Silmitsesin mingi eramaja aia nurgast toda kolmekorruselist, üsna uut, nelja paraadnaga maja, mille ühe keskmise paraadna teisel korrusel oli Kerstil kahetoaline korter. Lootsin ikka veel, et kõigis kolmes aknas süttib valgus ja kardinad lükatakse nii, et väljast vaadates on parem aknapool kaetud ja vasak avatud. Aga valgus põles vaid ühe – keskmise, mis pidi olema elutuba – kardinate taga. Ja see oli pealegi nii nõrk, et võis olla isegi pigem esikuvalgus, mis avatud uksest sinna kumas.
Olime kokku leppinud kolm signaali. Üks tähendas, et kõik on korras ja jätkame nii, nagu kokku leppisime – et saame järgmisel päeval kokku. Teine tähendas, et ta on pantvangis ja teda sunnitakse saatma signaali, et kõik on korras. Kolmas tähendas, et ta vajab viivitamatut abi. Ja loogiliselt võttes oli signaaliks ka signaali puudumine – ta ei saa signaali saata. Kersti oli pannud ette veel ka signaali, et ma iga hinna eest eemale hoiaksin. Kuid ma ei näinud selle järele vajadust – ma poleks seda ju niikuinii teinud. Hetke järele mõelnud, ta nõustus minuga, imeväike muie suunurgas.
Olgu, aga siit algasid raskused. Ajad olid muutunud, paraadnate välisuksed olid lukus, ja sealjuures niimoodi, et lihtsalt mingi kruvikeerajaga neid lahti ei saanud. Kas ma suudaksin kuidagi teisele korrusele, ta köögi ees olevale rõdule ronida? Hm, 40 aastat tagasi muidugi oleksin suutnud... Ei, teeme nii, et kui korteris juhtub keegi passima, ei anna talle elu etendust, kuidas üks hädine vanamees üritab end üle rõdurinnatise venitada...
Siis ikkagi uks. Uurisin hoolega tänavat. Ühes servas too maja ja mõlemal pool, tänavaristidest edasi põhimõtteliselt samasugused. Teises servas vanemad eramajad. Teadsin Kersti kirjeldusest, et paraadnad avanesid mõlemale poole maja, esimesel korrusel oli ühel korteril üks tuba puudu.
Aeg oli juba üle südaöö ja tänavad olid inimtühjad. Kogu selle aja jooksul oli ainult kaugemal vilksatanud mõni üksik liikuv inimkogu. Enamik aknaid olid pimedad. Üheski autos tänaval ei paistnud kedagi olevat, kuid see ei tähendanud palju ja pealegi ma ei näinud nii mõnessegi suuremasse sisse. Minu jaoks olid need, muide, kas mikrobussid või Muhvi autod, aga Kersti oli parandanud, et tuleb öelda kaubikud ja mahtuniversaalid... Ja kutsikad ja pirukad tuleb ka ära unustada, neist sõnadest ei saa enam keegi aru... Ja iga sõiduki armatuurlaual või päikesesirmi või peegli juures võib olla sigaretipakisuurune seade, mis kõike salvestab... hull maailm!
Miski polnud viimase pooltunni jooksul muutunud; tegin igaks juhuks majale tiiru peale, kuid teisel pool oli vaid mänguväljak, mida piiras madal, allameetrine, rohkem sümboolne võrkaed. Jah, sellesse tehtud, arvatavasti mingite koristus- või remondimasinate jaoks mõeldud värav oli üsna ilmselt lihtsalt hingedelt maha tõstetud. Ent kedagi ei paistnud, katusele või üles teisele korrusele sealt lihtsamalt ei saanud ja lõpuks olid Kersti korteri aknad teisele poole.
Miski sundis mind seal väravaava juures maapinna ligi kummarduma. Rattajäljed. Keegi oli seal hiljuti sõitnud. Miski hakkas peas toksima... Jah. Olin tähele pannud, et väljas tänaval, otse Kersti paraadna ees on ühe piraka, tumeda, akendeta... kaubiku juures porijäljed. Läksin maja ette tagasi.
Mõelda polnud seal palju ja venitamisest miski paremaks minna ei saanud – kui seal oli kaameraid või muid automaatseid detektoreid, siis need ei väsinud ja minu võimalused neid märgata olid jätkuvalt nigelapoolsed. Spurtisin – noh, muidugi oma vanuse standardite kohaselt – sõiduki suunas ja vähemalt ei hakanud miski röökima ega suundunud mulle prožektori valgusvihk, kui selle juurde jõudes peatusin, et paar sekundit hinge tagasi tõmmata.
Mida kuradit! Relv oli mul niigi pihus ja kaitseriiv vabastatud. Haarasin tagaukse käepidemest ja kui tundsin, et see hakkab avanema, vajutasin relva külge kinnitatud taskulambi lülitile.
