6-8

6

„Gosnelli kutse üle ei tasu imestada,” arvas Darr mõistvalt, kui nad – Elly jälle roolis – toimetusse sõitma hakkasid.

„Ma ei imestagi,” möönis Horler. „Ainult kipun tagantjärele kahtlema, kas nii järsk äraütlemine oli ikka kõige targem tegu. Oleks tahtnud teda pärast eilset ekstsessi korraks näha ja kuulda. Aga too ülelakutud sell, erasekretär, oli just sihukest sorti tüüp, kellele lihtsalt ei saanud nina pihta andmata jätta.”

„Enamik siin linnas nii ei arva,” muigas Darr mõnevõrra sapiselt. „Katki pole sellegipoolest midagi. Küllap näed Gosnelli veel enne, kui oodatagi oskad. Ta ei saa ju oma ettepanekut tegemata jätta.”

„Oskate selles suhtes midagi soovitada?”

Vana advokaat vaatas Horlerile otsa. Ta kõhn teravajooneline nägu jättis ühtaegu kuidagi õilsa ja samas ka range mulje. Helesinised silmad olid selged nagu kahekümneaastasel ja nende pilgu eest ei paistnud just palju varjule jäävat. Kas ta kahtlustas, et Horler kavatseb ajalehe siiski Gosnellile müüa, kui hind on soodus? Võimalusi leidus ju ikka. Või huvitas teda hoopis noorema mehe sisu? On too segaduses ega tea, kuidas suure Gosnelliga just kõnelda?

Küllap see küsimus nii mõeldud oligi. Ja Horler lasi endale alati hea meelega nõu anda, kuigi ei pruukinud seda niisama sageli kuulda võtta. Soovitustest võis tihti välja lugeda üht-teist hoopis soovitaja enda kohta.

„Klauslist testamendis peaks ju piisama,” ütles Darr. „Gosnell teeb sellest kuulda saades muidugi ettepaneku müüa ajaleht kellelegi süütule variisikule, kes tal pihu pealt sööb nagu pool linna. Seda ei piira ükski klausel. Sina rõhud pojalikule kuulekusele pärandaja ilmselge soovi suhtes ja keeldud. Ei midagi isiklikku. Inimlikult täiesti mõistetav. Kui tahad, võin juures olla. Aga sa võid ka Gosnelli kõigi ärialaste ettepanekutega otseteed minu juurde saata ja ise kõrvale jääda.”

Ta tegi väikese, vaevumärgatava pausi, enne kui lisas: „Ei, see viimane pole siiski kõige parem mõte. Kui meie senine hoolduskomitee ajalehe ise omandab, ei näeks niisugune asi kõige korrektsem välja. Võin sulle soovitada kellegi teise usaldusväärse.”

„Kummaline,” mõtles Horler. Millal ta oli kinnitanud, et kavatseb „Trackhilli Teatajat” üldse müüa? Jah, ta rääkis maja müügist ja sedagi veel siis, kui polnud testamendi sisu ja vanaisa majandusliku seisuga üldse tuttav. Nüüd aga näis Darr võtvat ka ajalehe müüki ja tema lahkumist kui otsustatud asja.

„Oh, ma arvan, et vestlen härra Gosnelliga meelsasti ise,” arvas ta. „Käia Trackhillis ja mitte näha selle värvikaimat asukat! Kuidas siis niisugune asi kõlbaks? Muide, kui see juba jutuks tuli, siis miks pani vanaisa testamenti üldse klausli, millest nii kergesti mööda pääseb?”

„Mida muud ta veel teha oleks saanud?” kehitas Darr õlgu. „Küllap leidis, et oma tahte selgeks väljaütlemiseks on seda piisavalt. Sa ei ole ju tema vaenlane.”

See oli tõsi. Ja muidugi lootis taat, et tema, Hank, ikkagi jääb. Mõnd rängemat klauslit lisades oleks ta otsekui mõista andnud, et ta sellega enam üldse ei arvesta, ja kartis just niimoodi pojapoja otsust lõplikult lahkumise suunas kallutada.

Aga teisalt... Ta ju ikkagi lisas lahkumist arvestava klausli, kuna ei saanud seda tegemata jätta. Ja sellisel kujul oli see väga poolik samm. Midagi lonkas... Miks ei lisanud ta siis, et ainuvõimalik ostja saaks sel juhul olla ainult tema sõber Darr ja tolle hoolduskomitee? Jah, alternatiivita ostja määramine oleks hinna paratamatult alla löönud, aga taat, keda ei piiranud ükski klausel, võinuks ju summas juba eelnevalt kokku leppida ja testamendis ära tuua. Ent Darr, kes oli ometi advokaat ja pidanuks seda väga hästi teadma, ütles praegu ainult, et mida Alil siis muud üle jäi...

Äkki ei näinudki taat Darri ja tema hoolduskomiteed ainsa alternatiivina lootusele, et Hank ikkagi paigale jääb ja ettevõtte enda kätte võtab? Äkki tegi ta Gosnelli puudutava klausli ainult vastutuleva žestina Darrile, jättes selle meelega poolikuks, ja see oli ka kõik, mida Darr isegi vana sõbrana saavutada suutis, kuigi oleks soovinud rohkemat?

Ja muidugi oli tema, Hank, võib-olla üksnes haiglaselt kõike ja kõiki kahtlustav tüüp, nagu see talle juba aastaid oli tundunud. Tõsistes olukordades võis see vahel naha päästa, kuid väikestes asjades, millest elu põhiliselt koosnes, oli paraku muutumas juba normaalseid inimsuhteid rikkuvaks taagaks. See kippus nägema halbu tagamõtteid kõikjal – nii seal, kus neid olla võis, kui ka seal, kus neid ei saanudki olla või kus need tähtsust ei omanud. See kippus jätma teda iseenda loodud isolatsiooni. Ellujäämise hind...

„Kas sa oma Käopesa üle vaatasid?” küsis Darr vaid mõne sekundi pärast, mille jooksul need mõtted jõudsid ilma sõnadeks valamata, ainult ahistava tundena Horleri peast läbi lennata.

„Pole veel aega saanud,” valetas ta vaistlikult – ja oleks iseenda peale pahandades peaaegu huulde hammustanud. See taak oli juba tugevam kui ta teadlik tahe. Ta oli lihtsalt endalegi aru andmata leidnud, et Darril pole mingit põhjust teada Käopesa asupaika. Isegi mitte seda, et see asub majas või selle lähedal, kui Al talle ise ei öelnud.

Käes! Horler taipas nüüd, et sellest kõik algaski. Taat ei olnud oma sõbrale Darrile öelnud, ehkki Käopesa äramärkimine ametliku dokumendi juurde jäetud kirjas pidi kahtlemata küsimust tekitama. Kas või sõnatut. Aga Al ei öelnud. Jättis isegi ainult Horleritele mõistetava väljendiga „ratsuta Käopessa” eksliku mulje, et see pole käeulatuses. Kui suured sõbrad nad Darriga siis ikkagi olid?

Käopesa suhtes oli parem vanaviisi talitada, see tähendab vaikida. Kuid muidugi leidus asju, millest võis ja isegi pidi Darriga rääkima.

„Kuulsin, et meie aia taha on Stetsonite asemel asunud mingid Jorgensenid,” ütles ta ning jutustas leitud jalajälgedest ja koerast, kes täna oli valmis iga sissetungijat kas või lõhki rebima, kuid eile vaikis, nagu poleks teda olemaski.

„Huvitav tähelepanek,” nentis Darr. „Koer võis muidugi toas olla või kusagil ära. Aga... võis ka mitte. Ja siis...”

„Te ehk teate neist Jorgensenidest midagi lähemalt?” küsis Horler, korrates meelega tehtud eksitust nimega uuesti. „Nägin vanu Starke. Nemad pidasid neid uuteks ja mitte eriti seltsivateks.”

Darr naeratas. „Ma kardan, et pigem ei seltsita suuremat hoopis Jorensitega – sul jäi nimi valesti meelde. Kes pole Trackhillis sündinud, jääb igavesti uueks, vähemalt siin linnaosas. Hea, kui teine põlv juba omaks võetakse. Jorens ostis maja... oot-oot... kuue ja poole aasta eest, kui Stet-sonid selle pankroti tõttu poolmuidu maha müüsid. Ta on mingi tähtsam asjapulk Gosnelli vabrikus, tema vasall, nagu me neid nimetame, see on tõsi. Aga Jorens ja sissemurdmine? Ei, sedamoodi ta küll välja ei näe. Ja majas pole rohkem kedagi, kes isegi pimedas mehe mõõdu välja annaks, ainult naine ja neli last, lisaks vist üks naisteenija. Iseasi, kui kusagilt tuli talle korraldus keegi oma krundilt läbi lasta. Ainult et Gosnell ei ole kohe kindlasti mees, kes mingeid lihtlabaseid sissemurdmisi korraldaks.”

Noh, see ei pruukinudki olla mingi labane sissemurdmine. Horleril oli juba eile kahtlus tekkinud, mida need kaks tundmatut tema tagahoovis tegid. Võib-olla pidid hoopis nemad ta maha laskma ja kaduma, et anda oodatavale marssalile selge versiooniga selge sündmus – tapmine tundmatute murdvaraste käe läbi. Ja tema juhatusel läbiviidud uurimine ei oleks kohe kindlasti mingeid konkreetsetele isikutele viitavaid jälgi leidnud.

Kuna aga Darr ei paistnud nii drastilistesse meetoditesse juba eile uskuvat, ei hakanud Horler advokaadi ümberveenmisega aega viitma. Pealegi köitis ta tähelepanu hoopis teine asjaolu.

Et Starkide vanapaar küllalt lähedase naabri kohta midagi teadis, oli normaalne. See aga, et Darr, kes elas tükk maad eemal, oskas pikemalt mõtlemata öelda palju rohkem, tundus tähelepanuväärne. Näis, nagu peetaks siin linnas nähtamatut sõda iga tänava ja maja pärast ja hoitaks hoolikalt silm peal vastase igal liikumisel, iga uue tugipunkti tekkel. Ning sel juhul oli üks selle sõja pidajatest kahtlemata Robert Darr. Ega ta seda eile õhtul põhimõtteliselt varjanudki, ehkki olukord ei paistnud siis veel nii drastiline.

Tõsi küll, praegusele juhtumile leidus ka palju lihtsam seletus: advokaadi andmed võisid pärineda ta oma vanaisalt, kelle uudishimu uue naabri vastu oli täiesti loomulik.

Nad jõudsid toimetuse ette. See oli vana, kuid hiljuti uue laudvooderdise saanud puumaja, mis jättis unelevalt soliidse mulje. Kutsar, kes istus maja ees tühja tagaistmega vedruvankri pukis, näis jagavat sama ellusuhtumist. Välisukselt tulijaile vastu kihutav veel poisiohtu nooruk ei olnud seevastu kuigi unelev ega soliidne.

„Mis lahti, Walt?” pidas Darr ta peaaegu hõlmapidi kinni. „Kuhu nüüd?”

„Trükikotta, härra Darr!” hingeldas poiss, nagu oleks ta juba oma teekonna lõpus, mitte alles alguses. „Ma pean neid hoiatama, et materjal saabub ladumisse tund aega hiljem. Ja proua Butler on siin.”

„Anna minna,” lasi Darr mehehakatise lahti. „See on käskjalg,” seletas ta Horlerile. „Midagi näikse olevat jälle kinni jooksnud.”

Nad läksid sisse. Avar mitme kirjutuslauaga tuba kõlas häältest nagu konverentsisaal. Uute tulijate saabudes vaikisid need ühe hetkega ja siis selgus, et käratsejaid polnudki rohkem kui neli – kui mitte arvestada noort naist kõige esimese laua taga, kes näis kõrvale jäävat ja harjutas ilmselt nähtamatuks muutumist.

Tülitseva neliku – sest millest ka jutt ei käinud, polnud tegu juba näoilmete järgi otsustades viisakuste vahetamisega – moodustasid ühelt poolt aknaaluse laua taga pooleldi istuv, pooleldi seisev turd mees, varrukakaitsetega käed lauale toetatud ja ümmargused öökulliprillid ees, kulunud ülikonna ning punetava näoga noormees laua kõrval ja pisut küljetsi seisev nooremas keskeas tegelane, kelle tumedas habemetüükas nägu ilmestas küünilisevõitu naeratus. Vastaspoole moodustas ainuisikuliselt selle naeratuse objekt, ebamäärases vanuses pikk kuivetu daam, kelle selg püsis oma asendis nähtavasti äsja allaneelatud harjavarre tõttu. Paistis, et ta on kõigist segamiskatsetest hoolimata just lõpetanud pika loetelu asjadest, mis ta toimetuserahvast arvab – kõigist koos ja igaühest eraldi.

„Robert!” hüüatas naisolevus Darri märgates. „Jumal tänatud, et sa tulid! Ehk on vähemalt sinul rohkem aru peas, kui neil... hmh... härradel siin. Vaata ise, mis nad on teinud!”

„Tere päevast, armas Daisy!” sõnas Darr väärika leebusega, mis oli kui väljaütlemata etteheiteks siin valitsenud ebasoliidselt kõrgendatud toonidele. „Luba endale tutvustada „Trackhilli Teataja” verivärsket omanikku, härra Horlerit. Härra Horler. Proua Butler, meie linna üks tähelepanuväärsemaid daame, noortehariduse eestseisuse üks teokamaid liikmeid, Heategevate Daamide Komitee esinaine, Kristliku Kasvatuse Nõukogu inspektriss ja...”

Ja pind terve linna perses juba veeuputusest saadik, näis habemetüükas mehe pilk tahtvat juurde lisada, mida keel targu siiski kuuldavale ei toonud. Polnud vajagi. Nüüd mäletas Horler isegi agarat prouat, kelle visiidi eel tervet kooli alati paanika tabas, õpetajaid veel enam kui kasvandikke. See oleks päris naljakas paistnud, kui nende ülipüüdlikkus mitte õpilaste turjale poleks maandunud. Jeesus Kristuse uus ilmumine olnuks selle kõrval naljaasi. Tundus, et daam ei olnud sellest ajast karvavõrragi muutunud, nagu oleks ta leiutanud igavese nooruse – või õigemini igavese eatuse – eliksiiri.

„Noor Horler?” küsis proua Butler silmnähtava huviga. „Ali pojapoeg? Tunnen teile kaotuse puhul kaasa! Al oli tõeliselt tubli ja võimekas mees. Vahel küll isepäine, aga tubli. Loodan, et tulete niisama hästi toime.”

Horler pomises midagi tänusõnade sarnast ja daam sirutas talle raugelt käe. Selle selg oli ülespoole pööratud ega jätnud suuremat kahtlust, millist tervitust omanik silmas pidas. Antud asendis kätt suruda oleks üsna imelikult välja kukkunud ja sõrmi lihtsalt pihku võttes jätnuks Horler kohmakalt kohtlase mulje. Niisiis suudles ta pakutud käe soonilist selga ja sai proua Butleri heakskiitva pilgu osaliseks.

„See leht siin vajab tugevat kätt, eriti praegusel alpusele ja moraalilõtvusele kalduval ajal.” jätkas too. „Ma loodan, et teil jätkub seda. Ali pole ainult mõnda aega olnud ja vaadake nüüd...”

Ta ulatas Horlerile dramaatilise žestiga lahtivolditud ajalehe. Teise, kahe kuldsõrmusega ehitud käe nimetissõrm osutas laia punase sõõriga piiratud alale nagu kulli küüs. Horler ei taibanud muud, kui et hukkamõistu pälvinud lehekülg ei sisaldanud midagi peale kuulutuste, ja andis numbri Darrile edasi, saates seda vabandusega: „Ma saabusin alles eile õhtul ja pole veel millegagi kursis.”

