Ma ei suutnud teisel päeval kõndida. Mida muud oligi oodata? Mu jalad lihtsalt keeldusid mind kandmast; mul oli tunne, et mulle on roostes naeltega puusade külge taotud kaks valusat ja parasjagu lödi keeduvorsti.
Ja üldse polnud olemine kiita. Sain kuidagimoodi oma hommikused käigud aetud ja lihtsalt vedelesin lavatsile laotatud magamiskotil.
Igav mul ei olnud. Ja mitte sellepärast, et kui iseendaga pidi igav olema, oled lihtsalt halvas seltskonnas. Korraldasin Valdurile korraliku ülekuulamise ja mingil viisil näis ta isegi nautivat, et saab rääkida kõigest vahepeal toimunust ja elust aastal 2020. Elust vabas Eestis, mis kuulub Euroopa Liitu ja NATO-sse – ma kordasin seda endale iga mõne minuti järel ja see kõlas endiselt kui ime.
Ma ei saanud väga palju teada poliitikast, sest sellest ei teadnud Valdur midagi, ja nagu me internetist kontrollides avastasime, pani ta kõvasti mööda nii mõnegi olulise ajaloosündmusega, olgu siis kuupäevade või muude detailide osas. Ent seda enam uskusin ta siirusse ja mulle tundus, et nii saan ma palju parema pildi, kuidas selles uues maailmas ikkagi elu käib.
Jah, ta õpetas mulle ka vähesel määral mobla ja arvuti kasutamist. Naljakas oli käes hoida eurosid, nii paberraha kui sente. Jah, ta rääkis mulle kaardimaksetest ja mobiilimaksetest ja kaupade tellimisest ja üldse kogu IT-maailmast. Rääkis ka arvutiviirustest ja üldse pahavarast ja võimalustest kogu seda uut mikroelektroonikat inimese leidmiseks ja jälitamiseks kasutada.
See päev käis muudkui üles ja alla, sest iga natukese aja tagant lendas mu innukas meeleolu kolinal kraavi või peldikust alla või kuhugi pimedasse ja mitte eriti hästi lõhnavasse paika ja ma tegelesin pisarate ja ulumise allasurumisega – kolmkümmend kuus aastat vegeteerimist eriteenistuste piinakambris...
Aga see päev sai läbi, jõin õhtul unerohuks taas paar kõva punnsuutäit – sain palju hiljem teada, et tal oli plaskus Metaxa ja Jägermeistri segu – ja kustusin oma asemel.
Järgmisel hommikul asusime teele Tallinna poole. Esimesed viiskümmend meetrit ma tuikusin puu juurest puu juurde nagu titt või joodik, edasi oli lihtsalt väga valus ja ebamugav, aga tasapisi läks paremaks.
Kõigepealt, niipalju kui ma aru sain, sõitsime mingi kohaliku bussiga kuhugi enam-vähem loodesse – igal juhul mitte linnale lähemale. Siis istusime rongi ja sõitsime hoopis Tallinnast eemale. Siis peitsime end paar tundi mingis männimetsas ja seejärel loksusime Tallinna piki mereranda suurt ringi tegeva bussiga.
Kõigeks selleks kulus meil terve päev ja kell oli taas kuus saamas, kui Valdur istutas mu ühele minu jaoks suvalisele pingile kusagil Nõmmel ja palus oodata. Nojah, eks see oligi enam-vähem nii halb, kui kõlab, sest liikusin nii-öelda viimase veerandsaja standardite järgi ja pärast iga istumist tuli mul läbi teha peaaegu sama kole jalgade käivitamine kui hommikul.
Ta tuli tagasi umbes viie minuti pärast ja juhtis meid põõsaste vahelt teise maailmasõja eelse väljanägemisega maja lagunenud ja kasutamata verandatrepile ja sealt läbi ilmselt hiljuti lahti kougitud akna majja.
