Ma tahaksin olla paigal, aga mul ei lasta. Me komistame ja tuigume ja püüame tuima, lödi keelega sõnu moodustada. Turvaüksus haarab meist kinni ja raputab, nügib meid siia-sinna. Mitte niivõrd selleks, et meid füüsiliselt kuhugi suunata, vaid pigem Esimene Õppetund teemal Kuidas Asjad Nüüdsest Alati Käivad. Raske käsi mu õlal, väike formaalne tervitusžest, mis paneb mu hambad kokku plaksuma. Ja kogu selle aja skannin ma oma kaaspõrgulaste nägusid. Mu mõte hüpleb ja ma ei suuda hetkeks meenutadagi, miks, aga siis see tuleb mulle meelde. Marquaine. Marquaine oli samal laeval. Osa samast lubatud kuluga partiist. Mu sõber, mu kolleeg, mu põrgusõidukaaslane ja poliitiline kurjategija. See ei saanud olla tema nägu, mida ma seal üleval nägin, kolju külge kuivanuna kuristikku keerlemas. Nii hiilgava mõistuse, nii eduka karjääri, nii hea sõbra lõpp ei saa olla selline. Ma tuigun teiste sekka, pobisen, ümisen. Ma koban neid, aga iga nägu on võõras. Teda ei ole siin. Ta suri, nagu me kõik surime, ammu Maa orbiidil, kui meid kuivatati, ja temale ei tulnud lubatud ülestõusmine kunagi.
Marquaine Ell oli olnud mu kõrvalkambris sadama kinnipidamiskartseris ja me olime saanud läbi seina rääkida. Selleks oli oma nipp – tuli taibata, et seina kriibitud punkt osutas mullile konstruktsioonis, mis lasi heli läbi. Kogu see koht polnud palju paremini ehitatud kui killustuv pargas, millega meid välja saadeti. Kui panid kõrva ja lõua selle ühe kriimustatud koha vastu seinas, võisid kuulda naaberkambri inimest, kui tema pani suu vastavale punktile oma poolel. Kriimud olid sinna jätnud selle avastanud vangid enne meid ja neil oli jätkunud kamraadlust mõelda nende peale, kes tulevad pärast. Et säästa meid õige koha otsimise vaevast. Lõppude lõpuks, eks ole, ei jäänud keegi meist sinna kambritesse kauaks. Ma mõtlen neile nüüd: mõni vang, pisut enne pargasele saatmist, võib-olla kohe-kohe ise Aktsepteeritavaks Kaoks saamas, otsimas viisi seina märgistamiseks lihtsalt selleks, et aidata inimesi, keda ta kunagi ei kohta ega tunne. Ainult selle ühe asja pärast, mis tal selle järeltulijaga kindlasti ühine oleks: olla Mandaadile piisavalt vaenlaseks, et sind planeedilt minema deporteeritaks.
Marquaine oli mu kõrvalkambris nii füüsiliselt kui ideoloogiliselt. Me olime õdede-vendade väärõpetuse aktivistid, kuigi ta polnud minu teada seotud vastupanu teravama servaga, millesse kuulusin mina. Rakukesed ja kõik, mis sellega kaasnes. Mina, pehme, hoolitsetud kätega akadeemik, olin otsustanud Mandaadile ära teha. Püüda olla enamat kui tugitooliagitaator. Ja ometi pandi meid kõrvalkambritesse pargast ootama. See, rohkem kui miski muu, ütles mulle, et mind võeti ette vaid mu kuritegeliku mõtteviisi pärast ja muu polnud kunagi mu toimikusse jõudnud.