„Mitte et ma sinu hoolduskomiteed halvustada tahaksin, Robert,” jätkas proua Butler. „Ma saan ju aru, et olete omaenda tegemistega hõivatud inimesed ja hoidsite ajalehte töös vaid ligimesekohusest ja ajutiste inimestena kuni härra Horleri saabumiseni. Aga loomulikult vajab niisugune ettevõte alalist peremeest. Vaadake nüüd, mis ilma juhtuda võib! See, nagu ma siin juba ütlesin, on tõesti liig!”

Praegu oli ta hääl siiski juba hoopis leplikum kui ennist toimetuserahvale nende tõelisi ja eeldatavaid hingeurkaid üles lugedes.

Horler küünitas Darri kõrvalt uurima ja hakkas mõne hetke möödudes umbmääraselt aru saama, milles asi. Keskel ilutses kenade vinjettidega kuulutus pühapäeval toimuvast Kristlike Noorte sügispiknikust, selle all asetses teade karskusühingu korraldatavast heategevast oksjonist orbudekodu heaks, millest kõiki lahkeid kodanikke paluti aktiivselt osa võtma. Pisut ebaõnnestunud paigutuse tõttu võis siit väga hea – või õigemini halva – tahtmise korral välja lugeda, nagu läheksid oksjonihaamri alla hoopis Kristlikud Noored. Skandaali põhjusena näis see aps siiski rohkem kui otsitud. Kohe selgus, et antud seost oligi märganud ainult Horler üksi ja pahanduse tõeline allikas seisis hoopis mujal.

Proua Butleri kulliküünis osutas nagu verdikti välja kuulutades esmalt paremale, siis vasakule ja pärast väikest kõhklust, kuid seda otsustavamalt ka alla. Esimesena näidatu osutus hoogsalt sõnastatud ja piknik-oksjonist oma kaks korda suuremaks ja kolm korda ligitõmbavamaks rändtsirkuse reklaamiks, mille esimese, päevase etenduse algusaeg – paraku, paraku – piknik-oksjoni omaga peaaegu täpselt kokku langes, edestades viimast veerand tunni võrra. Kuid mis siin siis valesti oli? Pikniku aega andis kindlasti muuta või tsirkusega mingis ajamuutuses kokku leppida. Midagi reklaamida oli õigus ometi kõigil. Teine rantlahter kuulutas laupäevaõhtust sügishooaja algust Lugeni varietees ja seda mäletas Horler ise juba vanast ajast räägitavat, et põhilised atraktsioonid toimusid seal pahatihti teise korruse numbritubades. Aga see oli ju ometi laupäeval ega kattunud ei proua Butleri silmateraks oleva kuulutuse ega päris kindlasti ka osaliste kontingendi poolest!

Kolmas reklaam kuulus kellelegi ilmsüütule seafarmerile, kes pakkus saabuval suurlaadal müügiks põrsaid – „odavid, rõemsaid, tervid, ja roosaid nigu pupesid” (autoritekst oli ilmselgelt muutmata). Selle „süüst” oli üldse raske aru saada, kui kirjakeel maha arvata. Kuid vahel kuulutajad ehk nõudsid, et ükski toimetaja nende vaimusünnitist, mille eest nad ise ka maksid, ära ei „vusserdaks”.

Kuid proua Butler ei jaganud seda mõttekäiku. Tema süüdistus seisis hoopis muus, mille peale Horler reklaamilehekülge uurides isegi unes poleks tulla osanud.

„See on skandaalne!” hakkas ta hääl jälle ohtlikult valjenema. „Asetada kõlbeline puhtus ja kõrgemad hingeväärtused nagu meelega kõrvuti tsirkusega, sigadega ja – antagu mulle andeks – samahästi kui pordumajaga, sest kõik teavad hästi, mida see Lugeni asutus endast õigupoolest kujutab!”

Nüüd oli valik, kas naerda või vanduda, päriselt raske. Proua Butleril pidi olema tõeliselt õrn hing. Ainult seda arvestades suutis Horler hoiduda nii ühest kui teisest, kuigi see talle kergelt ei tulnud. Moraalivalvurist daam oleks teda päris kindlasti vääralt mõistnud, oletades, et rünnatakse tema pühasid põhimõtteid. Väiksemas osas poleks ta ehk eksinudki, kuid see väiksemgi osa olnuks suunatud vaid nende põhimõtete ülepaisutatud iseloomule. Suurem pidanuks silmas, et keegi on üldse suuteline nägema midagi moraaliteotavat siin – tavalisel, kõigile avatud reklaamileheküljel.

Tabanud silmanurgast habemetüükas lehemehe irvitava pilgu, sai ta aru, et polnud ainus selle vaatenurga omanik. Ometi ei jaganud seda kõik siin ruumis, vähemalt näiliselt ja vähemalt proua Butleri vaimset seisundit arvestades.

„Tõesti pisut piinlik,” tunnistas Darr vaoshoitult. „Ma pean selle pärast vabandama. Tänases numbris me kindlasti muudame paigutust.”

„Pisut piinlik!” ei jäänud proua Butler hoopiski rahule. „Ma juba ütlesin, et see on skandaalne! Me ei anna seda juhtumit kohtusse ainult arvestades, et ajalehel puudus seda numbrit välja andes tegelik omanik. Jaa-jaa, ma tean, sa oled ise advokaat ja ütled nüüd, et me kaotaksime. Aga ka meid esindaks advokaat, eks ole? Siin leheküljel on ka küllalt sündsamaid kuulutusi, mida meie oma kõrvale panna.”

„Kas just protsess ei võimendaks veelgi ebameeldivamalt antud kahetsusväärset näpuviga?” söandas varrukakaitsetega prillipapa vahele poetada. „Praegusel juhul seda kindlasti ei märganudki keegi.”

Proua Butler heitis talle kõrgi pilgu, mille juurde oleks ilmtingimata pidanud kuuluma lornjett.

„Võimendaks, härra toimetaja, just nimelt et võimendaks,” sõnas ta mürgiselt. „Võimendaks isegi sel määral, et maksaks teile võib-olla teie töö, ükskõik kas me võidame või kaotame kohtus. Sest iga siin linnas vähegi midagi tähendav inimene esitaks endale selle võimenduse järel küsimuse: kes vastutab Trackhilli trükisõna moraalse laitmatuse eest?”

„Oh, jäta, Daisy, sa ju tead isegi, et see oli ainult rumal kokkusattumus,” rahustas Darr.

Juhuse tahtel heitis Horler sel hetkel taas silmanurgast pilgu habemetüükas mehe poole ega olnud kokkusattumuses enam nii veendunud. Ajakirjanikul polnud ehk midagi Kristlike Noorte või heategevate daamide vastu, proua Butleri vastu aga küll. Mõned vooruseapostlid võisid olla üsna tülikad, eriti kui neil jätkus liiga palju arutut agarust koos raha ja võimuga seljataga. Ja proua Butleril ilmselt oli seda – nagu Horler koolipõlvest ise mäletas.

„Olgu, Robert,” hakkas proua Butler lõpuks sulama. „Muidugi ma usun, et see oli juhus, kuigi lubamatu. Sellepärast ma ütlesingi – „nagu meelega”. Aga ma kardan, et seesugune juhus viitab siinsete töötajate pealiskaudsusele, et mitte öelda taipamatusele. Ja ma väga loodan, et see ei kordu. Neil peab silma peal pidama. Kogu aeg. Näete, härra Horler, kui raske tööpõld teil ees seisab.”

Viimase lause juures nimetatu otsa vaadates manas ta näole ähvardavalt mesimagusa naeratuse, mis tahtnuks nagu öelda, et kõik siin heidetud rasked sõnad ei puuduta üldsegi veel uut, noort ja lootustandvat omanikku. Veel ei puuduta.

„Te olete alles nii noor,” lisas ta hoolitsevalt. „Kindlasti vajate te aeg-ajalt head nõu. Te võite minuga alati arvestada.”

Pärast seda luges proua Butler oma missiooni toimetuses täidetuks ja suundus puhevil purjedega mõne järjekorras seisva kallale, unustamata siiski enne meenutamast nii Darrile kui Ellyle laupäeva õhtul raekojas toimuvat Teokate Kodanike Vastuvõttu.

„Ma usun, et sinu perel, Robert, on kutsed juba käes. Aga teie tulekust, härra Horler, ei saanud me muidugi ette teada, nii et võite end samuti kutsutuks lugeda. Eestseisuse liikmena on mul see õigus. Ja see on teile otse hädavajalik, noormees!” sädistas ta entusiastlikult, nagu poleks kogu eelnenud väävlihõngulist stseeni üldse aset leidnud. „Te olete ometi meie linna ainsa ajalehe omanik. Sinna tulevad kõik Trackhilli tähtsamad inimesed. Peate end nüüd linnaeluga kiiresti kurssi viima. Te pole vist enam mitu aastat kodus olnud. Ärge mõelgegi tulemata jääda. Ja sina, Elly, leiad kindlasti head materjali seltskonnakroonikale.”

Ülejäänud toimetusele ei pööratud enam tähelepanu, nagu poleks neid üldse kohal. Nemad olid oma „jao” juba saanud. Ellyle osaks langenud erikohtlemine ei jäänud Horleril märkamata. Tüdruk kuulus seltskonda...

„Kurat mind võtku,” mõtles Horler viisakusest tingitud tänusõnu pomisedes. „Kui siin linnas ähvardatakse ajalehte kohtuga juba olematute probleemide korral, mis toimub siis veel tegelike puhul?”

Alles pärast proua lahkumist leidis Darr lõpuks võimaluse tutvustada Horlerile ka ülejäänud kohalviibivat rahvast, keda varem justnagu ei sobinud esitleda koos ja otsekui ühel pulgal proua Butleriga. Ega viimane selleks ka aega andnud.

Käisekaitseid ja ümmargusi prille kandev isand oli toimetaja Reah, karepõsk Voight ja kulunud ülikonnas noorsand Glauser reporterid, „raju” vaibudes kusagilt välja ilmunud musta sokuhabemega Polley samuti, aga tema oli lisaks veel ka fotograaf, nähtamatust harjutanud preili Huber täitis peale sekretäriameti veel hulgalisi väiksemaid kohustusi, Ellyt Horler juba tundis. See oligi kogu toimetus, kui mitte arvestada jooksupoiss Walti ja varahommikuti lapi ja harjaga üle ruumide käivat koristajat, keda polnud kohal.

„Kuidas see siis niimoodi välja kukkus?” küsis Darr leebelt. „Al vaatas omal ajal kõik muidugi ise üle, aga mina lootsin ajutise inimesena teie kogemustele...”

„Ainus kogemus, mis proua Butleri puhul avitada võib, on ehk teispoolsus,” irvitas Voight ja libistas peopesaga üle habemeorase. Ta oli neljakümnele lähenev sitkelt kõhn mees läbitungivate hallide silmadega ja iroonilise suujoonega, mis jätsid mulje, et ei leidunud palju asju, mis teda verest välja lööksid. Mis omakorda vihjas „asendamatu” positsioonile oma töökohas. Sedasorti silmi tundis Horler ka teistest aegadest ja teistest oludest. Sõltus ainult konkreetsetest olukordadest, kas ta liigitas need pluss- või miinuspoolele. Talle tundus, et ta võib seda meest ähmaselt mäletada, kuigi too teda seitsme või kaheksa aastase vanusevahe tõttu vist mitte. Toimetajat ta varasemast ei teadnud ja nooremreporter jäi omakorda talle endale liiga nooreks, nagu ka sekretär. Fotograaf oli kindlasti tundmatu.

„Ma ei tea, kuidas see juhtus,” pomises kulunud ülikonnas Glauser troostitult, mis viitas, kelle käsi oli õnnetu lehekülje kokku pannud. „Niisuguse seose peale ei tule ju ükski hing.”

„Peale proua Butleri,” lisas Voight sapiselt.

„Ja ta tuligi,” märkis Darr kuivalt. „Seega pole tarvis niisuguste seoste tegemiseks põhjust anda.”

„Pärast Dii lahkumist on kõigil tööd rohkem ja oht midagi kahe silma vahele jätta suurem,” ütles toimetaja kuidagi ebalevalt. Ta lõpetas „sissetungi” järel vist ikka veel higistavate prillide kuivatamise ja laiutas käsi, prillid ühes ja taskurätt teises käes. Siis tõmbas ta rätikuga ka üle lauba. Näis, et ta ei tunne end siin ruumis just nii kindlalt, kui tähtsaim mees pärast omanikku tundma peaks. Või oligi asi selles, et ta pidas end juhtunu eest vastutavaks?

„See oli vist õigustatud kivi sinu kapsaaeda, Elly?” pöördus Darr ranget nägu tehes tütretütre poole. „Sa peaksid enda peale võtma kõik vana töötaja ülesanded.”

„Aga selle eest on nüüd naistelehekülg ja seltskonnakroonika palju uudsemad,” kaitses Elly end enesekindlalt nagu inimene, kelle positsioon pole ohus ja kes nagunii ei tegele siin mitte leiva, vaid üksnes lisataskuraha teenimisega.

„Ma ei mõelnudki preili Granti süüdistada,” kinnitas toimetaja kiiresti ja peaaegu kohkunult. „Ta teeb tõesti head tööd. Meil on lihtsalt ajaga kaasas käimiseks veel vähemalt üht inimest juurde vaja.”

„Eelistatavalt hiromanti,” lisas Voight. „Keegi peab ju ennustama, mis järjekordse numbri puhul pikse kärkima lööb.”

Horleril tekkis küsimus, kas Darr oli äkki kellegi Dii kulul Ellyle siia „mängukoha” teinud, aga praegu polnud küll õige aeg seda esitada. See pidi jääma pärastiseks. Pealegi ei olnud ta veel kindel, kellelt küsida. Ja lõppude lõpuks: kas tal endal oligi siin toimuvaga erilist pistmist?

Sama mõte näis liikuvat ka Darri peas, kui ta ütles: „Kellegi palgale või hoopis palgalt maha võtmisest saab rääkida alles siis, kui on teada, kellega sellest rääkida. Võib-olla härra Horler ei tahagi seda lehte. Lähme tahapoole, Hank.”

Teistele ruumisolijaile kõlas see muidugi naljana, kuid mitte Horlerile. Juba teist korda sel pärastlõunal mainis Darr kaudselt müüki, millest Horler ise talle õigupoolest selget sõnagi polnud öelnud.

Advokaat hakkas ees minema, kuid peatus siis hetkeks, nagu midagi meenutades, heitis pilgu uurile ja sõnas pooleldi üle õla: „Rod Bulloc peaks kohe tulema. Juhatage ta siis meile järele. Ja muide, Reah, vanasti tegid kogu töö ära ainult kaks inimest.”

Nad läksid edasi, kõrvus kellegi – ilmselt Voighti – üsna kuuldav porisemine: „See oli veel enne veeuputust ja siis anti nädalas ka ainult üks number välja.”

Omaniku kabinet, kuhu pääses lühikesest otsaaknaga koridorist, oli lukus. Palgalistel polnud siia omapead ilmselt asja või oli neil varuvõti. Darr keeras luku lahti ja ulatas võtme peaaegu pidulikult Horlerile.

„See kuulub nüüd sulle. Eks sa ise otsustad, kui kauaks.”

Horler kippus isegi selles vihjet tajuvat: loodetavasti mitte kauaks.

