Kui mind trepist üles aetakse, püüan endiselt hoida paberiribasid oma privaatsete kohtade ees ja see on kindel marraskil säärekontide ja siniste põlvede retsept, nii et üles jõudes on mul siivsast väljanägemisest väga vähe järel. Nagu oleks mind sinna üles aetud just selleks, et saaksin oma armetut füüsist kõigile näidata. Püüan esitada küsimusi, millele ei vastata – kui füüsilist vägivalda mitte arvestada. Mis minu senise kogemuse põhjal on kindel viis vestluse lõpetamiseks.
„Mida ma tegin?“ nõuan, ja teist korda juba pigem paludes ja anudes. Pole palju häid põhjuseid, miks mind suure mehe juurde viiakse. Ja ma ei saa aru, miks nad peaksid praegu kellestki näidise tegema, arvestedes kõiki neid võimalusi, mida meie kohaletoimetamismeetodid eelnevalt pakkusid – kuid see on ainus asi, mida suudan välja mõelda. Nad riputavad mu stendile, et teha kõigile piisavalt selgeks, kuidas siin asjad käivad. Viimane iroonia, karjääriakadeemik lõpetab oma elu õppetunnina.
Kui mind lükatakse ülemisse hoonetekompleksi, hindan meeleheitlikult ümber oma ootusi. Võib-olla piinamine või väike lõõgastav peks. Võib-olla on valvurite lepingutes kirjas, et nad saavad igast saadetisest ühe oma isiklikuks meelelahutuseks. Lõppude lõpuks muud meelelahutust siin nende elus ei ole. Mu pilk otsib pöidlakruvisid ja elektroode, suuri kumminuiasid ja kergesti pestavat põrandat.
Peavalvur paneb mu käed pea kohale raudu ja rebib siis ära viimased räbalad. Valmistun järgmiseks, võib-olla viimaseks vägivallaks, mida mulle osutavad need ustavad Mandaadi teenrid.
Mandaadi äri on kontroll. Kui Mandaat ei taha kosmosesse minna, siis pole ju mingit tähtedevahelist põrandaalust raudteed, mis dissidente nende jurisdiktsiooni alt välja viiks. Kui Mandaat ei hooli elust väljaspool Päikesesüsteemi, võib ta hävitada ja matta Lämmatiselt, Tõrvaaugult ja Koldelt ja kõikjalt mujalt tulnud sondide andmed. Ei ole nii, et su sõbralik kohalik revolutsiooniline rakuke käivitaks oma konkureeriva kosmoseuuringute programmi, kasutades vedrusid ja ilutulestikurakette.
Nii et varja kõiki tõendeid maavälise elu kohta. Ütle, et seal on kõik see tähevärk, kuid mitte midagi natukegi energeetiliselt organiseeritut, nii et kõik saavad oma õpikute juurde tagasi minna ja unustada väikesed rohelised mehikesed, tänan väga. Välja arvatud muidugi see, et Mandaadil pole kunagi olnud sellist võimu. Sõnum levib. Nii on alati. Väikesed asjaga kokku puutuvad akadeemikukesed, nagu mina, uurivad detaile ja teavad, et seal on midagi, mida Mandaat ei taha, et me teaksime. Juba selle paljastamine oleks meie jaoks moraali tõstev võit ja ma arvan, et sellest tõdemusest tuleb välja seegi, kui tähtsusetud me kõik suuremas plaanis olime.
Võib-olla sellepärast, et Mandaadi bürokraadid ja taltsad teadlased olid teistpidi sama tühised, otsustati meile keelata isegi see armetu võit, ja nii ei varjatud midagi. Andmed saabusid ja avaldati nõuetekohaselt. Elu universumis! Uurimist väärt! Meie, akadeemikud, tõstsime mürinal häält, nõudes tegutsemist. Või pigem ei teinud me seda, sest selleks ajaks, kui teade avaldati, olid asjad juba käima lükatud. Igasse eluga maailma rajati töölaager ja teadusosakond, lisaks kaasatud kaevanduskontsernid ja teised, kes olid huvitatud kontsentreeritud haruldastest elementidest. Jutt on arusaadavalt ainult tõeliselt haruldastest elementidest. Pole mõtet tarida tavalist massi valgusaastate kaugusele. See maksab liiga palju, et investeering end kunagi ära tasuks, ja miski ei takista sul teha sedasama päikesesüsteemi piires.