Me mõlemad olime olnud samal alal tõusvad tähed ja umbes sama vanad. Oli kord üks konverents ühes suures luksuslikus orbitaalis, kus Marquaine ja mina ja veel üks kolleeg, Ilmus Itrin, olime lahutamatud: Kolm Musketäri. Me arendasime doktriinivälist teadust üle meile väljaprinditud uhke teeserviisi piisavalt valjult, et see pani meie teaduskonnad Maal kõrvu lehvitama. Akadeemilise Mandaadi haare tundus tollal lõtv ja me uskusime teadmiste vabadusse ning mõistuse vältimatusse triumfi. Kui jäik teaduslik ortodoksia paistis lõpuks täielikult taanduvat, paiskasime me oma aladel välja igasuguseid ideid. Ksenobioloogia oli ju kuum teema. Inimesed olid jõudnud teistesse maailmadesse ja mõnelgi neist oli vähemalt mingisugune elu. Tundus vältimatu, et järgmine sond toob Suure Avastuse; me olime kindlad, et see ootab seal kusagil väljas.
Kümme aastat varem, mu üliõpilaspäevil, oli kõik olnud hoopis teisiti. Ortodoksia oli nagu käsi su kõri ümber. Kui sul oli öelda midagi, mis ei mahtunud nende kägistavate sõrmede vahele, sosistasid sa seda salaja. Redigeerimata õpikuid anti käest kätte nagu samizdat-raamatuid, mille trükkimise eest inimesi pidevalt arreteeriti. Esimese maavälise elu avastamine oli Akadeemilise Mandaadi pöördesse ajanud. Mis siis, kui me kogemata avastame reaalsuse, mis ei sobi dogmaga? Õudus! Aga aja möödudes jäi kõik talutavatesse piiridesse. Oodatud murrangut meie universumi mõistmises ei toimunud. Ei ilmunud ühtki tulnukat, kes oleks meie füüsikaseadusi ümber lükanud või näidanud, et tsivilisatsiooni saab juhtida paremini kui meie autoritaarsed ülemused seda teevad. Nii tunduski, et aasta aastalt ortodoksia haare lõdveneb. Piisavalt, et Marquaine, Ilmus ja mina saaksime Üheksateistkümnendal Elu Edasiste Perspektiivide Konverentsil, hea kohvi ja trükitud maasikate taga, öelda väljaütlematut, Mandaadi ametnikud kõrvallauas küürutamas ja teesklemas, et ei kuule. Me teadsime, et nemad olid eilse päeva mehed. Meie olime tulevik.
Nüüd olen ma tulevikus ja see ei ole see, mida me arvasime. See raudne käsi lihtsalt muutis oma haaret. Võib-olla lõdvestus, et näha, mis seal haardes kõige rohkem siplema hakkab, et siis rakendada täpsemalt sihitud survet.
Ärgu keegi öelgu teile, et Mandaat pole kannatlik. Siin ma olen, kolmkümmend aastat Maast eemal, ja ka see on kõigest osa pikaajalisest plaanist. Ketti anti natuke järele ja puhastused algasid alles siis, kui igale valjuhäälsele rahulolematule oli antud võimalus end ise välja näidata. Või teistpidi sai Sisejuurdlusbüroo piisavalt aega, et ka vaiksed dissidendid kenasti kuhugi kirja panna. Mind jäeti esimesel korral tegelikult vahele – siis kui Ilmus ja enamik teisi mu väikesest ringist üles korjati. Mina ja Marquaine ja käputäis teisi jäime alles – nagu jäävad suhu üksikud hambad pärast korralikku politseiülekuulamist. Me nutsime laastatud teaduskonna pärast, äraviidud suurvaimude pärast. Väiksemas ringis pühkisime laupa ja olime tänulikud, et need polnud meie. Ja me julgesime uskuda, et Sisejuurdlus on ekslik. Võib-olla oli nende seas isegi poolehoidjaid. Miks ei võiks meie vahelduseks neisse infiltreeruda? Aga see ei olnud nii. Meile anti lihtsalt veel natuke köit, et selles endale veel mõned silmused punuda. Nii me siis läksime peitu. Me kandsime uusi identiteete, sama veenvaid kui peoparukad ja nööriga kinnitatud vale-ninad. Me püüdsime välja selgitada, kes oli meie sõbrad Juurdlusele maha müünud. Me ei tee neile seda nii lihtsaks, ütlesime üksteisele. Me märkame salakuulajaid ja koputajaid. Me ei murdu.