Sain aru, et ta üüris paari tuba ühele parasjagu segasele vanaprouale kuuluva maja alumisel korrusel. Et maja oli tagastatud – ehk siis taasiseseisvumise järel endise omaniku pärijale antud – ja kuigi vanaproua ise elas alumise korruse teises pooles, ajas tema eest asju ta õetütar; ka ülemine korrus oli korteriteks jagatud ja välja üüritud. Ühes toas oli kappi ehitatud kööginurk ja tubade juurde kuulus minu jaoks üsna avar ja luksuslik vets-vannituba. Tegelikult oli mõeldud, et üürnik kasutab nii-öelda ametlikku välisust, ent muidugi oli Valdur selle korteri üürinud suuresti just sellepärast, et seal oli võimalus minusuguseid teiselt poolt suhteliselt märkamatult majja tuua.
Hakkasin juba ka mõistma, et kogu see elamine võis olla kaugel luksusest selle uue maailma mõistes, kuid minu jaoks olid korralikud materjalid ja korralik töö luksus. Valdur andis mulle magamistoa, kus oli lai ja mugav voodi, riidekapp, öökapp ja paar tugitooli, ja võttis endale sohva teises, nii-öelda elutoas.
„Siia ei peaks keegi öösel tulema,” seletas ta oma mõttekäiku. „Või kui tuleb, oleme hädas. Teoreetiliselt võib keegi päeval tulla ja võib-olla pean ta sisse kutsuma. Siis on sul kõige targem olla voodis teki all liikumatult. Noh, riides ja relv ka käepärast, aga juhuks, kui keegi avab ukse, siis nii, et midagi näha ei ole. Ja jätame tuppa nähtavale vedelema paar naiste riietuseset. Sukkpüksid ja rinnahoidja.” Ta muigas natuke virilalt. „Saad aru? Ma peaksin siin elama üksi, kuid see tundub nii loomulik ja seda aktsepteeritakse, et ma siia teinekord naisi toon. Kui ei korraldata karmi läbiotsimist, siis peaks see üldiselt toimima. Kui läheb laskmiseks, siis... noh, pole vahet.”
Ta kontrollis kardinaid. „Neid ei saa ka kogu aeg ees hoida, kui ma siin olen. Õhtuti, aga päeval... tuleks vähemalt liigutada. Magamistoas õnneks võib. Aga arusaadavalt ei tohi sa ringi liikuda nii, et sind aknast näha võib. No saad aru, et siin on peale minu veel keegi. Seega sa ei saa üksi olles õhtul valgust sees hoida. Või täpsemalt, valguse võisin ma õhtul sisse unustada, kuid siis ei tohi varjud liikuda – see annab kohe välja, et keegi on toas.” Ta avas külmutuskapi, sulges selle, avas korraks kraani, justkui kontrollides, kas sealt ikka vett tuleb – päriselt ilmselt mulle näitamiseks, kuigi ma ei taha mõelda kaalutlustele, et võib-olla ta arvas, et ma ei oska näiteks kraani kasutada...
„Katsu siin nüüd täna vastu pidada. Parem, kui sa tehnikat ei kasuta. Käi tualetis ja duši all ja siis ma jätan su vähemalt täna õhtuks üksi. Võib-olla kauemaks.” Ta võttis taskust rahapaki, tõstis selle ja vaatas mulle otsa, et ma ikka jälgin, ja viskas ühte lauasahtlisse. „Äärmise häda puhuks. Kui mind tõesti mitu päeva ei ole, pead ise proovima poes käia. Pood on siit umbes kolmsada meetrit selles suunas.” Ta viipas käega. „Jälgi lihtsalt, mida teised teevad.”
„Milleks ja kuhu sa lähed?” küsisin. See ei meeldinud mulle.
„Ma pean laskma oma haava korralikult üle vaadata ja kinni õmmelda.”
Ohh. See oli... noh, mitte meelest läinud, kuid kuna ta pealtnäha ainult kergelt lonkas, olin hakanud ta haavatasaamist teatud määral ignoreerima.
„Jah. Loomulikult. Mida sa kavatsed?” Lisasin vabandavalt: „Vaevalt, et on mõistlik kuulihaavaga haiglasse minna.”