Probleemiks on muidugi kulud. Võite küsida, miks piirav, oh-nii-kitsarinnaline Mandaat kulutab oma väärtuslikke ressursse, et saata minusuguseid inimesi Kolde tulnukaid vaatama. Jah, inimeste hirmutamiseks on midagi väärt ka ähvardus „käitu korralikult või saadame su kõige odavamal ja vastikumal viisil tulnukate maailma“, kuid Mandaadil pole sellistest vahenditest mingit erilist puudust. Miks üldse tulnukaid vaadata?
Sest nagu ma ütlesin, on Mandaadi äri kontroll.
Ei, ma ei mõtle, et nad muretseksid Kolde sissetungilaevastiku pärast või tahaksid Lämmatise teod koloniaalorjadeks muuta või midagi taolist. Ma mõtlen filosoofiliselt. Mandaadi ülim soov on luua universumi üksikasjalik mudel. Alates subatomaarsest kuni universumiüleseni – nad tahtsid õpikut, mis selgitab, kuidas kõik kokku sobib. Ja et see kõlaks vastuvõtlikumale teadlasele natukegi usutavalt. Mandaat on akadeemilises maailmas suur. Paljud teadlased elavad õnnelikult oma elevandiluust tornides, kirjutades viisakalt üksteise kriitikat täpsustavaid artikleid. Suur kunstis, suur teaduses, eriti suur humanitaarteadustes ja filosoofias. Mis siin mitte meeldida?
Minu vaatenurgast on häda selles, et nende metoodika on täiesti pahupidi. Neo-Cientifico doktriin tundub pealtnäha väga kindel – kõik see uurimine ja meie koha mõistmine universumis nende teiste maailmade üksikasjaliku uurimise kaudu. Kuid mõne aja pärast saad aru, et nad alustavad meie kohast universumis ja kogu selle töö eesmärk on tõmmata mõned kenad sirgjooned sellest, mida oleme leidnud, selleni, mida see tähendab. Ja häda sulle, kui sinu graafiku punktid sinna ei vii.
Triviaalne, lubatagu öelda. Ja meie akadeemilised vaidlused – nagu mina, Ilmus ja Marquaine pidasime – on kõik sama triviaalsed. Kuid sellised triviaalsused saatsid meid kõige odavamal viisil kosmosesse ja Marquaine ei elanud reisi üle.
Välja arvatud... see, mida ma täna nägin. Varemed Koldel. See on midagi enamat kui püüe tõestada, et Lämmatise merealune elu on võrdväärne Maa eelajaloo selle või tolle etapiga, või näidata, kuidas Tõrvaaugu aeglased ainevahetusahelad sobivad mineviku biokeemia õpetlaste ideedega. Pärast Koldel leitut tõusid panused ja mõistsin lisaks, et tõesti suudetakse andmeid redigeerida, kui väga vaja, sest sellest ei olnud meie ringkondadesse Maal jõudnud mitte ühtegi piiksu.
Ühes ruumis annavad Mandaadi jõhkrad teenrid mulle uued riided, et asendada helvesteks lagunenud paberümbrik, millega mind kosmosesse saadeti. Tõelised riided, veidralt vanamoodsad. Mitte et Mandaadi stiil ajas palju muutuks, arvestades, kui väga nad väärtustavad konformismi, kuid jäiga krae kõrgus ja see, kuidas mansetid nagu käerauad mu randmete ümber pingulduvad, selle asemel, et olla tagasi nööbitud, on vanamoodne. Jaki rinnaesise ülekate, mis jookseb üle vasaku rinna peaaegu kaenlaaluseni, on kahe põlvkonna tagune võlts-sõjaväestiil. Sellised olid pidulikud rõivad, kui komandant Terolan ja tema ekspeditsioon siia saadeti. See ütleb üht-teist kosmosereiside ideoloogia kohta.
