Ah, privilegeeritud akadeemiku elu! Ma ei ole irooniline, arvestades, et mulle tulistati just metallpolt rangluusse. Mõtlen päriselule, mis mul päriselt oli, aastakümneid mitte kaua aega tagasi. Enne esimest suurt puhastust.
Aeg-ajalt ilmuvad kusagil tagatoa-rämpsmüükidel välja või käivad käest-kätte okultsete ja keelatud artefaktide kogujate vahel mõned vanad ennustamiskaardid. Mitte just selline kraam, mida võiks oodata seoses minusuguse karmi Cientifico’ga, aga kui suhtled radikaalidega, kohtad igasuguseid. Kodus on paljud erinevad ja täiesti vastandlikud rühmad huvitatud Mandaadi vastu võitlemisest. Aeg-ajalt need ringid kattuvad. Rakukesed segunevad, et planeerida mõni ühisoperatsioon või jagada ressursse. See peaaegu kunagi ei tööta. Kui veedad nii kaua aega omaenda inimesi jälgides, et tabada momenti, millal nad võivad murduda, siis kuidas sa saad usaldada mingit fetišistide ja spiritistide kampa? Kummatigi mäletan, kuidas neid kaarte lehitsesin. Ma ei mõelnud neist tollal eriti midagi, välja arvatud, et need on kunstipärased ja filigraansed – antiiksed või vähemalt armastusega reprodutseeritud varasemast, baroklikumast ajast.
Oli üks kaart, mis mulle hiljem meenus, kui sain aru, kuidas asjad olid tegelikult olnud minu dissidendielu päevil. Muretu noormees koeraga tantsib kuristiku serval ega taipa midagi. Need olime meie, akadeemikud, kes mängisid revolutsionääre. Väljendasime oma ebaortodokssust, sest kõik teadsid, et Mandaat ei hooli meist piisavalt, et meid maha suruda. Lükkasime oma puhtteoreetiliste riigireetmistega vastuvõetava mõtlemise piire, teesklesime, et see on oluline, kuigi teadsime, et Mandaat teadis, et olime vaid peeretavad kuivikud, kes ei huvitanud kedagi väljaspool erialaajakirju. Ainult et selgus, et siiski huvitas. Kui me üksteisele elevil rääkisime, et see on meie viis lõdvendada Mandaadi intellektuaalset haaret seestpoolt, kuulas keegi pealt ja pani nimesid kirja. Kinnitasime üksteisele, et oleme tõsised revolutsionäärid, ja mõned meist olidki, tegid ka praktiliselt midagi, säilitades samal ajal vabaaja-dissidendi maski.
Ja siis äkki mürtsatasid saapad vastu uksi, sundides mõnda meist põgenema, teistel aga ei olnud selleks võimalustki. Jõhkrad eriüksused tungisid sisse oma sõdurisaabaste ja koidueelsete puhastustega. Marquaine ja mina, keda hoiatati enne, kui nimekirjas meieni jõuti, jätsime oma ametiruumid, raamatud ja asutused ja põgenesime. Andsime end nende kontaktide meelevalda, keda olime varem põlanud, arvates, et meie peen akadeemiline revolutsioon on ainus õige viis asju ajada. Ja muidugi saadi mind ikkagi kätte, sest siin ma olen, Koldel, kuid me pääsesime esimesest vahistamis- ja küüditamislainest, võites endale peaaegu terve lisa-aasta Maal.
Kogu selle aasta mõtlesime, kes see oli. Sest nii läheb see alati. Keegi võetakse kinni ja praetakse ülekuulamisruumis, kuni ta murdub. Ta annab üles nimed, liialdab kuritegudega – et mida öeldi ja tehti –, sest selleks ajaks üritab ta meeleheitlikult midagi müüa, et oma elu tagasi osta. Või oli keegi selle muutumisprotsessi läbi teinud juba ammu ja seda piisavalt varjatult, et keegi tema kaaslastest ei teadnud, et ta on pööratud. Keegi nendel koosolekutel, kes kuulas reeturlikult iga julget sõna. Mürk raku südames. Või oli neid mitu. Oli kuulda lugusid, kus seitse inimest kümnest osutus ühel või teisel kujul Mandaadi palgalisteks, sealhulgas juhid. Kõik see vaev, et püüda lõksu mõned mõistmatud lollid, kes poleks kunagi eksinud, kui poleks olnud professionaalsete reeturite eelnevalt kokkulepitud ahvatlusi. Pärast seda, kui Marquaine ja mina pääsesime esimesest puistamisest, mõtlesid kõik, kelle poole me pöördusime, kellele helistasime, muidugi sama. Kas see olid sina? Kas sa kõlad võltsilt? Ja kui sa kellelegi kohta selliseid küsimusi esitad, on vastus alati jah. Keegi ei usalda sind. Sinu jätkuv hea õnn ise muutub kahtlaseks.
