Ma olin keset metsa väikesel lagendikul ja oli öö. See tähendab, sellega, et oli öö, oli kõik korras. Metsa ja lagendiku ja millegi muuga ei olnud.
Või olgu, taevas oli ka enam-vähem tavaline varasügisene taevas ja temperatuurgi sellele vastav, ehk kõhutunde järgi 5 ja 10 kraadi vahel; hingata sai normaalselt. Kuud ei olnud ja seega oli väga pime.
Mingil määral ma ikkagi nägin mingit osa lamandunud või mahatallatud rohu ja üksikute põõsatuttidega lagendikust, sest maas hõõgusid risti-rästi mõned umbes vaksalaiused sirgjooned ja lamedad kaared. Nende valguses võis eristada siin-seal seisvaid kivisambaid ja terveid rahne ja kõike seda ümbritsevat sopilist metsamüüri; kaugemale ei näinud tõesti midagi.
Ja mul kulus pisut aega adumiseks, et need valgusjooned moodustavad hiiglasliku pentagrammi.
Ehh. Tõsiselt?
Paarist selgitusest ei ole pääsu, kuigi ma juba osaliselt kordan ennast. See kõik läks palju kiiremini, kui siin seda seletades, kuid just seal, seda metsalagendikku uurides – ühele põlvele laskunult, laskevalmis relv käes, tundmatu ja võimatu olevuse laip kõrval – asetusid mõne sekundi jooksul mõned olulised asjad mu peas paika.
Jah, mu pea ähvardas jälle lõhkeda. Ühelt poolt olin kindel, et ma tean midagi selle kohta, mis minuga juhtus, teine teadvusenurgake rabeles, ähvardas igavese needusega ja samal ajal üritas end kuhugi pimedasse või teki või liiva alla ära peita, ja kolmandasse hiilis viimastel nädalatel telekast nähtud pilt, kuidas üks tegelane üritas autoga sõita, valesti parkimise eest pandud rattalukk ümber ratta; arusaadavalt ei läinud see tal hästi.
Jah, ma olin kõiki neid mõtteid mõelnud kogu aja alates vast esimesest ööst Valduri salakorteris – sest enne seda olin ma ikkagi liiga segaduses ja ravimite järelmõju all, et mu peas toimuvat saaks mõtlemiseks nimetada; kuid nüüd asetus kõik nii-öelda fookusesse.
Ma ei olnud tavaline inimene. Jah, skaala ühes otsas oli juhuslik mutatsioon, mis peamiselt avaldus kiires paranemises ja küllap aitas põhimõtteliselt sama asi mul vahepealse vangistuse üldse üle elada.
Ma olen alati teadnud, et mu haavad paranevad kiiresti ja et kui ma ka haigeks, näiteks grippi jään, siis mõneks tunniks. Ma juba mainisin ka seda, et ei mäletanud midagi oma lapsepõlvest. Kui ma olin päriselt lastekodus kasvanud, siis kas oli võimalik, et keegi seda ei märganud? Keegi hea inimene varjas mind? Olgu, teoreetiliselt on võimalik, et olin ise või tolle hea inimese abil konstrueerinud endale uue elu; kuivõrd ma midagi ei teadnud, oli viljatu spekuleerida sellise käigu loogika üle ja lõpuks pidas see siiski vastu 14 aastat.
Aga sellele rääkis vastu kõik, mis oli juhtuma hakanud sellest hetkest, kui ärkasin Arnold Smirssoni – või von Sträukengerti – keldris. Eriti mis puutub mu kahejalgse kotka moodi sõpra, kelle võimete hulka kuulus vaikselt hajuda. Ja muidugi see gorilla, kes osutus mittekuulikindlaks vaatamata sellele, et ta paistis oskavat maailmadevahelisi portaale teha.
Vene eriteenistused lihtsalt ei hoolinud ühe inimese elust – kes vähegi bolševismi ajaloo reaalsetele faktidele ligi on pääsenud, teab, milliste kahejalgsete sitakottide bande see alati on olnud. Oli siis minu uurimisest kasu või ei olnud, ei vaevunud keegi ka grammigi vaeva nägema, et minuga vähegi inimvääriliselt ümber käia. Isegi eutanaasia oleks ju olnud parem eluaegsest piinamisest – vaevalt seal ühel hetkel enam rohkem uurida oli, kui sadistlik morbiidne huvi, et mida ta siis ikkagi suudab... Ma ei kahelnud, et need vene värdjad võisid nii mõelda, nende empaatia, eetika ja üldse kõik inimlik olid absoluutses nullis. Olematud. Lihtsalt puudusid.
Ent selle viimase lõiguga ma ei ela end vaid välja. Arvesse tuleb võtta võimalust, et neil võis olla põhjendatud hirm minu või millegi ees, mida nad arvasid mind esindavat.