„On üks mees, kelle poole sellistel puhkudel pöörduda. Ma ei ole teda ammu näinud ja seega ehk ei osata tema elamist valvata ka siis, kui meid intensiivselt otsitaks. Aga... noh, ma seletasin sulle, et ametlikult meid ei otsita. Ja igasugustel luuretel-salaorganisatsioonidel ei ole riiklike struktuuride ressursse taga.”
„Hm...” Jah, ta oli eelmisel päeval näidanud uudiseid ja selgitanud, et ilmselt meie üleeilne seiklus ei olnud kõigele vaatamata võimudele silma hakanud. Mul oli raske mõista, kuidas saab ajakirjandust selles osas usaldada – et see ju kirjutab ainult ja täpselt seda, mida „kõrgemalt poolt” lubatakse ja kästakse... Aga selle üle polnud mõtet vaielda. „Muidugi. Arusaadav.”
Ta vaatas mulle otsa ja näis kõhklevat. Astus isegi kaks sammu ukse suunas, ent pöördus siis tagasi. „Sa ei saa mu haava terveks teha?”
Puhkesin peaaegu naerma. Vist ikkagi turtsatasin. „Ei. Ma ei saa enda omasidki terveks tehtud. Kuule. Mul...” Kuidas ma talle seda seleta? Rebisin ära plaastrid vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahelt ja kaelalt – kust ta jälitusseadmed välja oli võtnud. „Vaata. Jah, need on peaaegu paranenud. Jah, paranevad kiiresti. Aga, saad aru, ainult kiiremini kui teistel. Mul ei ole mingeid müstilisi võimeid.”
Ta uuris paar sekundit mu kätt ja kaela, noogutas siis rabedalt ja lahkus.
۞
Muidugi ei tulnud ta tagasi. Ei sel ega järgmisel ega ülejärgmisel päeval.
Seal ma siis olin – toit lõppes otsa.
Olgu, mida ma need päevad seal tegin? Ma parem ei kirjuta sellest.
Muuhulgas uurisin oma keha; võib-olla nägin end tervenisti peeglist esimest korda üle 36 aasta. Jah, ma olin vana mees. Kahtluseta. Mu nahk lotendas, lihaseid polnud justkui olemas, küll aga oli kõht kuidagi omandanud tuuldumapandud padja kuju. Juukseid oli vähe ja need olid hallid; samuti hõre habe. Ma olin päris pikk, arvata meeter kaheksakümmend viis – üheksakümmend, ent kui ma ka kunagi võib-olla olin sportlik olnud, siis nüüd nägin peeglist ainult inimvaret, mis oli ühtaegu kõhn ja rasvunud.
Võisin lõplikult ja möödapääsmatult veenduda – see olen mina. Enda eest ei ole pääsu. Muidugi visklesin seal – enamasti küll õnneks sisemises – meeleheites, püüdes mõista, kes ma olen ja mis minuga juhtus. Mõistsin ju ka seda, et vaatamata sellele, et midagi ma mäletasin, ei saanud ma kindel olla, kas ma õigesti mäletan...
Seda on raske seletada. Tollal, seal toas end kübemetest ja räbalatest kokku panna üritades tundus kõik nii võimatult vale. Ohh, ma tean, „psühholoogilised kaitsemehhanismid” käib midagi sellist lugedes esimesena peast läbi. Käis ka minul. Aga mida rohkem ma asjale mõtlesin, seda selgemaks sai ikkagi, et ma ei oleks tohtinud elus olla.
Ma ei mäletanud endiselt midagi õnnetusest, mis olevat mu peaaegu tapnud. Võimalik, et see oli vaid loomulik – mida mäletavad raskest autoavariist inimesed, kes teed ei jälginud: et nad sõitsid... ja siis ärkasid haiglas.