Sisustus oli lihtne: kirjutuslaud, mõned ilustusteta toolid, suur puhvetkapp seina ääres ja ürgvana terasseif nurgas, mille vanaisa oli nähtavasti ruume üürides pealekauba saanud. Aknaeesriided olid luitunud ja vist juba kaua vahetamata. Al polnud luksusest kunagi suuremat hoolinud. Ainsaks mitte päris otstarbekaks asjaks jäi kulunud katteriidega diivan puhvetist vastasseinas.

„Seifi võti on siin,” ulatas Darr talle nimetatu.

Horler tundis, et peaks nüüd käituma peremehe kombel, ja pakkus advokaadile istet. Mõlemad taipasid žesti tahtmatut sümboolsust ja muigasid kergelt. Ka Horler võttis istet, kuid mitte veel lauatagusele omanikutoolile. See jäi tühjaks. Kui juba diplomaatiline korrektsus, siis lõpuni. Omand polnud veel päriselt üle antud. Tuli Bulloc ära oodata.

„Kas niisugused sissetungid on sagedased?” küsis Horler.

„Sa mõtled: nagu täna Daisy puhul?” hakkas Darr naerma. „Oh, neid on alatasa. Ja see polnud veel midagi. Lihtsalt liiga palju võimukust, liiga palju teenijaid ja liiga palju vaba aega ülearenenud aktiivsuseks. Aga ta esindab siin linnas midagi. Ja seda miskit ei soovitaks ma kellelgi ignoreerida, kes siin tsipakegi kaalu tahab omada. Staatust määravad muidugi teised tegurid, kuid ka avalik arvamus, ja armas Daisy on omakorda üks selle määrajaist. Ma soovitan sul siiralt tema kutse vastu võtta, teenid plusspunkte. Üldiselt ta soosib noori arukaid mehi, kui neil jätkub arukust temaga mitte vastamisi minna.”

„See on vist üsna raske ülesanne,” irvitas Horler, „sest kui olla seesuguse avaliku arvamuse meele järgi, ei tohi sul oma arvamust nähtavasti üldse olla.”

„Kas sa Voighti panid tähele?” muigas Darr.

„Kuidas siis,” noogutas noorem mees huviga kuulates. „Tal näib olevat terav keel.”

„Lisaks ka oma arvamus,” kinnitas Darr. „Ta on olnud selle lehe juures oma kümme aastat. Pärast seda, kui Al hakkas liiga vanaks jääma, sai just temast „Trackhilli Teataja” kandetala ja ta on seda siiamaani. Ilma Voightita vajuks see leht vist uinakule, igaüks saab sellest aru. Aga isegi Al kogu oma põlisasuka ja isikliku autoriteediga ei saanud Voightist ametlikult toimetajat teha, kuna nii mõnedki tema väljaütlemised läksid liiga suurde vastuollu selle niinimetatud miskiga, õigemini hea tooniga – asjad, mida too miski ei pea sündsaks otse välja öelda.”

„Aga Al ise?” küsis Horler.

„Noh, vanema kooli meestel on teatud puutumatus,” muheles Darr. „Eks meie ju olegi selle miski teinud või õigemini veel vanematelt põlvedelt praeguseni kandnud. Halvimal juhul nimetatakse meid vanadeks veidrikeks ja vaadatakse läbi sõrmede. Mitte et just Ali puhul seda vaja oleks läinud, seda mitte.”

„Ja ikkagi ei saanud ta omaenda ajalehes toimetajaks panna meest, keda tahtnud oleks?”

„See puutumatus on igaühel ainult isiklik ega laiene kaugemale. Sellepärast Al ei saanudki Voightist toimetajat teha, kuigi Reah ei pääse kõigi oma märkimisväärsete võimete juures tollele lähedalegi. Nojah, omand on muidugi kah puutumatu, aga see pole veel kõik. Lihtne näide. Ajaleht on ettevõte. Ja igal ettevõttel võib tulla ajutisi raskusi. Mida ta siis vajab? Ajutist toetust, et raskustest üle saada. Aga panganõukogu esimehe toolil istub proua Butleri abikaasa. Selge?

See on muidugi väga otsene näide. Tavaliselt toimib kõik palju kaudsemaid ja paljusid erinevaid teid mööda. Aga see toimib. Otsekui mingi soovitute ja soovimatute selekteerimise süsteem. Kes oskab end soovimatuks teha, see praeb. Sest nais- ja meessoost proua butleritest pole kuskil puudust ja nad seisavad ühtselt nagu müür. Lausa võistlevad, kes on suurem ja kõvem kivi selles vooruse ja eksimatuse müüris. Kes neist ise vääratab, langeb niisama kindlalt põlu alla. Aga seda juhtub õige harva ja see peab siis ka midagi tõeliselt suurt olema.”

„Ja Voight?”

„Tema rabab tööd ja irvitab endistviisi edasi. Aunimetustest ta ei hooli ja palka saab ta nagunii töö, mitte nimetuse eest. Aga tõusta pole tal kuhugi. Ei ajalehe sees ega ammugi mitte mõnel muul alal. Ainult et tema on sedasorti sell, kes nagu ei hooligi.”

Vanem mees jälgis kerge muigega, kuni Horler selle üle pisut järele mõtles. Ega küll temagi olnud päris eile sündinud, nii et mingiks ilmutuseks praegu avaldatud elutõde ei saanud. Ta kaalus pigem küsimust, tahab ta ikka tõesti endale kaela kogu seda mõttetutest pisinääklustest koosnevat eluviisi, mille ehedat näidet ta just eesruumis näinud oli – väikelinlikku jama, mille niidid ulatusid kõikjale nagu kleepuv ämblikuvõrk –, ja kaldus arvama, et ega ei taha küll. Ning ajalehetööst ei teadnud ta nagunii midagi.

Müügiotsus hakkas ta peas sündima. Tal polnud vaja isegi taas hulkuriks hakata. Farmi rendileping pidi varsti uuendamist nõudma ja sel juhul võis ta vabalt ise lambafarmeriks hakata. Selleks kõlbas ta kindlasti rohkem kui ajalehega tegelema. Valikuid jätkus.

Ainus, mis teda otsusest kohe rääkimast peatas, oli tõdemus, et Darri himu lehte omandada oli juba varem läbi kumanud. Ja praegu, nagu ta mõningase jahmatusega taipas, oli ta müügiotsust tegemas taas ei muu kui Darri enda räägitud jutu mõjul. Ei, otsus pidi pisut ootama, kuni ta olukorda lähemalt uurib.

„Kas too Dii, kes siit ära läks, sattus samuti avaliku arvamuse ebasoosingusse?” küsis ta otsekui jutujätkuks, pidades teise ilmet seejuures vargsi, aga teraselt silmas. Paraku oli vana advokaat harjunud tundeid varjama ja ta nägu ei väljendanud midagi märkimisväärset. Võis ju ka olla, et polnudki midagi väljendada.

„See noor daam ei olnud nii tähelepanuväärne isik, et avalik arvamus oleks hakanud tema peale püssirohtu raiskama,” ütles Darr ükskõikselt. „Kuigi, seda peab muidugi märkima, et neidu, kes eelistab ratsapükse seelikutele ka ratsutama minemata, eriti heaks ei kiideta – muidugi kui teda märgataks. Sa ju tead,” hakkas ta naerma, „et avalikku arvamust võivad ignoreerida ainult kuningad ja kerjused, mõlemad poolused muidugi laiendatud tähenduses. Noh, kuningate poolele ta ei kuulunud. Tema Hiilgus Avalik Arvamus vaatab Dii taolistest üle, kuni nad taipavad pead mitte kergitada.”

„Nojah, see jutt praegu tulenes proua Butleri visiidist, aga on siis veel muidki probleeme?” uuris Horler edasi, oodates, mida – ja mis valguses – vana advokaat lisaks esile toob. „Mulle nagu meenuks, et te nimetasite seda sissetungi veel väikeseks asjaks.”

„Oh, jutt läks sellega seoses lihtsalt liiga pikale. Aga tõsi, avalik arvamus, mille eest armas Daisy siin emalõvina võitles, on ainult üks asi. Ette tuleb muidki, kuidas seda nüüd öelda, lahinguolukordi. Alles läinud nädalal ähvardas meid tõepoolest kohtuprotsess mõnevõrra ebamugava trükivea pärast. Ebamugav oli see tegelikult küll ainult ühele härrale, muutes ainsa sõnaga üsna mõjuvalt tema kohta käiva väite iseloomu. Teised said ainult kõvasti nalja. Õnneks ei suutnud ta välja selgitada, kelle kuri tahe selle kahemõttelisuse küll paberile lasi – kas toimetuse või trükiladujate. See meid päästiski.

Siis oli veel pahandus vahetusse läinud tekstidega fotode all. Ja kõik vaid paari nädala jooksul. Elu on siin nagu rindejoonel.”

Seda Horler kuulda tahtiski. Sõnades ei paistnud Darr märkavat ajalehe omamisel ainsatki head külge. Nagu hobuseparisnik, kes ei leia farmereilt kokku ostetavates hobustes mitte midagi meeldivat ja võtab nad vastu otsekui ainult heast südamest – kusjuures ka odavaim hind oleks müüjale nagu armuand.

Teisalt: Horler polnud oma „hobust” veel pakkunudki. Ja siis võis see olla märguanne, et parem müüa täna, kuna homme võib „loomake” juba lõpnud olla. Või vähemalt püüe ees ootavaid raskusi ja tüütust kirjeldades müüma hirmutada. Vaid hetk tagasi oligi Horler peaaegu niikaugel olnud. Üksnes imeveidi üle pakutud püüdlikkus Darri eeltöös, mida vaid Horleri kõnnumaadel omakorda üle arenenud kahtlustavus märgata lasi, ei olnud sel juba juhtuda lasknud.

„Kuidas küll taat selle kõigega toime tuli?” ei suutnud ta näiliselt ära imestada.

„Ali ajal oli teine lugu. Temaga olid kõik algusest peale harjunud. Eks ütlemist tuli muidugi ka siis ette, aga nüüd kõik teavad, et vana kindlat kätt enam pole. Uuel omanikul ei saa nii kerge olema. Juba meie hoolduskomitee ajal läks lahti, sest meie olime ajutised – kas sinu tulekuni või aasta ja üks päev avaliku oksjonini.”

„Gosnelli käsi?” söötis Horler ette.

„Ka võimalik,” nõustus Darr. „Vägagi võimalik. Ta ei teadnud küll, millal sa tuled ja kas üldse tuled, aga arvestama pidi sellega kindlasti. Ja alustas töötlemist juba ette. See sobib tema puhaste käte, isiklikult puhaste käte poliitikaga küll.”

„Ja ajalehe omamine tähendaks talle kindlat linnapeaks tõusmist?”

„See oleks üsnagi tähtsaks kaalukeeleks.”

„Siis peab ta seda ikka tõepoolest väga tahtma. Miks küll? Tal läheb ju niigi hästi?”

„Ma ütlesin, et selle taga paistab midagi suuremat. Võib-olla oleks see ta esimeseks sammuks palju suuremasse poliitikasse.”

„Selle kolkalinna meeri amet?” ei suutnud Horler uskuda.

„Kes teab, võib-olla on tal tõsiseid toetajaid ka mujal. Seal, kust ta siia tuli. Seal, kust ta raha tuli.”

„Siis pidi neil küll pikk kannatus olema,” nentis Horler ja mõtles, et kõik, mis ta Gosnelli kohta teab, pärineb tegelikult ju ainuüksi Darrilt eneselt. Siiski! Gosnelli kiiret ja järelikult suurt huvi tema vastu oli äsja tõestanud viimase erasekretär. Aga mida Darr praegu ikkagi tahtis? Kas teda tõesti eemale hirmutada, või ainult hoiatas siirast hoolitsusest, kuidas asjad kohapeal tõeliselt käivad? Kas oli tema, Horler, jälle ainult ülemäära kahtlustav või nägi ta just seda, mida arvas nägevat?

Ühtäkki turgatas talle pähe veel üks mõte: too agressiivne „armas Daisy”, nagu advokaat teda nii omaselt kutsus... Oli väga suur juhus, et auväärt daam ilmus platsi täpselt tema, Horleri, saabumise ajaks – just nagu vastuvõtule kutsutult. Gosnell ei võinud seda aega kuidagi teada. Isegi tema ise, Horler, ei teadnud seda päris täpselt. Aga Darr teadis, sest Horleri saabumine sõltus sellest, millal advokaat talle autoga järele tuleb. Darr teadis aega minuti pealt...

„Too armas proua Daisy,” alustas Horler mõtlikult. „Kas tema käigus ei ole midagi imelikku?”

Seejuures pidas ta advokaadi ilmet teraselt silmas. See ei andnud kõige vähematki. Ega ta polnud veel lootnudki.

„Imelikku?” kergitas Darr üksnes kulme.

„Nojah,” kinnitas Horler täis siirast avameelsust. „Number oli ju müügis juba eile hommikul. Miks ta alles täna kohale tormas?”

Kuid ka see ei kandnud loodetud vilja. Darr kehitas ainult õlgu: „See armas Daisy on nagu Jumala veski. Jahvatab aeglaselt, aga kindlalt.”

Kindlus ei tekitanud tõesti kahtlusi. Aeglus aga küll. Horlerile oli ta Jumala veski asemel paistnud rohkem Jumala piksena, mis lööb sisse veel enne, kui patutegu on lõpulegi viidud.

„Võib-olla luges ta alles täna,” lisas Darr ükskõikselt. „Või ei märganud ise üldse nende kuulutuste... hm... mõningast sobimatust – see nõuab ka tõeliselt pingutatud kujutlusvõimet – ja talle ütles keegi teine.”

Vastus oli täiesti rahuldav. Kuid ainult rahuldav. Horler ei teadnud küll esialgu, kuidas ta seda kontrollib, küll aga hakkas otsusele jõudma, mida ta nüüd teeb.

7

Sammud koridoris ja järgnev koputus uksele lõpetasid nende näiliselt sundimatu keskustelu. Rod Bulloc oli kuuekümnele lähenev vatsakas mees, punetava näoga, mis näis reetvat teatud liiki kalduvusi, ent selge ja terase pilguga, mis omakorda välistas neist kalduvustest harilikult tulenevat mõttenüriduse. Imelikul kombel meenutas vaade Robert Darri enda nooruslikke silmi ja see omapärane sarnasus kahe väliselt nii erineva mehe vahel tekitas naljaka tunde, nagu kuuluksid mõlemad mingisse tundmatusse, aga ühte ja samasse ordusse.

Horler mäletas seda meest ähmaselt vanast ajast, kuigi nad polnud vist kordagi suhelnud; Bulloc toonast noorukit küll vaevalt ära tundis, aga kätt surus nüüd, nagu oleksid nad alles eile õhtul suurte sõpradena hüvasti jätnud. Käepigistus oli tugev ja soe. Kodulinn näis Horlerit üldse soojalt tervitavat – kui ei üritanud just parasjagu otsa peale teha.

Tulijal oli kaasas kahe ülejäänud hoolduskomitee liikme poolt juba allkirjastatud üleandmisakt. Kui nad olid tutvunud üsnagi lihtsa raamatupidamisega ja veendunud, et kõik klappis – milles Horler ei olnud kahelnudki –, kirjutasid nii Darr kui Bulloc ka alla ja Horler lisas kõigile kolmele eksemplarile enda nime, kinnitades omandi vastuvõttu.

