Öeldakse, et lugu ei tohiks kunagi alata ärkamisega, aga kui oled kolmkümmend aastat kõvasti maganud, on raske teada, kust mujalt alustada.
Alusta ärkamisega, lõpeta ärkvelolekuga, võib-olla.
Kõva uni on, nagu mulle on selgitatud, tehniline termin. Kõva see on, sest sind lülitatakse välja, kuivatatakse ja külmutatakse teekonnaks tähelt tähele. See on peensusteni viimistlenud – võtab üksteist minutit, nagu kellavärk. Terve laevatäis paharette, kes on kuivatatud millekski, mis võib... noh, ma tahtsin öelda: olla lõputult eluvõimeline, aga nii see muidugi ei käi. Sa ei jää ellu. Sa sured, aga väga filigraansel, välkkiirel viisil külmutades, mis võimaldab sind teisel pool käivitada enam-vähem sealt, kus asi pooleli jäi. Pärast kogu seda solgutamist, mis tapaks – püsiva, reverseerimatu surma mõttes – iga keha, mis pole õigesti vinnutatud.
Sind pumbatakse täis aineid, mis paisutavad su tagasi enam-vähem endisesse mõõtu – tuleb tähele panna, et kogu protsessis on palju „enam-vähem“. See on täppisteadus, lihtsalt selline, mida ei huvita täpne sina. Sinu mõtteprotsessid ei hakka päris sealt pihta, kust need pooleli jäid. Lühimälu ei säili; värskemad vaimsed ajuseosed ei tule läbi. Seepärast tuleb alustada ärkamisega, sest kuni suudad luua mingi seose vanemate mälestustega, on see sel hetkel kõik, mis sul on. Sa tead, kes sa oled, aga sa ei tea, kus sa oled või kuidas sinna sattusid. See kõlab hirmutavalt, aga las ma ütlen, millesse sa ärkad: tõelisse põrgusse. Kolossaalne hävingumöire, kui laev su ümber laguneb. Raputav jõnks, kui väike läbipaistev plastmull, milles sa reisid, minema pudeneb ja keerlema hakkab. Selle kumerast pinnast sinuni kanduv ebaühtlane vibratsioon: laeva surmakrambid, mis on kandnud sind läbi kogu selle tühjuse ja nüüd kildudeks laguneb. All on maailm, millest sa tol hetkel mitte midagi ei tea, seda pole su peas. Ja sinu kohal on ainult kosmose surmav tühjus. See, et on olemas all ja üleval, näitab, et planeet on selle konkreetse lahingu su hinge üle juba võitnud ja sa kukud. Ahv-inimkonna vanim hirm, see, mis paneb beebi töntsid käed instinktiivselt rusikasse tõmbuma. Selline langus armust, nagu ei inimene ega ahv pole kunagi ette kujutanud.
Läbi oma vangla tselluloidseinte näed sa teisi kõikjal enda ümber. Sest põrgu ei saa olla põrgu ilma kaaspatusteta, kelle keskel kannatada. Igaüks oma mullis, lahti rebitud lagunevast laevast. Näod hirmust väänatud: karjumine, seinte tagumine, silmad nagu kaevud, suud nagu hauaväravad. Andestage mulle rohmakad kõnekujundid. Ma olen ökoloog, mitte poeet, aga paljas bioloogia ei ole piisav, et anda adekvaatselt edasi stseen, kuidas poolsada inimest korraga taaselustatakse ja mitte keegi neist ei mõista, miks, ja lisaks ei tea sa sedagi, miks laev tükkideks laguneb ja su all on maailm, selle gravitatsioonikaevu näljane kõri. Oh jumal! Ainuüksi mälestus sellest ajab mul südame pahaks. Ja kõigest sellest hoolimata, keset seda kaost, meenub mulle, et ma olen ökoloog. Kosmoses, kus pole mingit ökoloogiat. Kas on olemas veel kasutumat teadmiskildu?
