„Sa ütlesid, et sul on üks jutt,” küsis ema, kui nad juba kanakastme ja riisi juurde olid jõudnud.
Tume vaatas üles, siis uuesti taldrikusse. „Las ma söön vähemalt kõhu täis.”
„Enne kui...” ema turtsatas. Rõõmutult. Mõnikord pole naer üldse lõbus. „... me tülli läheme?”
„Võimalik.” Tume noogutas süües. „Sest sa ilmselt tead, mida ma sulle rääkima hakkan.”
„On asi nii tõsine?”
Tume kehitas õlgu. „Jah ja ei. Alguses oli juttu ju Valevi haridusest. Ent nii palju on muutunud. Ma arvan, et vähemalt suveks võiksite te kõik tulla. Olla siit natuke eemal.”
Ema ja Tume vaatasid tükk aega teineteisele otsa. Heldin oli põnevusest lõhkemas ja tundis, et hakkab tõsiselt vihastama, kui need kaks sõnadeta suhtlemist jätkavad – sest ilmselgelt oli seal niipalju seda, mida nad omavahel ja ka kõigi teiste täiskasvanutega rääkinud olid ja mida nad laste kuuldes kunagi ei arutanud. Ilmselgelt pidasid need kaks dialoogi väljaütlemata sõnade keeles, vaidlesid ja väitlesid ja kaalusid seisukohti...
„Rahe...” alustas ema, kuid Tume katkestas teda:
„Ta ei ole seda maailma kunagi mõistnud. Neeme lugu – ta ei ole selles osas just parim nõuandja. Mida ta ütleb, kui nõiakütid sinuni jõuavad? Rõhk sõnal ütleb – ta ei tee midagi.”
„Ja sina teed?”
Tume langetas pilgu. „Sa tead, et ma vähemalt üritan,” pomises ta vaikselt.
Ema ohkas ja langetas pilgu. Nad lõpetasid lõunasöögi vaikuses.
Või suhtelises vaikuses, sest poisid nagistasid omavahel. Ustus alustas ja Valev muutus tagasi titeks, nagu ema ja Heldin tavatsesid öelda. Tõsi, täna oli Valev hulga hillitsetum. Mõtlik selline. Korraga taipas Heldin, et ka vend teab midagi. Temaga peab ju olema räägitud õpingute jätkamisest kusagil mujal.
„Kas te meie käest ka küsite?” pahvatas tüdruk.
Viis sekundit valitses vaikus. Ema ja Tume vahetasid jälle pilke. Tume avas suu, kuid ema vangutas vaevumärgatavalt pead. Mees pani suu kinni ja nõjatus toolileenile.
„Lapsed,” alustas ema kobamisi. Paistis, et ta kogus aja võitmiseks taldrikud kokku ja toppis nõudepesumasinasse – tavaliselt tegi seda Heldin. Ta tõstis lauale vaarikakoogi ja koogitaldrikud. Kallas poistele mahla klaasidesse, siis endale ja Heldinile teed. Tume oli juba söömaaja alguses palunud suure klaasi külma vett, nüüd ta raputas tee ja mahla pakkumise peale pead.
„Lapsed,” alustas ema uuesti. „On nii palju asju, mida ma ei ole teile rääkinud. Me oleme siin põgenikud, seda te teate. Meie pettelood on toiminud, kuid nii palju on muutunud. Me oleme siin mõelnud, kuidas oleks kõige parem teha ja... Noh, ma ei tea. Ma... Aga te ju kindlasti tahate suveks kuhugi ära minna? Kuhugi, kus on soe ja... hea. Kindlasti on seal mõnus.”
„Ema, kuula ennast,” porises Valev. „Nii umbmäärase juraga ei müü sa meile midagi.”
„Ühesõnaga, me peame hakkama ettevalmistusi tegema,” võttis ema asjad kokku.
„Kuid kool on veel pooleli?” imestas Ustus.
„Ma olen kindel, et asjad saab korda ajada,” lausus ema kerge muigega.