Nii et erinevad reaktsioonid, mida ma näen, kui mind Tööplokki visatakse, ei ole tegelikult üllatavad.
Ideaalis oleksin tahtnud neid keskseid varemeid enne karistuse kandmise algust vaadata, kuid tundub, et see pole õige aeg taasalustada tõsist akadeemikukarjääri. On see aeg, mil olen küürakil valust, mida põhjustab minusse tulistatud polt, sellal kui paar Terolani karistussalklast mind üle hoovi lohistavad. Fikseerin tähtsusetu detaili, et kupli alt paistab taevas pigem pruunikashall kui sinine-kollane-must. Valgus on imelik, kuid mitte nii imelik kui väljas. See on rohkem nagu Maa päike läbi sudu tööstuspiirkondades, kuhu ma peitu läksin. Ah, kodu!
Minu silme ees on hägusad pildid suurtest ahjulaadsetest ehitistest, mis meie kohal kõrguvad – vähemalt kolm korrust kõrged, nende vahel katkised lehvikjad labad veelgi kõrgemad. Ma üritan pobiseda midagi nende vaatlemise kohta, kuid tegelikult ei motiveeri mind teaduslik uurimistöö. Lihtsalt meeleheitlik mõte, et kui nad lõpetaksid mu nii energiliselt vedamise, ei teeks see ehk nii palju haiget. Ja mul on eelaimus, millega vastamisi seisan, kui mind mu kaaslastega omapäi jäetakse. Sest nagu ma ütlen, olen harjunud pilkudega, mida heidetakse, kui sind natuke teistmoodi koheldakse. Põgenedes, rentslis elavate teisitimõtlejate seas annad endast parima, et näida võimalikult vilets. Mitte sellepärast, et keegi tugevam võtab kõik, mis sul on, kui sa sellega uhkeldad – kuigi sedagi juhtub –, vaid sellepärast, et kõigi silmad ütlevad: Kelle sa selle ostmiseks müüsid?
Ma just õhtustasin koos komandandiga. Mind võeti täiesti avalikult rivist välja, et mind eriliselt kohelda. Terolan ei ostnud mind lihtsalt joogi ja suupistetega, vaid tegi nii, et ma olen kõigi teiste jaoks rikutud kaup. Ma tean, et saan peksa kohe, kui valvurid mu maha jätavad, ja ei leia tööliste hulgast ühtegi sõpra. See oli tema eesmärk samamoodi nagu kogu muu prääniku ja piitsa taktika. Kui ta tahab, et tema taltsad teadlased aitaksid tal lahendada Kolde akadeemilist probleemi, siis ei taha ta neid kellegi teisega jagada.
Ma teen sellist lärmi, et mu saatjad on sunnitud vareme juures mõneks hetkeks peatuma. Rohkem selleks, et oma haaret muuta, kui et mulle järele anda. Ma vaatan võimatuid asju. Seda võõraste tööd. Ehitatud. Vaidlustamatult arukalt ehitatud. Terolani sõnul on neil ka energiaallikas. Kogukondade (või mille iganes) võrgustik laotumas üle planeedi. Tsivilisatsioonist (kui see oli seda?) on nüüd järel vaid sellised haledad jäänused.
