David tuli tasapisi teadvusele. Ta proovis end liigutada, kuid avastas, et käed ja jalad on kinni. Ta avas ettevaatlikult silmad ja leidis end lamamas rõdule avaneva eluruumi vaibal. Ta ubis end istuli ja vaatas ringi. Jah, ta käed ja jalad olid aheldatud mingite hõbedaste võrudega ning nad kõik olid seal – lisaks Johnile, Sarale ja Tellekile nood kaks neljast rühma, kellest üks oli jäänud väravat katma ja teine pärast neile tunneli lõikamist peauksega pusinud – kõik kaksteist.
„Ärkasid,” kostis hääl tema kõrvalt. „Kuidas tunne on?”
„John,” vaatas David kaaslase poole. „Kuidas pärast zappimist olla saab? Võdisen üleni. Ja... põis on järele andnud. Aga ma näen, et ma pole ainus... Väike lohutus.”
Temast natuke vanem kolonelipagunitega mees tema kõrval mühatas. „Hea, kui ainult põis. Neetud, kui valus ja ebameeldiv. Aga me oleme elus. Mulle meenub ainult üks juhus, kui kullsõdalase rüüd kandev isik kellegi ellu jättis. Miks mulle tundub paljuütlevana, et see oli sama olevus, kellelt saime vihje siinse baasi kohta?”
„Kus see baasiomanik ise on?”
„Tuulab seal meie asjades,” viskas kolonel ebamääraselt peaga.
David pööras end ettevaatlikult ja tõepoolest, suur – tavalisest inimesest ehk pisut suurem, kuid Tellekist väiksem – ebamääraselt virvendav kuju uuris laua juures nende varustust. Ta tegi seda tasapisi teadvusele tulevast seltskonnast välja tegemata veel oma kümme minutit, siis kõndis kuhugi tahapoole. Ta tuli uuesti tagasi veel umbes viis minutit hiljem ja suundus nüüd otse inimeste juurde.
„Kellelt te saite infot selle valduse kohta?”
Olevuse hääl oli hästi artikuleeritud ja David arvas ära tundvat Melkantria aktsendi. Tal käis peast läbi, et oma äraspidisel viisil oli tõsi, et praktiliselt kõigi kohatud võõrrassidega sai jutule – suurem osa kohatud nii inim- kui võõrtsivilisatsioonidest oskas või lausa kasutas esimese keelena erinevaid kõuli keele murdeid. Sarnanes see pisut vana-egiptuse keelele või täpsemalt vastupidi – vana-egiptuse keel oli tegelikult kah kõuli keele murre.
Keegi ei vastanud.
Kullsõdalane tõstis zapi. „Tahate proovida, kas olete juba taastunud või on teine lask surmav? Kes teist on juht?”
„Mina olen,” ütles John. „Meile räägiti, et siin on vana mahajäetud baas, kuhu aardekütid on sajandeid proovinud edutult sisse murda. Me ei teadnud, et see on kellegi oma.”
„Kes rääkis?”
„Meie luuraja kuulis pealt leitnantide vestlust.”
Kullsõdalane pööras zapi Telleki poole ja vajutas päästikule. Too karjatas, tõmbles paar hetke krambis ja vajus siis lõdvaks.
„Iga kord, kui sa valetad, tapan ühe su inimese. Alustame uuesti – kust te saite infot selle valduse kohta?”
John kiskus hetke oma käeraudu, kuid teha polnud midagi. „Meile rääkis seda üks Leiessa salakaubavedaja ja aardekütt. Ta ütles täpselt seda – et see on ammu hüljatud paik. Jah, ta rääkis, et teab, kuidas siia sisse saab.”
„Tema nimi?”
Kullsõdalane ootas sekundi ja pööras relva ühe sõduri poole.
„Kajja... misiganes,” andis John alla. „Tal on sada nime.”
Lasku ei järgnenud.
„On kaks võimalust,” ütles kullsõdalane. „Üks, ma müün teid kõiki orjadeks. Teie sümbolite järgi ma juba tean, et te olete nõndanimetatud Es’šii’uan, Terra uurimismeeskond. Ma tean tegelasi, kes teie eest hästi maksaksid. Kaks – te toote kõik mu asjad tagasi ja trahviks kaks puuda nuituuma. Kümme teist lähevad, kaks jäävad pantvangiks.” Ta osutas Davidile ja Sarale. „Teie olete juhiga samast meeskonnast. Teie jääte siia.” Ta pani zapi ära ja võttis järjest kõigil teistel käe- ja jalarauad ära. „Minge!”