Maa on ülerahvastatud. Päikesesüsteemi kolooniad on majanduslikult piiril. Pange tähele, et kui mainisin, et meid saadeti siia uurima, ei maininud ma kordagi, et meid saadetakse siia elama. See ei ole küüditamine „kolooniatesse“ väljaspool päikesesüsteemi. Ainult töölaagrid, mis teenivad konkreetseid tööstuslikke või uurimis-eesmärke. Kolooniad on olemas, kuid ainult päikesesüsteemis ja isegi seal on need rangelt piiratud ja reguleeritud. Kellegi elus hoidmine pooleldi elamiskõlblikul Marsil on kallis. Kellegi elus hoidmine Titaanil või Veenuse kohal asuvates taevavabrikutes on mõrvarlikult kallis. Miks mitte koloniseerida eksoplaneete, eriti poolenisti sobivat Kollet? Kohti, kus saab kõndida taeva all, ilma et külm, kuum või plahvatuslik dekompressioon kohe tapaks? Kindlasti tahab Mandaat, ülemaailmne superriik, oma kosmoseimpeeriumi?
Las riided jutustavad selle loo. Siin Koldel on Mandaat sajandijagu ajast maas. Kujutan ette komandant Terolani istumas seal oma ajastu antiikses vormis, mees keskea teises pooles, kes läheb kümne-viieteistkümne aasta pärast laeva peale, et minna koju riigi poolt määratud pensionile. Koju Maale, mida ta ei tunne ära, vaatamata Mandaadi parimatele püüdlustele peatada aeg ja kontrollida progressi. Isegi „täiuslik valitsemiskord“ nihkub tuhandel väikesel viisil. Sellest, kui mind Maal süüdi mõisteti ja minema saadeti, on möödunud kolmkümmend aastat. Kui siin Koldes toimuks ülestõus, kuluks kolmkümmend aastat, et uudis sellest jõuaks koju, ja vastureaktsiooniks veel kolmkümmend, pluss mobiliseerimise-ettevalmistamise aeg. Kes teab, mis kõik võib selle ajaga juhtuda, arvestades seda meeletut viidet ahela kummaski otsas? Mandaat ei ole huvitatud inimkonna levitamisest üle galaktika, isegi mitte meie lähimatele naabertähtedele. Oma võimu imetlemiseks piisab neile Päikesesüsteemi kõvasti rusikas hoidmisest; ajaloo külmutamisest koos mineviku redigeerimise ja iga väiksema teo ja reaktsiooni jälgimisega. Luba inimestel luua elavaid, hingavaid kolooniaid üle tohutute tähtedevaheliste kuristike ja oledki de facto kaotanud kontrolli nende üle. Sa ei loo mitte alluvaid, vaid rivaale. Ja nii on Kolde töölaager – nagu kõik tema õed-vennad teistes maailmades – midagi muud. Mitte miski, mida keegi koduks nimetaks. Midagi lukustatut ja militariseeritut, mida on pandud juhtima keegi, kes on halastamatust ideoloogiast nii läbi imbunud, et Mandaat teab, et saab tema peale loota. Kujutan teda ette – jõhkra, kivise ilmega, peas mitte ühtegi mõtet peale nende, mis ametlikult heaks kiidetud. Koletis, kellele on antud võim koletiste üle, kellel omakorda on võim meie, vangide üle. Oma uues riietuses olen valmis sisenema koletise koopasse. Valvurid ei jäta mulle valikut, mind tõugatakse edasi. Ja nii ma siis astun komandant Terolani ette.
Ausalt öeldes ei näe ta nii halb välja. Kiilanev ja põskhabemetega, mis stiililt sama veidralt arhailine kui riided, mida me mõlemad kanname. Istub plastlaua tagumises otsas, tema lakei serveerib meile õhtusööki. Tõelist õhtusööki, mis on välja krõbistatud tõelisest toiduprinterist, täpselt nagu emme kunagi tegi. Mulle silma pilgutades ja oma klaasi tõstes kutsub ta mind ühinema traditsioonilise toostiga: „Jätkugu Inimkonna Mandaat!“ Ja ma ühinen temaga, muidugi. Ma võin olla silmakirjalik kellega iganes, kui see mulle süüa annab.