Kersti leidmine oli mu rööpast välja löönud. Ma olin tegutsenud nagu naiivne tobuke. Nagu homset ei olekski, sest kohe ulatavad jumalad mulle käe ja lõpetavad selle jama ära ja kõik on hästi...
Ja võib-olla kõige selle tõttu tundsin seal lagendikul – mingi arusaamatu haldjaukse kaudu teise maailma sattununa, kiiresti automaaditoru igas suunas pöörates – hirmu ja segaduse asemel teatud absurdset rahulolu. Ma ei olnud tavaline inimene. Minuga olid seotud mingid saladused, midagi palju rohkemat.
Ja peamine – ma pean teada saama, kes ma olen.
Muidu on kõik muu mõttetu.
Muidu ei suuda ma kaitsta Kerstit ega järele mõeldes ennastki. Muidu olen ma mingite jõudude abitu mängukann.
۞
Kust elukas oli tulnud? Oli tal siin kaaslasi-abilisi?
Kõik püsis liikumatu ja ma sööstsin ühe kivisamba poole, igal kolmandal-neljandal sammul kergelt suunda muutes. Jõudsin intsidentideta kohale ja tõmbasin seljaga samba vastu toetudes hinge tagasi.
Uurisin uuesti ümbrust, vaheldumisi ümber nurkade supsates. Endiselt ei liikunud miski ja ma proovisin järgmist rohmakalt tahutud kivikobakat kümmekond meetrit kaugemal. Ja siis järgmist.
Olin nüüd pentagrammist väljas; lisaks viiele peamisele joonele oli seal veel viisnurga tippe ühendav ring ja selle siseküljel mingeid susa-pusasid, ehk arvatavasti oli sinna midagi kirjutatud mulle tundmatus tähestikus. Muide, see häiris mind natuke – millegipärast olin seni mõistnud kõiki keeli, milles minu poole pöörduti (kuigi sellega käis kaasas tunne, nagu üritaks keegi suurte hammastega viili abil mu kolpa avada). Kas see ei toiminud kirjade puhul?
Uudishimu ei andnud rahu, viskusin maha mingite madalate kivide vahele ja uurisin helendavat ringi lähemalt. Murdsin ühe jämedama taimevarre ja puudutasin seda, mis nägi välja nagu kleepjas helendav löga. See oligi... kleepjas helendav löga, mis paistis olema rohule plödistatud millegi sellisega, millega teedele valgeid triipe joonistatakse – joone servad olid üsna teravad ja see pidi olema ülevaltpoolt pihustatud, sest suuremate lehtede all seda ei olnud.
Aga sellest teadmisest polnud mul mingit kasu. Kust oli elukas tulnud? Tegin ümber pentagrammi tiiru, seekord end vähem varjates ja pigem moepärast põigeldes. Ma ei leidnud mingeid jälgi.
Alles siis, jõudumööda veendunud, et kohe keegi mulle kallale ei karga ja põhjalikuma otsimiseta kuhugi tormata ma ka lihtsalt ei oska, hakkasin uurima, kas see portaal on ühe- või kahesuunaline. Läksin ja astusin elukast üle. Mu ümber keerles nagu vikerkaar, väga lühikese hetke tundsin, nagu raputataks mind teeaukudes ukerdavas bussis, ja siis olin tagasi Kersti korteris.
Ehh. Esimesel korral oli üleminek läinud palju sujuvamalt. Saan ma üldse tagasi sinna teise maailma? Avastasin, et on küll hea teada, et tagasi koju saab, ent... Kersti oli kusagil seal ja siinpool ootas mind vaid kaitsepolitsei ja kari... igasuguseid. Ma ei teadnud täpselt, keda, aga sealhulgas kindlasti ka neid, kes minuga väga halvasti ümber olid käinud.
Miski ütles mulle, et palju ma seal kahe maailma vahel edasi-tagasi käia ei saa. Kuidagi ma teadsin seda...
Võtsin kaameraga peapaela peast ära, avasin akna, viipasin kaitsepolitsei bussi suunas ja viskasin aparaadi majaesisele murule; see ei saanud väga õrn olla, nii et küllap see selle üle elab. Vaevalt selle patarei igavesti kestis ja kuigi see üsna tõenäoliselt vähemalt tollest teisest maailmast pilti saata ei saanud, eeldasin, et see salvestas, ja lootsin, et salvestus on kasutuskõlblik. Olgu neil põnev.
Seekord läks üleminek viletsamalt, mind lausa rebiti ja näis, et jään nagu tippu jõudnud võllkiigel korraks kuhugi ebamäärasusse rippuma. Aga see kõik võis ka kujutlus olla, sest, noh, ma kartsin seda – et ma enam sinna teise maailma ei saa.