Mõtleme inimkonna ajaloole. Oleme käinud üleval ja all rohkem kui üks kord. Põud ja jahenemine on tabanud ka mineviku Maad. On nii ilmne, kuidas variseb kokku soojal perioodil võimsalt laienenud põllumajanduslik ühiskond, kui tuleb väike jääaeg ja sul on sama palju inimesi, kuid ainult veerand toidust. Ainult et ei ole nii, et inimkond suri välja pärast pronksiaja kokkuvarisemist. Me ajasime oma asja edasi, kuigi meid oli vähem ja ühiskondade keerukus väiksem. Ja isegi neis piirkondades, kust lahkuti, mindi mujale, ei koristanud keegi enda järel kõiki oma luid ja tööriistu ja muid asju, et need ei häiriks tulevasi arheolooge.
Kus on Kolde ahjumeistrite jäänused?
Ma tunnistan, et arvestades, et mul oli just klamber läbi rangluu löödud, tuli enamik neist erudeeritud spekulatsioonidest post facto, kuid mulle meeldib mõelda, et vähemalt küsimuste alged olid sel hetkel minu valust segipaisatud ajus.
Tööplokk on madal lamekatuseline hoone, mille üks külg on valmistatud läbipaistvast plastist, nii et kellelgi pole privaatsust ja päike on sinu äratuskell. Sees on ka kaamerad, aga olen harjunud elama jälgimise all. Tere tulemast Mandaati! Olen täiesti kindel, et kinnipeetavad teavad täpselt, millised nurgad ja seinaäärsed ei ole nähtavad ja kui tundlikud on heliretseptorid, ja nii edasi. Mitte isegi revolutsioonilise rakukese korraldamiseks, vaid lihtsalt igapäevaelu tarbeks.
Sees ruumi keskel on kõvad plastplaadid kokku pandud laudadeks. Hiljem avastan, et hommikul ja õhtul toimub täielik ümberkorraldus ja need plaadid toimivad ka vooditena, kui need seinakinnitustesse paigutada. Mind visatakse ühe sellise kinnituse kõrvale; see on lihtsalt vormitud pilu seinas. Umbes kolmsada sellist ääristavad Tööploki ruumisoolikat. Minu uus kodu.
Märk, mis minu niši kohale kinnitatakse, ja polt, mis mulle sisse torgati, identifitseerivad mind kui 2275. Selleks ajaks on valu piisavalt vaibunud, et mu mõistus jõuaks aduda selle numbri ebameeldivat tähendust.
Tundub, et numbreid ei taaskasutata ja neil on selles ainsas tööplokis maksimaalselt kolmsada kohta. Ja ma olen väga teadlik, et tööjõudu ei saadeta kunagi koju; siia päikesesüsteemivälisesse tööprogrammi küüditatutel ei ole karistusaja lõppu. Hetkeks mõtlen süngelt, et kus on kalmistu neile, keda on enne mind ära kasutatud, et edendada Mandaadi uuringuid siin Koldes. Siis mõtlen uuesti süvakosmose logistika peale ja taipan, et ma ei olnud piisavalt sünge. Keegi ei hakka Koldes surnuid matma. Tööploki ühes nurgas on taaskasutusüksus, mis tagab, et ükski neist kasulikest Maal valmistatud molekulidest ei läheks raisku. Lõppude lõpuks on orgaaniline keemia uskumatult mitmekülgne. Enamik elemente sinu kehas on samad, mis universaalprinterist väljuva plasti koostises. Riided ja taldrikud, toolid ja söögiriistad, kõik kattub vähemalt osaliselt inimestega. Nagu ka toit. Ühisruumipoolses küljes on masinal hulk pilusid, et saaksime sinna visata kõik jäätmed ja kasutatud asjad. Suuremad avad laipade jaoks on teisel pool; mitte meie tunnete säästmiseks, vaid lihtsalt praktilisuse huvides.
Hiljem saan aru, et kui jätta kõrvale meie ühiskonna kohutav pragmatism, on veel üks põhjus, miks keegi ei ole kupli alla rajanud väikest surnuaianurka hauakivide ja kuupäevadega ning kirjaga „Võeti meilt nii noorelt“. Kolde ja Maa bioloogia kokkusobimatus on ületatav. Kolle küünib meieni. See leiaks meie surnutele kasutust.