Mõned meist polegi ärganud. Ma näen vähemalt kahte mulli mööda keerlemas, sees kuivanud laibad – süsteemid on üles öelnud. Aktsepteeritav kadu on vastav tehniline termin, ja see on veel üks järsku pähe tulev soovimatu teadmisraasuke. Sest alati on neid, kes teisel pool ei ärka. Öeldakse, et see on entroopia paratamatu uuristamine nii pika teekonna jooksul. Võib-olla on. Või võib-olla on need, kes ei ärka, kõige karmimad pahalased. Raske on kedagi ära tunda, kui nahk on kolju külge kleepunud ilma tuttava lihata seal vahel, aga mulle näib, et näen oma vana kolleegi Marquaine Elli mööda keerlemas. Ta on Maalt välja saadetud, tulnud kogu tee siia ja isegi vaatamata sellele, kui minimaalseks kogu selle protsessi kulu on aetud, oleks võinud ta ju kohe ahju visata.
Koos miinimumkulu meenumisega tuleb veel üks teadmine. Veel paar mu neuronit taastavad katkenud tutvuse, tuues mõistmise, mis on soovimatu, kuid asjakohane. See on nimelt tahtlik. See ei ole Hesperuse traagiline hukk. See ei ole viga, vaid omadus. Inimeste kosmosesse saatmine oli kunagi kallis, ja inimeste puhul, kellest keegi hoolib, on see seda endiselt. Oled kohustatud neid elus hoidma – usaldusväärselt, tegeliku arstiabi ja elutoega ning aeg-ajalt äratamistega, et kontrollida nende oi-kui-õrna füüsilist ja vaimset heaolu. Ja mis kõige olulisem, sa pead tagama ka vahendid, millega nad pärast teenistusaja lõppu koju tagasi tuua. Suured kallid laevad, mis suudavad teha keerulisi asju nagu tankida, aeglustada, kiirendada, ümber pöörata.
Aga kui kõik, mida sa tahad, on toimetada mõned kurjategijad töölaagrisse kaugel planeedil – sest see on sõna otseses mõttes odavam ja lihtsam kui masinate saatmine sama tööd tegema –, siis pole ju vaja muretseda nende tagasitoomise pärast. Sest nad ei tule. See on eluaegne karistus, üheotsapilet. Pähe tuleb veel hulk soovimatuid ilmutusi, samal ajal kui pea koos ülejäänud minuga langeb Imno 27g raskusjõu mõjul allapoole.
Ma peaksin taguma oma äsja taaselustatud rusikaid vastu mulli sisepinda, aga see hakkab lagunevast laevast välja kukkudes pöörlema; ja allolev maailm kasvab silmanähtavalt suuremaks. Tühjusest on saanud taevas, kollakassinine. Kas kollakassinine on üldse võimalik? Maal mitte, aga see on Imno taevas. Sinine hapniku tõttu, mille planeedi biosfäär on oma ainevahetusahelate kõrvalproduktina atmosfääri pumbanud, täpselt nagu Maal. Kollane hajusate õhuplanktonipilvede pärast. Või nende tumedate fotosünteesivate pindade tõttu pigem kollakasmust. Sinine-kollane-must ei tohiks olla värv ja ammugi ei tohiks see olla taeva värv.
Me langeme. Ühel hetkel avanevad langevarjud: õhuline läbipaistev plast, mis hakkab biolagunema hetkest, mil see atmosfääriga kokku puutub. Nagu laevgi, on see loodud kestma minimaalselt vajaliku aja, et oma töö ära teha. Laev, nimetu plastist rämpsuplönn, mis trükiti Maa orbiidil korraga valmis, ei enamat kui ühekorra-mootor ja kapsel, mis hoidis meid kõiki koos nagu herneid. Võib-olla munakott. Loodud kandma oma laibakoormat läbi kosmose ühele parajasti „Tegevuses Olevale Planeedile“, nagu Mandaadi Laienemisosakond neid nimetab. Kandma meid Imno 27g-le ja seejärel atmosfääri kõrgkihtides lagunema. Killustuma, samal ajal kui ühekordsed meditsiiniseadmed elustavad selle lasti laipadest karjuvateks eksinud hingedeks, kes kukuvad hukatusse. Ja kui mõned meist ei ärkagi, ei ela teine osa ärganuist laskumist üle. Hukatusse läheme me kõik, selles pole kahtlust, aga mõnedel käib see kiiremini. Mu luud raksatavad, kui langevari avaneb, ja kuigi näen teisi samamoodi maapinna kihvade vahelt välja rebituna, näen ka käputäit neid, kelle langevarjud on alt vedanud, endiselt kukkumas. Endiselt karjudes, sest nad mäletavad just nii palju, et teada – nad on kohe-kohe jälle suremas.