„Võid küsimuse esitada,“ ütleb komandant Terolan sellal, kui ma joon. Jälgin teda ettevaatlikult, sest võib-olla on see üks neist lojaalsustestidest, mida armastavad keskastme juhid, kes tahavad oma alluvate üle väiklast türanni mängida. Võib-olla on küsimus tegelikult keelatud ja ma ei tohi seda küsida. Selle fakti tunnistamine näitaks, et ma olen ortodoksne, vastasel juhul olen dissident. Arvestades, et mind saadeti siia mitteortodokssuse ja teisitimõtlemise pärast, siis võib-olla teeb see minust – kelle? Dissidendi ruudus? Dissidendi dissidendi? Mehe, kes puhastab igavesti käimlaid või läheb paberist kaitseriietuses tuumareaktorit parandama.
Nii et ma ei küsi enne, kui ta ütleb: „Küsi,“ ja tõeliselt tsiviliseeritud kombel oma peenest tassist rüüpab.
Kummatigi on küsimus minus põlenud sellest hetkest, kui seda veidrat ehitist nägin, ja niikuinii ei suudaks ma seda endale hoida, isegi kui tahaksin. Sõnad voolavad minust välja: „Kes need varemed ehitas?“
„Väga hea,“ nõustub Terolan. „Kes? Mitte mis. Ortodoksia järgi õige. Ma lootsin, et leian sulle siin kasutust, professor Daghdev.“ Ta on ilmselt kuulanud minu täistoimikuga kaasas olnud häälduse helifaili, kust on välja jäetud keskmine „g” – nagu seda ei teinud keegi vanglateenistuses... neil harvadel kordadel, kui neile üldse läks korda, et mul on nimi.
„Ma muidugi tean sind. See on väike valdkond,” ütleb Terolan. Kuna sellal, kui ta siia saadeti, olin alles üliõpilane, peab ta silmas, et saab iga uue saadetisega kodust kaasa Heakskiidetud Akadeemia ja on jälginud ksenoteaduste osa. Pole just üllatav, arvestades, mida ta siin teeb. Hetkeks tekib hull mõte, et äkki korraldati kogu mu arreteerimine tema käsul, lihtsalt selleks, et mind tema teenistusse saata. Aga ei. Ma teenisin oma karistuse ära. Pealegi oleks ta pidanud korralduse saatma juba siis, kui ma oma esimesi eksameid tegin. Me mõlemad oleme pikaealisuseprotseduuridega tuttavad, kuid nii kannatlik ei ole keegi. Hiljem avastan, et laager oli teinud püsikorralduse kõigi sobiva kvalifikatsioonidega akadeemikute kohta, kes sattusid vanglasse. Käsk, mis oli saadetud Koldest koju just siis, kui esimene uurimisjuht siin ummikusse jooksis, ja see jõudis Maale just minu ebasoosingusse sattumise ajaks. Võib-olla tähendas see ka seda, et mõned piiripealsed juhtumid, kõige leebemad mitteortodoksid, nagu mu sõber Ilmus, olid „küüditatud“ lihtsalt sellepärast, et nende kohta oli selgesõnaline taotlus. Keegi kodus sai ilmselt kena väikese boonuse iga ühesuunalisele kosmosemissioonile saadetud teadlase eest.
„Söö,“ käsib Terolan. Olin just jõudnud taaselustamisejärgse „väga, väga näljane“-staadiumini, nii et söön. Toit on hea. Laagrikomandant ja tema kõrgem meeskond söövad Koldel sama hästi kui õppejõud Panoptic Academy’s.
„Maa valgud, ma eeldan?“ See on osalt katse nalja teha, ha-ha, osalt tõeline mure pärast esimest allaneelatud suutäit.
