Kersti istus autosse ja ma võtsin paigalt.
Ta tundus pisut imestavat, ent ei hakanud midagi ütlema, vaid pani kõigepealt turvavöö kinni.
„Tallinna poole?” poetas ta lõpuks. Ta hääl oli enam-vähem selline, nagu ma mäletasin, võib-olla vaid natuke kähedam.
„Ma loodan,” mühatasin. „Kui sa näed mõnd viita, mis meid linna poole juhataks, oleksin väga tänulik.” Ta paistis sellest pisut kohkuvat, nii et lisasin: „Ma suunda tean. Aga ma olen siinkandis ainult ühe korra varem käinud.”
Millegipärast ootasin, et ta hakkab mind teravalt silmitsemagi... vähemalt... Ei, midagi sellist ei juhtunud. Ta lihtsalt istus ja uuris vaheldumisi mind ja teed. Ja mind uuris ta... noh, nagu et palju mind usaldada võib. Ja võib-olla ka sellepärast, et sõitsin nii kiiresti, kui söandasin.
Jõudsime suurematele teedele. Ta näis rahunevat, kui sai aru, et me tõesti suundume Tallinna poole. No ja et me oleme keset liiklust tagasi. Ent ta vaatas iga viie sekundi tagant üle õla ja mudis hajameelselt plaastriga kaetud kohta vasaku käe pöidla juures.
„Kuhu sa täpsemalt lähed?” küsis ta, kui olime juba linna piiril ja lubatud kiirus ainult 50; see tähendab, et peaaegu kolm korda vähem, kui ma sõitsin... aga muidugi pidurdasin kohe, sest suhteliselt tühi neljarealine tee, millel mõneks minutiks gaasi põhja olin vajutanud, läks kohe üle valgusfooride ja ummikute rägaks, mille teadsin Tallinna nüüd olevat; ületasin endiselt lubatud kiirust, aga palju seda seal teha ei saanud.
„Ma võin su viia, kuhu tahad, aga enne tahaksin sinuga natuke rääkida, Kersti.”
Ta ainult pilgutas silmi, kui oma nime kuulis. Siis paistis talle kohale jõudvat. „Kes sa oled? Minuga juhtus täna midagi väga kummalist. Ma...” Ta uuris mind; minu pettumuseks mind endiselt ära tundmata.
„Ma tean. Sa olid kas kodus või kusagil ja korraga olid sa keset metsa autos.”
„Ma... kust sa tead?” Nüüd oli ta vihane ja hirmunud. Küllap oletas, et minul on sellega midagi pistmist.
Ohkasin. „Nojah, oli palju loota, et sa mu ära tunned,” ütlesin rahuliku lahke muigega – et teda rahustada. „Kolmkümmend kuus aastat on möödunud. Ma olen Andres Liman. Ja mina sind sinna metsa ei toonud. Kuigi ma kahjuks tõsiselt kardan, et sa sattusid sinna minu pärast.”
Tal vajus suu lahti ja ta põrnitses mind terve minuti vaikides.
Ja siis ta näpistas ennast. Esimest korda ettevaatlikult, teist korda nii, et peaaegu veri väljas. Puhkesin naerma, kui sain aru, mida ta teeb – ta lootis ärgata. Mingis mõttes olin ma teinud seda kõik need kolmkümmend kuus aastat, mis mind kinni hoiti.
„Sa said kordusõppustel surma,” ütles ta lõpuks häälel, nagu oleks tal kurk korraga väga haigeks jäänud.
„Mulle räägiti, et ma peaaegu saingi laskemoonaplahvatuses surma. Aga ma olevat väga raskete vigastuste kiuste ellu jäänud ja see olla vene eriteenistusi nii palju huvitanud, et nad panid mu kuhugi salajasse laborisse kinni ja hakkasid uurima. Keegi tiris mu oma huvides kahe nädala eest sealt välja, kuid teda ja tema inimesi rünnati ja ma kaotasin nendega kontakti. Ma ei tea, mis toimub. Tean vaid, et olin vahepeal selles hoones, mille taga sa ärkasid, ja et mingi seltskond tahab mind endiselt kätte saada. Mul on kahju, aga sa oled ilmselt ainus inimlik seos, mida on võimalik minu mõjutamiseks kasutada.”
