Kui ta ärkas, oli väljas päev. Ärkas ta tunde peale, et kukub voodist välja. Oli tunda veel üht tugevat tõuget ja siis alles jõudis talle pärale, kus ta on. Paistis olema varajane hommik ja otsustades selle järgi, et kuidas inimesed ümberringi askeldasid, oli midagi juhtunud.
„Kohale jõudsime,” teatas Pääsu esiistmelt. Iste oli tegelikult väga alla lastud, nii et ema peaaegu lamas sellel. Kedagi teist autos ei olnud. Olid nad mujal maganud või kogu aeg üleval olnud?
„Ma tahan pissile.”
„Kannatad natuke või tahad väga? Me sõidame kohe maale, seal teeme end korda ja sööme hommikust. Siis tuleb natuke sõita.”
„Ma tahan näha.” Kurat, teistel on põnev... Poiss meenutas seda kõva sõna, mida täiskasvanud vahel kasutasid, samas hästi teades, et niimoodi ei räägita; miks nii ei räägita, sellest ta veel kuigi hästi aru ei saanud. „Ma tahan pissile. Välja.”
Nagu teinekord juhtus, nägi ema ta läbi. „Kui me tualetti läheme, ei näe sa niikuinii midagi. See on kusagil keldris. Kannata paar minutit, teised juba tulevad, sõidame maha. See on palju põnevam.”
Tõepoolest hakkas auto nende taga juba liikuma, korraga asus Valev sisse ronima ja Heldin klõbistas teisel pool sõrmedega klaasi, et keegi talle ka selle akna avaks. Pääsu keris tooli uuesti istumisasendisse, Tume kõndis koos habetunud tegelastega ümber auto ja kui need eemaldusid, sisenes seekord uksest.
Esimeseks hakkas Ustusele silma, et see polnud üldse see jõgi, millel nad olid öösel teele asunud. See polnud üldse jõgi. Nad olid kas merel või hiigelsuurel järvel, mida ümbritsesid igast küljest kõrged tumerohelised mäed, ja maa pool paistis üsna suur linn.
Tume tagurdas auto välja, keeras ringi ja sõitis aeglaselt üle kiviplaatidest väljaku. Neid vahiti uudishimulikult, kuigi ega uudistajaid just palju ei olnud. Ustus polnud jälle üldse rahul oma keskmise kohaga, sest teravate katustega majad tundusid kummaliselt põnevad.
Kuid sõit sai õnneks kohe otsa, Tume peatas auto ja sõnas heatujuliselt: „Läksime! Asjad võite kõik siia jätta. Poisid, minuga!”
Nad sisenesid uksest ja Ustus oleks hämaras ruumis kukkunud, kui Tume poleks teda kinni püüdnud. Ruum oli kaks astet maapinnast madalamal. Seekordne tualett oli jälle hoopis teistsugune ja Tume seletas neile kannatlikult, mis kõik on.
Üldse oli kõik teistsugune. Kollakas puder oli naljaka maitsega ja seda Ustus ei tahtnud. Täiskasvanud jõid mingit rohekaspruuni vedelikku, mille lõhn juba üksi eemale peletas. Mahl oli samuti veider, kuid õnneks siiski joodav, ja saiadest õnnestus valida selline, mis enam-vähem süüa kannatas. Isegi munad ja sink olid veidra maitsega ja sõrmepikkused šokolaadi meenutavad pulgad maitsesid nagu... poiss ei osanud seda kirjeldada, teadis vaid, et seda maitset ei ole ta kunagi tundnud.
Nad sõitsid mööda natuke raputavat teed suurte puude vahel, mille lehekroonid suurema osa teest nende pea kohal kokku puutusid. Mõnikord vilksatas tee ääres mööda mõni muinasjutuloss, kuid suurema osa ajast ei näinud nad midagi peale rohelise hägu. Sõitjaid oli vähe, Ustus kaotas varsti huvi, vajus istmesse ja jäi jälle magama.