John ajas end esimesena püsti ja kummardus Telleki kohale.
„Elus...” ütles ta siis pisut segaduses, kuid ilmse kergendusega.
„Ma kasutasin vähendatud laengut,” teatas kullsõdalane häirimatult. „Ma tean, et dahad elavad selle üle.”
„Me vajame identifikaatoreid, et oma maailma tagasi saada,” osutas John lauale, kus nende asjad vedelesid.
„Võtke üks. Ma lasen teid peauksest välja. Jälgige nooli põrandal.”
Inimesed lahkusid; Tellekit tuli kahelt poolt toetada. Kullsõdalane seisis sambana paigal veel umbes viis minutit. Siis kõndis ka tema minema.
„Oskad sa neid avada?” küsis Sara vaikselt, kui ta läinud oli.
David raputas pead. Küllap tal on siin ka kaamerad, tola. Ent vaidle sa USA sõjaväelasega... „Tundmatu konstruktsioon. Kui mul oleks mingi nõel või nuga... Ma proovin tõusta... neetud, jalad on ikka pehmed.”
Neil Saraga oli ilmselt sama mõte tulnud – kui nad jõuaksid lauani, kus vedelesid ka nende relvad... Tõsi, kullsõdalase vastu olid need üsna võimetud, kuid mingi eelise võis peidetud relv ikka anda, proovis David sõjaväelase moodi mõelda. Nad ei jõudnud eriti kaugele, enne tuli kullsõdalane tagasi. Sõnalausumata sasis ta kõigepealt Saral kraest ja tõstis ta ühte tugitooli, seejärel tegi seda juba põrandale tagasi laskunud Davidiga. Tal oli käes kaks sõlmilist metallketti ja ta seadis need esmalt ühele ja siis teisele kaelakeena kaela (niimoodi, et ära seda loomulikult ei saanud). Siis avas ta nende käe- ja jalarauad.
„Vaadake.” Ta viskas ühed neist raudadest maalaste asjadega laua suunas. Laua juures tabas neid kusagilt ülevaltpoolt ere välk ja lauale kukkusid ainult suitsevad metallitükid.
„Kas te teate, mis asjad need teil kaela ümber on?”
David ja Sara vahetasid pilgu. „Ma oletan, et mingi versioon kõuli orjaahelast?” ütles viimane. „Ilmselt see plahvatab, kui torkida. Või kui õige koodi saab.”
„Jah. Tundke end mugavalt. Tualettruum on seal,” osutas ta ühe seinaorva poole. „Seal on ka pesumasin. Kasutage seda. Ma ei taha, et te kogu ootamise aja siin haisete. Praegu ma lõhna ei tunne, kuid see valdus ei ole ära teeninud, et siin edaspidi ainult hingamisaparaadiga käia saaks.”
Ta pöördus ja kõndis minema.
David ja Sara vaatasid teineteisele otsa.
„Kas see oli sarkasm?” küsis mees.
Naine noogutas mõtlikult. „Ilmselt. See on midagi... igal juhul on see huvitav. Aga kõigepealt otsime selle pesumasina üles.”
Vannituba oli avar, oma 40-ruutmeetrine, ja samast marmorilaadsest rikkaliku mustriga kivist, mis muud eluruumidki, ainult et seal oli põhitooniks roheline. Sara uuris natuke kõulikeelseid kirju masinal ja ajas siis kõik oma riided maha.
„Sinu omad?” Ta toppis enda omad masinasse. David ajas kõigepealt püksid ja aluspüksid maha, uuris siis särgi alumist serva, kirtsutas nina, võttis samuti kõik riided ära ja toppis masinasse. Järgmiseks said nad vaevalt kümnesekundilise pusimise peale tööle duši avaras orvas, kuhu oleks peale nende veel vähemalt neli inimest lahedalt pesema mahtunud.
David ei saanud sinna midagi parata, et ta pilk ikka ja jälle Sarast üle libises. Too märkas seda ja muigas ühe suupoolega.
„Vabandust,” pomises David. „Ma ei tea, kuidas sa sõjaväelasena... Mina... me tunneme teineteist viisteist aastat, aga... Sa oled ju ideaalses vormis.”
Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi. Aga üldiselt eelistan ka mina oma isikliku elu tööst eraldi hoida. Kuigi nii mõneski situatsioonis...” Nüüd jättis tema lause lõpetamata.