Jah, ma ei osanud seal midagi peale hakata. Jah, liigagi ilmselgelt varitses seal tuhandeid ohte, millest mul aimugi ei olnud... Kuid, järele mõeldes – mis mu armsas kodumaailmas teistmoodi oli?
۞
Teisele poole kohale jõudes peaaegu koperdasin teise samasuguse gorilla otsa.
Me mõlemad olime väga üllatunud. Me mõlemad hüppasime kõrvale ja selle sekundimurdosa jooksul, mil üritasime end uuesti nii-öelda hallatavasse asendisse tagasi saada, veendusime, et kohe me teineteisele kallale ei karga.
Uurisime siis teineteist pikemalt. Too seal hüppevalmilt kükitav olevus oli väga sarnane tolle teisega, ent muidugi vaid niipalju, kui meile kõik neegrid või hiinlased ühesugused tunduvad. Ta oli sutsu kõhnem, ta paljastatud hambad tundusid olevat väiksemad ja kuidagi korrapärasemad ja lõpuks oli ta teistmoodi riides. Ah jaa, neil ulatusid lõualuud pisut ette ja kulmuluud olid väga massiivsed, nii et millegipärast meenutasid nad gorillasid, kuid seda vaid esimesel pilgul; ja muuhulgas olid nad karvutud, välja arvatud juuksed seal, kus need inimestel tavaliselt ikka kasvavad.
„Sa tapsid vardja,” ütles ta lõpuks.
„No anna andeks.” Aga mida sa sellise asja peale ikka öelda oskad? „Ta tahtis tappa mind. Mis mul üle jäi, kui see mulle ei sobinud?”
„Sa võid tappa ka minu, aga see ei muuda midagi. Me jälitame sind igavesti.”
Tore. Nüüd olen kaela peale saanud terve mõrvarahvide rassi, kellele on auküsimus mind salatiks hakkida.
„Noh, kindlasti te suudate siin erandi teha.”
„Me ei ole seni kunagi erandeid teinud.”
Ma olin plindris. Ent millegipärast ei suutnud ma toda suurustlevat ja samas ilmselt ellujäämisvõimalust otsivat pärdikut tõsiselt võtta. „Kõik, mis on kunagi alanud, ka lõppeb kord. Kui te liiga tüütuks muutute, tuleb teid lõpetada.”
Ta vajus rohkem maa ligi ega vastanud. Oo, huvitav. Ehk annab sellele midagi ehitada? „Miks ta mind ründas?”
„Ära mõnita, Mõtlev Vari. Sind ei tohiks olemas olla. Sinu tapmine on kangelase vääriline tegu. Mina tapan sinu. Ma saan hakkama. Kuidas sa ta tapsid?”
Oli ta tõesti nii naiivne? Või pidas ta mind nii lolliks? „Vali endale jõukohasemaid vastaseid. Me võime täna siin lahku minna ja kusagil mujal üritada, kui ma saan kätte oma kaaslase. Kui ma teda elusalt ja tervelt kätte ei saa, ei ole tänane päev su rahvale uhkusega meenutamise päev.”
„Ma ei saa sind aidata. Meie ei võta vange.”
Ja ta hüppas. Hüppasin ka – kõrvale. Vajutasin samal hetkel päästikule ja tulistasin lühikese valangu, nii kümmekond lasku, millest heal juhul kolm-neli tabasid. Ent sellest piisas sama efekti tekitamiseks, mis esimese elukaga – ta sattus segadusse. Tegin teist korda täpselt sama asja, sihtisin teda vähem kui kahe meetri pealt näkku ja tühjendasin terve magasini.
۞
Nüüd oli mul pentagrammi keskel kaks surnud gorillat. Kaalusin korra katsetamist, kas mul õnnestuks neid portaalist läbi Kersti korterisse suruda – et näiteks teada saada, kas värav veel toimib... no ja millegipärast mulle meeldis kujutluspilt, millise näoga nood kaks sealt bussist toda uuriksid. Ent elukad võisid kaaluda 150–200 kilogrammi, nii et küllap ma poleks jõudnud neid liigutadagi.
Gorillad või vardjad, nagu ta end ise nimetas, ei võta vange. Tähendas see, et Kersti on surnud? Ent kus ta siis on? Ja eluka sõnastus oli pealegi olnud meie-t rõhutav – tähendas see, et keegi teine oli Kersti röövinud?
Oli see soovmõtlemine? Ma ei teadnud, kuid mida muud kui loota ma sain?
Ja veel – taas andis mingi nüri noaga sadistlik tegelane mu kolba all endast märku ja ma teadsin, et midagi on valesti nende gorillade ja tolle maailmadevahelise tee ja üldse kõigega. Midagi olulist. Midagi, mida ma olin kunagi teadnud.
Ent hetkel see mind ei aidanud.
