Mis on teisiti – miks ma ärkan?
Mis kisub mind välja uimasest tardumusest, kus pole valu ja meeleheidet? Üldse midagi ei ole...
... Kes ma olen?
۞
„Ta on ärkvel,” sosistas arst.
Ma lihtsalt teadsin, et nii on teda kohane nimetada. Ja millegipärast käis peast läbi, et kas see pole soovmõtlemine? Ta oli nii umbes 40 aastat vana, natuke kõhukas ja natuke liiga suurte prillidega ja peamine, valge kitliga. Küllap tema oli mulle kõik need voolikud külge ühendanud, nii et loodetavasti tal ikka oli mingi meditsiiniline haridus...
Ta kummardus mu kohale ja uuris vaheldumisi mind ja aparaate ja lisaks viskas närvilisi pilke kahe teise ruumis viibiva mehe poole.
„Tere,” astus üks neist lähemale. Too oli umbes kuuekümnene ja sellistes vabaajariietes, mis, ükskõik kuidas neid kanda, lausa karjuvad, et need maksavad rohkem kui merekonteineritäis supermarketikraami. Ta oli oma ea kohta suhteliselt heas vormis ja hoolitsetud. Ma ei osanud ta rahvust määratleda; kui arst ja ukse juures seisev ilmselgelt relvastatud kapp olid enam-vähem põhjaeurooplased, oli tema natuke tõmmum – aga see võis ka tugev päevitus olla. Ta oli tumedate silmade, natuke terava nina ja kitsaste huultega, mis ei sobinud hästi ta hallika ja madalaks pügatud täishabemega. „Minu nimi on Arnold Smirsson. Tere tulemast elavate maale.”
Mind läbis terav valujuga. Miski kolba all näis lausa rebenevat, nii kohutav oli kusagil oimusagarates toimuv. Tahtmine oleks öelda, et aju tõmbus krampi, aga seda aju teatavasti ei tee.
„Midagi juhtus! Mida sa tegid?” hädaldas arst. „Vererõhk lendab üles ja aju aktiivsus...”
„Olgu, proovime aeglasemalt ja sammhaaval. Kuigi vastuse ma juba sain.” Seekord ei kaasnenud ta kõnega mingit erilist tunnet.
Ma tegelikult mõistsin, mis oli juhtunud – meenutasin, mida ta enne oli öelnud, ja oleksin peaaegu taas nagu teraskangiga vastu pead saanud. Ent kui ma ta sõnu nii-öelda silmanurgast teadvuse serval piilusin, sain aru, et ta oli kasutanud mingit teist keelt. Keelt, mida ma järelikult ilmselgelt mõistsin, kuid... ... Jah, need sõnad surusid end mu ajju justkui põlevast keldrist läbi okastraadi põgenevad rotid, meeleheites endast veriseid räbalaid ogadele jättes.
... Kes ma olen?
„Kas sa saad minust aru?” jätkas too Arnold Smirsson. „Oled sa võimeline vastama?”
Avasin suu. Panin selle uuesti kinni. Siis liigutasin õlga. Nii sentimeetri. Avasin suu ja proovisin uuesti.
„Per.... hh... sse. Err hh-sse.” Pidasin kaks sekundit vahet, neelatasin ja läksin teisele katsele. „Persse.” Liigutasin uuesti õlga. „Mingil määral. Kus ma olen ja mis minuga juhtus?”
„Et õigest kohast alustada – mida sa mäletad? Mis su nimi on?”
Kaalusin asja oma kümmekond sekundit, kuid ei leidnud ühtki põhjust, miks seda mitte välja öelda: „Midagi ei mäleta. Kes ma olen?”