Märkan, et tööplokis on hetkel üllatavalt vähe inimesi. Muidugi, tööpäeva lõpp alles läheneb, nii et inimesed töötavad, samal ajal kui minu lennu põhiosa õpib seal tundma oma uue elu põhitõdesid. Ma jätsin sissejuhatuse vahele. Ma ei sobi. Tundub, et mul on umbes üks väärtuslik tund aega ühiselamus ringi kolistada, enne kui Kolle kõik mu tunnid nagu kruustangidega endale pigistab. Püüan seda veeta põrandal piineldes, kuid umbes kümmekond sealviibijat tulevad mulle otsa vaatama ja võimalik, et saan oma oodatava keretäie kohe kätte.
„Ta on ekskursioonidesse?“ küsib üks neist. Kõlab lõbusalt; ma arvan, et mulle võiks ekskursioon meeldida. Õlgkübar, ämber ja labidas Kolde päikesepaistelistel randadel. Võib-olla ei olegi elu siin nii halb. Olen üsna pettunud, kui üks valvuritest uriseb: „Ta on Kaevetööde tugimeeskonnas.“ See kõlab nagu päris töö.
Ma ei fikseeri täpselt, millal valvurid lahkuvad, aga kui nad on läinud, algab mu ümber pomin. Ma tean seda, ilma et peaksin ühtegi pomisejat vaatama. Umbusaldus, mis destilleerub inimhääleks. Ubin end ülespoole, kuni olen istuvas asendis, selg vastu seina, et lööke paremini tõrjuda. Minu töökaaslased seisavad mu ümber, lõdva ja kauge poolkuu-kujulise parvena; mitte lähikontaktis, nagu ma oleksin võinud oodata. Nad on kõhnad, sitked ja inetud. Nad on inimesed, kes on seni Ahjus vastu pidanud, ja see on parim, mida ellujääja kohta öelda saab, sest laagri asutamisest saadik on siin surnud kaks tuhat inimest.
Üks neist tuleb lõpuks lähemale ja kummardub mu kohale. Ma tõmbun tagasi ja ta ütleb ilma erilise vihata: „Võta oma käsi poldi pealt ära, sitapea.“ Kui ma seda teen, loeb ta ette, mis on sellele trükitud. „Kakskümmend kaks seitse viis Daghdev.“ Ta hääldab valesti, aga kui ma hakkaksin seda parandama, lõppeks see tõenäoliselt vaid löögiga vastu suud. Ma pilgutan vaid silmi. Ta on tugev, hallipäine mees, siinviibijatest vanim ja minust vanem. Ühe silma all ja põsel on palju defekte ja arme, nagu oleks tal kunagi olnud halb nahahaigus, mis tuli ta näost korralikult laseriga välja põletada. Tema polt ujub fookusesse: 1611 Keev.
1611. See teeb temast põrguvõimsalt kaua ellujäänu. Ja ta on kindlasti tähtis. Me õpime teineteist tundma, mina ja 1611 Keev. Aga kõik see on minu tulevikus. Sel hetkel Keev lihtsalt uriseb. Ma ei ole Ekskursioonides, nii et tal pole mulle midagi õpetada. Hiljem saan teada, et tema ja tema meeskond, need inimesed seal, on just oma töölt tagasi tulnud. Neil on üks päev ühiselamus, siis peavad nad uuesti Ekskursioonile minema. Aga ma ei jaga nende saatuse ohte. Ma ei ole üks neist. Veelgi enam, ma olen Kaevetööde tugimeeskonnast, keda, nagu ma peagi teada saan, näevad Ekskursioonid pehmete kätega klassireeturitena, kes on sündinud hõbelusikaga suus. Kuid oodatud peksu ei tule. Keev oleks arvatavasti isegi aidanud mul püsti tõusta, kui ma tahaksin teha midagi muud peale looteasendis maas lebamise. 1611 Keev on nii kaua vastu pidanud, sest talle ei lähe korda fraktsioonid, vaenud, informaatorid ega vaenlased ega miski muu peale Koldes ühe päeva kaupa elamise. Sel hetkel ei ole ta minu sõber, aga ta ei taha olla ka mu vaenlane. See ei annaks talle midagi; tal puudub ideoloogia. Nii et kogu see löömine, sülitamine ja näpuga näitamine võib oodata umbes tund aega, kuni kõik teised kohale jõuavad ja mind sealt leiavad. Selle ajaga olen kõige hullemast valust üle saanud ja end kokku võtnud.