Aga kõik murduvad ja koputajaid on liiga palju, et neid kõiki märgata. Mind saadi kätte enne Marquaine’i ja naaberkambrites sadama kinnipidamisrajatises ei küsinud ta mult kunagi, kas ma olin ta maha müünud. Kas ma murdusin. Ta ei tahtnud vastust kuulda. Mina olin viimane inimene Maal, kellega ta rääkis, kui deportatsioonipersonali mitte lugeda. Nii me tantsisime selle ümber ja rääkisime muudest asjadest. Maa asjadest. Viimasest võimalusest nii paljudeks asjadeks.
Ja nüüd olen ma näinud kõigi ellujäänute nägusid ja tema oma nende hulgas ei ole. Seal üleval pargase rusudes nägin ma täpselt seda, mida nägin. Ta on surnud. Või õigemini, ta ei tulnud kunagi ellu tagasi. Üks meie aja teravamaid mõistusi on saanud ei millekski enamaks kui Aktsepteeritavaks Kaoks. Ja mina, vääritu, olen endiselt elus võõras maailmas.
Vahepeal lühike sissejuhatus neile, keda huvitab.
Inimkond oli selleks ajaks, kui mind teele pandi, jõudnud üheteistkümnele eksoplaneedile. Selles mõttes, et oli päriselt neile jala maha pannud. Mehitamata missioonid olid käinud... ma arvan, et viimane number oli seitsekümmend kaheksa. Need kuuskümmend seitse ilma inimjalajäljeta olid kas endiselt komisjonides hindamisel, määratud automatiseeritud ekspluateerimiseks või lihtsalt jäetud kõrvale kui mitte väärt teist pilku. Galaktikas meie lähedal on palju kivi. Neist üheteistkümnest, kuhu olime jõudsime, oli üheksal omaenda elu, ja ülejäänud kaks olid rikkad mineraalivarude poolest ja tingimused neil olid piisavalt problemaatilised, et vaja oli inimkätt juhtnuppudel. Ja isegi vaatamata sellele, et mul juba oli nii palju võimalusi surra, on mul hea meel, et ma ei sattunud kummalegi neist – kaevandusoperatsiooni hammasrattakeseks õhutul mürgisel kivil eikusagil. Mitte et elu olemasolu tingimata tähendaks õhku või mürkide puudumist.
Elu – nojah. Üheksa mingisuguse eluga maailma – seitsmekümne kaheksast uuritust. See võib tunduda pettumustvalmistav, aga ksenoökoloogile nagu mina on see fantastiliselt põnev. Mu eelkäijad selles valdkonnas kartsid väga, et see arv võib osutuda nulliks seitsmekümne kaheksast või nulliks ükskõik millisest pähetulevast arvust. See oleks olnud kohutav. Kõigepealt – me kõik oleksime tööta jäänud.
Kuuel neist üheksast eluga maailmast pole midagi paljurakulisel skaalal. Ja ma ei räägi tingimata rakkudest sellisel kujul, nagu neid Maal tuntakse. Aga elu nendel koosneb üksikutest, palja silmaga nägemiseks liiga väikestest üksustest, mis moodustavad midagi kolooniate või juhuslike agregeerunud koosluste sarnast, nagu värvilised koorikud süvamereallikate servades. Või tekitavad kohavaid vormituid riffe, mis põhimõtteliselt on vaid kõigi kadunud mikroskoopiliste põlvkondade kalmistud. Seega tegelikult on vaid kolmes maailmas seitsmekümne kaheksast sedamoodi elu, mille Maa lapsed ära tunneksid. Jällegi, see võib kõlada pettumustvalmistavana, aga minu jaoks on see kuradi hämmastav. Kolm – vaid seitsmekümne kaheksast. Galaktika kubiseb elust!
Seni polnud ma ühtki neist maailmadest külastanud. Sest oli kaks nimekirja, mille kaudu akadeemikud välisilmadesse reisisid. Üks koosnes tüüpidest, kelle ideoloogiline staatus Akadeemilise Mandaadi silmis oli hea, ja ma pole kunagi piisavalt tagumikke suudelnud ega teaduslikke põhimõtteid ohverdanud, et sinna kuuluda. Teine nimekiri koosnes neist, kes olid üle astunud, tantsitatud läbi näidisprotsesside ja seejärel mitte hukatud, vaid deporteeritud ühesuunaliste, killustuvate pargastega. Millega ma just parasjagu saabusingi.