Ma ei saa ju talle ilma teda solvamata selgitada, et mulle on kehast olulisem vaimne klapp... „Kuule, nagu sa ei teaks, et ta ilmselt jälgib meid. Me kukkusime läbi, saime suure jamaga hakkama. Me oleme kullsõdalasel külas ja see on vist kalleim hotell, kus ma kunagi olen viibinud.”
„Noh, kui meenutama hakata...” Sarale ei paistnud see vaatekoht kuidagi korda minevat. Ta leidis ühest kapist virna rätikuid, asus end kuivatama ja viskas teise Davidi jaoks ühele istmele. Tal paistis alastiolekust tõesti täiesti ükskõik olevat.
Nad olid meelega duši all venitanud ning selle kümne minutiga oli masin nende riided puhtaks pesnud, kuivatanud ja hädapäraselt kokku panduna masina peale asetanud. Vähemalt David tundis end palju paremini, kui oli taas riided selga saanud. Ent veerand tunni pärast olid nad suures ruumis tagasi ja teha polnud muud kui oodata. Kullsõdalane seisis liikumatult ühe akna all ja põrnitses ookeani – või nii näis.
David kõhkles veel oma veerand tundi, ent jõudis lõpuks otsusele, võttis julguse kokku ja kõndis kullsõdalase juurde. Ta sättis end teisest nii kahe meetri kaugusele ja järgmised paar minutit põrnitsesid nad koos lõputut lagedat veevälja.
„Vabandust selle pärast, mis me siin korda saatsime,” hakkas David lõpuks rääkima. „Me tõepoolest arvasime, et meie tegemised siin kedagi ei huvita. Samuti oleme väga tänulikud, et sa meiega nii hästi ümber käisid. Oleme uurijad Terralt – seda sa muidugi tead. Minu nimi on David Johnson ja ma uurin muistsete relikte. See oli tõtt-öelda põhjus, miks ma olin väga huvitatud siinsetest esemetest. Selles osas vastas Kajja kirjeldus tegelikult tõele. Ehk me leiaksime ühise keele? Me teame üht-teist muistsete kohta – võimalik, et oskame mõnes asjas aidata? Tohin ma küsida, kust on need esemed pärit? Oskad sa neid kasutada?”
Kullsõdalane seisis endiselt liikumatult ega andnud kuidagi märku, et kuuleb või kuuldust hoolib.
„Tohin ma vähemalt su nime küsida?” proovis David järgmiseks.
„Heež. Või pikemalt Heež Targelaar Kii.” Kullsõdalase hääl oli mõõdetud ja täiesti emotsioonitu.
„Väga meeldiv. Meie nimesid sa ilmselt tead. Me oleme rahumeelsed uurijad Terralt, kuigi kahjuks seekord pisut mitmetimõistetavas situatsioonis. On see sinu kodu? Siin planeedil ei ole eriti asustust, seega polnud kellegi käest küsida. Ehk saame teatud infot vahetada juba seetõttu, et tulevikus selliseid situatsioone vältida. See planeet kuulub ikkagi Leiessa Liidu mõjupiirkonda?”
Kullsõdalane pöördus ja mõõtis Davidit kümmekond sekundit.
Lõpuks hakkas ta rääkima: „See valdus kuulub mulle. Planeedil on mitu nime, kuid ma eelistan Smagunat, sest nii nimetavad seda need kohalikud, kes ei tunnista Leiessa Liidu jurisdiktsiooni. Ma tuvastasin teie sümbolid, ma tean, et olete Terralt. Tean, et Terra on Vega tähekindluse kaitse all, kuulub vähemasti formaalselt Inimkonna Föderatsiooni ja saab halvasti läbi lordkõulidega. Tean, et teil on toimiv kõulide portaal ja olen kuulnud nõndanimetatud Tähevärava staabist. Olen kuulnud teie nimesid. Räägi mulle Terrast. Kuidas te seda ise kutsute?”
David ütles ingliskeelse nime: „Earth.”
„See on ööf’i keel, mida te omavahel räägite? See ei ole kuidagi seotud kõuli dialektidega?”
„Selle nimi on inglise keel. Tänu Vega tähekindlusele on Maa olnud väga kaua isoleeritud ja kõuli keelega seotud dialektid on meil aastatuhandeid tagasi välja surnud.”
„Räägitakse teil mitut keelt? On see kõige levinum keel planeedil?”