Mees vahetas arstiga pilgu ja noogutas aeglaselt. „Noh, see oli üks võimalik tulemus. Sa räägid ja suudad mingil määral ennast liigutada. Su teadvus toimib, ent mälu peab end alles avama. Lugu on nimelt nii, et ma virutasin su ära venelaste salajasest laborist. Ma oletan, et sind hoiti seal kinni 36 aastat. Ent ma võin eksida. Sind ei valvatud enam korralikult, sest... noh, tundub, et nad ei taibanud peamist. Või arvasid, et on sinust kõik kätte saanud, mida oskasid ja suutsid. Või et sa niikuinii enam kuhugi ei lähe. Ma ei tea vastust. Ent mul oli võimalik sind ära tuua. Ainult üks inimene sai viga. Ma loodan, et ainult viga.” Ta heitis vilksamisi pilgu uksel seisva kapi ja arsti poole.
„Sa kandsid Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis nime Andres Liman. Sa oled 68 aastat vana, sest praegu on aasta 2020. Sa kadusid kõigi elust kordusõppustel 1984. aastal. Kui sa oled Andres Liman. Mida ma raudkindlalt ei tea. Oletan. Sa said laskemoonakasti plahvatusel surma. Rebiti lõhki. Ent kõigi üllatuseks sa keeldusid suremast. Mingil veidral ja arusaamatul viisil hakkas su peaaegu räbalateks rebitud keha end kokku kasvatama. Sa kadusid ja pealtnägijatele tehti selgeks, et nad nägid valesti.”
Ta huuled tuksatasid. „Ma ei tea ega tahagi teada, mida sa oled nende aastatega läbi elanud. Ma tõin su sealt ära loomulikult oma huvides. Kuid ma ei arvesta muu kui tänulikkusega. Kuidas seda öelda? Ma ei tea, palju sinus on järel seda, mida ma oletan, et sa oled. Loomulikult arvestasin võimalusega, et saan kätte ainult kasutu juurvilja. Noh, sa vähemalt räägid. Ja sa reageerisid mükeene keelele.”
Järjekordne valuoda läbi pea. „S... oh. Räägi edasi.” Seekord suutsin käed tõsta, et meelekohti masseerida. Käed olid... vana mehe käed.
Arnold silmitses mind huviga. „Vaata, mu perekond on väga kaua tegelenud muuhulgas veidrate lugude kogumisega. Läbi ajastute on olnud neid ikka ülimalt kõhedakstegevaid. Võimsatest nõidadest. Millestki teistsugusest. Mingist teisest maailmast, mis aeg-ajalt siia läbi murrab. Mingitest teistsugustest olenditest, kes siin tegutsevad. Sa oled tõtt-öelda esimene, keda ma päriselt näen. Ma ei tea, mida sa mõtled. Võib-olla sa teeskled ja su mälu töötab ja sa vaid mängid meiega, oodates, millal avaneb juhus siit jalga lasta. Sealt Vene eriteenistuse laborist sul see kõigi nende aastate jooksul ei õnnestunud, seega mingeid ülivõimeid sul ei ole. Ent niipalju ma siiski inimpsüühikast jagan, et näha, et päris normaalne sa ei ole.” Ta vaatas justkui kinnitust otsides arsti poole. „Tegelikult oled sa normaalsusest väga kaugel. Otsustades selle sodi järgi, mis sul veres ringleb... noh, sa oleksid pidanud ammu-ammu surnud olema.”
Arst noogutas vastu tahtmist; ta oli kogu selle aja, kui Arnold rääkis, teinud püüdlikult nägu, et uurib oma aparaate.
Sulgesin silmad. Andres Liman... See tundus õige. Ülejäänu? Aga kust mina tean...
Avasin uuesti silmad ja uurisin tähelepanelikult ruumi, inimesi ja aparatuuri. Tundus, et ma olen mingis keldris, mis vaid hädapäraselt meditsiinitoiminguteks kohandatud. Valitses vaikus ja nad lasid mul seda oma veerand tundi rahus teha.
Ma ei olnud sellist aparatuuri kunagi näinud. Kirjad neil olid ingliskeelsed. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik... tundus õige. Ent kas siis ei peaks kirjad olema venekeelsed... või on mäng mingil kõrgemal tasemel?
Ma ei olnud näinud muidugi ka selliseid riideid, mida nad kandsid, nii tegumood kui materjalid kui ka kõik muu tundus võõras. Ja ma ei osanud ära arvata, mis tüüpi relv on käes hüppevalmis tegelasel, kes mind ukse lähedalt professionaalse rotveileripilguga silmas pidas.