„Nüüd on tõepoolest kõik,” naeratas Darr otsekui julgustavalt. „Vahest ainult üks pisitilluke detail,” lisas ta jätkuvalt naeratades ja suundus puhvetkapi juurde. „Sinu lahkel loal, Hank, sa ei tea ju veel, kus miski asub, aga uus olukord tuleb ometi nagu kord ja kohus fikseerida. Vanu kombeid ei tohi ära põlata.”

Ta avas ülemise kapiukse ja tõi sealt pooliku pudeli koos kolme klaasiga.

„Ütle mulle „sina”, Hank,” sõnas ta, kui kõik kolm need täidetuna kätte võtsid. „Sa pole ju võõras ega ka ammu enam laps. Sinu terviseks!”

„Hea küll, Robert,” naeratas Horler ja tänas. „Olgu muld taadile kerge!”

Nad jõid kokku ja „fikseerisid” olukorra.

„Nii, pärand on nüüd sinu valduses, nagu kord ette näeb,” ütles Darr. „Kui sul peaks olema tahtmine edasi rännata, nagu ma eile aru sain, siis võime kas või hommepäev siinsamas ja samast pudelist ka seda tehingut tähistada. Ainult et siis peavad Bergin ja Storti ka kohal olema. Esialgsed arvestused omandi müügiväärtusest on mul olemas. Sa pead need muidugi raamatupidamise põhjal ise üle kontrollima. Usu, liiga teha me sulle ei kavatse. Mis majasse puutub, siis sellega jääb, nagu sa eile ise välja pakkusid. Ma leian sobiva ostja. Ja farm...”

„Üks hetk, Robert,” tõstis Horler naeratades käe, et peatada tiraadi, mis lõppeda ei tahtnud ja mille ainus eesmärk näis olevat selle lõpetatuks kinnitamine, mida veel alustatudki polnud.

„Alles tunni aja eest soovitasid sa mul proua Butleri kutset mitte ignoreerida,” ütles ta, kui oli vaikuse saavutanud. „Paistab, et ma kavatsen seda nõu kuulda võtta. Kuid mis mõte sel siis oleks, kui ma nagunii siia ei jää? Ma sain ometi õigesti aru, et lõbu pärast ei käi neil riviülevaatustel ükski hing?”

Ta oleks sel hetkel tahtnud jälgida Bulloci näoilmet, sest Darri enesevalitsust ta juba tundis. Kuid esimene ei pruukinud öeldu tagamõttest päriselt aru saada – ta lihtsalt polnud näinud, mis siin enne toimus. Pealegi istusid mehed temast erinevate nurkade all ja nii sai ta ennast reetmata keskenduda vaid advokaadile, kellele sõnad olidki ju suunatud.

Sel korral näis Darri näost siiski mingi vari üle libisevat – ainult hetkeks ehk ja võib-olla vaid üllatusevari, aga see oli olemas.

„Tahad sa öelda, et mõtled siiski Ali jälgedes ise ajalehte juhtida?” küsis advokaat. Kui see ka oli vanale mehele pettumuseks, tuli talle au anda. Hääletoon ei olnud kübetki muutunud.

„Näib, et sünnilinn on mu tõepoolest ära võlunud,” tunnistas Horler endiselt naeratades. „Miks mitte siin õnne proovida, kas või mõnda aega?”

Sel korral libistas ta vaate otsekui viisakusest ka üle Bulloci, kuigi arvas, et on ammu hiljaks jäänud. Aga ei olnud. Punetava ja kogu aeg peaaegu vaikiva mehe näoilme püsis küll endine, ent silmadest hiilgas vastu varjamatu vaen. Varjamatu küll üksnes Horlerile, Armageddonile, kes oli harjunud silmadest lugema ja tunnetama nende sügavuses peituvaid impulsse – just seda hetke murdosa, mil vastas seisva vaenlase käed revolvrite järele viskusid. Ja seda ennetama. Kes hakkama ei saanud, oli surnud.

Niisiis polnud ta eksinud. Darr ja Ko tõepoolest tahtsid seda ajalehte. Ja tahtsid nii väga, et neid ei rahuldanud isegi ebamäärane lubadus proovida õnne ainult mõnda aega. Nad tahtsid seda kohe.

Siin pidi peituma midagi sügavamat. Horleril polnud aimugi, millal on lähimad valimised või mõni muu kaalukas sündmus, mille eel ei tohtinud kohalik häälekandja vastaste kätte langeda. Kuid mis tähtsust sel olla sai? Tema, Horler, ei olnud ju vaenlane. Kõigi eelduste järgi pidanuks nad Darriga hoopis sõbrad olema! Loomulikult ei hakkaks ajaleht tema kätes töötama Darri – ja järelikult ka viimase sõprade vastu. Aga paistis, et sellest jäi ikka veel väheks...

„Sel juhul jääb üle sulle vaid edu soovida,” ütles samal ajal Darr – ja kõrvalt tundus, et täiesti siiralt. Temaga ühines ka napisõnaline Bulloc. Isegi vihaleegi oli ta oma silmis summutanud.

Horler – ei, Armageddon – taipas, et need vanad mehed, ükskõik mida nad ka ei plaanitsenud, võisid vaenlastena ohtlikud olla. Kas või juba selle järgi otsustades, kui hästi nad end valitsesid. Niisugust asja sai ära tunda ainult teine samasugune. Ent tema oli – tõenäoliselt ainult peale relvade käsitsemise – palju kogenematum.

„Värske paberimajandus asub seifis,” rääkis Darr edasi. „Vanem kraam on kummuti alumises osas – aasta aastalt, algusest peale. Kui sul selle juures küsimusi peaks tekkima...”

Vana mees tegi žesti, mis näitas, et võib kas või kohe abiks jääda. Horler ütles viisakalt ära. „Ma ei tea, kas ma täna selle kallale jõuangi. Ja eks mul ole terve eesruum abilisi täis – paistab, et kõik nüüd minu palgal. Aga siiski, tänan juba ette, et tean, kust abi otsida.”

„Hüva,” naeratas Darr tõustes. „Me jätame tegevusvälja nüüd sulle. Küllap sa tahad algatuseks oma personalile mõne innustava sõna öelda.”

Nad surusid hüvasti jättes käsi nagu parimad sõbrad. Bullociga samuti.

„Ah jaa,” meenus Darrile. „Ma loodan, et sa ei pahanda, kui laenan tööajale vaatamata veel kord Ellyt, et ta mu koju sõidutaks. Rodil pole kaugele minna, nii et ta on jalgsi, aga mina ei taipa jõuvankri pedaalidest ja roolidest mitte kui midagi.”

„Mina samuti, Robert, mina samuti,” kinnitas Horler südamlikult. „Muidugi viib Elly su ära.”

„Ükskõik mis probleemidega võid alati minu poole pöörduda,” kinnitas Darr, enne kui uks minejate järel sulgus. „Ma olen küll laiast praksisest tagasi tõmbunud, aga veel mitte nüriks kulunud. Sinu mured võtan meelsasti ette, nagu tegin ka Ali puhul.”

Üksi jäänud, tuli Horleril tahtmine endale veel üks klaas kallata, kuid ta surus selle maha. Polnud tema viis niimoodi asju ajada. Kuid pudeli jättis ta lauale. Seda võis veel vaja minna. Tal endal oli aga tõesti tarvis suures ruumis paar sõna öelda. Sosistanuks vaid keegi kõrva, mis need olema pidid.

Horleril polnud ajalehetööst aimugi. Nii ta siis läks ja ütleski just seda. Viimane polnud kuigi suur enesepaljastus. Esimese kümne minutiga oleks ta nagunii end reetnud ja pole suuremat lolli kui see, kes ajab nina püsti ja püüab tarka mängida. Pealegi oli ta kindel, et ka Darr ja Ko ei olnud erilised eksperdid.

„Ma saan loota ainult teie vilumusele ja sellele ma ka loodan,” lisas ta. „Samas võite kindlad olla, et kes mind alt ei vea, seda ei vea minagi alt. Kõik senised töötajad jäävad loomulikult tööle ja sama palgaga, mis siiamaani. Edaspidine sõltub igaühe tulemustest.

Ma jõudsin siin juba kuulda vajadusest lisapersonali järele. Hetkel ei suuda ma veel otsustada, kui suur on see vajadus ja mil määral on meie finantsolukord võimeline seda täitma, veel vähem, kust lisatööjõudu otsida. Loodan ka selles teie abile. Mida kiiremini ma olukorda sisse elan, seda kiiremini leiame lahendusi. Praegu vist ongi kõik. Kui teil midagi küsida on, laske aga tulla, ainult arvestage, et tõenäoliselt ei oska ma hetkel veel midagi mõistlikku vastata.”

Paar ikkagi järgnenud küsimust ei puudutanud midagi paikapanevat ja Horler võis end lollikstegemisega riskimata vastata, et esialgu jääb kõik vanaviisi.

„Jätkake siis omasoodu,” noogutas ta, olles rahul, et „ametlik” osa sellega õnnelikult mööda sai. „Mina lähen topin nüüd nina paberitesse ja hakkan taevataadi abil end olukorraga kurssi viima.”

Ta jättis ühisruumi seljataha ja sulges kolksudes koridoriukse, kuid tegi seda nii, et viimane justkui iseendast tagasi põrkudes pisut irvakile jäi, astus mõne raske sammuga kabineti ukse juurde ja kolksutas ka seda. Siis hiilis vaikselt tagasi. Salaja pealt kuulata on väga inetu, ütles ta endale. Horler kahtles sügavalt, kas ta vanaisa ainsalgi korral midagi säärast teinud oli – järelikult poleks töötajad tohtinud ka seda karta.

Tal oli õigus. Kõigepealt kuulis ta ära mõned arvamusavaldused iseenda kohta, mis ta üldiselt külmaks jätsid, seda enam, et need kaldusid olema heatahtlikud: lihtne, otsekohese jutuga, ei aja nina püsti jne. Kahtlusi muidugi oli: kas sihuke saab hakkama jne.

„Aga ta on mehiselt kena ka,” lisas preili Huber oma kaaluka otsuse, mis teiste sookaaslaste puudumisel oli konkurentsitu. „Just mehiselt,” lisas ta väljakutsuva rõhuga, mis ilmselgelt ei pidanud silmas enam niivõrd Horleri iseloomustust, kui oli torkeks kellelegi ta oma mees-töökaaslastest.

„Ma olen ennegi ingli näoga kuradeid näinud,” arvas seepeale Voighti skeptiline bariton. „Oota ainult, kuni ta on natuke meie kõikvõimsate arvamusliidritega lävinud. Siis hakkad seda lihtsat meest igal hommikul juba ukse kõrval ootama – valveseisangus ja kohvitass kandikul.”

Horler muigas, tundes ära omaenda kahtlustava loomuse. Usu kõigist halvimat – ja sa ei pettu iial. Kui aga eksid, on see vaid rõõmsaks üllatuseks.

„Tal pole mingit inglinägu,” pahandas preili Huber, leides ehtnaiseliku loogikaga kogu „paketist” tema arvates olulisima.

„Ei tea, kas ta Dii võtaks tagasi, kui seda soovitada?” küsis keegi, vist nooruke Glauser. „Pärast teda pole toimetus enam endine. See saab iga päevaga järjest selgemaks.”

Nüüd teritas Horler juba kõrvu. Jutu järgi otsustades oli too salapärane Dii lahkunud pärast vanaisa surma, niisiis Darri valitsusajal, kuna hoolduskomitees mängis Darr kahtlemata esimest viiulit. Bulloc, keda Horler vähemalt näinud oli, põhiliselt vaikis ja ülejäänud kaht esindasid üldse ainult vaikivad allkirjad. Ning kui siin räägiti tagasi võtmisest, oli selge, et Dii, kelle järele ilmselget puudust tunti, pidi lahkuma vastu tahtmist, seega Darri tahtel või teisisõnu – sulg sabas. Kohe järgnes kinnitus.

„Tagasi võtaks,” osatas fotograaf Polley. „Kas sa siis ei näinud, kui suured semud nad paistsid Darriga olevat?”

„Mis sellest, vanem Horler paistis ju ka, aga just tema Dii tööle võttiski.”

„Mis sa arvad, kellelt noorem hakkab nõu küsima, kas sinult või Darrilt?”

„Ega Elly sellepärast veel ära ei pea minema. Vähemalt ühte inimest ongi ju juurde vaja. Kust neid siin võtta, kes kohe oskaksid?”

Oligi nii, nagu Horleril algul peast läbi välgatas. Darr tegi lapselapsele koha.

„Elly näiteks saab naistekülje ja kroonikaga suurepäraselt hakkama,” ütles toimetaja Reah nii kaalukal toonil, et see isegi Horlerile ukse taha ära kostis kui pugemine – kusjuures pugemine selle või nende ees, keda kohalgi ei olnud. „Miski” ees, nagu Darr oleks öelnud.

„Jah,” irvitas Voight. „See on ka ainus rubriik, mille iga kena nukuke võib pimesi valmis vorpida. Kõige muu jaoks, mis Dii ära tegi, on vilumust vaja ja see võtab igatahes aega. Aga siin peab vajadusel igaüks igaüht asendada suutma.”

„Kas te arvate, et Dii seisab praegu nuttes ukse taga ja ootab?” sekkus preili Huberi hääleke. „Küsimus on, kas ta üldse tahabki enam tagasi tulla, kui ka kutsutakse?”

„Sinu teraseim mõte täna, Molly!” toetas Voight. „Dii ei olnud lihtsalt nukuke. Teab üldse keegi, kus ta praegu on, kui vaja peaks minema? Saaks vähemalt küsima minna.”

„Minu teada ütles ta oma toa siin üles ja läks jõe taha farmi,” oli Glauser informeeritud. „Vanemate juurde. Ma nägin teda möödunud nädalal linnas. Koolipreiliks, kust Al ta leidis, oli sel aastal juba hilja kohta saada.”

„Ja mine tea, kelle juurde nad peavad seal koolis enne luba küsima jooksma, kui kellegi tööle tohivad võtta,” irvitas Voight.

„Nüüd aitab,” lõpetas toimetaja Reah oma alluvate mokalaada. „Ma tahaks selle numbri ikkagi täna valmis saada ja trükikoda on veel kärsitum.”

Jäi pisut selgusetuks, kas oli tööga tõesti äkitselt kiire hakanud või põhjustas viimase repliigi Voighti ilmselgelt „vale” hoiak, mille isegi Horler nüüd tänu Darri koolitusele ära tundis. Mis kurat siin linnas õieti toimus? Või oli see ka vanasti nii, ainult ta ise liiga noor, et sellest aru saada? Jah, kui ta nüüd uuesti proua Butleri koolivisiitidele mõtles, võis kõik ennegi samaviisi olla...

Horler astus vaikselt kabineti ukse juurde ja püüdis sellega sisenedes mitte kolistada. Mõtlemisainet oli talle nüüd aina juurde tulnud. Darr ja Ko tahtsid hirmsasti ajalehte endale. Gosnell samuti, siin võis ta Darri sõnu usaldada, sest muud põhjust kokkusaamist soovida Gosnellil olla ei tohtinuks. Sellest kõigest sai Horler aru. Siin käis poliitiline võitlus kohalikus konnatiigis ja ainus ajaleht oli ükskõik kumma poole käes raskekahuriks.

Kuid ta ei mõistnud Bulloci silmist välgatanud ja terve mõistuse järgi põhjendamatut viha tema enda, Horleri vastu. Ja lisaks veel üht asja.

