Ma ärkasin uuesti selles hallis hämaras keldriruumis, roostevabast terasest torudest, kuid päris hea madratsi ja lumivalgete linadega voodis.
Oh-jah... Mida peaks inimene tundma, kui ta saab teada, et on oma elu kaotanud? Et ta on küll elus, kuid just see aeg, mil inimene tavaliselt teeb midagi sellist, mis ajas edasi kandub, on sul välja lõigatud? Valmistub ju laps täiskasvanueluks; siinkohal pole oluline, et enamik seda niimoodi endale ei teadvusta. Siis on sul jõud, oskused, võimalused – kõik, et elada... Elada! Ja siis avastad, et see kõik on sult ära võetud. Su elu on sult võetud ja sa oled vana mees.
Krahv Monte-Cristo? Muidugi käis peast läbi see ja kõik teised sarnased lood. Ainult selle vahega, et... noh, jätame kannatuste mõõtmise, see on nii libe pind. Krahv Monte-Cristo – mis iganes selle kuti pärisnimi oli – istus kõigest 14 aastat ja sai lõpuks varanduse. Ja kuigi ta toit oli vilets ja väljavaade olematu, sai ta siiski enamik aega kongis ringi liikuda ja temaga ei tehtud jõhkraid katseid.
Just. Olin olnud päris suure osa ajast laua külge kinni seotud ja mind lõiguti ja torgiti, et vaadata, kuidas ma taastun. See ei ole midagi mäletamisväärset, see on täpselt nii jõle, nagu see kõlab...
Ma olin 68 aastat vana. Kõik märgid näitasid, et see osa loost on tõsi. Mulle ei meenunud midagi lapsepõlvest, kuid võib-olla polnudki lastekodus midagi meenutamisväärset ja ma olen alati suutnud ebameeldiva täielikult unustada.
Ent ma mäletan end seismas Tartu Ülikooli peahoone ees, kõigepealt peos paberid, millega eksamile minna, ja siis juba matrikliga käes. Mäletan seda meeletut õnnetunnet – teadmist, et nüüd algab uus elu.
Sealtpeale olid mälestused selged. Lõpetasin ülikooli päris heade tulemustega, kuigi cum laudest jäi siiski parasjagu puudu. Töötasin ühes ja teises kohas, kuni sain Tallinna Füüsika Instituuti nooreminseneriks. Kahe aastaga tõusin inseneriks ja kuigi palk oli väike, teenisin lisa igasuguste elektroonikavidinate tegemise-parandamisega. Üürisin ühetoalist korterit Mustamäel, tekkisid sõbrad ja mu ellu tuli Kersti.
Ja siis sattusin ma põrgusse.
۞
Ent midagi oli veel.
Miks mul on eriline regeneratsioonivõime ja mida tähendasid Arnold Smirssoni vihjed?
Kes ma olen?
Kui tema juttu uskuda – alates muidugi aastaarvust, kuid ka Eesti vabanemine ja kõik muu –, oli maailm tohutult muutunud. Kuidas ja miks ta mu päästis? (Kui ma ikka olin päästetud – mida iganes see sõna antud juhul tähendaks.) Kes ta oli, et ta kõigepealt teadis Vene eriteenistuste saladusi, ja siis oli tal vahendeid ja julgust rünnata teise riigi territooriumil nende salajast laborit? Või muidugi oli võimalik, et kui Nõukogude Liit tõesti oli lagunenud, valitses Venemaal lõpmatu bardakk?...
Kui vaba ma tegelikult olin? Mida kavatses Arnold ette võtta, kui paistab, et ma kontrolli alt väljun? Mul ei olnud vähimatki pidepunkti ära arvata, milleks tal mind vaja võis minna. Lootis ta kuidagi mu võimetele käpa peale saada? Aga kuidas? Mida võis ta loota rohkemat, kui venelased juba mind piinates olid saanud?
Mul polnud vähimatki mõtet selles suunas ajusid pingutada – ma ei teadnud midagi. Ma ei teadnud, kuhu on maailm jõudnud vahepeal möödunud ligi nelja aastakümnega ja mis „võimed” mul üldse on.
Siin on muidugi teatud kelmikas nüanss – kas ma siis tõesti ei teadnud? Aus vastus on kahetine: jah, ma teadsin, et mu haavad paranevad kiiremini kui teistel. Teadsin, et olen päris tugev ja kiire ja et mul jääb kõik väga kergesti meelde (kuigi sellega kaasnesid teinekord tugevad peavalud). Ma polnud iialgi tõsisemalt haige ja ma kannatasin ka näiteks külma ja nälga paremini kui teised. Ent mul polnud siiralt aimugi, et ma kasvan kokku, kui mind räbalateks rebitakse.
Oh-jah, ma ju ei teadnud, kui räbalateks...