Auto sisemus vastas kõige halvematele ootustele, see oli täpselt nagu spioonifilmist. Minu jaoks veel ulmelisest spioonifilmist, sest suurem osa bussi sisemusest olid ekraanid ja seal, klaviatuuride taga, istus kaks ülestõstetud kätega inimest, kes mulle valguse pärast silmi pilgutades otsa vaatasid.
„Ära tulista, me oleme sõbrad,” sisistas üks neist. „Kustuta lamp ära ja tule sisse. Ja pane uks kinni. Ja palun, kähku! Kähku! Palun! Kohe!”
Olgu... Miks mitte. Nägin ühe pilguga, et küllap nad olid mind lähenemas näinud ja ma hoidsin neid endiselt kirbul. Astusin bussi, tõmbasin ukse selja taga kinni ja kustutasin lambi. „Mul on granaate ka,” poetasin igaks juhuks.
„Kui meeldiv,” sõnas see, kes oli rääkinud. Sain alles seal sees aru, et tegu on umbes neljakümnese naisega. Sellise... keskmisest paremas vormis, aga igas mõttes tavalisega. Teine oli temast vast kümmekond aastat noorem mees, nii tüüpiline arvutinohik, kui olla saab; selliste prillidega, mida kalamehed saaksid edukalt kasutada võrgutähistena. Aga ega ma neist palju ei näinud, neil olid mõlemal seljas mingit kaitseülikonda meenutavad tumedad kombinesoonid.
Naise hääles oli parasjagu irooniat. „Aga pane splint tagasi, juhuks kui aevastus peale tuleb. Kas sa lubad meil nüüd tööd jätkata? Me peame kontrollima, et see viimane pool minutit, mil me siin sinuga jändasime, kelleski ebatervet huvi ei tekitanud.”
Nad langetasid aeglaselt käed ja hakkasid alguses nagu aegluubis, küsivalt minu poole vaadates, uuesti tegema seda, mida nad seal arvatavasti enne ka olid nõidunud.
„Tere, sõbrad. Kes te olete ja mida te siin teete?”
Naine heitis mulle silmanurgast pilgu. Näis, et mu sõnad või olek või kõik kokku näisid teda natuke rahustavat. „Kaitsepolitsei. X-Files... Või teeb see asja segasemaks?”
Millegi pärast tekkis mul tahtmine talle oma relvapäraga kuklasse virutada. Muidugi ma ei teinud seda. „Segasemaks – ei. Mis on iksfails?”
„Sa ei tea?” Naine kibrutas kulme. „Mmm, me uurime jõudumööda kõike seletamatut. Nii et kolmkümmend kuus aastat tagasi surnud mees on... Olgu, võib-olla oleks õigem öelda klient, mitte sõber, aga pisut turundust ei tule ju kunagi kahjuks.”
„Kust te teadsite, et ma küsimata tuld ei ava?”
„Sinu ümber ei olnud surma kõik need neliteist aastat, mis sa 1970 kuni 84 siin eelmine kord elasid. Sa ei ole halb... olevus. Sa oled hirmunud ja segaduses. Ja peamiselt tahad sa teada, mis juhtus Kerstiga. Mõistlik risk. Seda tuleb meie töös ikka ette.”
Millegipärast hakkas ta mulle meeldima. „Mis Kerstiga juhtus?”
„Me ei tea. Seal on miski. Mingi häire. Mingi seltskond askeldas siin päeval. Tead sa neist ehk rohkem?”
Mu pea töötas nagu koorelahutaja. See tundus olema see koht, kus üritatakse kübehaaval kaubeldes teineteiselt inforaasukesi välja meelitada. „Nii et teie ei viinud teda päeval sinna... noh, mis selle koha nimi oligi?”
Ta heitis mulle viltuse pilgu ja nimetas aadressi, mis mulle midagi ei öelnud, ent kuna samal ajal ta näpud klaviatuuril ja – nüüd juba teadsin – hiirel liikusid ja ühele ekraanile tekkis satelliidifoto tollest angaarist ja prügimäest, kuhu ma muudkui seiklema sattusin, oli selge, et ta teab, millest juttu.
„Me jäime hiljaks. Me ei tea, kes need olid, ja kuni meie agent ette kandis ja me siin piisava jõu kokku ajasime, olid kõik, kaasa arvatud sina, jalga lasknud. Ei, need polnud meie.”
„Mis on teie ülesanne? Kas Kersti kui Eesti Vabariigi kodaniku kaitsmine ei mahu kuidagi selle alla?”
Naine vaatas mind pikemalt ja tema kaaslane näis tegevust katkestamata omaette silmi pööritavat.