Kas see on minu elu? Et ma olen 68 aastat vana ja veetnud viimased 36 aastat kusagil laboris, kuhu jõudsin pärast seletamatut õnnetust, täpsemalt seletamatut paranemist õnnetusest, millesse sattusin 32-aastaselt kordusõppustel. Kordusõppustel Vene sõjaväes...
Oooot-oot?!? „Kus ma olen?”
Arnold avas suu, nagu vahepealset pausi poleks olnudki: „Sa oled ühes keldris ühes laohoones Tallinna lähedal. See hoone kuulub mulle läbi 5–6 firma, nii et ehk ei osata mind sellega seostada. See tähendab, sind ei taibata siit kohe otsida. Vähemasti mitte enne kuudepikkust põhjalikku juurdlust.
Sa ei ole vang. Ent ma ikkagi ei lase sind välja enne, kui sa tõestad, et tead, mida teed. Ma ei näinud nii palju vaeva kõigest selleks, et sa mingitele instinktidele tuginedes üritaksid jalga lasta ja see lõppeks ainult sellega, et sa jälle kusagil kinni istud ja minul tuleb ebameeldivusi seletuste andmisega. Igal juhul ei tea sa midagi tehniliste võimaluste arengust viimaste aastakümnetega. Näiteks jälgimiskaamerate võrgust, miniatuursetest jälitusseadmetest, ülemaailmsest arvutivõrgust, ülemaailmsest traadita andmeside levist, satelliidijälgimisest, mobiilsete seadmete võimalustest ja nii edasi. Maailm on sellest ajast palju muutunud, kui sa viimati elus osalesid.”
Kolmkümmend kuus aastat... Tasapisi hakkas mälus justkui midagi liigutama. Mingid seinad, paksud nahast sidemed käte ümber... Näkku paistev hele valgus ja askeldavad kogud...
Korraga ma teadsin – olen end sulgenud. Olen end ise viinud seisundisse, kus miski ei loe. Kus aeg lihtsalt möödub. Olen endale aastaid sisendanud... talveund. Äraolekut. Uimasust. Olen end igas mõttes blokeerinud, muutnud võimetuks tundma valu või mistahes emotsioone.
Jah. See ei olnud esimene kord, kus mind näiliselt oli välja päästetud. Ka seda oli proovitud – et mind sellest seisundist välja tuua ja haavatavaks muuta. Et mulle ligi pääseda. Sest mida sa teed nurgas vedeleva juurviljaga? Seda on võimalik ainult tappa. Ja hoolib ta jah teisel aastakümnel...
Mis on seekord teisiti?
Aga mida mul on kaotada? Kuidagi teadsin, et mind nii lihtsalt ei murra...
„Mis siis vahepeal juhtunud on? Sa ütlesid 2020?”
„Nõukogude Liit käis juba sinu ajal alla ja järgnevatel aastatel see kiirenes. 1988. aastal toimus siin, Eestis, nõndanimetatud laulev revolutsioon; sinimustvalge lipu eest enam istuma ei pandud. 1991 Nõukogude Liit lagunes, taastati Eesti Vabariik. See astus 2004. aastal NATO-sse ja Euroopa Liitu. Too viimane, mida sa võib-olla mäletad veel Ühisturu nime all, hõlmab nüüd 27 riiki, praktiliselt kogu Euroopa, ja on tasapisi föderaliseerumas.
Vene eriteenistused ei saa juba ammu Eestis tegutseda. Sa olid alguses minu teada Paldiski õppe-tuumareaktori hoones, kuid sind viidi juba 1988. aastal Pihkva sõjaväelinnaku territooriumil asuvasse uurimiskeskusse. Sealt ma su ära tõingi. Üle riigipiiri. Noh, see on ülimalt ebaseaduslik, ent kui sul on teatud oskusi, kogemusi, sidemeid ja raha, on kõik võimalik.”
„Mida sa mu verre lased ja mida need aparaadid teevad?”