„Me katsetasime alternatiive,“ lausub Terolan. „Ebaõnnestunult. Võin sulle tulemusi näidata, kui soovid.“ Endiselt käib sellega kaasas silmapilgutus, kuid see on külm, muutunud teravateks klaasikildudeks. Mulle tuletatakse meelde meie omavahelist staatust, juhuks kui leiva jagamine tekitaks minus illusiooni, et oleme seltsimehed. „Professor,“ jätkab ta, rusikas ilma märgatava üleminekuta taas raudkindas, „ma hindaksin su professionaalset arvamust ja abi siin maailmas tekitatud probleemiga. Oled olukorras, kus saad anda märkimisväärse panuse inimteadusse ja -teadmistesse. Kui see sulle kunagi tähtis oli.“
„Oli küll,“ saan suutäie vahelt öeldud. „On endiselt.“
„Mitte nii tähtis, et mitte lasta end siia saata,“ ütleb Terolan, kui ta tentsik tuleb ta tassi täitma. Ta rüüpab sealt ja uurib sisu hindava pilguga. „Toit on taaskasutatud biomass,“ ütleb ta. „Nii hulluksajavalt sarnane, kuid siiski ei saa seda sellisena süüa. Ei ole võimalik minna ja tulnukas potti pista. Välja arvatud... lõpuks saab ja see... muutub problemaatiliseks. Ei...“ Nüüd on ta oma unistustes, mind seal enam ei ole. Ahvatlev rada mahapoetatud leivaraasukestest, mis lõpeb keset metsa, jättes mind... kuhu?
Huntide meelevalda, aga silmapilgutus on tagasi ja ma saan aru, et selles mängus on neli tegelast. Ta tahab, et ma oleksin uudishimulik ja mures ning tema oma. Meelitab mind endaga koostööle mu elukutsega ja samavõrra arusaamaga, et minu saatus on täielikult tema kätes.
„Sa tead muidugi, kuidas seda kohta kutsutakse.“
„Imno kakskümmend seitse gee,“ hääldan ma hoolikalt. Õige, ametlik nimi. Ei mingit eriarvamust siin, ei, härra.
„Ja?“
Ma kehitan õlgu. Keda ma tegelikult lollitan? „Kolle.“
„Kolle,“ nõustub komandant. „Ja siin küpsetati midagi, professor. Selles planeedi osas on kümneid selliseid asulaid, monumente või pühamuid. Väikesed, sarnased, kuid mitte identsed. Tõendid laialt levinud ühise kultuuri kohta. Need ehitati viisil, mida me päriselt ei mõista, kuid kindlasti on need kunstlikud, mitte loodusfenomenid. Mõistuse töö. Varasemate uuringute kohta on andmeid ja kahtlemata antakse sulle juurdepääs. Sa oled näinud, mis meil seal on, ja sa mõtled... tegelikult, miks sa ei võiks mulle öelda? Millised on sinu esmamuljed, professor Daghdev?“
Ma pilgutan laisalt silmi, et endale mõtlemisaega anda. Kuulan oma sisemist teadlast ja püüan välja mõelda, millised need muljed on, ja siis, kas ma tahan olla nende suhtes selle mehega avameelne. Aga need on nii väheolulised, et pole vaja varjata.
„Näevad lihtsad välja. Väikesemõõdulised. Nii et kas väikeste rühmade või väga väikeste ehitajate töö.“ Mõtlen, et võrdluseks võiks võtta inimkonna varajase arengu – võib-olla põllumajanduseelse aja või sellele üleminekuperioodi. Või mõtlen termiitidele.
„Mis siis, kui ma ütlen sulle, et seal on kanalisatsioon ja siseehitus viitab kõrgema ja madalama staatusega ruumidele. Tõendid kihistunud tsivilisatsiooni kohta koos kõigega, mida see paratamatult eeldab – kindlasti seadused, filosoofia ja enda koha otsimine universumis?“
Ma noogutan ettevaatlikult. Sest suured ja väikesed kambrid, kanalisatsioon ja isegi kliimaseade kuuma puhuks on kõik ka termiitidel. Kas poleks suur nali, kui kõik kirjutaksid erudeeritud sotsioloogiatöid millestki, mis osutub putukakolooniaks või selle Kolde lähimaks ekvivalendiks. Komandant Terolan loeb seda mu näost ja naeratab üleolevalt.