Mida ma mäletasin kõigist neist vangistusaastatest? Ainult meeleheidet. Valu ka. Lootusetust. Meeletut tahtmist kuhugi peitu minna; see viimane lõppeski enda sisse peitu pugemisega. Ilmselt mulle midagi süstiti – mäletan mingeid teravaid hetki, mil mind justkui oleks hämarast venivast pimedusest jääväljale veetud – pimestav valgus, jäine tuul, külm, linad liivapaberina nahka maha kraapimas, kõik ümberringi kui kalgid odad ja ogad ihhu tungimas. Mäletan end karjumas ja rabelemas, mäletan valu, üle igasuguse piiri minevat piina... mäletan end oksendamas ja krampi tõmbumas ja kusagil seal andis tavaliselt miski minus järele ja mu ümber sulgus taas halastav pimedus.
Mul oli aega peast läbi lasta kõik need lood, mida elu jooksul olin lugenud ja mis algasid umbes sedamoodi. Noh, et tüüp ärkab ega tea, kes ta selline on. Kõigis neis läks selguselejõudmine – nüüd, minu kogemuste valguses – ikka väga ruttu ja kergesti... aga selline mulje võib jääda ka neile, kes seda teksti loevad, sest võimatu ja tegelikult äärmiselt kirjandusvaenulik oleks täita järgmised paarkümmend lehekülge piinliku halaga.
Ja jätame hetkeks selle, miks ma seda üldse kirja panen. Mõnda asja seletan ma hiljem jutustuse käigus. Ma loodan, et see on natukegi huvitav – algas ju lugu müstilise tegelase müstilise ärkamisega ja kohe tuli tulevahetus...
Ainult et pärast sinna Nõmme majja jõudmist jooksid asjad pisut kinni.
۞
Ma tõesti ei osanud midagi peale hakata. Mul polnud ühtki vihjet. Mitte vähimatki, mida edasi teha?
Ma mäletasin oma nime ja üldisemalt oma elust ülikooli ja nende neetud kordusõppuste vahel päris palju, kuid oli liigagi selge, et eluga edasiminekuks polnud mul nendest mälestustest kõigi nende aastate järel suuremat kasu. Mul polnud ühtki sugulast ega üldse lähedast inimest ja seega olid kõvasti üle kolmekümne aasta tagasi katkenud kõik sidemed, mis mul tollases elus olid või üldse võisid olla. Mind ilmselt ei mäletanudki ükski inimene, kellega ma omal ajal olin kokku puutunud. Võimalik, et polnud enam neid hooneidki, kus ma kunagi elanud ja töötanud olin, rääkimata seal elavatest-töötavatest inimestest või mingistki seosest või... ... Ehh, riigikordki oli vahetunud!
Ja sellesse ritta läheb paraku ka Kersti. Tüdruk, kelle perekonnanimegi ma ei suutnud meenutada. Tüdruk, kes nüüdseks on ka üle kuuekümne... Või midagi sinnapoole – ma ei teadnud, kui vana ta õieti oli; arvatavasti 5–6 aastat minust noorem, ehk tollal 26–27. Ta elas ema ja noorema vennaga Vana-Lasnamäel, nagu seda kanti nimetati. Ta oli õppinud Pedas midagi, mille lõpetajad tavaliselt sattusid kooli õpetajaks, ja minuarust bioloogiat ja midagi sarnast ta ka kusagil kodule suhteliselt lähedases koolis õpetas.
Jah, võib-olla tundub see veider, et ma temagi kohta midagi täpselt ei mäletanud, kuid... oh, ma isegi ei teadnud, kas ma olin seda kunagi teadnud või olid vahepealsed ajad selle mu mälust kustutanud.
Teisalt... pean eelnevale teatud mõttes vastu vaidlema – midagi oli.
Midagi oli viltu minu eluga kui tervikuga.
Ma juba mainisin paranemist ja muud, ent midagi oli veel... Jah, mu mälu oli end sulgenud. Jah, ma olin ilmselt ise endale mingi katatoonilise seisundi indutseerinud või autosugereerinud või mis sõna siin kohane oleks. Kuidas ma seda suutsin? Sest väga tavaline see vist ei olnud, niipalju kui ma kunagi lugenud olin.