Arst vahetas Arnoldiga pilgu ja keeras tilgasüsteemi kanüüli juures kinni. Seejärel ühendas ta vooliku kanüüli küljest lahti.
„See on standardne intensiivisegu. Ringer laktaat. Pluss opioidid; proovisime tramadooli, sel ei paistnud mingit efekti olevat, praegu jooksis morfiin. See peaks aitama võõrutusvaevadest üle saada. Loodetavasti; kuigi sel on muidugi omad negatiivsed kõrvalefektid. Ütlen ausalt, ma ei tea, mida sinuga on tehtud. Ja mida sa suudad. Mis sa oled.” Tema kõne oli hulga hakitum ja korraga ma sain aru, et tal on ühtaegu põnev ja hirm.
„See teeb mu uimaseks?” Oli asi ainult teistes rohtudes?
Arst kõhkles hetke. „Jah. Ent see on suhteliselt standardne – intensiivravi eesmärk on aidata inimesel elus püsida. Et keha vigastustega võitleks. Et püsiks elutahe – ka see on oluline ja see kipub kaduma, kui väga paha on olla. Su... organid töötavad väga efektiivselt. Verepilt läheb normi vähemalt viis korda kiiremini, kui see peaks tavaline olema.”
„Sa jätsid kanüüli sisse?”
Ta vaatas uuesti Arnoldi poole ja kehitas õlgu. „Selle saab vajadusel ära sekundiga. Parem, kui see natuke aega on. Et ma ei peaks veeni otsimisega vaeva nägema, kui... midagi juhtub. Näiteks ikkagi su süda või hingamine seiskub. Või lendavad mõned näitajad letaalsesse vahemikku. Või näitab aju aktiivsus, et sa saad kohe insuldi. Ma usun, et sa nõustud, et siis on parem, et ma kiiresti reageerin. Et ma vähemalt üritan sind elus hoida. Kuigi ma juba näen, et sa saad sellega kadestusväärselt hästi ise hakkama.”
Ehh.
Kui see, mida nad rääkisid, on kõik tõsi, on maailm muutunud. Ma mäletasin aina rohkem. Kusagil ujusid välja pildid elust selles... Nõukogude Eestis. Ülikool, töö, Kersti...
Kersti!... Nojah... Nüüd oli ta ka üle kuuekümne...
Ma olin lastekodulaps. Suutsin lõpetada ülikooli, sain Füüsika Instituudis tööd... Elasin üürikorteris, tegelesin telekatele Soome värvi- ja heliplokkide paigaldusega. Veetsin aega Kännu Kukes ja Szolnokis... Midagi oli veel...
Midagi, mida ma teadsin, et olen enda eest ära peitnud ja ilma erilise vajaduseta ei tohiks seda puudutada...
Lasin end voodile lõdvaks. Nüüd, kui seda sodi mulle enam vereringesse ei tulnud, muutusid tajud teravamaks. Mul oli väga paha olla ja tundsin janu.
„Kas juua saaks? Vett?”
Arst seekord ülemuselt pilguga nõu ei küsinud, vaid ulatas kohe veeklaasi.
Vesi oli hea. Järgmiseks avastasin, et magu on tühi. Ent isu ei olnud ja otsustasin, et kuni mul lastakse, on ikkagi parem vedeleda ja lasta endal taastuda. Teadvus tundus selge, nii et küllap oli õige see osa jutust, et mind hoiti suurema osa mu vangistuse ajast tugevate narkootikumide mõju all.
„Kuulge... Ma ilmselt ikkagi ei ole just parimas vormis.” Vaatasin arsti ja siis Arnoldi otsa. „Ma heameelega paneks mõneks ajaks silmad kinni.” Viimatimainitud kaks vahetasid pilgu ja noogutasid.
„Puhka ja taastu,” ütles Arnold. „Gunnar jääb sind valvama. No ja Maks ka.” Seda viimast ütles ta ukse kõrval seisva ihukaitsja poole viibates. „Ja aus on öelda, et ma näen sind kogu aeg kaamerast.”
Ta taandus. Sulgesin silmad ja jäin magama enne, kui ta jõudis pöörduda.
