Kui Heldin palju hiljem sellele lõunasöögile – esimesele Ent-Minnus, esimesele väljaspool Maad tema teadlikus elus, kui varase lapsepõlve ähmased mälupildid välja arvata – tagasi mõtles, mäletas ta veidrat segu ärritusest, põnevusest ja pettumusest. Kõik oli nii teistmoodi ja samas ei leidnud ta neis salatites, pirukakestes ega mingis – küll üsna teravas – kastmes ujuvates kevadrullide moodi asjandustes midagi erilist. Jah, kõik oli teistmoodi, aga... noh, ta oli valmistunud halvemaks. Supp oli ainult juurviljasupp, kana riisiga tundus ka tuttavana ja ainult jäätisel oli mingi terav mõru maitse, mis Ustuse loobuma sundis. Teisalt, kõhud olid neil selle aja peale korralikult täis.
„Nii, me peame linna peale minema,” teatas Pääsu söömaaja lõpul. „Te oodake ilusti oma toas. Õhtul ehk läheme välja.”
Valev tegi kõhuvalu häält ja sellest julgustust saanuna küsis Heldin kiiresti: „Kas me ei võiks natuke linnas ringi vaadata?”
„Ei,” ütles Pääsu teravalt.
„Kas siin on väga ohtlik?” küsis Valev Tume relvale osutades. Tekkis pisut ebamugav vaikus.
Heldin asus kohe vennale appi: „Nagu Metsik Lääs, niipea kui nina välja pistad, hakkavad kuulid lendama? Tulge siis ikka elusalt tagasi, eks! Me jääme teid alati mäletama!”
Pääsu oli loomulikult taas selle ilmega, et miks te ometi ei taipa vait jääda, kuid Tume puudutas rahustavalt ta kätt. „Tehke taskud tühjaks. Dokumente ega mobiile ega midagi muud pole vaja... nendega pole siin niikuinii midagi teha.” Tume ajas käe taskusse ja võttis peotäie münte. „Valev – need on skingud ja need on terkarid. Üks terkar on kakskümmend seitse skingut. On veel tzulendid, mis on 27 terkarit. Meie toad maksavad poolteist tzulenti ööpäev. Mingi väike toidupala maksab paar skingut, mõni suveniir ka. Ma soovitan mitte raha kulutada, aga igaks juhuks võiks taskus olla. Kui te kulutate pisut skingusid, on tegelikult kõik korras, kui hakkavad kuluma terkarid, olete lasknud end alt tõmmata. Püsite koos, see on vältimatu eeltingimus. Eriti sina, Ustus – teistest ei tohi üle kümne sammu eemale minna. Mitte kunagi, mitte kordagi ega mitte mingil põhjusel ei tohi kaotada teistega silmsidet. Poiss, kas sa saad aru?” Nüüd oli mehe hääles terast, kui ta Ustusele otse silma vaatas. Too neelatas ja noogutas.
Tume vaatas Valevile otsa. „Sina vastutad selle pundi eest. Vaata, et nad ära ei kao.”
Vanem vend noogutas tõsiselt.
Tume pöördus Pääsu poole. „Päevaajal ei ole siin mingit ohtu. Keegi ei oska meid siin oodata. Las vaatavad ringi, see on ainult õiglane. Mis nendega ikka juhtub.”
Pääsu vaatas talle paar sekundit otsa ja noogutas rabedalt.