Me ei läinud sel päeval kaugele. Jah, me läksime jala. Kilomeetrit viisteist. Ja mis seal häbeneda, viimased paar kilomeetrit ta tassis mind seljas – mu suurema osa elust treenimata jalad lihtsalt ei kandnud mind.
Või viimased viis kilomeetrit. Või tegelikult hakkasin järjest pikemaid peatusi tegema juba vast kolmandal kilomeetril – jalad lõid tuld ja lihased kiskusid krampi, nagu oleksin käimise asemel üritanud kõrghoone trepist üles joosta. Ilmselt kaalus mu valvur – no aga seda ta ju igas mõttes oli – ka metsa paigale jäämist, kuid kuivõrd ta väga ilmselt teadis, kuhu välja tahab jõuda, ja suutis mind kanda, jõudsime ööpimeduses kohale.
See oli väike majake, mis tundus hüljatud. Ta sättis mind mingile lavatsile pikali ja asus tuld tegema.
Umbes kahekümne minuti pärast oli meil natuke sooja sööki ja lootust kohe ka kuuma teed saada. Ja lugu ei lähe sellest paremaks, kui ma üle lause kordan, et ma polnud kunagi näinud ei sellist tikutoosi ega nõusid ega kuivtoidupakke ega...
„Mis maja see õieti on?” küsisin, kui olin tagasi lükanud ta abipakkumise – viisaka žesti – ja end laua äärde vedanud.
„RMK puhkemaja.” Ta kaalus seda hetke. „RMK on Riigimetsa Majandamise Keskus. Nagu nimigi ütleb, hoolitseb see Eesti riigimetsa eest. Selle hoolitsemise alla käib ka midagi, mida minu teada nimetatakse igameheõiguseks. Ehk riik on andnud RMK-le ülesande ka metsi korras hoida ja võimaldada siin puhkamist. Neil on üle Eesti... ma tõesti ei tea – paarkümmend erinevat sellist puhkeonni. Igaüks võib tulla. Mõnedel on vaja internetis eelregistreerida... Sa ei tea, mis internet on?”
Surusin ohke alla ja noogutasin.
„Ülemaailmne andmesidevõrk. Hm...” Ta otsis sõnu. „Ütleme, asutustel ja eraisikutel on kodulehed, kuhu nad ise infot üles panevad. Sa saad üle interneti kas arvutist või moblast ligi RMK kodulehele ja kui seal vajutad õiget nuppu ekraanil, jõuad kohta, kus saad end registreerida.”
„Ja see internet on kõigil?”
„Noh, selle eest tuleb maksta. Kuutasu enamasti. Paarist eurost paarikümneni... Mmm, euro on Euroopa Liidu raha, kuhu kuulub ka Eesti, ja keskmine kuupalk on seal... noh, pooleteise tuhande euro ümber.” Ta peatus, mõtles hetke ja jätkas siis: „Või vist on väiksem. Hea palk on seal kolme tuhande ümber, pensionid on vist viiesaja ligi ja miinimumpalk on kah vist midagi seitsmesajaga... ma ei tea täpselt. Liiter piima maksab pool eurot, viiskümmend senti, päts leiba... tead, ma ei tea. Bensiiniliiter on pooleteise euro ümber, süüa saab odavamas kohas paari euroga, kallimas restoranis võidakse sulle kahe kunstipärase porgandi eest ka kolmkümmend välja esineda... aga keskmine korralik praad on kümne ligi. Korraliku korteri üür on poole tuhande ringis kuus, korralik auto maksab paarkümmend tuhat, kasutatud sõidukorras võib kahega kätte saada... Ja nii edasi.”
Ma olin talle siiralt tänulik – see oli rohkem infot, kui ma seni kõigi käest kokku olin saanud.
„Ja siit ei osata meid otsida?” Vaatasin ringi. „Kauaks me siia jääme?”
„Ma tahaksin homme edasi minna. Kui su jalad kannavad. Maksimaalselt kaheks, hädaga kolmeks ööks. Vaata, siia võib tulla teisigi ja ka RMK inimesed hoiavad neil kohtadel natuke silma peal.”
„Mida sa üldse kavatsed? Milline on taktika? Ilmselt võtad sa Arnold Smirssoniga ühendust – kuidas sa seda teed ja millal?”
Ta oli paksu pruunika mögina kaheks jaganud ja viipas lusikaga minu portsu poole, et ma sööma hakkaksin. Proovisin. See osutus mingiks – mulle tundus – väga hea maitsega... supipõhjaks. Mingiks natuke seljankat meenutavaks liharikkaks supiks, kuhu on pandud vett kordades liiga vähe selleks, et seda saaks supiks nimetada.
Võimalik, et ma polnud tõesti ligi nelikümmend aastat midagi nii head söönud...