Ta maigutas. Järgmise minuti. Aga me olime juba linnas ja nüüd hakkas kiireks minema nende paari asjaga, mille olin rohkem-vähem endale selgeks mõelnud sellest ajast, kui ta autosse ja sealt metsast minema sain.
„Kuule, sa ei võlgne mulle midagi ja ma heameelega hoiaks sind kõigist jamadest eemal. Kahju, et pole aega rääkida, heameelega kuuleks, kuidas sul on läinud. Meid jälitatakse. Sul on jälitusseade sees. Võib-olla kõige parem on, kui ma panen su kusagil politseimaja juures maha ja sa lähed ja räägid mis sinuga juhtus. On võimalus, et sind peetakse hulluks, ent kui ma sinust võimalikult eemale hoian, siis ehk nad teist korda enam ei proovi mind sinu kaudu mõjutada.”
„Ja sa kaod samamoodi ja...” Ta surus käe suule. „Mismoodi – on jälitusseade sees?”
„Sa oled terve tee imestusega vaadanud seda plaastrit, mis sul on vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahel. Sa oled seda kohta terve tee torkinud ja võib-olla isegi tunned kiipi läbi naha.”
Ta paiskas käe endast eemale, nagu tahaks seda minema visata. „Kuidas selle ära saab?”
See tundus lihtsam, kui ma olin arvanud. Keerasin suurde parkmetsa, mis seal Nõmme ja muu linna vahel laiutas, ja võtsin oma tahaistmele visatud seljakotist skanneri ja esmaabikotikese. Skanner oli seesama, mida Valdur oli kasutanud minu omade otsimiseks, ja ma olin näinud, kuidas ta sellega töötas. Muidugi näitas aparaat, et just seal Kerstil see jälitusseade ongi. Uurisin teda mujalt rohkem südametunnistuse rahustuseks.
Kuidas see kätte saada? Valida oli vähe. Ta jälgis mu ettevalmistusi järjest suuremaks minevate silmadega, kuid ei öelnud midagi.
„Hetkeks on see päris ebameeldiv.” Võtsin tal plaastri värskelt sisselõikelt ära, vajutasin väikese elektroonikaseadme sõrmede vahele, tegin noaga kiire lõike ja peos see mul oligi.
Viskasin seadme autoaknast välja, surusin haavale uue plaastri, toppisin skanneri ja noa kotti tagasi, viskasin talle kogu esmaabikotikese sülle ja startisin. Muidugi ei tohtinud rangelt võttes läbi selle metsatuka autoga sõita, kuid arusaadavalt hoolisin seal sellistest detailidest vaid niipalju, et need ei tooks kaasa sekeldusi politseiga. Neid mul tõesti vaja polnud. Riskisin sõita vaid natuke üle kilomeetri.
„Ma pean auto maha jätma.” Astusin ise välja ja viipasin talle, et ta sama teeks.
Ta kõhkles.
„Kuule, jah, sa võid siia jääda,” lõin käega. „Küllap varsti keegi tuleb. Või saad kuidagi auto omaniku mobla tööle. See on partatšokis. Sa ei pea midagi. Aga mina pean minema. Oli tore näha. Ja kahjuks on nii, et parem, kui me rohkem ei näe.”
Pöördusin.
„Oota.” Ta ronis autost välja. „Ma... natuke tulen sinuga. Kui sul midagi selle vastu ei ole.”
Kõndisime kiirel sammul mööda äärelinna tänavaid.
„Kui kõvasti sind otsitakse? Eriteenistused?” küsis ta korraga.
„Ilmselt,” poetasin kuivalt.
Ta uuris ümbrust. „Näe, kaubanduskeskus. Sinna.” Minuarust oli see lihtsalt üks suurem pood, aga olgu...
Ta ei mõelnudki midagi ostma minna. „On sul mingit peakatet? Teisi riideid?” Ta osutas mu seljakotile.
„Miks?” küsisin.