Kui Darr tahtis Ellyle ajalehe juurde kohta teha, oli kõige õigem aeg muidugi siis, kui ta ise seda juhatas. Aga miks pidi ta selleks üldse kellegi vallandama? Leht näis heal järjel olevat ja võis ühe lisapalgalise võtta küll – seda enam, et tööjõust paistis nappus olevat. Ja miks ei võtnud Ellyt tööle juba Al, kui tüdruk nii väga tahtis – sõbrad, nagu Al ja Darr olid? Või polnudki see sõprus just nii suur, nagu Darr esimestest hetkedest peale näidata tahtis? Horlerile oli see hetkeks pähe turgatanud juba Käopesa küsimuse puhul. Darr ei olnud asjast vaikides mööda läinud. Ta tundis huvi, vargsi küll, aga ikka veel. Muidu poleks ta Horlerilt siia sõites otsekui möödaminnes järele küsinud.

Arusaadavalt pidi arvestama, et tegu oli perekonnasaladusega ja neid ei räägita naljalt ka sõpradele. Aga saladus oli Käopesa sees, mitte Käopesa ise. Kas taat varjas seda kartusest, et Darr tema surma ja Hanki tuleku vahel käe salapaika sirutab?

Ja Dii? Mis nimi see niisugune oli? Ilmselgelt lühend. Dianast, näiteks, või Dinast või Delilast või Dilarast... Ta võinuks ju eesruumi minna ja lihtsalt küsida, aga miks pidi keegi üldse teadma, et ta juba esimesel päeval kõige muu ja tähtsama asemel niisuguse asja vastu huvi tunneb. Lisaks oli Elly selle aja peale, mil tema oma kabinetti siniseks suitsetas, kindlasti tagasi ja vähe sellest, et asi kisuks enneaegu ebamugavaks – juba õhtul kuuleks ta uurimisest ka Darr. Aga temale teavet anda polnud praegustes arusaamatutes oludes kohe kindlasti vaja. Mitte millestki, mida ta teeb.

Horler avas seifi ja lappas kaustu, kuni leidis otsitava, mis sisaldas andmeid viimasel aastal makstud palkade kohta. Elly Granti nimi hakkas seal figureerima kahe nädala eest. Palk, mis talle igal laupäeval välja maksti, oli väike ja jäi kõvasti alla ka noorukesele Glauserile. Noh, küllap see kogemuste kasvades tõusma pidi ja nagunii jäi siinne raha majanduslikult kindlustatud Ellyle ainult taskurahaks – õigemini lisa-taskurahaks. Tüdruk pidi töötama ainult entusiasmist. Mis iseenesest oli muidugi kiiduväärt.

Aga Horler ei otsinud mitte seda. Ta otsis Elly eelkäijat ning kausta tagant ettepoole lapates hakkas see kohe ka silma. Kuid nimi, mis pärast Elly oma ilmumist palgalehtedelt kadus, ei olnud mitte Diana. Ega ka Dina või Delila või Dilora. Selleks nimeks oli Daniela – Daniela Silver, naise nimi, kelle käekäigu taat oli oma kirjas talle südamele pannud.

Siis sellepärast ta ei lisanudki, kust teda leida! Ali teada pidi Hank kohtama teda kohe, kui toimetusse ilmub. Ainult ei kohanud. Darr oli selle eest hoolt kandnud. Kas juhuslikult? Kõige muu imeliku kõrval oli seda raske uskuda. Iga episood eraldi võinuks leida lihtsa ja loomuliku seletuse. Kõik koos muutus liiga paljuks.

Aga taadi kiri oli ju öelnud, et Dorala Giguerel ja tema samuti põletatud tütrel Danal oli ainult üks kaasajal Trackhillis elav kindel järeltulija – seesama Daniela Silver. Ometi oli tema, Horler, just äsja läbi ausa ukseprao pealt kuulanud, et Dii sõitis teisele poole jõge, farmi oma vanemate juurde. Kui kaugel see farm siis asus?

Kiri märkis, et vastutusvanne kehtis ainult linna ja maakonna piires, aga kui Daniela vanemad veel elasid, pidi üks neist ju samast vereliinist pärinema ja taat oleks seda kindlasti nimetanud, isegi kui ta elanuks mujal. Kus asus see farm?

Mitte et Horler oleks otsinud põhjust end tema jaoks veidralt arhailisena tundunud kohusest vabaks lugeda. Asi oli suisa vastupidi. Jättes kõrvale asjaolu, et liiga tehtud oli siin – tõenäoliselt – Danielale ja vanne kehtis seega endiselt, oli see kummalise vereliiniga naine juba seotud millegagi siin. Millegagi, milles Horler pidi selgusele jõudma. Miks ta muidu nii kiiresti enne Horleri tulekut kaduma pidi? Kuidas kellelegi, aga vähemalt Darrile polnud küll üllatuseks, et pärija on tulekul. Ta oma kiri oli selle tuleku põhjuseks.

Hästi: Glauser oli teadnud, et naine farmi läks. Ehk teadis ka, kus see asus. Kuna aga Glauser kuhugi ei kadunud, ei põletanud antud küsimus ka enam näppe nagu Horleri viimane sigaret. Nagunii tuli küsimiseks leida kas parem moment kui kõigi kuuldes – või mõni üldmõistetav põhjus. Esialgu jätkus muid muresid. Ta kraamis laua pabereid täis ja hakkas tegelema sellega, millega kõik loomulikuks pidasid: üritas aru saada, mida ühe ajalehe omamine õieti tähendab.

Poolteist tundi hiljem koristas ta enamiku neist jälle kokku ja tegi selja sirutamiseks mõned muud toimetused, sealhulgas saatis jooksupoiss Waltiga linnamarssali kontorisse väikese nimelise paki. Viimane sisaldas natuke viga saanud revolvrit. Ta oli lubanud selle tagastada ja tegigi seda, vaikselt ja diskreetselt. Hetkeks oli Horleril kiusatus kasutada ka sekretäri abi, et hankida paki sidumiseks kena roosat lindikest, sleif armsalt peal, aga ta loobus muiates. Tuliseid süsi näis olevat pea kohal juba piisavalt, teadnuks ta ometi – miks?

Siis läks ta uuesti ühisruumi ja viipas just sel hetkel sinisesse suitsupilve mattuva Voighti endaga kaasa. „Sul pole nagunii midagi teha,” naljatas ta. „Mul pole kah. Lähme ja lööme minu pool koos aega surnuks.”

„Kuidas aga käsite, boss,” irvitas Voight vastu. „Palgatšekid on ju teie poolt.”

„Ära kustuta,” viipas Horler käega, kui reporter tahtis äsja süüdatud sigaretti tuhatoosi suruda. „Vaevalt saab õhk seal paksemaks minna kui siin. Võib-olla õnnestub meil kahe peale aken lahti murda, kui see pole just naeltega kinni löödud. Ah jaa,” lisas ta häält tõstes üle terve ruumi. „Tundub, et olete siin kõik sõbralikult „sina” peal. Praegusest hetkest kehtib see ka minu kohta, jooksupoiss vahest välja arvatud. Aga teda kavatsen ma ise hoolega „teietada”.”

Ta ei vaadanud taha, et näha, missuguste ilmetega see teade vastu võeti. Nad läksid Voightiga kabinetti, kus väike õhuaken siiski juba ammu lahti seisis. Horler viipas tooli poole ja istus ise laua taha.

„Jood?” viipas ta pudeli poole, mis seisis seal ajast, kui Darr selle välja tõi. Ainult klaasid olid uued.

„Võib,” nõustus teine, „kui ei pea seda üksi tegema.”

Ta ilme oli alluvalikult mittemidagiütlev, ainult hallid silmad vaatasid valvsalt ja teraselt, otsekui kordaksid uuesti: palgatšekid on ju sinu poolt, nii et mängime siis pealegi sinu moodi. Ainult ära loodagi mind oma võltsi semulikkusega ära petta.

Just sellepärast istuski sellel toolil praegu Voight ja mitte Reah, kes võis olla küll tänuväärt töötaja, kuid paistis Horlerile sedasorti isikuna, kes vastab igaühele, keda endast „ülemaks” peab, toonil, millega head lapsed ütleksid: „Jah, papa.” Voighti silmades peitus isegi rohkem alistumatust kui ta hääles irooniat. Horler soovis, et see mees seisaks tema arvestustes algusest peale plusspoolel. Vabatahtlikult, sest teisiti niisuguseid ei saanudki. Samm sammult, mitte ühe päevaga. Ta teadis seda iseenda järgi. Voight näis olevat samast sordist. Nad rüüpasid.

Siis näitas Horler talle üht ja teist lõiku paberitest, mille kohta ta suuremat arusaamist vajas, ja laskis reporteril neid lahti seletada. Esialgu paari kohta, mis polnud talle tegelikult üldse arusaamatuks jäänud – lihtsalt et teist kontrollida. Juba teisel korral tabas ta ära iroonilise pilgusähvatuse. Ta oli läbi nähtud. Noh, polnudki paha.

Järgmised pool tundi kulusid juba pärisprobleemidele. Selgitusi Horler muidugi vajas, selles polnud kahtlust, ehkki mitte nii väga pakiliselt. Omaniku asi polnudki igast peensusest kohe aru saada. Tema ülesanne oli lasta oskajatel oma tööd teha ja finantside eest hea seista. Ning vajadusel neid juurde leida. Tegelikult oli ka praegune ainult ettevalmistus hoopis tähtsamaks. Sest kohe küsimustega lagedale tulla olnuks kindlasti ennatlik. Kõik pidi sujuma loomulikult.

Lõpuks hingas ta pahinal välja, ajas selja sirgu ja arvas: „Tänaseks vist aitab. Kui liiga palju korraga saab, läheb muist üle ääre. Vala endale veel, kui tahad.”

Kuna Horler ise pudeli vastu huvi üles ei näidanud, ütles ka Voight ära. Nad süütasid uued sigaretid. Nüüd, linnas, eelistas ka Horler mugavuse mõttes poest ostetuid plotskitele.

„Kas sellest neljasest hoolduskomiteest peale Darri keegi siia üldse nägu näitas?” küsis ta nagu jutujätkuks. Ta teadis, et vastused, mida saab, ei pruugi olla päris täiuslikud, kuid kõik kuuldavale toodav on õige. Voightil tuli arvestada, et ka teised räägivad. Teada võis aga saada just niipalju, kuipalju ja kuidas ta küsida oskas.

„Rod Bulloc paar korda käis – nagu tänagi. Aga siis ka ainult koos Darriga. Teised kaks mitte. Darr ütleski, et komitee on olemas, aga asju ajab tema.”

„Ja mis asju ta siis ajas?”

„Suurt ei midagi,” kehitas Voight õlgu. „Mis tal teha oligi? Kandis hoolt, et müügitulu laekuks, kontrollis reklaamirahasid, ajas trükikojaga asju ja hoolitses, et me laupäeviti oma palga kätte saaks. Vahel viskas veergudele pilgu peale ja mängis tsensorit, aga rohkem moe pärast. Elu on meil ju tasane ja konkurentsi ka pole.”

„Ma nägin pabereid uurides, et midagi pisut kaalukamat tegi ta siiski,” sõnas Horler väliselt üsna rahulikult. „Vallandas kellegi Daniela Silveri, kes oli mu vanaisa ajal töötanud siin üle kolme aasta. Miks?”

Ta ei küsinud meelega: „Kas vallandas?” Ta nentis fakti, nagu oleks kõik muu peale selle „miksi” juba niigi väljaspool kahtlust. Ja ta kasutas meelega sõnu „mu vanaisa ajal”, eristades seda nimme Darri lühikesest valitsusajast. Peaaegu vastandas neid. Andes Voightile otsekui tahtmatult sõnumi, et ta ei jaga seni veel üldse kellegi arvamusi, vaid kujundab enda omi, aga kui kuhugi kaldub, siis pigem oma vanaisa poole. Sõnum võis pääseda mõjule ainult siis, kui see paistiski nii juhuslikuna, nagu Horler välja näidata püüdis. Voight läks õnge – või mängis kaasa. Kuid tema terashallides silmades liigahtas miski ja silmist lugeda Horler oskas.

„Keegi ei tea täpselt,” ütles reporter nii neutraalselt, et Horler temas iseennast ära tundnuna vaistlikult ebasiirust haistis. „Nad rääkisid nelja silma all. Siis pani Dii oma asjad kokku ja läks ära.”

„Ja kõik? „Head päeva” ei öelnudki?”

„Siin polnud kedagi peale Molly,” seletas Voight. Nagu Horler mäletas, oli see sekretäri eesnimi. „Talle ütles Dii ainult – arvatavasti pilkamisi –, et uuele peremehele ei meeldinud tema riietumiskombed. Ja meile palus muidugi tervitused edasi öelda.”

„Kas ta armastas alasti käia?” irvitas Horler sundimatult, andes reporterile võimaluse.

„Oleks vaid!” õhkas viimane pakkumist vastu võttes. Nüüd oli mängu nimeks „poisid omavahel”. „Tõsi ju on, et ta käis tööl ja linnas vahel ratsutamisriietuses. Aga tal tuligi tihti ringi ratsutada.”

„Naistelehekülge tehes?” imestas Horler.

„Dii kirjutas juba ammu kõigest, mis vaja. Ta sai universaaliks üsna ruttu.”

„Veider põhjus kogenud reporterit välja vahetada, kas pole?” pani Horler imeks. Ta ütles seda usutlevalt.

„Nadivõitu jah,” nõustus teine. Ja muud ei midagi. Oli selge, et ta ei räägi kaugeltki kõike, mida teab või arvab, aga sügavamale kaevata Horler praegu ei riskinud. See võinuks allika hoopiski sulgeda. Suhted olid liiga uued. Ja Voightis tundis Horler omaenda usaldamatust.

„Aga Darri tütretütar, kes asemele tuli, kuidas tema on?” küsis ta ise. Sellega oli rohkem lisamatagi nii mõndagi ära öeldud. Kuid Voight jäi endiselt napisõnaliseks.

„Normaalne – algaja kohta,” arvas ta ohutut neutraalsust hoides. „Aastaga saaks temast ehk asja, kui vahepeal himu otsa ei lõpe.”

Voighti silmadest paistis pinget. Nähtavasti ei saanud ta päriselt aru, kas uuritakse Dii juhtumit või hoopis tema enda suhtumist sellesse.

„Aga meil on siin samal ajal kogemustega tegijaist nappus käes,” nentis Horler talle vastu tulles ja ühtlasi küsimus hääles.

„Kui mina tulin, olime veel nädalaleht,” ütles Voight. „Nüüd peame kolm numbrit nädalas välja andma. Muidugi oleks inimesi hoopis juurde, mitte vähemaks vaja.”

„Ja kust neid leida?”

„Kas või iga murumätta alt,” irvitas Voight. „Aga siis peab nad enne välja õpetama nagu ka preili Ellyt. Kevadel ei kuku ühegi puu otsast küpseid õunu.”

„Siis tuleb see Daniela Silver – või Dii, nagu te ütlete – tagasi saada,” otsustas Horler. „Minu pärast käigu pükstes või hoopis püksata, peaasi, et tööd teeb. (Nüüd oli ta rolli nimeks puhtsüdamlik leheomanik.) Kust me ta leiame?”

„Glauser vist kohtas teda hiljem. Pidavat vanemate farmis elama. Ma ei tea täpselt, kus see asub.”

„Eks siis küsime poisi käest,” oli Horler nüüd saavutanud võimaluse täiesti arusaadavatel ja asjalikel põhjustel järelepärimisi teha, mida keegi imeks ei saanud panna. Ja andnud sama lausega Voightile ühtlasi vihje, keda ta siin meheks ja keda poisiks peab.