„Eee...” naine otsis sõnu ja loobus siis. „Ära unda. Me kaitseme Eestit. Ka Kerstit – jõudumööda. Ja kui see sulle korda läheb, siis sa aitad meid mõista, mille eest. Alates sinust endast. Ja mida näiteks von Sträukengert tahab?”
„Kes?”
„Kust mina tean, mis nime ta sulle ütles. Arnold Smirsson?”
„Ja mida te mulle pakute?”
„Elu?”
„Elus olin ma kõik need kolmkümmend kuus aastat. Ürita uuesti.”
Paistis, et mu sõnad ei kutsunud esile mingit reaktsiooni. Kas võis olla, et nad ei teadnud, millega ma kõik selle aja olin tegelenud?
„Mida sa tahad?” küsis naine.
Mida ma tahtsin? Muidugi tahtsin oma elu tagasi. Kui tõesti ei saa, oleks asenduseks kõlvanud ka mingi talutava elu jätkumine sealt, kus ma parasjagu olin. Aga oli tal üldse voli selliseid otsuseid teha? Ilmselt mingi Kaitsepolitsei tehnik... kui seegi osa infost juhtus õige olema.
See vestlus ei viinud kuhugi. Millegipärast hakkas mulle tunduma, et nad vaid viidavad abivägesid oodates aega. „Räägi parem, mis juhtus sellest hetkest, kui Kersti koju tuli.” Neetud, käis mul peast läbi, ma ei tea endiselt ta perekonnanimegi...
„Me ei tea.” Naine heitis mulle silmanurgast pilgu. „Kuule... me näeme oma aparaatidega ainult, et tekib anomaalia. Miski... Olgu, kõige lihtsamalt öeldes – mida me hallata ei suuda. Ja meil on keelatud läheneda, isegi kui meist kummalgi selline pöörane mõte pähe tuleks. Kaod on liiga suured.”
See ei viinud endiselt kuhugi. „Mida te üldse näete? On uksed kinni või lahti? On korteris keegi?”
„Uksed on kinni ja me ei näe korterisse. Päriselt. Kõik sagedusalad on segamini. Väljastpoolt sinna keegi sisenenud ei ole. Peale Kersti, ma mõtlen.”
Huvitav, milliseid võimalusi veel on? „Nii et te ei tea, on ta elus või surnud või mis seal üldse toimub?”
Naine vaatas mehe poole, nad vahetasid pilgu ja viimane viipas abitult monitoridele, kus keerles, tõmbles ja vonkles mingi hobuseunenägu.
Endiselt raiskasin ma vaid aega. „Ma lähen sisse.”
„Tead, mis seal olla võiks?” kergitas naine kulme.
„Ei.”
„Hm... ja kuidas sa mõtlesid sisse saada?”
Võtsin taskust granaadi ja näitasin seda talle.
Ta raputas pead ja pistis käe ühte kombinesoonitaskusse. Tõmbusin pingule, ent käsi tuli välja võtmega, mille ta mulle ulatas. „See ehk annab sulle pisut aega. Ja kuule, palun, kas sa võtaksid kaamera? Noh, ehk me näeme midagi. See ei sega sind ja me oleksime väga tänulikud.”
„Kaamera?” poetasin kõhklevalt.
Teisest taskust tuli välja selline umbes kahe sentimeetrine laiune venivast materjalist peapael, mille küljes oli umbes väiksema, selle kõige tihemini kasutatava ümarpatarei mõõdus toruke. Võtsin selle vastu ja proovisin pähe. See ei kaalunud peaaegu midagi ega seganud üldse. Naine sirutas aeglaselt käed – hoidsin teda ju endiselt sihikul – ja sättis peapaela. Siis vajutas ta midagi klaviatuuril ja ühele ekraanile tekkis bussi sisemuse kujutis minu vaatepunktist.
„Ma ei peaks sul minna laskma, ent ma ei näe erilisi võimalusi seda takistada. Seega õnn kaasa.”
۞
Jällegi polnud mul suuremat valikut, kuigi nad vaatasid mulle järele selliste nägudega, nagu jälgitaks miiniväljal ukerdavat eeslit – aidata teda ju niikuinii ei saa, nii et põnev, kaugele ta jõuab.
Astusin kiirel sammul koridoriukse juurde, avasin selle – võti toimis – ja tõusin trepist teisele korrusele, sellal kui uks vedru jõul uuesti kinni vajus. Koridori valgus süttis, kui ma korruselt korrusele rühkisin, ju seal olid liikumisandurid. Lage oli see ka, nii et viivitada polnud mõtet. Pistsin võtme Kersti korteri lukuauku, keerasin, ja kui uks avanema hakkas, tegin sama asja, mis enne auto juures, lükkasin selle pärani, samal hetkel lambilülitit vajutades ja ise, niipalju kui võimalik, piida taha hoidudes.