Siis nad saabuvad: veel Ekskursioone, samuti Üldtööd, Hooldus ja nende keskel minu enda lurjuste hõim, eliiträmps, keda kõik teised vihkavad.
Valmistun sosistamiseks ja see tulebki. Mõned neist tahavad lihtsalt värske liha peal auru välja lasta, sest Koldes on töölistele meelelahutust vähe. Mõned on kuulnud teistelt minu rühmas, et mind koheldi eriliselt. Ma olen kahtlusalune. Kahtlemata leian oma voodist lühikesed linad (seal pole linu) ja saabastest mürgiseid ämblikke. (Ämblikke ei ole. On hullemaid asju kui ämblikud.)
Selles seltskonnas on palju karmivõitu jõmpsikaid ja kõigil neil on rohkem kui piisavalt kahtlusi, et mulle kallale tulla. Üks neist vaatab mulle otsa pilguga, mis ütleb: ma tean, mida sa tegid. Mind päästab tõeliselt professionaalsest peksust minu akadeemiline pädevus. Selle all ei mõtle ma töölise loomulikku austust professionaalse teadlase vastu, vaid seda, et juba kohal olevatel akadeemikutel on väga isiklikud vihkamised ja nad suruvad end järjekorras ette. Ausalt öeldes on see siin nagu teaduskonna kokkutulek, sest Kolde laagril on ju need püsikorraldused, et kindlustada oma ainulaadsete teadusuuringute jaoks iga pooleldigi kvalifitseeritud teisitimõtleja. Nii et asi pole ainult selles, et on palju mind pilguga mõõtjaid, vaid mõnedes konkreetsetes nende hulgast. Rühm inimesi trügib peaaegu innukalt läbi rahvahulga ja vaatab mind sellise lummatud õudusega, nagu vaadatakse avalikke hukkamisi. Tuttavad näod, mu kaaslased Kaevetööde toest. Mu pilk kohtub Ilmus Itriniga, mu kolleegiga, mu sõbraga, kes ei olnud kunagi revolutsionäär, vaid teisitimõtleja isiklikul tasandil. Kes ei olnud piisavalt kiire, kui meile järele tuldi, ja sattus paati enne mind. Mu pilk kohtub Parrides Okostoriga, kelle karmid näojooned on nüüd pooleldi peidetud harulise habeme taha. Enne kui kõik läks hapuks, istusime temaga kõrvuti igal rakukese koosolekul. Pühendusime Mandaadi õõnestamisele, sest see tundus tol ajal, neil puhastuste-eelsetel päevadel, tagajärgedeta mänguna. Seal on ka teisi. Nimed, mida ma ei tea, nimed, mida olen kuulnud või paberitel näinud, kuid näod, mida tunnen. Langenud meistrite õnnetud õpilased või juba hällis tapetud koletised. Kodu on nii väike akvaarium. Limiteeritud on kattuv osa selles Venni diagrammis, kus on minu erialaga seotud akadeemikud ja poliitiliselt või kriminaalselt ettevaatamatud.
Ma vaatan jälle Ilmust, kuid ta hoiab eemale. Minu vanim sõber ja ta isegi ei vaata mulle otsa. Parrides ei ole nii häbelik. Tema vihane pilk esitab küsimuse, milleks olen valmis olnud alates Terolani juurest lahkumisest. Kas see olid sina? Ja ma tahan sellega kohe ühele poole saada. Hüpata lauale ja pidada kogu Tööblokile kõne, mida toetab 3D-mudelite, graafikute ja põhjaliku bibliograafiaga esitlus kõigest, mida tegin kogu vahepealse aasta, mis lõppes sellega, et lõpuks ikka löödi mu peidiku uks maha ja mind saadeti siia. Tahan teadusliku loogika abil ja ilma igasuguse kahtlusevarjuta tõestada, et mina ei olnud see, kes meid kõiki tollal üles andis. Kes andis üles Ilmuse, kuigi ta ei olnud kunagi isegi vastalist lendlehte jaganud. Kes lasi neil Okostori loengu keskelt minema vedada, nii et sada noort õpilast jälgisid päranisilmi, õudusega, kuidas eriüksus sisse tungib ja ta ära lohistab. Öeldi, et ta hakkas vastu. Tegelikult ta lõi ühte neist, murdis käe vastu turviseplaati, kuid suutis siiski ka eriüksuslase pikali lüüa.