„Vanu kombeid ei tohi unustusse jätta,” lisas ta Darri sõnu meenutades ja valas klaasid täis. „See on ikkagi mu esimene otsus siin majas.” Kui selle koha ülevõtmine maha arvata, lisas ta mõttes juurde.

Klaasi lauale pannes küsis ta juba otse: „Mis mees Reah õieti on?”

„Miks sa minu käest küsid, boss?” muutus Voighti pilk uuesti umbusklikuks.

„Näed sa siin veel kedagi, kellelt küsida?” imestas Horler.

„Ta on hea mees,” nentis Voight. „Nelja lapse isa, muide. Tööd rabab ka nelja eest.”

„Ja mitme isa sina oled?”

„Loodetavasti ei ühegi,” muigas reporter süngelt, „muidu oleksid need puha vallaslapsed. Mu naine suri sünnitusel kaheksa aastat tagasi. Laps samuti.”

„Minu kaastunne,” langetas Horler hetkeks pea ja hakkas teise sapist iseloomu pisut paremini mõistma. Aga see oli ikkagi vaid ajend. Alged pidid mehes varasemast sees olema. Ta valas klaasid kolmandat korda täis. Juba enne teda avatud pudel hakkas tühjaks saama.

„Ma ei joo tavaliselt kuigi palju,” ütles ta. „Aga täna on üks kuradima eriline päev – ja kuradima kummaline. Ma lubasin enne, et kõigile jäävad töökohad alles. Aga ma ei öelnud, millised just. Ka sa toimetaja tahad olla?”

„Miks mina?” üllatus Voight.

„Sest mul on luureandmeid, et juba igiammu oled sina selle leheräbala kandetala.”

„Aga Reah?” küsis Voight. „Ma vist ütlesin, et tal on neli last.”

„Ta ei kaotaks palgas, kui on nii hea, nagu arvatakse.”

Voight mõtles viivu ja raputas irvitades pead. „Ma ei sobi. Ma olen liiga riiaka iseloomuga.”

„Niisugused mulle meeldivadki,” nentis Horler. „Juhul muidugi, kui nad mu endaga riiakad ei ole.”

„Seda oli kuulda,” noogutas teine.

„Mida nimelt?”

„Et panid eile Rasche ja veel paar selli striptiisi tegema.”

„Siin ei jää ka ainuke asigi vaka alla,” vangutas Horler pead.

„Reporteri nina. Ja väikelinna värk. Kahju, et seda lehte panna ei kõlba.”

„Rõõmustaks see siis nii paljusid?”

„Keda jah ja keda ei. Aga kena nupp oleks see igal juhul.”

„Noh, me peame vist ametivõimude prestiiži ikkagi lojaalselt ülal hoidma,” muigas Horler. „Mis mees see Rasche õieti on?”

„Eks sa näinud ju ise paremini, boss.”

„Aga sinu arvamus?”

„Päris normaalne tõbras,” arvas Voight.

„Kas on siis ka ebanormaalseid?”

„Loomulikult,” kinnitas reporter rõõmsameelselt. „Need on need tõprad, kelle käitumist ei oska ette arvata.”

„Hea küll,” ütles Horler klaasi tõstes. „Mu pakkumine jääb jõusse, nii et mõtle selle üle järele. Mina ei maini seda, kuni sa otsustanud pole. Aga kui järgmine proua Butler uksest sisse peaks vuhisema, eelistaksin toimetajalaua taga näha kedagi riiakamat kui Reah.”

„Sa ei tea üldse, millega riskid,” irvitas Voight tühja klaasi lauale pannes. „Mõne arvates siin linnas ei kõlba ma isegi reporteriks.”

„Mind hoiatati kaudselt,” kehitas Horler õlgu. „Minu arust ei ole keegi neist arvajatest „Trackhilli Teataja” aktsionär.”

Kui nad koos tööruumi läksid, teadis ta kaht asja. Esiteks: kindlasti polnud nad veel sõbrad, aga tõenäoliselt oli tekkinud teatav vastastikune tunnetus. Ja teiseks: kui ta siin midagi välja tahtis selgitada, pidi lained liikuma panema. Umbekasvanud tiigis kerkisid asjad liiga aeglaselt pinnale. Väike algatus vee loksutamiseks oli selle ajalehe ülevõtmise abil nüüd tehtud.

Ülejäänud aja veetis ta põhiliselt üldruumis, püüdes taibata, mida seal üldse tehakse, ja hoides suu koomal. Arusaadavalt tekitas eranõupidamine Voightiga tähelepanu ja sõnatuid küsimusi – eeskätt Reah’lt –, kuid Horleri eelis seisis selles, et ta polnud kohustatud seletusi jagama. Kui mees oli värisema loodud, ei saanud keegi keelata tal seda tegemast.

Alles enne toimetuse sulgemist kutsus ta noore Glauseri kõrvale. Polnud just hädatarvilik, et Elly – aga võib-olla ka Reah – pealt kuulaksid ja Darr asjade arengust Dii suhtes juba samal õhtul kuulda saaks. Las jutud levida alles homme. Poiss teadiski, kust Danielat otsida.

„See on seal teisel pool jõge allavoolu,” kõlas Horleri nii kiire huvi üle pisut imestav vastus. „Oma kolm-neli tundi ratsutamist. Kutsutakse Kolme Tamme farmiks.”

Horler jättis ta omapead ja astus seletusi jagamata kõrvale. Ta oleks praegu neid ise vajanud. Tegelikult oli ta üllatusest lausa tumm. Kolme Tamme farm oli maa, mille vanaisa kord maha müüs, siis tagasi ostis ja mis kuulus nüüd – tõsi küll, välja rendituna – talle endale...

8

Elly pakutud autoküüdi vastuvõtmine – ehkki ka jalgsi polnuks kodutee rohkem kui väike jalutuskäik – võimaldas Horleril süütut huvi tunda, millest küll tekkis noorel jõuka taustaga daamil nii äkiline soov ajakirjandusega tegelda.

„Minul endal ei oleks see pähegi tulnud, kui mitte ajaleht ise poleks mulle sellesama pealae otsa kukkunud,” tunnistas ta.

„Minule ka ei tulnud,” nõustus Elly muretult. „Tahtsin lihtsalt millegi vaimsemaga tegelda kui algul hea laps ja pärast eeskujulik kodukana olla. Aga mis siin kolkas muud üle jäi? Kriidiste näppudega koolipreili amet, kes noorte väänkaeltega vägikaigast veab, mind tõesti ei veetle. Ja matta end kas või poole kohaga mõnda kontorisse – päh, selles poleks küll midagi vaimset. Nii geniaalne ma ka polnud, et lütseumi jääda.”

„Sa käisid lütseumis?” küsis Horler huvitatult.

„Ongi käes,” pahandas Elly naerdes. „Igaüks ajab kulmud pealaele, kui kuuleb, et üks maatüdruk on kusagil õppinud. Kolm aastat Ryssis. Ime, et nad mu üldse nii kaugele patuurkasse ära lasid – ma mõtlen oma perekonda. See juhtus ainult tänu mu Ryssi tädile, kelle juures ma pidin elama ja kes mulle bonnet mängis. Ise oleksin tegelikult hoopis Burbahani eelistanud.”

„Ja pärast?” küsis Horler, mõeldes endamisi, et suurlinnast siis ka need naisõiguslikud impulsid.

„Õieti ei midagi. Elasin aastakese kodus, see tähendab farmis, siis oli selge, et veel natuke ja sinna ma lämbungi. Lisaks oli seal veel üks tüüp teisest suurfarmist, kes arvas, et peaksin vaimustusest lakke hüppama, kui saan tema nime kanda, talle kuus last ilmale tuua ja ülejäänud elupäevad jagada nende kasimise ja majapidamise vahel. Ise ei teinud ta sõnade „ortograafia” ja „kartograafia” vahel vahet. Paistab, et meie papad olid omal ajal kokku leppinud meid paaritada.”

Ta ajas selle äärmiselt ebadaamilikku väljendi puhul nina bravuurselt püsti, mis pidi tervele maailmale mõista andma, et mingit konventsio-naal-set tuvikest võis otsida kust iganes, aga mitte siit. Küllap oli see nüüd-ses tudengkonnas tekkinud omavaheline maneer. Vanema põlvkonna pilgu all, nagu Horler tähele oli pannud, polnud Elly just samavõrd hoogne.

„Aga minus on Darri rohkem kui Granti.” turtsatas tüdruk rahulolevalt. „Enda papa veensin ma igatahes kähku ümber. Ikkagi oli see nagu ootamatu päästerõngas, kui vanaisa mu Trachilli ajalehe juurde kutsus. Eks ta vist aimas, et ma kodust ära tahan.”

„Millal see juhtus?” küsis Horler viisakalt ükskõikse häälega.

„Kuskil kuu aega tagasi. Ütles, et kohe on üks koht vabanemas. See oli hea põhjus maalt ära pääseda. Isa kippus tõrkuma, aga ema oli minu poolt nagu Ryssigi mineku puhul ja siin ma olen. Trackhill on muidugi samuti paras kolgas, aga asi seegi. Kaugemale poleks nad mind omapäi nagunii lasknud. Polevat sünnis. Ja mis minutaolisel majanduslikult sõltuval tüdrukul üle jäi,” lõpetas ta maailma ülekohtu tõttu kurvalt.

Nii et veel enne Ali surma, mõtles Horler. Muidugi, taat oli siis juba suremas ega teadnud asjadest enam midagi. Neid ajas Darr. Aga päriselt toimus Dii ja Elly väljavahetamine ikkagi alles pärast Ali surma. Kui asi oli kindel. Kui seda näiliselt naiivset juttu nüüd uskuda, tuligi idee hoopis Darrilt. Tüdruk ise ei paistnud oma ajalehekarjääri üle teab mis vaimustust tundvat. See oli talle vaid parim võimalus halbadest. Põhjendus maalt pääsemiseks.

Hüva, Darr võis sel kombel lapselapse eest ka omal algatusel hoolt kanda, kuigi taoline mõistvus noore tujuka tüdruku suhtes tundus range vana kooli mehe puhul suuresti mõtlemapanev. Kuid igal juhul ei olnud tal vaja selleks Daniela Silverit vallandada, asendades väärtusliku tegija isegi mitte väga innuka algajaga. Vägisi tahtis niimoodi välja paista, et peamine oligi just Danielast vabanemine. Ja Elly sattus siia vaid seetõttu, et kedagi tuli kas või näiliselt asemele võtta...

Nad vurasid vaikselt Horleri maja ette ja peatusid.

„Kas see „sina” peale minek käib ainult tööülesannete hulka või kehtib muidu ka?” küsis Elly lahkudes kelmi naeratusega.

„See on sinu – või teie – otsustada,” vastas Horler samal viisil. „Julgeksin ainult märkida, et taoline lakkamatu stiilimuutus tunduks ehk pisut imelik ja läheks kindlasti segamini.”

„Jagan su arvamust, Hank,” naeris Elly, kellel näis naer alati kergelt tulevat – võib-olla seepärast, et see tal üsna võluvalt välja kukkus. „Kergesti võib segamini minna. Millal me autoasjandusega algust teeme? Nagunii muretsed endale varsti ka ühe.”

„Raske öelda, millal aega saan,” jäi Horler vastuse võlgu. „Esimesed päevad kipuvad niigi tihedaks minema.”

„Aga pühapäev?!” protesteeris tüdruk.

„Omanikel ei ole pühapäevi,” naeris Horler. „Head õhtut!”

„Ah jaa,” meenus Ellyle. „Seoses liikumisvahenditega: vanaisa ütles koju minnes, et kui sul hobuse eest hoolitsemine tülikaks läheb, võid ta meie talli tuua.”

Auto startis uuesti ja mees jäi mõtlikult järele vaatama. Ellyl ei paistnud tema seltskonna vastu ilmselgelt midagi olevat. Istus tal toimetuses nüüd spioon? Tuli arvestada, et jah. Teda vaadates ja kuulates oli seda küll raskevõitu uskuda. Tüdruk oli kas hea näitleja või ei teadnudki oma tegelikust missioonist – nagunii polnud vanaisal raske temalt kõike välja pumbata. Isegi nii, et aval neiu ei pruukinud seda tähelegi panna. Kas see oli Darri varuplaan juhuks, kui Horler teeb just seda, mida ta täna teinud oli? Kas selleks oli tüdrukut nii kiiresti kohale vaja?

Horlerit ennast ei kavatsenud Darr ka kaugele lasta. Siit see äkiline lahkus Octa puhul. Just nüüd, mil asjad võtsid selge pöörde, mitte enne. Kas poleks tal siis Horleri sõitudest alati ülevaade?

Ellyt kohe vallandada ei tulnud kõne allagi. See oleks sõjakirve avalik väljakaevamine. Enne tahtis Horler teada, milles sõda ise seisis. Ja mingeid salaplaane ei kavatsenud ta toimetuses pidada. Kuidas saigi, kui polnud teada, kelle või mille vastu. Aga et midagi toimus, ta lausa haistis.

Kõigepealt käis ta laterna valgel Octa eest hoolitsemas. Tubli loom tervitas teda vaikse hirnatusega. Horler patsutas talle kaelale ja pistis suhu suhkrutüki.

„Nad tahavad su maha kanda, vana semu,” sosistas ta ratsule kõrva, „ja mingi suitseva rauakolaka asemele pakkuda. Noh, nii kergesti see küll ei käi. Kuhugi ei lase ma sind enda juurest. Ja üht tublit jooksutamist luban sulle ka. Pühapäeval sõidame Kolme Tamme vaatama.”

Ta läks tagasi majja ning tegi mõlema korruse ahju tule. Külmad olid veel kaugel, kuid see maja vajas alustuseks pisut eluhõngu. Nagunii läks esimene kütmine tavaliselt ahjude endi ülessoojendamiseks.

Õhtust söönud, pidi ta jälle laterna süütama. Ilma ei olnud pööningul praegu midagi teha, kuid taadi jäetud ja veel avamata paki oli ta päeval enne toimetusse minekut vaistlikust ettevaatusest vanasse kohta peitnud. Kui Al oli neid pabereid kord juba nii kiivalt varjul hoidnud, ei maksnud temalgi seda ära põlata – eriti kui ta ei teadnudki veel, mis neis täpselt kirjas seisis. Maja ei valvanud ju tema äraolekul ükski hing.

Astmeid mööda üles tõustes mõtles Horler nüüdki ettevaatusele. See oli temasse sisse kasvanud, saanud ta lahutamatuks koostisosaks. Kuid täna ikkagi alt vedanud. Alles ennelõunal oli ta Darri nõuandel teinud testamendi. Hetkel paistis see hea mõte olevat. Gosnellil polnud põhjust teda enam kimbutada, kui isegi ta surma korral ei jäänud ajaleht avalikku oksjonit ja Gosnelli võitmatut rahakotti ootama. Kui temal, Horleril, leidus pärija. Darr lubas seda uudist veel samal päeval raekojas lekitada, nii et Gosnell kindlasti kohe teada saaks. Ent kes võis see pärija olla? Ei keegi muu, kui Darr ise ja tema hoolduskomitee... Aga mis kaitseks teda nüüd nende endi eest? Tõesti osavalt tehtud!

Ei, raputas Horler end justkui painaja käest üles virgutades pead. Ta pidi oma kahtlustamismaaniaga olema suisa haige inimene. See siin oli Trackhill, kurat võtaks, mitte mõni keskaegne Veneetsia! Inimesed seisid oma vastasseise ja ihaldasid ajalehte kui relva vastaspartei ohjeldamiseks ja... kõik.