„Täpselt nii,“ ütleb ta. „Ja kui ma veel ütlen sulle, et neil on energiavõrk, välja arvatud see, et me ei tea, mida see tegelikult toidab.“
„Allikas?“
„Päike.“
Elu Maal kasutas päikeseenergiat miljardeid aastaid enne esimese kunstliku paneeli valmistamist ja ma noogutan jälle ettevaatlikult, kuid ei ütle midagi teravmeelset, et see ei lõpetaks õhtusööki enne kui magustoidukäru sisse veeretatakse. Terolan näeb mind taas läbi ja tema naeratus laieneb.
„Seal on kirjad ka, professor Daghdev. Ilmselgelt mitte tõlgitavad, kuid kirjad, kaunistused, kunst. Esimest korda on tõendeid tõelisest mõttest, mis on välja arenenud teisel planeedil, teises päikesesüsteemis. Suurim avastus, mille inimkond on kunagi teinud, ootab üle kogu Mandaadi teatamist hetkel, kui meil on tegelikult midagi enamat kui udused spekulatsioonid, mida teatada. Sest kus nad nüüd on? Meie parima arusaamise kohaselt pole siin tuhat aastat keegi elanud, kuid sõja või tahtliku hävitamise märke ei ole. Ainsad kahjustused on tingitud ajast või meie enda uurimismeetoditest.“
Mu süda, mu mõistus, need tormavad! Kirjutised? Uskumatu! Paljud asjad võivad välja näha nagu kirjad, eriti kui otsid piisavalt meeleheitlikult. On fossiile, mida nimetatakse graptoliitideks, sest need näevad välja nagu kividele kriibitud muistne tulnukate kiri. Säilitan diplomaatilise ilme, arutledes, kas ta meelitab mind lõksu. „On palju põhjuseid, miks asula võib maha jäetud olla. Või terve piirkond.“
Ta noogutab, nagu oleksin läbinud järjekordse testi. „Geoloogilised uuringud näitavad, et planeet oli siis niiskem, et me oleme praegu teatud mõttes jääajas; polaarookeanid on jäätunud, metsad kahanenud. Kuid see... Oleme koostanud selle maailma elu bestiaariumi ja loomulikult saad ka neid faile näha. See on vaid murdosa sellest, mis seal väljas on, kuid seal... pole midagi, mis oleks võinud neid ehitada. Terve maailm, kuid mitte midagi, mis võiks sulle silma vaadata ja sind ära tunda. Mitte midagi, mis poleks lihtsalt elukas, isegi kui see on vöörelukas. Kuhu nad läksid, professor? Me pole leidnud isegi jälgi millestki, mis oleks võinud neid asju ehitada. Ei mingeid eelkäijaid. Ei mingeid kivitükke ega kirveid. Mitte midagi, mis oleks võinud kujuneda targaks ehitajaliigiks või sellest edasi areneda. Me ei ole leidnud nende kasutatud tööriistu ja nende puudumisel ei saa me aru selleski, kuidas neid tehti. Kas sa saad minust aru?“
Ta seisab nüüd, laud kriiksatab, kui ta sellele toetub. Ma vaatan tema kortsus näkku ja näen ootamatut tõsidust. Siia on saadetud Mandaadi mees, aga ka teadlane. Kui komandant Terolan aeglase laevaga Maale tagasi sõidab, tahab ta esitada tulemusi, Kolde salapäraselt kadunud tsivilisatsiooni mõistatuse lahendust.
„Mul on väga hea meel, et sa transiidi üle elasid,“ ütleb ta mulle. „Lootsin, et teid on siin minuga kaks. Teine ei elanud üle, mis on alati kahetsusväärne. Teekond Kolde on ohtlik.“ Öelduna kellegi poolt, kellele see sugugi nii ei olnud. Teine oli minu sõber, kolleeg ja seltsimees ning need Terolani sõnad on Marquaine Elli nekroloog. Ta oli paremat ära teeninud. „Kolle on ka ohtlik,“ lisab ta järele mõeldes. „Tööjõu voolavus on suur. Kontaminatsioon on pidev probleem.“ Kodus tähendab see kokkupuudet ohtlike ideedega. Siin mõistan ma seda bioloogilisemas tähenduses.