Ühesõnaga, ma ei teadnud mitte midagi ja mu usaldus mu päästja-prints Arnoldi vastu oli null.
۞
Igatahes olin ruumis üksi ja voodis mind miski kinni ei hoidnud. Ma ei teadnud, kui hea neil see kaamera on – kas nad näevad, et olen ärkvel? Avasin silmad, vaatasin ringi ja kui juba oma kolm minutit midagi ei juhtunud, ajasin end istukile. Toetasin jalad põrandale. Ajasin end püsti.
Ehh, ma polnud ju kõik need vahepealsed 36 aastat ainult lamanud, eks ole. Küllap ma ikka olin ringi liikunud ja võib-olla isegi natuke harjutusi teinud. Mälestused olid selle koha pealt väga ähmased ja mul puudus vähimgi huvi neisse süveneda. Igatahes tuli seismine välja küll.
Olin juba enne lamades vaadanud, kas seal oli midagi, mis võis sarnaneda tualettruumile. Oligi. Veetorud seal olid mingist valgest materjalist, pealtnäha plastikust, ja mõned ühendused olid tehtud läikiva punutud metallkangaga kaetud voolikutega. Midagi sellist polnud ma varem näinud. Ka rätikud, vedel seep ja tualettpaber olid... väljamaised. Ehk seninägematud. Kui see polnud kavalalt korraldatud etendus, võis jutt Eesti iseseisvusest õige olla... Samas, kui keegi vähegi vaeva nägi, ei eksi ta nii lihtsates asjades.
Sain hädad aetud, istusin natuke potil ja kaalusin, kas suudan end pesta. Ma ei mäletanud, millal ma viimati olin end ise korralikult pesnud. Jõudu näis olevat; rätikud leidsin; ja puhta kitli. Nii ma siis mõnulesin natuke sooja duši all; ka hambaharja leidsin.
Võimalik, et kirjanduslik oleks olnud see elementaarse hügieeni koht vahele jätta, ent mulle oli see sel hetkel oluline. See kuidagi... lohutas. Tekitas – küll väga hapra – sideme eluga. Lootuse.
۞
Kui ma pesuruumist lõpuks välja tulin, ootas mind arst ja ka valvur oli ukse kõrvale tagasi tekkinud. Ilmselt arsti kaitseks. Või mine tea. Millega ta relv laetud võis olla? Keldriruum oli iseenesest suur, minu arust standardpaneelidest laega, ehk kuus meetrit lai, ja vähemalt kolm korda nii pikk. Seega oli mul voodist ukseni kümmekond meetrit – ootamatu rünnaku võimalus puudus, sest viimased 5–6 meetrit ukseni olid lagedad ja natuke hämaramad; mingid kummalised valgustäppidega lambid rippusid minu nii-öelda haigetoa juures laes ja hetkel moodustus seal valgusring, sest otse voodi kohal olevad ei põlenud, et see väheke mugavamalt hämarusse jääks.
„Tere. Ma näen, et oled pisut toibunud.” Arst tõusis oma kõrgelt pöördtoolilt, kus ta mind oodates oli mingite aparaatide näite uurides istunud. „Ah jaa, ma ei tutvustanud ennast. Minu nimi on Sveg Kautalaine. Doktor Sveg Kautalaine. Või doktor. Või Sveg. Kuidas sa end tunned?”
Aparaadid, mida ta uuris, olid vast kindlaim tõend, et aeg on edasi läinud – tegu oli päris suurte, suurema teleka ekraani mõõdus displeidega, mis aga olid täiesti lamedad – kineskoopi ei olnud. Ja otsustades selle järgi, kuidas seal kirjad vahetusid, olid need meeletult hea kvaliteediga. Sellist tehnikat võis aastal 1984 leida vast... ma ei tea... ehk NASA laborist? Venemaal... ehh. Ma ei saanud olla nii tähtis, et nad vedasid siia minu jaoks kokku kõik, mis neil üldse oli kusagilt USA salajastest uurimisasutustest varastada õnnestunud.
„Kuidas end tunda saab...” kehitasin õlgu. „Ma ei tea – pärast kolmekümmet kuut aastat vangistust ja...” Neelatasin tahtmatult. „Mida iganes. Ma ei mäleta sellest ajast endiselt suuremat.”
„Arusaadav.” Ta noogutas. „Vaata, see asi on arvuti. Tähendab, teatud mõttes on need aparaadid kõik arvutid. On veel olemas tavalised televiisorid. Ee, selles mõttes, et spetsiaalselt televisioonisaadete vaatamiseks mõeldud. Aga need kõik on nüüd lamedad. Kineskoope ei ole enam aastakümneid. Ja nende kõigiga saab ka arvutipilti vaadata. Ja enamik... või ee, väga suur osa inimesi vaatab telekat ka arvutis. Selleks on spetsprogrammid. Arvutid on sinu... ajast väga kaugele arenenud. Saateid saab järgi vaadata. Ma panen sulle pärast midagi käima. Kui sa tahad.”