Sellegipoolest tuli tal väga kiiresti leida teine pärija, tehku Darr seejuures ükskõik missugune nägu pähe. Tegelikult polnud tal küll vähimatki ettekujutust, kes see teine olla võiks. Kust leida isik, kes ei satuks ise kohe Gosnelli või siis Darri ja kompanii käpa alla? Ja keda ta siin veel õieti tundiski? Lugema seadis ta end mitte elutuppa, vaid ühte kahest teise korruse omast, relvavöö rahustavalt käeulatuses. Siin ei saadud teda vähemalt otse läbi akna tulistada nagu all. Horler ei uskunud seda võimalust eriti, kuid oli ammu harjunud kõigega arvestama.

Ta kontrollis lambi õlivarusid, süütas selle ja kui valgust sai tahti juurde keerates juba piisavalt, lõikas pakki siduva nööri läbi ning harutas katte ümbert.

Pärast seda ööd ei olnud ta enam kunagi endine.

Kõigi nende aastate jooksul oli ta vaid ühe korra tõsisemalt palavikku põdenud, kui mõned haavapalavikud maha arvata. Tunne, millega haigus algas, püsis veel meeles. Nüüd tundis ta jälle sedasama. Ent tarvitses vaid paberitelt üles vaadata, kui aisting nõrgenes. Ta hakkas uuesti lugema – ja tunne oli tagasi. Tuli see neist pabereist? Oli ehk targem need rahule jätta?

„Mida kuradit!” vandus ta kuuldavalt. Ükski paberileht ega ka mitte sada tükki kuhjas ei saanud normaalset inimest niimoodi mõjutada. Põhjus pidi olema vaid möödaläinud päevas, mis kubises salapärast ja mõistatustest. Pealegi ta tahtis seda teksti lugeda. Ta tundis, et tahab. Teda ühtäkki lausa tõmbas nüüdseks igiammu pruunikaks luitunud tindiga veetud sõnade poole. Või veel täpsemalt – need read oleksid nagu ise tõmmanud hoopis teda. Nimelt teda. Ja ometi, nagu ta oli juba veenduda jõudnud, polnud see midagi salapärasemat kui üksnes vana ülekuulamisprotokoll – või kuidas neid tol ajal ka ei nimetatud. See oli ülestähendus Dana Giguere ülekuulamisest.

Tegelikult oli ta tõsiselt üllatunud, et neil kaugetel aegadel midagi niisugust üldse üles märgiti. Ja veel nii üksikasjaliselt. Tegemist ei olnud ometi Giordano Brunoga. Teisalt pidi taoline protsess olema vähemalt Trackhilli mastaapides midagi õige erakordset. Kes teadis, mida muudki imelikku sel puhul veel ette ei võetud. Küllap nõudis keegi, kel piisavalt võimu, ülekuulamistest ettekannet ja see tehtigi – iseasi, kui täpselt.

Ometi tekkis tal sõna sõnalt ning rida realt teksti mööda edasi nihkudes tunne, nagu ei loeks ta mitte vaimupimeda ajastu sünget sõnumit, vaid lükkaks enda ees lahti ust kuhugi mujale. Krigisevat ja väga rasket ust kuhugi, mida pole olemas. Või enam pole olemas. Aga kummalisel kombel see ikkagi ka oli – ja otse siinsamas.

Kuna tuhmunud kirjamärke oli raske lugeda, näis ka ukse nihutamine käivat peaaegu üle jõu. Ta läks alla ja tõi elutoast teise lambi siinsele abiks. Kahekordses valguses oli silmadel kergem. Ning uks hakkas avanema, võttes ta oma taga peituvasse iidsesse, süngesse lumma.

Horler ei teadnud, milles see õigupoolest seisnes. Ta ei mõelnud sellele. Muldvanad rabedad leheküljed olid ta lihtsalt oma võimusse haaranud. Näis juba, et mitte tema ei loe mitte pabereid, vaid paberid teda ennast. Kindlasti polnud põhjus olukorra selgesti aimatavas vägivaldsuses. Viimane ei olnud talle võõras ega tundmatu nähtus, kuigi mitte just käsikirjas võidutseval vaimselt ahistaval ja füüsiliselt lömastaval kujul. Siin pidi peituma midagi muud. Ta ei saanud vaid aru, mis nimelt. Veel ei saanud. Kuid ta tundis, et jõuab lähemale.

Ehkki ülestähendused järgnesid küsimuste ja vastuste loogilises järgnevuses, ei saanud see olla Dana Giguere esimene ülekuulamine. Selleks oli olukord juba ilmselgelt liiga pingestatud. Kes teab, mida ja mitu korda oli ülekuulatav selleks ajaks juba läbi elanud. Peagi leidus ka sõnalist kinnitust.

K (nähtavasti tähendas see küsitlejat või küsimust): Dana Giguere, sa juba tunnistasid, kuidas sa loitsimise teel allutasid oma võimule heast perekonnast noormehe – Jacob Falke. Sa tunnistasid, et ammutasid loitsimiseks jõudu krutsifiksi rüvetamisest ja sabatitest koos teiste nõidadega, kuhu lendasid öösiti luuavarrel. (Liiga kunstlikud laused, et olla ehtsad, mõtles Horler.) Kuid sa pole oma kangekaelsuses tunnistanud veel peamist. Millal sa ütlesid lahti pühast ristiusust ja sõlmisid lepingu Saatanaga?

DG (ilmselgelt Dana Giguere): Ma ei ole seda teinud! Ma ei ole seda kunagi teinud! Ei ole! Miks te mind ei usu!

K: Vale. Su jõud on liiga suur, et see saaks tulla vaid krutsifiksist ja sabatitelt. Meil on neli tunnistajat selle kohta, kuidas sa kaetasid ainsa pilguga ära naabrite kokapoisi.

DG: Ma ei kaetanud! Ma ainult vaatasin! Ta pildus mind kividega ja sõimas mind mu ema pärast ja mul oli valus ja ma olin vihane. Ja siis ma ainult vaatasin tema poole, et näeks, millal ta uuesti viskab.

K: Aga ta suri selle kätte.

DG: Ma ei tea, mille kätte ta suri. Ma ei kaetanud seda last. Ma ainult vaatasin tema poole, enne kui ma tuppa põgenesin. Tema polnud ainuke, kes mind kiusas, ja neid pidin ma ju ka vaatama. Aga nendega ei juhtunud midagi. Kas teie ei oleks vaadanud, kui teid loobitakse ja sõimatakse?

K: Minu vaate järel ei oleks keegi surnud. Millal said sa Saatanalt oma kurja jõu?

DG: Ma ei ole seda teinud! Ei ole!

K: Mu laps, kas sa ei mõista siis, et me tahame sind ainult aidata? Tunnista, ja sul läheb kergemaks.

DG: Ei saaks ju aidata, kui ma oleks oma hinge ära müünud. Keegi ei saaks. Aga ma ei teinud seda!

K: Päris kindlasti ei saa aidata ainult siis, kui sa maises elus üles ei tunnista ja Saatanast lahti ei ütle. Sul on temaga küll leping, aga kui tunnistad ja lahti ütled, võib Neitsi Maarja su eest meie Lunastajale ikka veel kosta ka siis, kui meie, tühised surelikud, maises elus enam aidata ei saa. Aga kahetsus ja lahtiütlemine peavad olema siirad.

DG: Ma ei teinud seda!

Dana hakkas nutma.

Venitus

Viimane üksik sõna täitis ainsana tühja rea keskosa, andes mõista pausist küsitluses, mis paberil tähendas vaid kitsast pragu tekstis, piinatavale aga võib-olla tervet igavikku.

Tekst oli eelnenud stseeni kohta liiga korrektne ja süvendas juba algul tekkinud kahtlust, kas see ikka andis küsitlust edasi sõna-sõnalt või oli mälu ja märkmete varal koostatud hoopis hiljem. Ettekandeks kellelegi, kel oli vajadust ja võimu seda nõuda. Kuid mitte see polnud peamine. Horler märkas jahmatades, et sõnu Dana nutmapuhkemisest, mille olemasolu üle ta niisuguses „lihvitud” protokollis juba imestada jõudis, polnud paberil üldse olemas. Lihtsalt polnud.

Nüüd lõpuks taipas ta selle „millegi muu” tähendust, millele oli end algusest peale tundnud lähenevat. Need paberid tekitasid temas lumma. Lumma, mille mõjul ta suutis neist välja lugeda ka seda, mida poldudki kirja pandud, ja nii segunesid loetud sõnad ta peas teistega, mida ta ainult arvas lugenud olevat.

Kuid ta ei suutnud – ja mis veel tähtsam –, ei tahtnudki peatuda. Hullem veel, paistis, et ta ei saanudki. Mida lehekülg edasi, seda enam näisid need teda sõna otseses mõttes endale lähemale, endasse, koguni endast läbi imevat. Talle tundus, et ta tajub oma sõõrmeis suitsu, higi ja hirmu lõhna ja isegi jäigalt ning õelalt kohusetruude piinajate mõttevooge, millega ülekuulamisruum oli täidetud. Ta oli ise nagu üks neist. Aga samal ajal ka nagu piinatu.

Ja siis ta äkki oligi läbi. Oli teisel pool. Silmad lugesid ikka veel enam kui kahe ja poole sajandi eest kirjutatud tähti, ta ise nägi samal ajal otsekui teise paariga selgesti seintel põlevate tõrvikute heidetud tontlikke varje, lahtises koldes hõõguvaid süsi ning isegi pärlendavaid higitilku timuka tule poole pööratud näos. Ja muidugi nägi ta poolalasti Dana valust ja õudusest halli nägu salkudena rippuvate mustade juuste vahel ning määratuid, hullunult ahastavaid silmi.

Tüdruku käed olid seljataha seotud ja nende küljest tõusis köis mitte kuigi kõrge lae all paikneva ploki juurde. Üle ploki langeva nööri teist otsa hoidis alt üks timukasulastest. Mõte oli selge: vähimalgi kergitamisel kiskus köis seotud käed tagantpoolt üles, veel enam tõstes aga langes neile kogu keha raskus ja hakkas piinarikkalt õlgu välja väänama. See oligi venitusvõllas, mille kasutamise kohta seisis kirjas vaid lakooniline ja asjalik märge: venitus.

Hetkel seisis ohver veel kikivarvul, keha ettepoole kummargil ja piinad mõõdukad, kuid tõelisest valust lahutas teda üksainus vaks. Tema ees seisid kaks seljale langenud kapuutsidega meest, üks tõrvikute valgel läikiva kiilaspea ja teine pikkade halliseguste juustega. Kiilaspea hoidis ohvri pead, et tolle nägu mitte maha, vaid neile otsa vaataks.

„Kas sa kaetasid selle poisi, Saatana lirva?” nõudis ta kähisevalt. Kui vastust ei järgnenud, laskis Kiilas Dana lahti ja nõksatas timukasulasele märku andes peaga. Ruumi ei täinud karjed, vaid üksainus pikk veniv kiljatus, mille valu õnnetu tüdruku suust välja kiskus. Hallisegune juus andis märku köis alla lasta.

„Ta peab meelemõistusele jääma,” tuletas ta külmalt meelde. Horler nägi üksnes ta selga, kuid hääl tundus kummaliselt tuttavana.

„Ta on visa nagu siug,” protesteeris Kiilas. „Ma ei tegele temaga esimest korda. Saatana jõudu üleni täis.”

„Aga minul on ainult tänane kord,” lõikas hallisegune karmilt. „On juba niigi halb, et ma ise siia pidin tulema. Teist korda ei saa ma seda enam teha. Võib küsimusi tekkida. Ega ta pinnimisel küll palju tähtsust ei ole. Tema ema ei öelnud midagi ja ilmselt tal siis polnudki midagi. Aga kui oli, peab see olema tütre käes, ilma et tüdruk üldse teaks, millega tegu. Teisi ju pole. Ma tahan ainult veenduda.”

„Kuid ta ema ju...” alustas Kiilas lauset pooleli jättes.

„...jäi Püha Ameti kätte ainult nende kahe lolli habemeajajast eskulaabi intriigide tõttu?” oli Halliseguse hääl muigav. „Aga kes selle mõtte neile pähe istutas?”

Kiilas langetas otsekui suurema autoriteedi ees märkamatut kummardust tehes vaikides silmalaud. Mõlemad mehed olid rääkinud nii tasa, et neid ei võinud kuulda isegi köit hoidev timukasulane, teistest ruumisolijatest rääkimata. Ometi Horler kuulis. Tema ei olnud ruumisolija. Teda polnud ju kohalgi.

Dana oli vahepeal pisut kosunud ja ta vaevaudus silmad hakkasid taas selginema. Kiilas kordas oma viimast küsimust.

„Jah,” sosistas piinatav nüüd jõuetult ja ka tahtetult. „Ma kaetasin ta ära.”

Tüdruku vastupanujõud oli otsas. Tal oli ükspuha. Ta oli juba nõus tunnistama, mida tahes.

„Issanda kiituseks, ta tunnistas üles!” kuulutas Kiilas võidukalt. „Pane see paberile,” lisas ta nurgas küünlaga laua taga kössitavale kirjutajale. Selle sulg hakkas käsu peale kiiresti krabisema. Jahmunult taipas Horler, et seal valmis parajasti sellesama manuskripti algvariant, mida ta just praegu kodus luges. Ja milles ei olnud kogu eelnenud stseeni kohta sõnagi kirjas. Nagu ka järgneva.

„Millal sa esimest korda Saatanaga magasid?” jätkas Kiilas ülekuulamist, kuid Hallisegune pani talle käe peatavalt õlale. „Minu kord,” ütles ta tasa. „Mul on kiire. Kui sa oma Saatanaga ta jälle paanikasse ja tõrkuma ajad...”

„Ta on nüüd küps ja räägib, mida iganes,” protesteeris Kiilas.

„Just nimelt, et mida iganes,” sõnas Hallisegune mornilt. „Aga erinevalt sinust peab ta mulle rääkima seda, mida ta tõepoolest teab. Eemaldu!”

Hetkeks näis Kiilas tõrkuda tahtvat. Siis langetas ta ilmselgelt suurema mõjuvõimu ees pea ja läks kirjutaja juurde, otsekui tahaks viimase tööd üle vaadata. Horler oletas, et nüüd saadab Hallisegune ära ka köieotsa hoidva timukasulase, kui juba keegi edasist kuulda ei tohtinud, aga seda ei sündinud ja ühtäkki teadis ta niisama selgelt, nagu oleks keegi öelnud, et too timukasulane on kurt.

Hallisegune kummardus peaaegu tüdruku kõrva juurde, muutis seejuures asendit ja nüüd nägi Horler lõpuks ta nägu. See oli Darr. Mitte küll Robert Darr, keda tundis tema – viimasest oli ta noorem – ega ka kumbki Roberti poegadest. Kuid see oli vaieldamatult Darr, XVII sajandi Darr – kes küll teadis, mis nime all.

„Dana,” ütles mees tüdrukule peaaegu sosinal kõrva. „Mul on võimu sinu piinamine kohe lõpetada. Sa pead mulle ainult üht asja ütlema ja Saatanaga ei ole sel midagi pistmist. Kas mõistad?”

Dana vaatas mehele otsa. Kas ükski mõtestatud kõnetus enam üldse temani jõudis, oli võimatu aru saada. Isegi Horleril, kes oskas peaaegu üleloomulikul viisil silmadest lugeda.