Sel ajal hakkas ta oma suutäite vahel rääkima. „Mul on korraldus puhuks, kui kõik kuradile lendab, sind iga hinna eest kaitsta ja improviseerida. Just nii me bossiga – jah, Arnold Smirsson on mu boss – kokku leppisime. Mitte kusagil ei ole kirjas, mida ma täpsemalt tegema pean, ja isegi tema ei tea detaile. Ta andis mulle käsu selleks valmistuda, kuid põhimõtteliselt ei ole ta kunagi küsinud, kuidas ma seda tegin ja mida kavatsen.
Jah, ma võtan temaga ühendust. Ma katsun sulle homme igaks juhuks koodi selgeks õpetada. Aga see on raske, sest ma pean sind ühtlasi õpetama elementaarsel tasemel internetti kasutama. On üks sait UkraineDate punkt com. Seal võid tegelikult paljude riikide naistega tuttavaks saada ja... noh, pikk jutt, aga see on ka petukontosid täis. Arnold... või tema inimesed haldavad üht ja tolle daami andmetesse on peidetud sõnum mulle. Galina Porjadikova.
Ma kavatsen homme meid siit kuidagi Tallinna saada ja mul on üks tuba, kus saame olla. Kas sa vene keelt räägid?”
Noogutasin. Ta jätkas: „Oleme valgevene ehitustöölised. Mida vähem sa räägid, muidugi, seda parem. Toitu ostan sularaha eest ja väljas käime üldse nii vähe kui võimalik. Vaata... parem oleks, kui ainult mina poes käin, aga sa ei saa kogu aeg paigal istuda. Sa pead natuke ringi liikuma ja hea oleks harjutusi teha. Et sa järgmine kord ise kõnniksid.” Ta pidas ligi minuti vahet. „Ma ei tea, kaua see aega võib võtta.”
„Ja sul ei ole mingeid erikorraldusi selleks puhuks, kui mul paha hakkab ja ma surema hakkan või kui ma kuidagi halvasti käitun? Näiteks märatsema hakkan?”
Ta lõpetas oma supi ja lükkas laua keskele kuivikud ja mingid pakikesed, milles oli midagi, millele ma nime anda ei osanud. Ta võttis ühe kuiviku ja määris ühe pakikese sisu sellele laiali. Otsustasin ka seda proovida, aga enne tahtsin ma teed.
Ta hakkas taas suutäite vahel rääkima siis, kui juba arvasin, et vastust ei tulegi. „Mul ei ole korraldust sind tappa. Loogika on siin selge – kuni sa elus oled, jääb lootus sind kätte saada. Olgu kohaliku politsei või kaitsepolitsei või su endiste vangistajate või ükskõik kelle käest. Ma loodan, et sa tahad elada ja seetõttu käitud mõistlikult. Vaata, ma pean sind võimaluste piires varjus hoidma ja ootama korraldusi. Ärme lähme sinna, mida ma ette võtan, kui sa ebaadekvaatseks muutud. Ja ära palun hakka surema. Mul ei ole vähimatki meditsiinivarustust ega oskusigi seda kasutada. Ma olen õppinud esmaabi, kuid... ma ei tea, mis sinu puhul teha. Kui sa päriselt surema hakkad, kutsun ma kiirabi ja lasen su haiglasse viia. Samal põhimõttel, et kuni sa elus oled, on lootust sind kätte saada.”
Mõtisklesin ta sõnade üle. Ma ei olnud küll varem kuulnud väljendit „ärme lähme sinna”, kuid selle mõte oli selge; oh, ma ei saanud veel nii paljudest asjadest aru, alates sellest, mis võiks olla „punkt komm”? Mida tähendas „toitu ostan sularaha eest”? Milliseid võimalusi veel oli? Mingid tšekid? Või... või olid tõesti kõigil krediitkaardid? See, et on olemas mingi elektrooniline teadetetahvel, kust võib teinekord ka pärisnaisi leida, aga tõenäolisemalt petiste otsa sattuda, oli veel kõige lihtsam alla neelata.
„Kuule,” tegin uuesti suu lahti. „Miks nimetas Arnold sind Maksiks ja arsti Gunnariks, kui te mõlemad olete mulle öelnud hoopis teised nimed?”
Ta heitis mulle pilgu ja peaaegu pööritas silmi. „Nendes dokumentides, mida ma praegu kasutan, olen ma Valdur Kasela. Ma ei tea, mis oli arsti pärisnimi. See võis Gunnar olla, kuigi ka mulle tutvustati teda Sveg Kautalaise nime all. Arnoldi juures olin kirjas kui Maksim Pir. Mis muidugi ei ole mu õige nimi. Ma ei tea, kas Arnold Smirsson on ta õige nimi. Selle nime all kuulub talle hulk firmasid Baltikumis ja Skandinaavias, aga ta tuli justkui tühjusest. Rohkem ma ei tea ja tööandja järel pole ka viisakas väga põhjalikult nuhkida.”