„Satelliidid. Nägin ühes filmis. Me peame välimust muutma, et ülevalt vaadates segamini läheks. Kuue värvi, juuste värvi. Noh, peakate ajab asja ära.”
Nojah, tundus, et ta on tõesti minu poolel. Taiplik ja kiire mõtlemisega oli ta alati olnud... Mul oli rätik, mille sai talle pähe siduda; minul oli tuulepluusil kapuuts ja tuulepluusi värvi sai muuta seda teistpidi keerates.
Ta noogutas juukseid kokku pannes ja räti alla peites. „Mine ees. Ma tulen sulle paarikümmend sammu tagapool järele. Lihtsalt vaata, et ma ära ei kao.”
Läksime niimoodi kogu ülejäänud 2–3 kilomeetrit, siis ootasin teda oma salakorteri aia äärsete puude all järele ja viisin ta veranda kaudu sisse. Ainsasse kohta, kuhu mul minna oli.
۞
Toas panin rahulikult tule põlema ja hakkasin teed tegema. Kui keegi ka nägi, et sees on kaks inimest, nägi ta samamoodi, et teine neist on naine. Varjude järgi pole võimalik inimest ära tunda või ta vanust ära arvata. Tegelikult oleks tähelepanelik vaatleja eelmiste nädalategi jooksul märganud, et keegi siiski korteris elab, ja keegi polnud huvi tundnud. Tundus küllaltki mõistlik eeldada, et ehk ei tunne nüüdki.
Kõigepealt kadus Kersti mõneks ajaks vannituppa; siis oli minu kord.
Kui tagasi tulin, leidsin ta pisut jäigalt tugitoolis istumas. Vesi oli vahepeal keema läinud ja tee tõmbas, Kersti oli selle kannu valmis pandud teepurule peale valanud. Miski tundus vahepeal muutunud olevat... Mis teda häirida võis? Küllap ta oli natuke ringi vaadanud ja tutvunud näiteks mu kaasas olnud seljakoti sisuga? Muud põrutavat ta vaevalt nii kähku leidis.
„Kes sa õieti oled?” küsis ta, kui olin vaikides diivanilaua katnud ja söögipoolise külmkapist sinna tõstnud.
Ma ei vastanud kohe, valasin kõigepealt meile teed.
Siis rääkisin talle kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. Rääkisin umbes nii, nagu oli – kordusõppused polnud olulised ja kõigist neist kinnipidamisaastatest mäletasin ma vähe. Sisuliselt algas mu lugu 18 päeva tagasi.
Ta kuulas rahulikult lõpuni ega öelnud midagi. Ent siis sain aru, et ta nutab. Ja sellega on mul nagu suuremal osal meestest – ma ei osanud korraga midagi teha.
„Räägi endast,” pomisesin. „Sinu lugu on loodetavasti rõõmsam.” Sundisin end paar lonksu teed jooma; tema polnud enda oma peaaegu puutunudki.
Ta hakkas pisaraid pühkima, hingas paar korda sügavalt sisse ja välja ja raputas lõpuks vaevumärgatavalt pead, pilk endiselt süles. „Sa... surid.” Ta jäi vait; ta mudis oma käsi, ilmselt seda tajumata ja näis, et ta ei suuda sõnu leida. Siis vaatas mulle kummalise pilguga otsa ja küsis: „Mida sa teha mõtled?” Veel hetk vaikust, enne kui ta peaaegu sosistas: „Kuidas ma sind aidata saan?” Teadsin seda kuuldes, et ta mõtleb seda siiralt ja päriselt.
„Ma ei...” See lõi mu natuke rööpast välja. „Kuidas ma saan su abi paluda? See oleks nii ebaõiglane. Ma olen ammu su elust lahkunud. Mind kuulutati surnuks ja sul polnud põhjust selles kahelda. Kuidas ma saan sind sellesse segada? Kersti, palun mõista – eks ma natuke uudishimulik olen ja... Pole oluline. Ma tegutsen selle mõttega, et sul ei tuleks minu pärast... pahandusi. Või midagi hullemat. Ausõna, ma ei tea. Aga mu südametunnistus ei luba sind siia segada. Sinu jaoks... on möödunud terve elu. Minu jaoks... vähem. Ma... noh, sa tähendad mulle endiselt piisavalt selleks, et... sinule ainult head tahta.”