Ta ärkas sel korral õigel ajal, et näha ära nende teekonna lõpp. Nad sõitsid mööda mäenõlva looklevat teed ülespoole ja nende ees avanes pärast ümber ühe kaljunuki pöördumist pundar üksteise sisse kasvanud losse. Auto vuras üle tõstesilla, suurte rautatud väravate vahelt kaarkäigust sisse ja peatus avaras munakividega sillutatud õues. Esimene mulje oli olnud petlik ja ühtlasi õige, Ustus sai aru, et tegelikult oli ta näinud ainult osa suuremast ehitisest, mis tõepoolest meenutas üksteise külge kasvanud losse, ainult et need lossid moodustasid suure ringmüüri, mis seestpoolt oli hulga silmikirjuksvõtvam kui väljaspool, kus terve alumine osa oli ühtlane graniitmüür.
Terve suur inimsumm tuli neile vastu ja autost välja roninud Ustus peitis end tahtmatult Valevi selja taha... kuigi järele mõeldes oli tulijaid vaid tosinajagu. Ja lõpuks tundis poiss ära ka mehe ja naise, kes tulid kõige ees – Rahe ja Ida, onu ja tädi.
„Tere tulemast, armsakesed!” müristas Rahe.
„Õde...” Ida surus Pääsu kõvasse kallistusse. Kui nad lõpetasid, tahtsid mõned vastutulijatest veel Pääsut kallistada ja Rahe ning Ida võtsid lapsed ette.
Kui patsutamine ja kallistamine lõppes, pani Ustus tähele, et Tume seisab paar sammu eemal seda kõike jälgides. Õieti pani ta seda tähele siis, kui korraga saabus pisut piinlik vaikus ja kõik vaatasid, kuidas Rahe ja Tume teineteist pilkudega mõõdavad. Kummatigi astus Rahe sammu Tume suunas ja sirutas käed. Nad puudutasid neid korraks mingis naljakas seongus, mis harjunud käepigistus küll ei olnud, ja see näis asja kuidagi lahendavat. Ustus sai teada, et kaks Valevistki kõvasti vanemat noormeest – tema silmis ikka juba täismehed – on Rahe ja Ida pojad ja et tüdrukud tulevad õhtul. Ja veel kaks igavalt suurt inimest on kellegi Elteli pojad, kes olla Rahe õde. Teisi ei tutvustatud, ülejäänud inimesed olid ühtmoodi rohelistes riietes ja nemad võtsid Tume juhtimisel nende kohvrid.
Neile tundus olevat eraldatud terve loss. Ustus teadis juba, et täiskasvanud käituvad pisut kummaliselt, sest jälle vaikisid nad jalalt jalale tammudes ja vahetasid pilke, kui Pääsul paistis olevat teistsugune arusaamine sellest, millise toa saab Tume.
„Kas kogu see loss kuulub teile?” ei suutnud Ustus küsimata jätta, kui tädi Ida tuli vaatama, kuidas nood rohelisse riietatud inimesed ta kohvrid ühte tohutusse tuppa toovad. Tädi oli küll hoopis teistmoodi riides kui neil külas käies, kuid see oli ikkagi ju tädi Ida.
Tädi naeris ja kallistas teda lühidalt. „Ei. Siin on vanu Tennimanke terve kari. Aga ruumi on meil kümme korda rohkem kui vaja. Nii tore, et keegi annab teinekord põhjust tolm välja pühkida. Meeldib sulle see tuba?”
Ustus vaatas ringi. Tuba tundus jalgpallistaadioni suurune, aknad olid kilomeeter maad eemal mööda vaibast maanteed, mis voolas laias kaares ümber voodi, ja pilvi kraapivatest akendest paistis kosmosesse ulatuvate mägede harjadel igilumi.
„Elada võib,” poetas poiss armulikult.