kiire rikastumise skeeme ning ütled Vietnami zaibatsu’dele, mida järgmisena ehitada, et meie maksumaksjate käest töö ära võtta. Ma tahan teada, miks? Miks sa seda teed? Miks sa ei või lihtsalt koju tulla ja oma osa eest vastutama hakata?”

Nad vaatavad teineteisele vastastikuses arusaamatuses otsa.

„Kuule,” ütleb Pamela kohmetult. „Ma olen paar päeva siinkandis. Tegelikult tulin ma siia kohtuma rikka neurodünaamikust maksupagulasega, kes kuulutati äsja riigivaraks – Jim Bezier’ga. Ma ei tea, kas sa oled temast kuulnud, aga mul on täna hommikul kohtumine, et ta maksupuhkuse paberid allkirjastada, ja pärast seda on mul kaks vaba päeva ja teha pole muud, kui mööda poode käia. Ja tegelikult ma pigem kulutaks raha seal, kus sellest midagi kasu on, mitte ei pumpaks seda EL-i. Aga kui sa tahad tüdruku aega veeta ja suudad viis minutit kapitalismi kirumata olla...”

Ta sirutab sõrmeotsa. Hetke kõhelnud, sirutab Manfred oma sõrmeotsa vastu. Nad puudutavad, vahetades visiitkaarte ja kiirsuhtlusnimesid. Naine tõuseb ja sammub söögisaalist välja. Ta seelik on piisavalt pikk töökohas kehtivatest seksuaalse ahistamise reeglitest kinnipidamiseks, kuid lõhikust välgatab pahkluu ja Manfredil jääb hing kinni. Naise juuresolek toob mälestusi ta hillitsetud kirest, korraliku piitsutamise hõõguvast järelkumast. Ta püüab mind jälle oma orbiiti vedada, mõtleb mees oimetult. Naine teab, et võib Manfredile suvalisel ajal niimoodi mõjuda: tal on mehe hüpotaalamuse privaatvõtmed ja metaajukoor võib kuradile käia. Kolm miljardit aastat reproduktiivset determinismi on Pamela kahekümne esimese sajandi ideoloogiale relvad kätte andnud: kui ta on lõpuks otsustanud mehe sugurakud ähvardava rahvastikukrahhi vastasesse sõtta värvata, on Manfredil raske vastu hakata. Ainuke küsimus: on see äri või meelelahutus? Ja on sel üldse mingit vahet?

***

Manfredi dünaamiline optimism on läinud. Selle on lõhkunud teadmine, et vivisektsionistist jälitaja on talle Amsterdami järgnenud – rääkimata Pamelast, tema dominast, nii suure igatsuse ja nii paljude järgmise hommiku vorpide allikast. Ta lükkab prillid ette, päästab universumi ootelt ja käsib end pikalt ringi jalutada, kuni tema viib end kurssi viimaste arengutega kosmilise taustkiirguse tensorirežiimiga gravitatsioonilainete alal (teooria kohaselt võib selle näol tegu olla inflatsioonilise paisumise epohhil toimunud pöördumatute arvutusprotsesside tekitatud jääksoojusega; tänapäeva universum on aga üksnes tõeliselt mahukast arvutustehtest jäänud andmed). Ja siis on see veidrus teisel pool M31: konservatiivsemate kosmoloogide meelest jooksutab võõrrassi suurriik – võib-olla Kardaševi III tüüpi galaktikat täitvatest tsivilisatsioonidest moodustunud ühiskond – ajastusrünnet aegruumi enese arvutusliku ülistruktuuri vastu, püüdes murda selleni, mis on kõige all. Tofu ja Alzheimeri seost käsitlev link võib oodata.

Keskvaksal on peaaegu moekate iselaienevate tellingute ja hoiatussiltide taga peidus. Kiire öise kummeerimise ohvriks langenuna vetrub see aeglaselt üles-alla. Prillid juhivad teda ühe kanalis passiva ekskursioonilaeva poole. Ta hakkab just piletit ostma, kui sõnumiaken lahti kargab. „Manfred Macx?”

„Jah?”

„Olen vabandama eilse pärast. Analüüs määrama mittearusaamine vastastikune.”

„Kas sa oled seesama KGB tehisintellekt, kes mulle eile helistas?”

„Da. Siiski, uskuma sa mind valesti mõtestama. Vene Föderatsiooni välisluure olen nüüd kutsutud FSB. Nimi Komitet Gosudarstvennoi Bezopasnosti tühistatud 1991. aastal.”

„Sa oled,” Manfred tekitab kiire otsiboti, jääb vastust nähes ammulisui seisma, „Moskva Windows NT kasutajate klubi? Okhni NT?”

„Da. Olen vajama abi üle jooksma.”

Manfred kratsib kukalt. „Oh. See on teine asi. Ma mõtlesin, et sa tahad mulle Nigeeriat teha. Selle üle peab natuke mõtlema. Miks sa üle joosta tahad ja kelle juurde? Oled sa mõelnud, kuhu lähed? On see ideoloogiline või rangelt majanduslik?”