Nüüd ta muigas kurvalt ja vaatas mulle kiiresti otsa. Paistis, et nutuhoost oli ta igatahes üle saanud. Hingasin mõttes kergendatult.
Enneaegu.
„Kunagi olla üks eestlane oma naist niipalju armastanud, et peaaegu ütles talle seda,” lausus ta pisut kõikuval häälel. „Andres, ma armastasin sind. Armastan siiamaale. Tegelikult. Sa olid... mulle kõik. Ma olin väga armunud. Ma ei ole kunagi enam niimoodi tundnud. Jah, sa surid ja ma pidin eluga edasi minema. Ma ei ole kunagi abiellunud. Jah, mul on kaks tütart. Lapsi ma siiski tahtsin. Nad on mul eri meestega. Ma ei ole nendega... eriti koos elanud. Ei istunud. Ei nemad mulle ega mina neile. Nad on... noh, ma olin emaks päris vana, kolmkümmend kaheksa, kui Sandra sündis. Ja nelikümmend kaks, kui Merili. Aga jah, praeguseks on temagi kakskümmend üks.
Sa ikka mõistad, et sa olid parim, mis ühe naise ellu võib tulla? Sa olid tark ja ilus ja tugev ja ilmselt minusse armunud, nii et sa ei vaadanud teisi tüdrukuidki. Mitu korda ma olen kahetsenud, et end tagasi hoidsin ja sinult last ei saanud. Et sinust oleks midagigi jäänud. Midagi, mis läbi terve elu sind meenutaks. Midagi, milles sa minu jaoks edasi elaksid. Sa ei kujuta ette, millise tühjuse sa minusse jätsid.”
Ta tegi hetkeks pausi, et end koguda. Kuidagi tundus, et kõik need aastad endas hoitud tunded voolasid temast kosena – või pigem kivilaviinina – välja. Kogu meeleheide, kahetsus ja kurbus – need olid nii selgelt tajutavad. Isegi mulle.
„Ma pidin eluga edasi minema. Sa ju poleks tahtnud, et ma vaid sind leinama jään? Ei, mu elu ei ole olnud halb, ent kui väga ma kogu elu olen soovinud, et sina seal minu kõrval, minuga oleksid!”
Ta justkui vakatas. „See tuleb mul sellepärast nii hästi välja, et ma olen seda sadu kordi harjutanud. Ikka teinekord... veiniklaasi taga üksildastel õhtutel. Või kui surnuaias... alati... sinu haua juurest läbi astusin.” Ta raputas pead. „Ohh, see on ikka nii võimatu. Ma päriselt räägin seda sulle. Sa oled päriselt elus. Kirstu ei avatud. Ma alati lootsin, et midagi läks segi ja... tead, nagu muinasjuttudes – et sa ühel päeval tuled.”
Kersti tõusis, käsi kuidagi veidralt ette sirutatud, nagu tahaks ta tulla ja mind puudutada, et järele kontrollida, kas ma ikka päriselt tema vastas istun ja olemas olen. Siis aga raputas ta veel kord järsult pead, istus uuesti ja haaras kahe, veidi väriseva käega teetassi ja piilus mind selle tagant ilmel, nagu oleks tal piinlik.
Istusin, nagu puuga pähe saanud. Siis võtsin end kokku. „Mul ei olnud midagi valida. Plahvatus ja kõik sellele järgnev – selle vastu polnud mul mingit võimalust midagi ette võtta. Ent nüüd ma saan valida. Jah, ma armastasin sind ka. Armastan siiani. Ent sa ju mõistad, et sind tõmmati mängu selleks, et ju seda on kuidagi näha. Sa oled ainus inimlik seos, ainus asi, millega mind mõjutada saab.”
