Selleks ajaks, kui Pääsu ja Heldin nendeni jõudsid, rääkis Tume juba kahe punakaskuldsetes livreedes, temast peajagu lühema mehega. Rääkis mingis sellises keeles, mida Valev varem kuulnud ei olnud.
„On see vönni keel?” küsis ta emalt vaikselt, kui tulijad paar sammu tagapool poiste juures seisatasid.
„Jah,” vastas Pääsu ja sellega käis kaasas pilk, mis selgelt ütles, et miks sa ometi ei taipa vait olla.
Nad said kaks suurt tuba teisel korrusel. Ühe toa võtsid Tume ja Pääsu, teine jäi lastele; arusaadavalt ei olnud kaks vanemat nende hulgast selle määratluse üle õnnelikud. Mõlemad toad sisaldasid algselt kaht suurt voodit. Tume tuli laste tuppa ja paludes Valevil teisest otsast hoida, muutis kaks tohutult laia voodit kolmeks natuke kitsamaks, ehkki endiselt laiaks ja mugavaks. Tegelikult oli toas kuus sellist kitsast voodit, milles häda korral oleks saanud üks inimene magada, ja need käisid haakidega kokku. Mõlema toa juures oli ruumikas vannituba ja selle kõrval, teisel pool ust kah suhteliselt mahukas garderoob.
„Ma ei saa ainult ühest asjast aru,” porises Valev, kui nad üksi olid jäänud.
„Tegelikult on neid asju tuhandeid, aga mida sa seekord märkasid?” küsis Heldin.
„Vhhh,” tegi vend. „Miks me võtsime selle toa, kui oleme reisinud ainult paar tundi ja pole veel keskpäevgi? Miks nad ei või meile midagi rääkida?”
„Ehk läheme varsti edasi?” tegi Ustus suu lahti. Tema katsetas juba voodit, sellel selili lamades ja ikka ja jälle end järsu kehapainutusega õhku paisates.
„Miks nad siis üldse hakkasid voodeid ümber seadma?” ei tahtnud Valev rahule jääda, ise suurepäraselt teades, et ega nooremad midagi asjalikku kosta ei oska... aga mine tea, ehk tulevad millegi peale, mis tal kahe silma vahele jäänud? „Vähemalt ühe öö magame siin.”
Nagu tema mõtete kaja ilmus uksele Pääsu. „Olete end sisse seadnud? Läheme sööma. Ustus, said vetsus käidud?”
„Seda ma tegin esimese asjana!” teatas poiss voodilt maha ronides.
Pääsu rivistas nad paari kannatamatu käisest tirimisega üles ja silmitses paarkümmend sekundit rahulolematult. Selle aja peale ilmus uksele ka Tume. „Läheme?”
„Nad näevad nii Maalt välja,” poetas Pääsu pisut abitult.
Tume libistas pilgu lastest üle. „Muidugi. Isegi kui me neile Meku kardiganid selga paneksime, näeksid nad Maalt välja. Olemisega pole midagi peale hakata. Las olla, peame lihtsalt rohkem pingutama. Läheme.”
Valev pilgutas silmi, sest Tume enda juures oli midagi teisiti. Midagi olulist... Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks – mees kandis frakki ja relva. Valev muidugi taipas, et küllap nimetati seda pealiskuube siin teisiti, kuid selle tagapool peaaegu põlveõnnaldeni ulatuvate siilude vahelt oli väga hästi näha käepäraselt just peopesa kõrgusel rippuva päraga raske püstol.
Korraga haaras Heldin tal käest. Seda juhtus enamasti ainult siis, kui ta kaitset otsis, ja õe poole vaadates nägi ta teda peaaegu kuuldavalt neelatamas; kahvatu oli ta ka. Küllap tajusid midagi ka täiskasvanud, sest mõlemad, nii Tume kui Pääsu heitsid neile kiire terava pilgu. Ent nad ei küsinud midagi, seda enam, et Heldin võttis end hetkega kokku. Tume lasi Pääsu enda ees uksest välja ja Valev avastas end Heldini puhul samamoodi käitumas. Vaadates nüüd Heldinit rahulikult ja pealtnäha sundimatult ees lipsanud Ustuse järel trepist alla minemas, oli ta endaga väga rahul, et oli õde esimest korda elus daamina kohelnud.
Ja siis sai ta veel millestki aru. Kodus oli Tume alati külaline ja Pääsu majaperenaine. Siin olid osad vahetatud. Näiteks kuidas ema rahulikult eemal ootas, kuni Tume võõrastemajapidajaga rääkis, ja kuidas ta oli küsinud Tume arvamust riietuse kohta. Tegelikult oli veel midagi sõnades väljendamatut, mis on nii ilmselge, kui oled kellegagi eluaeg koos elanud.
Ja korraga mõistis ta, mis oli Heldinit ehmatanud. Õde kippus sellistes asjades olema kiirema taipamisega ja nüüd oskas Valev jälgida, kuidas Heldin võttis mõttes arvele ja analüüsis, kuidas Tume juhatas nad suure aknaaluse laua juurde, uuris menüüd, viipas kelnerile ja tellis, pidades Pääsuga ainult paar sõna nõu. Ja kõike seda võõras keeles, mida keegi neist kolmest ei mõistnud.
Kui kelner oli läinud, pöördus Tume nende poole. „Esimeseks tellisin natuke kohalikke toite. Kui kohale tulevad, näete ise. Nende maitse võib olla ebatavaline, kuid te peate harjuma. Mis teil üle jääb.” Ta mühatas pisut vabandavalt. „See polegi nii hull. Supp on ka kohalik. See loodetavasti maitseb teile, midagi erilist ei ole. Pearoaks võtsin võimalikult maise maitsega linnuliha. Puuviljajäätis ei tohiks ka midagi jubedat olla.”