Oleks võinud hullemini minna, otsustan seal seistes ja oma uuele kodumaailmale esimest pilku heites.
Peale kivide kaevandamise või võõraste mikroobide uurimise kogu oma järelejäänud lühikese elu, on teisel neist kolmest, maailmas Imno 11c ehk Lämmatisel parasvöötme keskmine temperatuur kaheksakümmend neli Celsiuse kraadi ja see on geoloogiliselt nii aktiivne, et õhk on sisuliselt suits. Elu seal, kõigi tunnuste järgi keerukas ja põnev, eksisteerib süvamereallikate ümber aegamööda ringi loivates ja geotermaalenergiast toitudes. Ehk teisiti öeldes teod ja veel tigusid... või vähemalt mingeid plögaseid molluskilaadseid olendeid, kelle kestad on raskemetallidest, millest nende seedimine peab vabanema, et mitte surmavalt mürgitatud saada. Surmav mürgitus on mulle teadaolevalt Lämmatise töölaagri töötajate seas teine kõige sagedasem surmapõhjus pärast katastroofilisi rõhulööke, sest mered on väga sügavad ja vesi väga raske.
Vahelduseks on kolmas, ühe planeedi kuu Kaleb 3p ehk Tõrvaauk, kuradimoodi külm. Ja selle kuradi külma kätte suremine on seal, nagu ma aru saan, de rigueur. See tiirleb gaasihiiglase ümber selle ülerahvastatud süsteemi kaugematel äärealadel ja ainult emaplaneedi põhjustatud loodete soojus hoiab seda täielikult jäätumast. Seal on vedelate süsivesinike mered ja keerukas ökosüsteem, mis on üles ehitatud eksootilisele kemosünteesile. Kõik seal on väga suur ja väga aeglane – nii aeglane, et me ei tea, kuidas enamik liike üldse uusi väikeseid suuri aeglasi tulnukaid toodab, sest ükski neist pole inimuurijate saabumisest möödunud aastakümnete jooksul selleni jõudnud. Selle kõrval on Imno 27g, mu uus kodu, paradiis.
Mitte kellelegi meist ei tundu see paradiisina. Me seisame seal, ikka veel nendes paberist, krõbisevates üheosalistes rõivastes, millesse meid pandi, kui meid külmutati ja teele saadeti. Need rõivad, kui see sõna üldse sobib, juba lagunevad. Me leiame end hoidmas lagunevaid peotäisi oma vastavate kehaosade ees; püüame neid haledaid räbalaid õlgade ja puusade juures hoida nagu galaktika odavaimal tooga-peol. Lisaks on külm. Teoreetiliselt ma tean, et on hommik ja et 27g-l on tõsine ööpäevane temperatuurikõikumine, mis tähendab, et keskpäeval voolab higi ojadena ja loojangul see jäätub. Ja õhk lõhnab põlemise järele. Teoreetiliselt tean sedagi, et see tuleb kohaliku fotosünteesiprotsessi kõrvalproduktidest. See, et me üldse saame seda õhku seal haista, on juba samm edasi võrreldes nii Lämmatise kui Tõrvaauguga, sest kui sa kummalgi neist sügavalt sisse hingad, oled väga kiiresti surnud. Nii et mul on väga-väga vedanud. Mul on seitsekümmend seitse võimalikku probleemi, aga Imno 27g ei ole nende hulgas.
(Selguse huvides ja aeglastele tagapingis: Imno on Mandaadi täheavastusprogramm, mis tuli siia pärast selle tähesüsteemi avastamist. See oli selles programmis kahekümne seitsmes ja oma tava järgi nimetasid nad selle ümber; planeet ise on kuues tähest. Me ei nimeta seda muidugi nii. Me nimetame seda Koldeks ja Maal eeldasin ma, et see viitab temperatuurikõikumistele, aga ma eksisin. Koldel on saladus, millest keegi Mandaadi peakorteris polnud rääkinud. Informatsiooni on lõppude lõpuks lihtne pudelisse panna, kui sõnumil kulub Maale jõudmiseks kolmkümmend aastat ja on ainult üks riiklikult kontrollitud kanal.)