Ma ei sure, sest ei ärganudki, ja ma ei sure ka atmosfääri servalt alla kukkudes. Mind ei kanta arveraamatutes maha Aktsepteeritava Kaona. Küllap on kulud väga täpselt välja arvutatud – hoolikalt kaalutud, kui suur võib olla ebaõnnestunud tarnete protsent – mis tähendab surnud inimesi –, et asi maksimaalselt ära tasuks. Sest kes tahaks kulutada ainsatki senti rohkem kui hädavajalik, kui sa saadad süüdimõistetuid surema kauge maailma töölaagrisse? Inimesed, kes on süsteemile vastu astunud ja kes nüüd maksavad oma võlgu igavesti, elu lõpuni. Inimesed nagu mina. Hiljem kuulen ka numbreid: kakskümmend protsenti Aktsepteeritavat Kadu. Kui see kõlab nagu absurdne investeeringukaotus, siis te ei tunne inimsoo ajaloo seda osa, mis puudutab teiste inimeste vastu nende tahtmist ühest kohast teise vedamist.
Kapslitel on ka manööverdusmootorid. Väikesed plastasjad. Ühekordsed. Langemise ajal – see näib kestvat nii kaua! – näen ma neid töötamas. Igaüks laseb välja oma pudeligaasi pahvaku ja hävitab end protsessi käigus. Kui ma seetõttu maandun seal, kus peab, siis las olla. Kui ma satun kuhugi töölaagrist kaugele, siis ei raisata tööaega, mis kuluks mu kättesaamiseks. Ma suren, lõksus oma mullis või väljaspool seda, sest Imno 27g on täis asju, mis su tapavad. Eriti kui oled üksi ja pooleldi teadvusel. Ja niikuinii pole mu peas olnud kunagi midagigi, mis aitaks mul selles võõras maailmas ellu jääda.
Aga minuga ei juhtu ka seda. Ma tulen alla koos kõigi teistega – nendega, kes ei juhtu olema Kadu – enam-vähem sinna, kus meid oodatakse. Laagri komandant on igaks juhuks välja saatnud raskelt relvastatud rühma – juhuks kui meil oleks kuidagi õnnestunud teel alla moodustada revolutsiooniline rakuke. Kui ma näen märulivarustust ja relvi – neid „minimaalselt letaalseid“ avaliku korra vahendeid, mida ma (nüüd) Maalt mäletan, ja mis tapavad ainult aktsepteeritaval protsendil juhtudest –, meenub mulle, et oli olemas revolutsiooniline rakuke, mille liige ma olin. Mitte muidugi laevas, seal olime kõik kiirkülmutatud laibad. Ja mitte teel alla, sest me olime liiga hõivatud karjumisega. Aga Maal, enne kui meie võrgustikku infiltreeruti – eriti usinalt reetes said sõprade- ja peresoodustust –, meie kontaktid kaardistati, kõik, keda me tundsime, arreteeriti, olin ma tõepoolest olnud osa probleemist ja seega selle välja teeninud. Maal olin ma selle üle ka jonnakalt uhke olnud. Kosmosejaama küljes asuvas vanglas, kitsastes orbitaalkongides olin teadnud, et jah, mind saadetakse laagrisse, aga vähemalt olin ma – vähetähtis akadeemik – proovinud oma osa anda.
Praegu, pärast siia hukatusse kukkumist ja mahalaskmiskomando-kaldkriips-tervitusüksuse nägemist, kahetsen ma kõike. Kui mõni poliitohvitser maagiliselt materialiseeruks, pakkudes armu, kui ma alla kirjutaksin ülestunnistusele, haaraksin ma sule. Täiesti vastupidiselt lauludele kahetsen ma iga oma eluvalikut, mis on mind sellesse punkti toonud. See on nõrkusehetk.
Mu mull vajub mu ümber kokku. Mul tuleb terve minut rängalt võidelda, et külm ja niiske plast mind enne väljalõikamist ei lämmataks. Neil on selleks spetsiaalne tööriist, midagi tulise noa taolist. Ma saan reiele madala tulitava haava, mis annab tunnistust nende üldisest hoolimatusest meie käsitlemisel. Veel üks inimene muutub Kaoks, sest on viimane, kes vabastatakse, ja selleks ajaks on juba liiga hilja. Kõik talutavuse piires, mõistate. Ja siis on sellega kõik. Me oleme maas. Ma vaatan üles võõrasse taevasse.