Oli minu kord pead raputada. „Nüüd ma vähemalt mõistan seda – selles mõttes oli õige otsus, et riskisin sinuga rääkima tulla. Ent... mis mõte mu elul üldse oleks, kui ma kaotaks selle ainsa sideme, mis on minu silmis midagi väärt? Ma ei näe hetkel vähimatki võimalust, et sa saaksid oma elu ja isegi oma laste eluga riskimata mind aidata. Ma ei saa sind oma ellu võtta, sest mul pole halli aimugi, mis ma üldse edasi peaksin tegema. Kõige targem on, kui sa kõik unustad. Või noh, vähemalt mõistad nüüd, miks see tänane juhtus. Kõige targem on sul ikkagi politseisse minna ja kõik ära rääkida.”
„Aga läheksime koos...”
Puhkesin naerma ja ta vajus nukralt natuke kössi. „Ära palun aja mind ära. Ma ei taha sinust teist korda ilma jääda. Nüüd kui mingigi valik on olemas. Kui sa must päriselt hoolid, palun ära kao mu elust jälle ära ja lase mul ennast aidata. Mis mu elu oleks? Nüüd, kus ma tean, et sa elus oled... Lähen homme jälle kooli õpetama...”
Vist tegin mingit kummalist häält, sest ta vaatas mind natuke solvunult. „Ei, ma ei ole kogu selle aja õpetaja olnud! Vahepealt sai ikka pikalt kõike muud tehtud. Aga... teatud vanusest pole lihtne tööd leida, samas kui õpetajaid on ikka vaja.” Ta mõtles, kurd silmade vahel. „Oled sa vähemalt võrgust otsinud, millised sidemed tollel... Arnoldil-mis-iganes on ja kellele õieti too vanaraualadu kuulub?” Ja olles sekundi mulle ootavalt otsa vaadanud, ta taipas: „Oh... oskad sa üldse arvutit kasutada?”
„Macintoshi esimesi mudeleid – jaa. Hilisematega võib raskusi tekkida.”
„Siis alustame võib-olla arvuti ja nutiseadmete algkursusest?”
„Ehk enne sööks midagi?” vaidlesin hädiselt vastu. Sest tegelikult oli see nii hea tunne teda seal asjalikuks muutumas näha. Mingi selline täiesti hull lootus, et võib-olla polegi asjad kõige halvemini...
۞
Ma saatsin ta koju. Mitte päris koduni, sest selle peale oleks ju igaüks tulnud, et seda võidi silmas pidada.
Oli juba hilja, üle kesköö, ja mu vaene pea huugas kõigest sellest, mida sinna viimased paar tundi oli proovitud jõumeetodil toppida. Ehh, tavaliselt õpitakse arvutit kasutama mitmenädalastel kursustel.
Olime leppinud kokku mõned signaalid, kuidas ta saab mulle märku anda, et kodus on kõik korras. Olime otsustanud, et kohtume järgmisel õhtul poole maa peal ja siis teeb ta suure ringi, et ma saaksin kontrollida, ega tal jälitajaid ei ole, ja seejärel läheme jalakäijate tunnelisse, kus saan vaadata, ega talle mingit uut lutikat pole tekkinud.
Nurgal, millest alates ta pidi üksi edasi minema, pani ta käed mu kaela ümber. Kuidagi nii loomuliku liigutusega. Ma olin end teda suudeldes alati nii kohmakana tundnud ja selles osas polnud kogu möödunud aeg midagi muutnud. Ometi oli kuidagi väga hea ja turvaline tunne seal seista ja tema ümbert kinni hoida.
Lõpuks tõmbusime teineteisest eemale, ta libistas naeratades kergelt sõrmed üle mu näo, justkui üritades seda ka pimedate stiilis meelde jätta, pöördus siis ja läks.
Ma läksin ringiga kõrvaltänava otsa ja lugesin ta maja aknad üle, et tema omasid leida. Valgus süttis ühes neist.
Aga seda signaali, et seal on kõik korras, ei tulnud ega tulnud.
Ootasin oma veerand tundi.
Imeõhuke õnnevirvendus, mis õhtu jooksul kusagilt paremast, paradiisimoodi paigast siia oli imbunud, auras ära nagu kastepiisk keskpäevakuumal katusel. Kontrollisin granaate ja muud varustust, tõmbasin relvaluku natuke tagasi, et veenduda, et padrun on rauas, ja asusin teiselt poolt võimalikult märkamatult Kersti majale lähenema.