„Sa ähvardad mind.“ Olen nüüdseks lõpetanud söömise, tühjendanud tassi ja tunnen, et võin veidi riskida.
„Professor Daghdev,“ ütleb komandant mulle, „sa oled süüdi mõistetud dissident ja heterodoksne mõtleja. Oled saadetud päikesesüsteemivälisesse laagrisse. Kuna kodus teatakse, milline on meie olukord siin, suunati sind ühte kõige vähem surmavasse sihtkohta, kuhu inimene võib jõuda. Aga Kolle ikkagi tapab su varem või hiljem. See tapab kogu tööjõu. Selleks tööjõud ongi. Selleks sa oled. Kuid tänutäheks abi eest, mida saad pakkuda, annan sulle võimaluse, et see juhtuks hiljem.“
Ta plaksutab käsi ja tema inimesed ilmuvad lauda koristama. Valvurid on kohal, et ka mind ära viia; mind tõstetakse toolilt. Tentsik võtab tooli kohe, kui mu tagumik sellelt lahkub, ja ma olen kindel, et see söödetakse põletusahju, et minust ei jääks vähimatki jälge, mis võiks komandanti häirida. Võib-olla puhutakse ära ka mu lõhn õhust.
„Loodan, et tulevikus vestleme veel palju,“ ütleb Terolan mulle. „Ootan huviga sinu teooriaid, kui oled jõudnud uurida nii siinseid varemeid kui ka kohalikku ökoloogiat. See on võrreldamatu võimalus oma erialal tegutseda. Kuidas su kodused kolleegid sind küll kadestavad.“ Jälle see neetud silmapilgutus, mis justkui kutsuks südamlikult naerma – samal ajal kui valvurid hoiavad mind endi vahel õhus. Eirates asjaolu, et need kolleegid, kes olid piisavalt lojaalsed, et mitte killunevatele pargastele sattuda, on juba pensionil või isegi vanadusse surnud. „Praegu lasen oma inimestel sulle näidata töökorpusi ja elu, mida vähem privilegeeritud siin naudivad. Ma leian, et see kipub inimesi kõvasti motiveerima. Mõned päevad mõtlemisaega. Ilmselgelt vajab seda uhke ja idealistlik kõige selle vastane, mida Mandaat esindab.“ Ta vaatab mulle otse silma, teeseldes, et väriseb veidi kohutava akadeemiku ja tema ohtlike teooriate ees. „Ma isegi ei palu sul heterodokssust ametlikult tagasi võtta, professor. See jääb lihtsalt vaikimisi meie vahele, kui sinust saab meie kogukonna panustav liige.“
Mind viiakse tema tubadest välja, alla kõrgematelt korrustelt, kus elavad laagri juhid. Mult võetakse ära mulle antud riided, mind kistakse alasti ja pekstakse natuke, sest püüan instinktiivselt vastu hakata. Ainult natuke, mitte nii, et see mind vigastaks. Väga täpne ja viisakas jõhkrus, nagu klaasipurust eelroog, mida serveeritakse hõbedasel kandikul. Järgmiseks antakse mulle karedast sünteetilisest kiust ühes tükis kombinesoon, mille alla käivad paberist aluspüksid. Ühel valvuril on süstlapüstol ja mind märgistatakse, tulistatakse metallpolt ühte mu rangluusse; see tekitab äkilise halvava valusööstu. Seda annaks kasutada ka mu kombinesooni kraenööbina, nagu oleks kogu asi lihtsalt selles, et takistada mul alasti metsa jooksmast, kui mul peaks selline tahtmine tulema. See on jälgimisseade, nagu ma aru saan. Minu riided ja implanteeritud märk suhtlevad pidevalt laagri administratsioonisüsteemiga, andes teada, kus ma olen ja millised on mu elunäitajad. Sel hetkel, valu ja šoki mõjul, tõusevad need nii kõrgele, et loodan, et mõni jälgija saab aneurüsmi.