Meie mullid on purunenud puhastatud, hädapäraselt tasandatud ja endiselt masinate jälgi täis väljakul. Vastuvõtukomitee tahab meid kibekiiresti laagrisse saada – me näeme tuttavat võrkaeda ja tahkplaatidest seinu, nende kohal räpast plastkuplit – tõeliselt kodune vaatepilt. Deportatsioonilaager, kus Marquaine ja mina kinni istusime, oli tehtud täpselt samast kraamist. Ma teen oma parima, et heita pilk kaugemale, sest see on võõras maailm, ja mis sest, et see on võõras maailm, kus ma suren, uudishimulik tuleb ikka olla. Tol hetkel eeldan, et mind pannakse lihtsalt auke kaevama ja peldikuid küürima ja välja ei pääse ma enam kunagi, nii et ma tahan vähemalt korra Suurt Vaadet näha.
Ma näen metsa. Laagri ja selle vahel on sada meetrit puhastatud ala, aga ma saan sellele pilgu heita, enne kui meid sisse karjatatakse. Ausalt öeldes ei ole need päris puud ega päris taimed, aga päikeseenergia kogumise põhiline füüsika tagab sarnase tulemuse, isegi kui algmaterjalid on väga teistsugused. Ja Kolde bioloogia põhineb süsinikul-vesinikul-hapnikul ja sama tuttavatel ehituskividel nagu aminohapped, mis võivad ju moodustuda ka täiesti iseenesest ilma igasuguse eluta. Elul Lämmatisel ja isegi Tõrvaaugul on ühiseid jooni eluga Maal – ja seda enam Koldel. Aga samas on see nii võõras. Ühildumatu. Jõudnud sarnaste tulemusteni teiste vahenditega. „Puud“ näevad välja nagu pontsakad vaasid, mille tipus on hiiglaslik mustade kroonlehtede rosett, mõnel juhul kahekümne meetri laiune. Puudub igasugune dendriitne struktuur – ei mingit hargnemist väiksemateks oksteks ja raagudeks – pole seda mustrit, mis kordub lõputult Maa bioloogias, puudest kopsukäikudeni. Siin on ainult suured sibuljad tüvetünnid ja üleval veidrate, natuke lehti, õisi või pigem purjesid meenutavate fotosünteesivate pindade tohutu keeris. Need on peaaegu mustad, et neelata nii palju valgust kui võimalik, sealhulgas ka rohelist. Töntsakad tüved on kollakasoranžid, vaid veidi erinevat värvi kui tolmune, kõrbenud ilmega maapind. Me ei näe selles esimese põgusa pilguga Koldele ühtegi liikuvat eluvormi, kuigi need on seal olemas. Puhastatud maa hoiab neid eemal, vähemalt päeval; vähemalt piisavalt kaua, et saame üle selle kõndida. Siis aetakse meid laagri tara taha, innustades mahajääjaid jalgade ja püssipärade hoopidega. Enamik meist on tegelikult ütlemata rõõmsad sellest võõrast maailmast pääsemise eest. Mina olen see, kes venitab ja jõllitab. Mina olen see, keda lüüakse selga ja õlgadele. See pole isegi korralikult professionaalne jõhkrus; see tundub pigem natuke hüsteeriline. Ilmselgelt kiirustatakse ja paljud peegelvisiiridega kiivrid heidavad pilke metsaserva poole.
