Muidugi oli Tumel õigus, nendega ei juhtunud linnas hulkudes midagi halba. Suurema osa ajast näisid nad nähtamatud olevat. Alles siis, kui inimesed neile lausa otsa põrkasid, jäädi neid imestunult vahtima. Mõni isegi üritas midagi küsida, kuid loobus, mõistes, et nad ei oska kohalikku keelt. Valevi õhutusel ostsid nad jõe ääres kohvikus endale joogid. Valev kauples ja see osa läks päris hästi – ta osutas joogile, mida just oli võtnud üks teine vanuselt umbes Heldini ja Ustuse vahepeal olev laps, ja münte üle laua libistades tegi selgeks, palju see maksab. Nende joogid kokku olid üheksa skingut, ainult et need ei maitsenud neile kellelegi.
„Nädalavanune Coca-Cola pärnaõieteega,” võttis Ustus asja kokku.
Paljud asjad tundusid ka imelised või lausa arusaamatud. Nad ei olnud varem näinud suuremat hulka neist loomadest, mida müüdi ühes hoovis ülesjõge nii kaugel, kui nad minna söandasid; linn tegelikult juba lõppes seal, suured, kõrge planguga piiratud ehitised olid kas mingid kaubalaod või peitsid endis selliseid imesid; kaugemal olid jõekaldal ainult väikese lossi mõõdus, päratu aiaga ümbritsetud villad. Nad nägid sõidukeid, millest nad aru ei saanud, kuidas need liiguvad, nad nägid masinaid, millest nad aru ei saanud, kuidas need töötavad. Mõnest kohast aeti neid ära ja kord peatas neid kolmemeheline relvastatud seltskond. Ent nood jätsid nad rahule niipea, kui Valev taipas näidata võõrastemaja võtit.
Linn ise oli kummaline segu eri stiilidest ja ajastutest. Ühe uhkema ehitise katuselt muudkui tõusid ja laskusid kopterid ja muud käsitamatud lennumasinad, sealsamas ukse kõrval seisid lasipuu küljes saduldatud hobused. Enamik maju nägid välja nagu piltpostkaartidel, sealsamas aga laiutas tumedast klaasist risttahukas, sees selgelt näha imeõhukesed põrandad ja seinad, laudadel ilmselt arvutid.
„See kõik on kuidagi liiga heas korras,” porises Valev, kui nad juba võõrastemajja tagasi läksid. „Ainult et ma ei näinud ühtki koristajat. Ma ei näinud isegi ühtki luuda või kühvlit. Ega ühtki prügikasti. Aga ma nägin üht tüüpi toidupaberit lihtsalt kokku käkerdamas ja maha viskamas. Kahju, et meil ei olnud aega oodata, kuhu see kaob.”
„Aga mina tean,” teatas Ustus uhkelt ja rääkis teistele kreemjatest hiirtest.
„Hm,” mõõtis Valev arvustavalt tänavat.
„Kas neil siin kasse ei ole?” küsis Heldin.
Ustus oli natuke solvunud, et ta uudis niimoodi vastu võeti, aga põhimõtteliselt oli Heldinil ju õigus...
Nad olid kõik parasjagu väsinud ja vajusid kohe vooditesse pikali. Paistis, et Tume ja Pääsu olid varem tagasi jõudnud ja neid oodanud, sest Pääsu ilmus peaaegu kohe uurima, kuidas neil läks. Nad ära kuulanud, ta ainult noogutas ja teatas, et nad lähevad paari tunni pärast paadiga sõitma.