Ilmus on sale ja kiitsakas, nii et kui tema mulle kallale tuleks, suudaksin teda natuke tõrjuda ja midagigi öelda. Parrides Okostor oli alati suur mees ja töölaager on muutnud ta sitkeks. Minuga võrreldes on tal selja taga üksteist kuud Kolde põrgut ja muidugi tahab ta teada, kas ma ostsin selle lisaja Maal, andes tema nime Mandaadi ülekuulajatele.
Mu suu on sõnu täis, kui ta õlgadega teed tehes minu poole rühib. Kõik mu tõendid ja vastuväited on valmis. Aga sellest ei tule midagi. Võimalust ei tule ja ma ei oska öelda midagi, mis tõendaks piisavalt minu süütust. Nii saadaksegi sind alati kätte. Igaühel on usutav vabandus, miks ta seal ei olnud või miks tal polnud suurt haamrit, kui Mandaat tuli oma tööriistavööga. Mõnikord võetakse kedagi leebelt ette ilma muu põhjuseta, kui et tekitada ebakindluse ja usaldamatuse õhkkond. Või mõnikord annavad su lähimad sõbrad tõesti su nime võimudele. Ei või iial teada.
Ja nii me võitleme. Meie, teadusemehed, ajame seda asja nagu koolilapsed. Ma ei ole ise mingi arglik lilleke ja olen aasta aega olnud põgenik, elanud nagu kurjategija, kuigi mu keha oli vahepeal külmutatud ja kuivatatud. Ja isegi enne seda, kui rakukese asjad läksid karmiks, tuli teinekord võidelda, rusikaid kasutada. Parridese rusikas põrkub mu meelekohalt tagasi ja minu oma tabab tema õlga, kuid mingi nähtava mõjuta. Siis hakkame maadlema, viskame end edasi-tagasi, ülejäänud tööploki rahvas naerab ja juubeldab. Ta püüab põlvega mu akadeemilist uhkust rammida ja mina püüan saada kätte peotäit ta haralisest habemest. Tal on pisarad silmis. Tema kollakaspruunid hambad on paljastatud. Lõpuks saab ta mu pikali ja paiskab vastu lauda. Laua serv mõjub nagu kumminuiahoop neerudesse, täpselt nagu siis, kui mind Maal kätte saadi. Ma löön vastu, kuid selleks ajaks on kolm valvurit sisse tormanud. Rahvahulk taandub ühisruumi nurkadesse ja see, mis mu teist neeru tabab, on tõepoolest kumminui. Ma arvan, et pean paar järgmist päeva jälgima, kas kuses on verd. Nad virutavad ka Okostorile, virutavad meile mõlemale veel ja lõpuks löövad pikali ka ühe lühikese mehe, kel polnud kogu asjaga mingit pistmist. Olles situatsioonist maksimaalselt meelelahutust välja pigistanud, nad lõpuks lahkuvad. Nende asemele ilmub karminäoline, väga madalaks pügatud juustega vangikombinesoonis naine.
„Parrides,“ ütleb ta. „Türa, käitu korralikult.“ Vandesõna tuleb tema huulilt selgelt ja puhtalt, nagu ta deklameeriks õpikuteksti. Parrides Okostor vaatab pahaselt teda ja mind ja maailma üldiselt, kuid teeb, nagu kästud. Naise säravad linnusilmad pöörduvad minu poole.
„Daghdev,“ ütleb ta; „Dag-Dev“ – sama hääldusviga, mille tegi Keev ja teevad kõik, kes on näinud mu nime ainult kirjas. Ta ei ole vaenulik, lihtsalt otsekohene. Ma vaatan tema kondisesse näkku – põsesarnad väljaulatuvad nagu pöidlad naha all, lõug nagu rusikas. Tema poldil on kiri 2019 Croan. „Helena Croan,“ kinnitab ta. „Misleri uurimisinstituudist.“
Ma püüan maha suruda naeruväärset akadeemilist snobismi, mis oleks teises elus pannud mind irvitama: „Oh, see koht,“ ja lisama midagi sellist: „Ma arvan, et keegi peab katseklaase hoidma ja statistilist analüüsi tegema.“ Sest see on elu, mida ma pole mõnda aega elanud, alates puhastusest ja põgenemisest ja kõigest sellest. Ma lihtsalt noogutan. Ma ei vaevu oma tiitleid mainima ja ausalt öeldes imestan, et ta seda teeb. Mulle tundub, et mõnedest harjumustest on raske vabaneda ja mõnedest saab kaisukaru, millest kinni hoida.