Järgmisena aetakse meid vahetult väravate taga olevasse suletud kambrisse, jäetakse sinna ja gaasitatakse sitaks põhjalikult. Midagi silmi vett jooksma panevat ja söövitavat kõrvetab mu kurku ja paneb naha kipitama. See kestab tubli kolm minutit – tean seda sellepärast, et pean seda veel palju kordi läbi tegema ja mida muud seal teha on kui sekundeid lugeda. Kõigile antakse korralik kopsutäis seda kraami. Kui see läbi saab, on üks mu kaaslastest, naine, maas pikali ja hoiab kurgust kinni, püüdes vilinal õhku ahmida. Ta sureb enne, kui valvurid tagasi tulevad; või siis nad enne tulekut viivitasid viisakalt, oodates, et ta sureks. Lihtsalt selleks, et säästa end vaevast teda personaalselt mitte aidata; parem jätta abita kaudselt. See oli allergiline reaktsioon. Olen kuulnud, et umbes pool protsenti inimestest ei talu dekontaminatsiooni. Nii et vähemalt olid mu väljavaated selle konkreetse surma osas päris head.
Ma mõtlen, ausalt, et pärast kõike seda, millest ma nüüdseks läbi olen tulnud, peaksin ma end tundma surematuna.
Aga ma ei tunne end surematuna. Ma ei usu, et ma oleksin kunagi oma elus end nii surelikuna tundnud. Ma mäletan, kuidas oli olla õigluslaagris, kohtuprotsessi oodates. Ma olin nii kuradi trotslik. Põhimõttekindel teadlane fašistliku režiimi vastu. Las nad teevad oma halvima! Ma seisan poodiumil ja sülitan neile näkku. Aga siin pole poodiumi. Mu hukkamine toimub aastatepikkuse närvutamise kaudu, valgusaastate kaugusel kodust. Kahtlustan, et kuidas ka täpselt ei toimuks dehüdratsiooniprotsess, ei ela trots üldiselt rehüdratsiooni üle.
Lõpuks lastakse meid läbi õhulüüsi dekontaminatsioonikambrist välja ja me näeme, mis on laagri kupli all.
Nagu ikka. Kohalik muld on seotud pseudobetooniks ja vormitud madalateks, inetuteks hooneteks. Ma oskan kohe öelda, milline on tööliste ühiselamu, milline töökoda ja milline haigla – või ehk haigla/uurimisasutus (oh jah, on alati nii rahustav, kui teadus vajab haigeid inimesi käepärase ressursina). Ma näen ootuspärast sildade, tornide ja kõrgelasuvate eluruumide kogumikku, kus elavad personal ja valvurid ja kust nad oma privilegeeritud vaatepunktist saavad meid, madalamaid olendeid, jälgida, pähe sülitada ja vajadusel tulistada. Seal on nende side ja juhtimine, nende ühendus satelliitidega või mis iganes orbiidiinfra Koldel olemas on. Seal on nende nabanöör Maaga. Lõppude lõpuks, erinevalt meist, lähevad nad ühel päeval tagasi. Aga kõik see on minu vaatepunktist lihtsalt tuttav asjakorraldus ja mitte see, mis mind huvitab. Sest laagrihooned moodustavad ringi ja see, mille ümber on see ring...
Üheks lühikeseks hetkeks tundub mulle, et keskne struktuur koosneb surnud puudest, sest selle seinad on sama ümara kujuga. Järgmiseks näib mulle, et tegu on fossiilidega, sest kõige kohale kerkivad kivised tornikiivrite moodi piid – ilmastikust kulunud ja murdunud, aga korrapärase struktuuriga. Midagi selle planeedi varasemast ajast. Ma ei saa endale kaua valetada. Ma ei saa neid imesid kaua mõttes bioloogia-ökoloogia valdkonda toppida.
Need on tehtud. Need on hooned või varemed. Koldel oli kunagi tsivilisatsioon ja osa neist varemetest on sellise kujuga, et meenutavad piisavalt Maa muistseid savipõletusahje, et planeedile nimi anda. Me pole siin leidnud lihtsalt veel üht elu variatsiooni, me oleme leidnud teise mõistuse. Ja kolm keerukat ökoloogiat seitsmekümne kaheksast maailmast on üks asi, aga üks teine intelligentne liik kogu universumis lõhub kõik meie eeldused aluspõhjani. Üheks hetkeks unustan, et olen vang, sest mu mõistus on just vabaks saanud.
Valvurid panevad end maksma enne, kui ma jõuan isu täis vahtida, ja kupatavad mu komandandi ette. Ma pole laagris olnud viit minutitki ja juba paistab, et olen pahandustesse sattunud.