Jah, minuga tehti ebainimlikke trikke, pärast mida on üldse rumal usaldada ühtki oma mälestust või aistingut ja isegi mõtlemist kui sellist – sest kes teab, kuidas mõjub teadvusele kõik see, mis sellega rohkem kui kolmandiku sajandi jooksul ette võeti –, kuid ma teadsin, et olen varem, seda oma eelmist normaalsemat inimelu elades teinekord juurelnud, kes ma olen ja kust tulen.
Ühesõnaga, ma mäletasin end imestamas, miks ma ei mäleta eriti midagi lapsepõlvest. Ja ma mäletan, et ma ei tahtnud sellele mõelda. Et seal on midagi... Jah, midagi, mida... ...
Ma ei tea – no tõesti ei tea.
۞
Seega siis läksin ma kolmandal päeval poodi. Võimalik, et ma natuke tähelepanu äratasin, sest uurisin ikka päris tükk aega, mida osta võiks. Kuid minimaalselt, sest mis osas erineb see võõras riigis esimest korda poodiminekust? Seda enam, et keelt ma ju oskasin. Jah, oli nii palju asju, millest ma aru ei saanud. Alates järjekorranumbritest ja puuviljade kaalumisest. Nutikassat ma muidugi ei hakanud proovimagi. Aga ma sain hakkama.
Seda osa ma parasjagu nautisin. Käisin iga kahe päeva tagant poes. Raha oli Valdur mulle visanud sinna sahtlisse nii palju, et ettevaatlikul kasutamisel oleksin võinud seal terve aasta elada.
Ainult et muidugi ma isegi ei mõelnud selles suunas kauem kui mõned sekundid. Mul polnud õrna aimugi, kuidas on ta üürileping seatud, kuid vaevalt ta aastaks ette oli maksnud. Võimalik, et elu Eesti Vabariigis oli vabam kui vene ajal ja ei politsei (ilma otsese kahtluseta) ega „agarad kodanikud” tundnud huvi, kes seal korteris parasjagu elab – kuni kõik on korras ja vaikne –, kuid mingit mõtet ei olnud sinna jääda.
Jah, ma kasutasin seda aega uudiste ja üldse elu jälgimiseks, niipalju kui ma söandasin telekat sees hoida; harjutasin ka tänapäevast kõnepruuki, sest sõnavara ja üldse väljenduslaad oli ikkagi parasjagu muutunud. Tegin ka harjutusi, et uuesti vähegi vormi saada; palju see aitas, ei tea. Ent ikkagi ei vaja vist pikalt tõestamist, et kui oli möödunud juba teinegi nädal, oli selge, et midagi tuleb ette võtta.
۞
Mul oli ainult üks selge pidepunkt – see kelder, kuhu Arnold mu toibutamiseks oli toonud. Jah – või kinnipidamiseks või kontrollimiseks, et ma teda nahka ei pane või mis iganes. Ühesõnaga, kelder, kus sisuliselt algas mu praegune teadlik elu.
Muidugi oli mul veel Arnold Smirssoni nimi, kuid kuidagi ei tundunud mõistlik üritada näiteks lehte kuulutust panna.
Aga kuidas ma ta leidma oleksin pidanud? Tagantjärele tark olles – Valduril oli seal ühes sahtlis ka mobla, millega oleks saanud kuuglisse ronida, ent ma oskasin tol hetkel seda tööle panna samapalju kui keskmine vihmametsade pärdik, kes esimest korda tsivilisatsiooni näeb.
Ja isegi sel juhul ei oleks see kõige mõistlikum olnud, sest kui keegi juba oskas Arnoldi salajast keldrit rünnata, siis küllap suudeti ka ta postil silma peal hoida.
Ja nii ma siis kirjutasin ühel hommikul Valdurile kirja, et lähen vaatan nostalgiast kohti, kus algas meie ühine tee, toppisin suurema osa rahast taskusse, relva (see oli Mini-UZI), pool tosinat laetud magasini, paar granaati ja natuke söögipoolist seljakotti ja seadsin sammud linnast välja.