Kust olid elukad tulnud? Suutsid nad tekkida ja hajuda, nagu mu pterodaktüluse moodi sõber? Aga milleks neile siis see hiiglaslik pentagramm? Stopp, manitsesin ennast – siin võis olla samasugune vahe nagu üle oja kalpsamisel ja Soome minekul – ma ei teadnud, kus ma asusin kodumaailma suhtes ja kuhu läks „sõber” – kui suur oli see, mida tuli ületada.
Ja ma ei saanud endiselt vähimatki aru, mis toimub.
Aga vähemasti oli inspitsient otsustanud etenduse tempot pisut üles kruvida.
Kostis ulumist. See tuli kusagilt sealtsamast metsatukast ja ennäe, sealtpoolt ligines kiiresti mingi... nojah. Arvestage, et ma ei olnud 1984-nda aasta eelses Nõukogude Liidus elades Tähesõdade filme näinud, kuigi esimesed kolm neist olid siis juba olemas. Ent ma olin näinud pilte ja see sõiduk, mis umbes meetri kõrgusel maad puudutamata lähemale libises, assotsieerus minu jaoks millegagi neil nähtud piltidel.
Ma ei saanud aru, kas ulub sõiduk või teevad seda häält neli gorillat selle peal.
Ehh, tundus, et puudub vähimgi lootus lahendada seda olukorda stiilis „vabandage, siin juhtus väike arusaamatus”. Kas mul jätkub padruneid? Seni oli kulunud gorilla kohta magasin, aga ehk sai kokkuhoidlikumalt? Või peaksin nende hellebardi proovima?
Ei, muidugi ei hakanud ma isegi kätt sirutama, et tolle viimase oma kasvõi korraks tõsta üritada; tolle esimese oma... võis olla jäänud Kersti korterisse. See relv oli mulle võõras ja kardetavasti minu jaoks ka liiga raske – mul polnud sellest vähimatki kasu... Kui ainult petteks...
Aga ma ei jõudnud oma mõtetes kaugemale, sest korraga masin jõnksatas paigale ja kõik neli reisijat, kes ilmselt turvavöödest midagi ei teadnud või pidanud, jätkasid teekonda. Masin, muide, oleks nagu nähtamatu seina vastu põrganud täpselt pentagrammi välisringi kohal...
Miski vilgatas teises suunas. Pöördusin kiiresti vaatama, ise maha viskudes. Ma ei näinud muud, kui mingit ebamäärast helki. Kulus peaaegu sekund, enne kui sain aru, et see on valgusepeegeldus tosinates suurtes silmades.
Lülitasin lambi relval sisse. Nägin vaid kuut kuni kümmet hatuse halli karvaga, enam-vähem inimesesuurust kogu kõhuli viskumas.
„Ära tee, Hingelõimede Sõlmija,” kostis sealtpoolt hääl. „Me ei suuda neid hetkegi kauem kinni pidada. Ja nad on väga kurjad. Sul on kõige targem meiega tulla.” Ja pärast hetkelist pausi. „Kui sa tahad, et su lugu jätkub.”
Lülitasin lambi välja. Ja astusin kaks sammu sinnapoole. Nad vudisid minema; mind ootama ja kannatamatult viipama jäi ainult üks, kes minu arvates oli ka rääkinud. Lippasin siis talle järele.
„Lippama” on muidugi eufemism. Ma rühkisin edasi aeglaselt, kohmakalt ja hingeldades. Olevused jooksid kiiresti nagu koerad, nii et neil oli aega minu ümber meeleheitlikke tiire teda. Puudutada ja mind kuidagi aidata nad ei söandanud või järele mõeldes võis see üsna mõttetu olla.
Sörkisime minu arvates kaks-kolm kilomeetrit. Aeg-ajalt kostis kusagilt tagapoolt ulumist, kuid peatselt see lakkas. Olevused näisid ühel lagendikul kokku kogunevat, nad arutasid midagi omavahel ja seekord ma nende keelest aru ei saanud. Ent ma tabasin üksikuid sõnu. Murdsin just pead, kas tegu pole mingi militaarkoodiga, kui mu tähelepanu köitis, et nad astuvad ühte puutüvesse.
Kusagilt metsast tuli veel neli sellist kahejalgset karusnahkset hernetonti, nad vahetasid paar sõna tollega, keda olin hakanud juhiks pidama, ja kadusid uuesti metsa sealpool, kust olime tulnud. Jäime lagendikule kahekesi. Mu juht viipas puu suunas, astus kuhugi, mis esmapilgul nägi välja nagu tume õõs, ja kadus. Ohkasin ja astusin talle järele.
Ja leidsin end mitmesajameetrisest koopast, mille kallasid rohekaskollase helgiga üle umbes poolemeetrised klaaskuulid, mille valgus oli minu pimedusega harjunud silmadele pimestavalt hele.