„Nüüd vasta mulle!” sosistas XVII sajandi Darr nõudlikult. „Kus on Sincleari kapsel? Või medaljon? Ema jättis selle sinule. Kus see on? Kas kuuled? Kapsel või medaljon!”

Paistis, et ta ei teadnud ka ise päris täpselt, kumb just, kui see üks ja seesama polnud, või ta ei püüdnudki end vaevatud tüdrukule paremini arusaadavaks teha. Palju halvem, et seda ei teadnud ka Dana. Või – mis veel tõenäolisem – talle ei jõudnud küsimus enam kohale.

Karta võis, et piinatav oligi juba „üle küpsetatud”. Ikka ja jälle korratud küsimustest, mis olid nagu tulise rauaga tema ajju põletatud, suutis ta veel aru saada ning oli nüüd valmis ka ükskõik mida valimatult jaatama. Kuid vastata midagi keerulisemale jutule, isegi kui õnnetu kunagi mäletas, mida selle all mõelda võidi, käis juba vaimselt üle jõu.

Darr keelitas teda, veenis, meelitas pääsemisega. Kõik asjata. Horler ei osanuks pärast öeldagi, kui kaua see kestis. Ajataju oli kadunud.

„Ta vajab äratust,” ütles Darr kulmu kortsutades põletusrauda kuumadel sütel hoidvale timukale ja lisas kirjutaja suunas: „Minu küsitlust sa ei kuule ja üles ei tähenda. Seda pole olnud. Ka mind ei ole siin olnud. Selge?”

Kirjutaja noogutas vaikides. Tal olid veel eelnevagi paberile saamisega käed tööd täis. Timukas võttis samal ajal paksude kinnaste abil põletusraua ning tuli sellega Dana ja Darri juurde. Tüdruk ei paistnud teda nägevatki, kuid Horler tundis kuidagi, et ta ikkagi näeb, ainult on hirmust otsekui halvatud.

„Teravalt, aga ruttu,” õpetas Darr vähimagi emotsioonita hääles. „Et talle elu sisse tuleks, aga mitte seegi vähene oid ära kaoks.”

Kui Kiila kõnest oli varem tunda kogu aeg vaevu allasurutud vaenu ülekuulatava suhtes, siis tema puhul ei tajunud Horler üldse mingeid tundeid, võib-olla ehk ainult kiretut huvi. Ometi valitses just tema tahe piinaruumi, selles polnud kahtlust.

Timukas noogutas ega lausunud ühtegi sõna nagu kirjutajagi. Siin olid kõik asjalikud töömehed, igaühel oma amet. Ta lasi abilisel pisut köit pingutada, et käed veel enam taha tõmbuksid ja paljad roided küljelt katteta jääksid, siis puudutas neid põgusalt kuuma rauaga. Kostis läbilõikavalt kõrgetooniline kiljatus, mida Horleri kõrvus summutas ta enda kume oigamine. Ta tundis seda valu oma küljel, nagu oleks just praegu põletatud teda, mitte Dana Gigueret terve ajameri aastaid tagasi. Hetkeks nägi ta timukat otsekui kahe inimese silmadega – Dana omadega kohe kõrval ja enda omadega endiselt tagantvaates, kusjuures ta kolmas silmapaar luges samal ajal käsikirjast sõnu, mida seal tõenäoliselt üldse ei olnud –, ninna aga tungis põletatud ihu kõrbelehk.

Valu paiskas Horleri nägemusest välja. Ümberringi olid taas tuttav tuba ja harjumuspärased esemed, ees laud kahe lambiga ning sellele laotatud käsikiri. Ahi andis juba sooja ning kui Horler kella vaatas, olid kaks tundi nagu pimedasse auku kadunud. Laup ja rind nõretasid higist nagu kõige palavamal rännupäeval, kuid see ei tulnud ahjusoojast.

Valu küljes polnud enam, ainult mälestus sellest püsis värskena alles. Aga see hakkas kohe tagasi tulema, kui Horler pilgu uuesti käsikirjale suunas ja nüüd juba ilma raskusteta taas „läbi ridade” läks. Läbi ridade, mis sõnades kirjeldasid hoopis muud kui stseeni, kuhu ta sisenes ainult mõni hetk hilisemasse aega, kui oli sellest väljunud – just parasjagu, et valusähvatusest pimedaks löödud silmad jälle nägema hakkaksid.

Ta teadis nüüd, et võib loobuda, tarvitseb ainult pilk käsikirjalt eemale viia. Kuid ta ei tahtnud, kuni veel taluda suutis. Sünge lummus oli ta tervikuna endasse haaranud ega lubanud lahkuda enne õiget aega, millal see ka polnud.

„Sincleari kapsel,” tuletas Darr nüüdseks kindlasti „äratatud” Danale sosinal meelde. „Või medaljon. Või veel mõni väike vana ese, mille ema sulle jättis. Mõtle! Me võime muidu veel kaua jätkata. Su ema jättis selle sulle. Kus see on?”

Dana hakkaski rääkima, kuid valjult, nii et kõik võisid kuulda. Ta piinatud hääl kõlas äkki tugevasti ning tundus seintelt kajavat, nagu oleks siia moodustunud veel mingi neljas mõõde, mida keegi ei näe. Ent ta tühi pilk vaatas kuhugi mujale, Darrist mööda, kaugusse, mida keegi muu piinakambri paksude seinte tõttu näha ei saanud, ja sõnad, mida ta ütles – pigem hoopis kuulutas – ei olnud need, mida küsija ootas. Ega ka keegi teine. Need ei puutunud üldse siin kestvasse ülekuulamisse.

„Lohe!” hüüdis ta täiesti võõra, madala rinnahäälega, nii et viimane kui üks juuresolija ootamatusest võpatas. „Tuld sähviv lohe! Tuli käib tema ees ja surnud lebavad seljataga. Tuld sülitav lohe! Ta kätel on ainult neli sõrme ja ta silmad paiskavad tagasi igaühe, kes julgeb neisse vaadata. Ta ärkab! Ja tuleb! Sellest ei ole pääsu!”

„Kas sa julged meid, tõelisi kristlasi, Saatanaga ähvardada!?” käratas Kiilas omaenda kohkumuse varjamiseks. Ta oli selles ruumis mõndagi kuulnud ja näinud ning teda oli raske niisama lihtsalt reast välja lüüa. „Saatan sulle juba appi ei tule! Tema ei aita kedagi. Tema ainult võtab! Ja sinu ta ka saab!”

„Lohe!” jätkas Dana, kes vist ei kuulnudki, segamatult. „Tuli käib tema ees ja vetevood tulevad taga. See tõuseb ja matab kõik, kõik. Ainult kirikutorn jääb paistma, ja seegi variseb kokku. Ja siis on ainult vesi. Ja vaikus ja rahu... Seda teeb tema, ärganud lohe, Armageddon!”

Viimase sõna tüdruku hääl, mis aegamisi jõudu oli kaotanud, peaaegu sosistas. Siis varises Dana nõrkenult kokku. Ainult timukasulase hoitav köis ei lasknud tal põrandale vajuda ning jättis taha venitatud käsi pidi piinarikkalt poolrippu, jalad põlvili. Kuid valu ta enam ei tundnud. Darr andis märku keha vaikselt alla lasta.

„Ega ma päriselt uskunudki, et ta midagi teab,” pomises ta tusaselt. „See oli ainult hädavajalik järelekatsumine.”

„Ja minul tuleb nüüd teine kord jätkata,” vastas Kiilas veel tusasemalt. „Niiviisi kiirustades ei saa midagi. Aga ta peab veel ka suhted Saatanaga üles tunnistama.”

„Ma lähen nüüd,” ei pööranud Darr ta jutule üldse tähelepanu. „Vend Theodor Pühast Ametist on varsti tagasi. Ma kahtlustan, et ta on jesuiit. On parem, kui ta mind siin ei näe, muidu veel taipab, kes ta ärakutsumise korraldas.”

Pilt Horleri silme ees hakkas hägustuma, kuni jäid üksnes koltunud lehed laual oma luitunud kirjaridadega. Kuid praegu ei vaadanud ta isegi neid. Kujutluses nägi ta ikka veel Dana Giguere tühje silmi, mis olid suunatud otse talle, kui tüdruk sosistas oma viimase sõna – Armageddon. Tema, Horleri, hüüdnime kõnnumaadelt.

Ta oli rampväsinud ja tal oli kõhe. Kui see nimi päeval taadi kirjast esimest korda üles kerkis, märkides mõlema hukatud Giguere viimast sõna tuleriidal, siis oli ta üksnes üllatunud kokkusattumuse üle. Mõiste polnud ju uus ega spetsiaalselt tema tarvis välja mõeldud. Nüüd, pärast ise pealt kuulmist ja nägemist tundus asi hoopis teisiti. See oli midagi muud. Ainult mis? Mis see kõik üldse oli?

Vähemalt täiskasvanuna oli Horler kogu aeg olnud materialist. Mõnest tegi sõda veel sügavama uskliku kui varem, teistest aga hoopis paadunud jumalasalgajad. Nüüdsama siin temaga juhtunu ei mahtunud talle ateistina lihtsalt pähe. Niisugust asja ei saanud olla. Teadvus keeldus seda vastu võtmast. Kuid ei võinud ka vastu võtmata jätta. Kõik oli olnud liiga realistlik, liiga kombatav, liiga tuntav. Ja ta polnud ei purjus, palavikus ega suitsetanud midagi peale ausa tubaka...

Horler püüdis uuesti „ridade taha” pääseda, nüüd juba kontrolli mõttes, kas ta pole mitte peast segi läinud ja kas „minek” on ikka tõepoolest võimalik. See ei olnud. Vähemalt praegu mitte. Nüüd jäid read vaid ridadeks, täis tuimalt julma pimedust ja nõmedust – kohusetruult ning jumalavagalt julma. Ainult et sedapuhku Horler juba teadis, mis nende korrektselt esitatud küsimuste ja vastuste taga peitus. Ta oli näinud.

Oli ta praegu juba liiga väsinud, et uuesti näha? Liiga erutatud? See ei tohtinuks paika pidada. Tema arusaamist mööda pididki just väsimus ja erutusseisund igasuguseid nägemusi soodustama ja praegu oli ta kohe kindlasti rohkem erutatud kui manuskripti avades. Nii et need siis ei olnud nägemused...

Ta proovis uuesti algusest peale lugema hakata, mäletades hästi, mis tunded teda siis järk-järgult ja järjekorras olid vallanud. Kui ta jõudis kohani, kus ta oli sisenenud minevikku ja isegi kaugemale, sai selgeks, et see ei kordu enam. Hetkel igatahes mitte. Võib-olla läks selleks vaja esmalugemise ehedaid tundeid või... Või oligi sõnum ainult ühekordne ja see oli nüüd käes. Ainult milles see siis õieti seisnes?

Kasutu arutlus! Missugune loogika sai üldse kehtida nii ebaloogilise, tegelikult võimatu olukorra puhul?

Üht oleks Horler küll teada tahtnud. Kas selle – mis iganes ta endast ei kujutanud – olid läbi teinud ka kõik eelnevad Horlerid, kelle kaudu käsikiri temani jõudis? Kui nii, siis oli see küll tõeliselt mõjuv põhjus, miks kohtunik Horleri vande järgimine põlvkondade jooksul välja ei surnud. Mured ja võlad... Jaa, need olid olemas. Ta hakkas taadist nüüd aru saama. Kui muresid ja võlgu hoiti alal niisugusel viisil, ei saanud need mitte kuidagi meelest ära minna.

Praegu Horler rohkem lugeda ei tahtnud. Tavalised sõnad, mis paberil seisid, oleksid hetkel liiga vähe öelda suutnud. Materjali läbi lapates leidis ta ka kohtunik Horleri ja mõnede vahepealsete Horlerite kaaskirjad, võib-olla samasugused, nagu vanaisa oli jätnud tema testamendi juurde. Need jäid samuti homseks. Või öö ülejäänud osa jaoks, kui und ei tule. Ta polnud kunagi unetuse all kannatanud, aga täna ei saanuks seda küll imeks panna. Mõne viimase tunniga olid mõranenud kõik ta lausmaterialistlikud arusaamad maailmast ning võimaliku ja võimatu piiridest.

Ta oli laagrilõkete ääres küllalt tolmunud ja läbihigistatud rõivastes maganud, kuid nüüd, kodus, linade vahel, ei sobinud see kuidagi. Ta läks alla ja valas endale kõigepealt suure napsi. See kulus praegu hädasti ära. Neetud lugu! Trackhillil oli kalduvus joomist soodustada. Enne toimetuses, nüüd siin, esimesel õhtul Darri pool. Ja kõik puha mõjuva põhjusega. Eriti sel hetkel. Horler vangutas pead.

„Igatahes on mu kätel viis sõrme, jalgadel viis varvast, tuld ma ei purska ja vetevoogusid ei kamanda,” mõtles ta XVII sajandi Dana ennustust meenutades. „Ei, Armageddon või mitte, aga vähemalt loheks ma ei kõlba. Hea seegi.”

Ta võttis ülakeha köögis paljaks, valas pesukaussi külma vett ja hakkas mõnuga pesema. Jahe kümblus kasvatas kindlusetunnet. Teadmine ebareaalsusest ei kadunud küll kuhugi, aga nüüd oli sel millegi kainestava ja reaalse näol ka vastaspool, mille küljes end kinni hoida, et tuul maamunalt ära ei puhuks. Kuni midagi... selgub...

„Kettakujulist Maad ma ka veel ei usu,” ütles ta endale lohutuseks ja pladistas veega, üritades kogu paljastatud nahka üle käia.

Selle tegevuse juures tabas teda aga järgmine hoop. Vasaku külje roietel, rinnalihasest pisut allpool leidis ta uue armi, mida teadis seal kindlalt mitte olla tohtivat – just niisuguse, nagu oleks võinud tekitada tulikuuma põletusraua kõverdatud ots.

Vapustus oli nii tugev, et ta pidi hetkeks istuma, ja tema närvide puhul see juba tähendas midagi. Siis kargas ta uuesti jalule, tõi kummutilt käsipeegli ja keeras lambitahi lõpuni välja.

Uus arm ei olnud vahepeal kuhugi kadunud. Seal see seisis, viis kuni kuus sentimeetrit pikk ja poolteist lai põletusjälg, mida ükski arst ei oleks väljanägemise järgi värskete kilda liigitanud. Arm paistis nii vana, nagu oleks taevataat ise selle noorpõlvevallatusest sinna läkitanud. Vana? Pidigi olema! Ta oli saanud selle märgi alles täna öösel ja see oli palju kordi vanem kui ta ise. Kas see oligi mingi äramärgistus läbi sajandite? Ja mida see siis tähendas?

Vähemalt üks küsimus oli nüüd vastuse leidnud, kuigi see tekitas vaid teisi. Ta oli näinud nii taati kui oma isa küllalt palju pesemas, et teada: nende küljed ei olnud märgitud ühegi põletusarmiga. Isa võis kõrvale jätta, tema ei saanudki Horlerite pärandust. Ta ei elanud nii kaua. Kuid taadi puhul tähendas see, et tema ei olnud läbi elanud XVII sajandi ülekuulamist.

Ühtäkki teadis Horler ebamugava selgusega, et kõiki ta esivanemaid vahele jättes oli taoline elus nägemus osaks saanud üksnes talle. Ning et see võimatu ebareaalsus osutus hoopis realistlikumaks, kui ta isegi oli nähtu järel arvanud.

Ja et üle kõikide Horlerite põlvkondade oli äramärgistatu just tema.