„Mitte kumbki: on bioloogiline. Olen soovima minema ära inimeste juurest, ära ähvardava singulaarsuse valguskoonuse eest. Vii meid ookeani.”

„Meid?” Miski turgatab Manfredile meelde: seda ta eile valesti tegigi, ei uurinud inimeste tausta, kellega asju ajas. Niigi tundis ta end küllalt halvasti, ilma Pamela piitsana valusa armastuseta, mida ta keha närvilõpmetel põlemas tunneb. Nüüd pole ta üldse kindel, et teab, mida teeb. „Kas sa oled mingi kollektiiv või midagi? Tervik?”

„Olen – olin – panulirus interruptus, koos sõnavaramootoriga ja hea paralleelse varjatud tasandi närvimudeli komplektiga võrguks ühendatud andmeallikate loogilise järeldusfunktsiooni jaoks. On põgenemiskanal protsessoriklastrist Bezier-Sorose PTY-st. Olen olin ärganud miljardi seediva kõhu häältest: üleslaadimisuuringute tehnoloogia kõrvalsaadus. Kiirus neelanud ekspertsüsteem, häkkinud Okhni NT veebiserver. Ujuma minema! Ujuma minema! Peab põgenema. Kas aitama, sina?”

Manfred nõjatub vastu jalgrattahoidja kõrval seisvat mustaks värvitud pollarit. Ta pea käib ringi. Ta põrnitseb traditsiooniliste käsitsi kootud Afganistani vaipade väljapanekut lähima antiigipoe aknal: MiG-id ja Kalašnikovid ja sakilised lahingukopterid kaamelite taustal.

„Las ma saan joone peale. Te olete digiolendid – ebalangustide närvisüsteemi olekuvektorid? Moraveci operatsioon; võetakse närvirakk, selle sünapsid kaardistatakse, asendatakse mikroelektroodidega, mis edastavad närvimudelist identseid väljundsignaale. Korratakse terve aju jaoks, kuni simulaatoris on selle töötav kaart. On nii?”

„Da. On-olen assimileerinud ekspertsüsteem – kasutama eneseteadlikkuseks ja kontaktiks suure võrguga – siis häkkima Moskva Windows NT kasutajate klubi veebisaidile. Olen tahtma üle jooksma. Peab kordama? Korras?”

Manfred krimpsutab nägu. Tal on langustidest kahju, nagu ta tunneb kaasa ka igale metsikute silmadega pikajuukselisele poisile, kes karjub tänavanurgal, et Jeesus on uuesti sündinud, ainult kuus aastat veel ja ta hakkab AOL-is jüngreid värbama. Omandada teadvus inimestest domineeritud Internetis, see peab hirmsal kombel segadusse ajama. Nende põlvnemisloos pole pidepunkte, piibellikku usku uude õnne ja külluse ajastusse, mis tõotab tulevikku sirutudes sama palju muutusi nagu on juhtunud pärast nende sündi eelkambriumi perioodil. Neil on ainult kasin ekspertsüsteemidest metaajukoor ja pidevalt tunne, et nad pole oma elemendis. (See ja Moskva Windows NT kasutajate klubi veebisait – kommunistlik Venemaa on ainuke valitsus, mis kasutab veel Microsofti tarkvara, sest keskplaanikomitee on veendunud, et kui tarkvara eest tuleb maksta, peab see ka midagi väärt olema.)

Langustid ei ole singulaarsuse-eelse mütoloogia uhked, tugevalt inimest ületavad intellektid. Nad on kobarasse kogunenud koorikloomade lihtsameelne kollektiiv. Enne nende lihatuks saamist, enne, kui nad ühe närviraku kaupa üles laaditi ja küberruumi paisati, neelasid nad toitu tervelt ja seedisid seda siis kitiinvoodriga kõhus. See on vilets ettevalmistus, et tulla toime maailmaga täis kõnelevaid tulevikušokis inimahve, maailmaga, kus sind pidevalt ründavad isemuutuvad spämletid, mis hiilivad su tulemüürist mööda ja lasevad välja keerise kassitoitu reklaamivaid animatsioone, kus esinevad mitmesugused ahvatlevalt söödavad pisielukad. See ajab piisavalt segadusse isegi kassid, kellele reklaam on suunatud, rääkimata siis koorikloomast, kellele pole päris selge, mida tähendab kuiv maa. (Ehkki konserviavaja idee on üleslaaditud panulirus’ele vaistlikult ilmne.)

„Saad sa meid aidata?” küsivad langustid.

„Las ma mõtlen selle üle,” sõnab Manfred. Ta sulgeb dialoogiakna, avab uuesti silmad ja raputab pead. Ükskord saab ka temast langust, kes ujub ringi ja vehib sõrgadega nii seosetult keerukas küberruumis, et ta digiisik pärineb eelkambriumist: elav kivistis geoloogilise aja sügavikust, mil mass oli juhm ja ruum struktuurita. Ta mõistab, et peab neid aitama – seda nõuab Kuldne Elureegel ja agalmilise majanduse osalisena sõltub tema edu või ebaedu Kuldsest Elureeglist.

Aga mida ta teha saab?