„Maal räägitakse tuhandeid keeli. Inglise keel pole suurima rääkijate arvuga, kuid on tähtsaim ja üldiselt aktsepteeritud kui ülemaailmse suhtlemise keel.”
„Kas vastab tõele, et Maal elab miljardeid inimesi?” Seekord tuli tal Maa ingliskeelne nimi juba normaalselt välja.
„Jah, meid on umbes seitse miljardit.”
„Kuidas on see võimalik? Tavaliselt planeedi elukeskkond ei kannata sellist elanike hulka. Milline on teie lahendus?”
David kõhkles ja vaatas Sara poole. Ent naine ei kavatsenudki sekkuda, kuulas vaid huviga.
„See on probleem. Suur osa elanikkonnast on koondunud suurtesse linnadesse, kus valitseb kitsikus ja keskkonda ekspluateeritakse ilmselt üle.”
„Kas ma saan õigesti aru, et veel 15 aastat tagasi Maa praktiliselt ei suhelnud teiste maailmadega? Enne tähevärava leidmist ja töölepanemist piirnes kogu suhtlus nende üksikutega, kel on Vega kindluse võti?”
David kõhkles taas hetke. „Jah, nii see on.”
„Ja nüüd tahaksite tähevärava kaudu tühje planeete koloniseerida?”
„See ei ole päris nii.” David ohkas. „Me oleme tähevärava avamise esimestest hetkedest sõdinud. Oleme pidanud otstarbekaks tähevärava olemasolu üldsuse eest saladuses hoida. See ei ole väga pretsedenditu käitumine – oleme aru saanud, et paljud tsivilisatsioonid teevad nii, et vältida paanikat ja ažiotaaži.”
Kullsõdalane uuris Davidit veel kümmekond sekundit vaikides ja pöördus siis ookeani poole tagasi. „Seega vastab tõele, et te olete loonud valede võrgu ja kõrvaldate inimesed, kes tõele liiga lähedale jõuavad. Kas tähevärava olemasolu hoitakse saladuses ka teiste Maa valitsuste eest? See peaks üsna raske olema, sest kuivõrd teil on Hoidjad, on Föderatsioon asjast teadlik ja ilmselt huvitatud.”
„Meil on nõndanimetatud G20 – suuremaid riike ühendav konglomeraat. Ütleme, et see ühendab umbes viis kuuendikku Maast ja juhib tähevärava ümber toimuvat.”
„Kas riik, kelle territooriumil tähevärav asub, on suurim Maal?”
„Rahvaarvult mitte, kuid nii sõjaliselt, majanduslikult kui kultuuriliselt mõjult küll.”
„Kas vastab tõele, et tähevärava pani tööle selle riigi sõjavägi?”
„Jah.”
„Ma küll ei ähvarda sind, nagu meie tutvuse alguses, minu poolt ei järgne mingeid sanktsioone, kuid soovitan vastata tõtt – kas vastab tõele, et reaalselt pole sel G20-l kõuli portaali ümber toimuvale suuremat võimu või vähemalt võib selle suurima riigi valitsus panna iga hetk veto G20 otsustele? Ja see konflikt on kogu aeg õhus ja tegelikult on tolle riigi sisevastuolud tihti olnud määravamad portaali ümber toimuva suhtes kui planeedi üldsuse – täpsemalt üldisesse valetamisse pühendatud valitsuste – arvamus?”
David läks seda kuulates aina süngemaks ja heitis Sara poole järjekordse hapuka pilgu. Ta kõhkles enne vastamist ligi pool minutit ja poetas lõpuks lühidalt: „Jah.”
Kullsõdalane noogutas aeglaselt. „Räägi mulle veel palun Maast.”
„Ma teen seda, kuid kas ma tohin enne küsida? Sinu analüüs Maa situatsiooni kohta oli hämmastavalt, muljetavaldavalt täpne. Kas ma tohin küsida, kust see pärineb?”
„Tohid. Mul on Maa kohta mõned üldandmed, kriitiliselt välja nopitud kuulujuttudest; ma ei ole spetsiaalselt Maa vastu huvi tundnud. Üks teadusharu, mida olen keskmisest rohkem uurinud, on ajaloofilosoofia. See annab teatud raamistiku primitiivsete kultuuride mõistmiseks. Asetasin inforaasud võrrandis õigesse järjekorda ja esitasin kontrollimiseks tulemuse. Kas see on vastus, mida sa soovisid?”
„Jah... Mida sa Maast kuulda tahad?”