Mulle ei öelnud need ta klaviatuurivajutuste ja mingi veidra valge kotletimoodi plönni peal sõrmedega mängimise abil kiiresti muutuvad, üksteise otsas olevad pildikesed midagi. Tegelikult taipasin umbes kümne sekundiga, et see viimane on hiir, mis ei ole enam juhtme ja nuppudega seebikarp; nägin, et ta on sellega opereerimisel päris hea vilumuse saavutanud. Või muidugi taas – kui see kõik mingi veider ülemõõduline pettus ei ole. Aga ma hakkasin tasapisi uskuma, et ei ole.
„Heida pikali, ma vaatan su läbi,” ütles Sveg lõpuks.
Tegin seda. Ta asetas mingi asjanduse mu käele ja uuris jooni oma aparaatidel.
„Kuidas sa end tunned? Valutab kusagilt? Pea käib ringi? Sa käisid duši all – kuidas oli ringi liikuda?”
Kehitasin taas õlgu. „Ma kaotasin oma elust 36 aastat. Ma olin uimastatuna vangis. Ma olen nõrk ja mu mälu ei tööta endiselt kuigi hästi – ma mäletan küll oma elu, kuid... nagu läbi vati... Ma ei oska seda seletada. Ega ma väga kindel pole, et need on minu mälestused. Kui sa saad aru, mida ma mõtlen.”
Arst noogutas aeglaselt. Või vangutas pead – see oli midagi vahepealset. Tal olid natuke vesised hallid silmad ja muidu juustetooni tumedatest kulmudest turritasid välja üksikud pikad hallid karvad. Ta lõug oli puhtaks aetud, kuid tundus, et kuidagi hooletult, ja üldse jättis ta natuke närvilise ja rääbaka mulje. „Selles osas... Tead, ma ei tea. Seda pole kindlasti professionaalne öelda, aga ma ei saa aru, kuidas sa üldse enam-vähem normaalne oled. Kuidas sa selle kõik üle elasid. Inimene ei peaks seda suutma. Nii et sinus on midagi erilist. Mingid mehhanismid... noh, need võivad meis kõigis olla. Imikud suudavad end hiberneerida. Näiteks. Kui sa ei teadnud. Aga täiskasvanud enam ei suuda. Meis on palju unustatud asju. Tavaliselt need ei avaldu. Sina oled see õnnelik, kellel avalduvad.”
„Kas see pole mitte ülim professionaalne kretinism – nimetada mu 36-aastast vangistust õnneks?”
Ta vakatas ja lasi uuesti pea viltu, ühtlasi natuke noogutades. „Eee...” alustas ta siis kõhklemisi. „Kui sa eriline ei oleks, oleksid sa lihtsalt surma saanud. Nii et see, et sa endiselt elus oled... vast ikka kuulub õnne poolele? Kuigi... fak, jumal küll! Ma ei taha mõeldagi, mida sa pidid läbi elama. Ma... mul on nii kahju. See pole minu süü, eks ole... aga kuidagi üldse pole uhke inimene olla, teades, mida teised inimesed sinuga tegid.”
Ta tundus seda rääkides siiras ja mu meeleolu paranes mingi väikese murdosa.
Ta nohises veel oma viis minutit mind uurides ja siis tõmbas ta tähelepanu endale mingi piiksatus ühel ta aparaadil. Ta vaatas selle ekraani ja ta suunurk tuksatas. Ta heitis pilgu minu ja valvuri poole ja üritas võimalikult sundimatu liigutusega tolle aparaadi taha istudes keerata ekraani nii, et ei mina ega valvur seda näeks. Ta kirjutas midagi klaviatuuril ja liigutas taas laual seda ulmelist valget hiirt.
Siis ta tõusis. „Ma pean praegu minema. Jätkame seda läbivaatust natuke hiljem. Puhka. Ma tean, rumal soovitus, ent...” Ta laiutas käsi, ise juba poolel teel ukseni.
„Mul on kõht tühi. Ja midagi tahaks juua.”
Ta ei peatunud, ainult kõhkles sammu keskel, nii et üks neist läks pikemaks. „Ma organiseerin midagi esimesel võimalusel.”
Ja siis ta avas ukse ja lahkus mu elust – ja ka enda omast – ta suri. Ta oli küll minu poole seljaga, kuid sellest, kuidas ta tardus ja natuke tagasi põrkas, võis selgelt aimata, kuidas ta silmad ehmatusest suureks läksid.
Ta koperdas tahapoole, seljal punased kuulide väljumisaugud, ja kukkus paari sammu järel selili.