„Ma juhin siin Kaevetööde tuge,“ ütleb Croan mulle, torgates mulle rindu sõrmega, mis tundub nagu teritatud pulk. Ta on veidralt, peaaegu luukere moodi kõhn. Hiljem saan teada, et mõned inimesed ei harju kunagi siinse taaskasutatud toiduga. Nii et iga söögikord on uljas katse, et kas seekord oksendad oma sisikonna välja. Sest keegi ei hooli su allergiatest ja talumatusest, kui oled sunnitööline. Vastuvõetav kadu. Kuid Croan on sellest hoolimata ellu jäänud, hoiab sellest kinni oma haprate küüntega ja on tõusnud minu uue osakonna juhiks. Kaevetööde tugi. Milline inspireeriv nimi.
See paistab mu näost ja ta muigab. „Milline pikk nägu.“
„Ma ei taha surra peldikuid puhastades,“ ütlen. „Mulle meeldis Ekskursioonide nimi.“
„Aitame uurimisrühma nende töös. Varemed, ökosüsteem. Saad lahkamisobjekte ja andmetöötlust ja dekontaminatsiooni kogu raha eest.“
1611 Keev on kohal nagu raisakotkas – juhuks kui ma ikkagi tema alluvusse satun. Nüüd müksab ta mind vastu õlga. Mitte rünnates, mitte kiusamiseks, pigem nagu mees, kes katsetab seinakonstruktsiooni stabiilsust ja leiab, et see on puudulik. „Mölise veel,“ ütleb ta mulle, „ja me viime su peatselt ekskursioonile.“ Siis sammub ta minema. Ja mulle koidab, et ma ei taha Ekskursioonidesse.
„Meie missioon siin on...“ alustab Croan. Sel hetkel on ta nagu iga moderaator, kes püüab säilitada kontrolli publiku üle.
„Ära aja siin mingit sitta kokku. Meil on siin kõik hästi. Meil on missioon,” segab Okostor vahele ja tonksab täpselt mu metallpolti, saates nii läbi mu keha terava valulaviini. „Nad kõik türa moodi vihkavad meid.“ Millestki pole aru saada, peab ta sellega silmas vange, valvureid, Mandaati või kadunud kohalikke arhitekte. „Aga me saame uurida. Häid teadlasi siin ei raisata. Nii et uurid ja saad õiged tulemused.“
Ma suudan püsti jääda. Kui Okostor uuesti lihaseid pingutab, annan endast parima, et ise ka midagi välja panna. Croan ei taha sellest midagi teada. Ta virutab talle põlveõndlasse ja lajatab mulle vastu rinda. Ta on meist mõlemast väiksem, kuid tal on kondised küünarnukid ja ta teab, kuidas neid kasutada.
„Mu õpetatud kolleeg püüab öelda,“ ütleb ta mulle, „et mind ei huvita, millise kuradi heterodoksia pärast sind siia saadeti. Mis iganes neile mittesobiv teooria sul oli või kuidas sa tahtsid inimteadmiste piire laiendada – see on nüüd läbi. Sa ei saa seda avaldada. Anname Terolanile, mida ta tahab, või anname talle piisavalt, et ta ei saadaks meid Ekskursioonidesse, said aru?“
„Mida ta tahab?“ küsin. Siis lähevad teatud asjad paika ja ma ütlen: „Ta ei ole filantroop, ega ju?“ Nad noogutavad. Tunnen end halvasti. Just siis, kui arvasin, et asjad ei saa enam hullemaks minna, on saatusel veel üks junn mu kerjakaussi viskamiseks. Mandaadi teaduslikus doktriinis on üks teatud pärl, mille üle me eriliselt ilkusime, kui polnud veel vangid ega tagaotsitavad. Küllap sobib see mu akadeemilise karjääri krooniks – hauakiviks – sama hästi kui ükskõik mis muu.