Esik oli tühi. Mingit korratust, veel vähem verd või midagi niisugust silma ei hakanud. Lihtsalt tühi koridor, riidenagi, pink-jalatsikapp, peegel, seinakapiuksed ja uksed teistesse ruumidesse.
Nojah. Vaatasin seda asja oma minuti, siis libistasin end uksest sisse ja tõmbasin selle enda järel kinni. Kaitsepolitseinikel – kui nad seda ikka olid – oli niikuinii neid võtmeid veel ja võti võis olla ka Kersti tütardel, kuid nende juhusliku sinnasattumise tõenäosus keset ööd oli õnneks muljetavaldavalt väike. Kõigi teiste puhul võis ukse mahalõhkumine mulle sekundi aega anda ja see hoidis päris hästi eemal uudishimulikke naabreid – noh, juhuks, kui korteris suuremaks madinaks või laskmiseks läheb.
Järgnev viis minutit võttis mu väga võhmale. Noh, teate ise, kõik see nurga tagant nurga taha hüplemine ja sekundimurdosaks ümber nurga piilumine. Palju seda teha vaja ei olnud, eks ole, aga kui seda korralikult teha – see tähendab, hääletult liikuda ja tõesti piiluda nii kiiresti, et sind maha lasta ei jõutaks –, võtab see aega. Eriti, kui igal kiiremal liigutusel annab su keha teada, et sa oled 68 aastat vana ja juba kuusteist tundi jalul ja suure osa sellest ajast füüsiliselt aktiivne olnud...
Korter oli tühi. Kerstit ei olnud.
Ent esikutule oli ju keegi süüdanud. Olid nood seal õues autos Kersti kinni pidanud ja siis esikutule põlema pannud, et mind kohale meelitada? Et jätta mulle mulje, et naine ikka korterisse jõudis... Või tegi seda keegi teine ja nad ei teadnud... Ei, loogika selle taga läks väga otsituks.
۞
Ma istusin korraks elutoa diivanile ja jõllitasin tühjal pilgul vastasseina. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Täpsemalt, ette rutates, ma ei teadnud siis, miks mind oli kogu aeg häirinud elutoavaip. See lihtsalt ei meeldinud mulle ja see oli midagi rohkemat kui eestlase instinkt mitte välisjalanõudega vaibale ronida, mis mind sellest eemal hoidis.
Siis jõudis mulle pärale, et vaibamuster, mingi sürrealistlik puna-mustakirju segadik, sekka natuke kollakasvalget ja näpuotsaga taevasinist, virvendab.
Ja siis, et ma silmitsen keset vaipa seisvat gorillat.
„Ärajooksnud nukk, sa ju ei ole sina ise?” küsis olevus.
„See kõnetus on midagi uut,” ei osanud ma midagi targemat kosta. Pea tahtis jälle lõhkeda, kuid vähemalt tõstsin käe koos relvaga.
Elukas tihenes. Enne oli see läbi paistnud. „Siis peaks see lihtne olema,” pomises ta rohkem iseendale, samal ajal sammu ettepoole astudes ja hirmus juraka hellebardiga mu kaela suunas äsades.
Kummardasin ja vajutasin päästikule. Mõlemat kuidagi liiga kiiresti; see tähendab, et mul jõudis imeväikse sekundimurdosaga peast läbi käia, et näe, kuidas inimvõimed avarduvad, kui tõeline häda käes...
Elukas paistis tõeliselt üllatunud olevat, kui kuulid teda tabasid. Ta seisatas hetke mõtlema, kui kirvetera vaipa lajatas ja oleks olnud õige hetk mulle kas jalaga virutada või teiseks löögiks hoogu võtta. Mina mõttesse ei jäänud, sihtisin teda pähe ja tühjendasin magasini.
Ja siis...
Nojah, kuidas seda öelda...
Ma lähenesin talle ja kummardusin teda uurima. Muidugi olin magasini vahetanud ja relva uuesti laskevalmis seadnud. Muidugi käis mul peast läbi, et nii ei tohi teha. Ja midagi kusagil teadvuse alumistes suletud kongides rabeles, tahtes mulle midagi olulist öelda selle eluka tekkimise viisi kohta seal keset vaipa.
Aga mingis teises teadvusenurgas ma teadsin, et Kersti on kusagil seal, nii et teisel tasemel oli see elementaarne vaprus armastatud naise päästmiseks.
Seega mingis mõttes ma ootasin seda, kui elutuba mu ümber virvendama hakkas ja korraga olin ma koos selle elukaga mingis hoopis teises kohas.