„Nii et sa ei räägi mulle, kes sa päriselt oled?”
Nüüd ta muigas ja pööritas juba varjamatult, isegi natuke demonstratiivselt silmi. „Ma sündisin sel aastal, kui sa kaduma läksid. Ma läksin kooli aastal, kui Eesti sai vabaks. Ma olen käinud missioonidel... NATO missioonidel, ehk sõdimas, õige mitmes maailma paigas. Minu õige nime all jookseb mulle siiani päris hea tasu, ent mingil hetkel tahtsin... ütleme, ühest küljest rahulikumat, teisest põnevamat tööd. Ja nüüd olen sinuga siin.”
Nüüd oli minu kord pikalt vaikida.
Ma olin kolmkümmend kuus aastat vedelenud mürgitatuna vangis kusagil Vene eriteenistuste käes. Ma olin kaotanud suurema osa oma mälestustest, sest selgelt suutsin meenutada vaid elu alates ülikooli astumisest kuni nende neetud kordusõppusteni; ma ei mäletanud plahvatust. Minuga oli tehtud kurat teab mida ja küllap oli see mingi sügav inimlik kaitsemehhanism, et ma vahepealset ei mäletanud – sest mida muud oleksin ma saanud teha kui hulluks minna?
Ma istusin – pigem lamasin – seal – kusagil Tallinna lähedal metsaonnis – ja vaatasin koldes puitu nilpsavaid tulekeeli ja tihemini kui kord minutis läks mõte oma kaotatud elule ja mul oli tegemist, et mitte karjuma hakata. Ma olin vana ja jõuetu mees, inimvare. Minu elu oli mult võetud. Röövitud. Minuga oli tehtud midagi kujuteldamatult õudset. Ja ma ei teadnud, mis mind ees ootab.
Jah, näis, et keegi on mu oma eesmärkidel röövinud ja võis ju olla, et tema juures on parem kui kõik need vahepealsed aastad, kuid hei – ta röövis mu eelmistelt röövlitelt mingil omal eesmärgil; ta ju ei varjanudki seda. Ja ma sõltusin täielikult teistest, antud hetkel tollest Valdurist; olgu ta siis Valdur, sest muud nime mul talle ei olnud.
Kolmkümmend kuus aastat... Ma olin kuuskümmend kaheksa...
„Kuule, Valdur, mis kuupäev õieti on? Ja mis kell õieti on?”
Ta neelatas. Paistis, et ta küll teadis, kuid vist mingil inimlikul tasemel... justkui ei suutnud uskuda mu lugu. „Kaheksas september. 2020. Kell saab kohe üheksa. Oota. Kohe algavad uudised.”
Ta võttis seljakotist mingi lameda plastikasja, keeras sellel lahti nagu raamatukaane ja selle all tuli välja klaviatuur. Ta vajutas sellel nuppu ja kaane sisekülg ärkas ellu, sellele tekkis pilt. Ta askeldas midagi oma mobiiliga, siis tolle kastiga, mis ilmselt oli arvuti, ja siis veel mobiiliga ja siis arvutiga ja siis tuli ekraanile telekapilt, millel kiri „Aktuaalne kaamera”, ja siis algaski see saade.
Ma... ehh, ma ei taha seda tegelikult meenutada. Istusin ja vaatasin seda, lõualuud krampis. See oli elu. Ma ei saanud pooltest asjadest aru. Ma ei kuulnud ühtki tuttavat nime (kui mõni kohanimi välja arvata, muidugi) ja nii veider oli nii mõnegi asja puhul mõelda, et kas inimestel ei ole midagi teha, et see nüüd probleemiks on muutunud. Ma nägin ja kuulsin, et see uus maailm ei ole sugugi pilvitu. Kuid seda enam näis see... päris.
Ma suutsin end vaevu valitseda – see oli elu, mille ma olin kaotanud. Kas ma suudan kuidagi sinna uuesti sisse saada? On mul selleks üldse võimalust? On minust üldse asja – ma olin ju vana. Ma olin oma elu kaotanud.
Valdur käis väljas.
„Tualett on siin maja taga. Peldikupaber. Vett on vähe, kuid natuke end pesta saab. Taskulamp käib siit nupust. Hambahari sulle. Ühekordsed rätikud. Aga neid meil rohkem ei ole, kasuta kokkuhoidlikult.”
Ajasin omad asjad ära ja kui tagasi tulin, ulatas ta mulle vaikides lapiku plekkpudeli. Seal oli midagi suhteliselt magusat ja kanget, vähemalt 40-kraadist.
Arvata võib, et paar lonksu, ehk vähem kui pool klaasi kustutasid mu täielikult ära.
Aga seal, sel hetkel, oli see ilmselt parim, mis juhtuda võis.
