„Sa jääd siia,” ütles kolonel John Nelson Tellekile. „Nagu kokku leppisime – saadan signaale vastavalt tabelile. Kui signaal jääb saabumata, tegutse vastavalt oma äranägemisele.”
„Ma ründan,” noogutas Tellek kerge kummardusega.
John noogutas. „Kuid mitte enne. Ei ole vaja ilmaasjata demonstreerida relvi, mis kullsõdalase maha võtavad. Maa Tähevärava staabil on teatud imidž. Seekord läks halvasti. Kui me saame omad tervelt kätte, vabandame ja taandume.”
Tellek tegi uuesti oma kummarduse ja noogutuse vahepealse liigutuse, lastes ühtlasi pea pisut viltu.
Kolonel ohkas, heitis pilgu väravaümbruses positsioonid sisse võtnud väeosale ja ronis soomusautosse, millega oli läbi portaali tulnud.
Neil tuli umbes tund sõita, enne kui nad jõudsid tolle künka jalamile, mille sees oli kullsõdalase valdus. Nad jätsid autod juhtide valve alla paarisaja meetri kaugusele tollest avarast, ehk pisut liiga korrapärasest ja puhtast koopast, mille tagaseinas oli peauks kullsõdalase valdustesse, vedisid selga kogu vahepeal juba Maale viidud kraami ja läbisid viimase osa teest jala. Neil ei tulnud peatuda, sest juba siis, kui nad koopasse sisenesid, libises tagaseinast kõrvale suurte garaažiuste mõõdus segment. Kullsõdalane ootas neid seal koos Sara ja Davidiga. Ta osutas, kuhu asjad maha panna, inspekteeris neid mõne minuti – John küsis kaaslastelt, kas nendega on kõik korras, ja need noogutasid vaikides –, kõndis siis Sara selja taha ja ühendas ta kaelavõru lahti. Ta viskas selle hooletult ühele kastile ja vabastas ka Davidi tema kaelavõrust. See järel viipas ta neile käega, et nad lahkuksid.
John noogutas asju tassinud inimestele ja need taandusidki ukse suunas. Siis vaatas ta küsivalt Davidile otsa. Viimane noogutas ja pöördus kullsõdalase poole.
„Vabandust, kuid palun kuula: meie tutvus algas ülimalt halvasti, kuid ehk saaksime alustada algusest? Me ei tea sinust midagi, kuid ilmselt ei ole sa Iljudisega seotud. Me ei jätnud endast kindlasti parimat muljet, kuid oleme tõepoolest rahumeelsed uurijad ja püüame võimalikult vähe häirida kultuure, mida me ei tunne. Ehk on meil teatud vastastikused huvid? Sa tundsid huvi Maa vastu ja luba märkida, et kasutasid paar korda sõna „palun”.”
Kullsõdalane kuulas vaikides, liikumatult, ja kuna ta nägu oli vaid peegeljas mask, oli võimatu mõista, mida ta asjast arvab. Kummatigi tõi ta kuuldavale mühatuse, kui David lõpetas. „Siis tehke just täpselt seda, mida sa soovitad. Minge välja, saatke suurem osa raskerelvastusega sõdureid koju ja koputage mu uksele.”
Ta andis uuesti märku, et inimesed lahkuksid.
Nad tegidki seda ja kaljuuks nende taga vajus kinni. Nad läksid autode juurde, John võttis ühendust kattemeeskonnaga värava juures ja rääkis, mis oli juhtunud.
„Kas läheme sinna tagasi?” küsis ta siis Davidilt ja Saralt.
„Kindlasti,” noogutas David. „Ta küsis palju Maa kohta ja tundus üldse olema suhteliselt heatahtlik ja intelligentne. Ta nimi, muide, on Heež ja see juba ütleb palju – Iljudis ei pannud neile kunagi nimesid. Siin on nii palju segast. Igal juhul tuleks temast rohkem teada saada.”
„Kas nüüd, kus ta on meilt nuituuma kätte saanud, ei või ta meid edasi lordkõulidele müüa?”
„Siis poleks ta meid minna lasknud. Ma mõtlen nüüd äsja.”
„Siis oleksime rünnanud. Muide, kaks puuda nuituuma-ainet on väike varandus.”
„See on standardne hind – puud nuituuma väärtusliku inimese eest. Jah, selle eest võib tagasihoidlikult terve elu elada. Jah, ta oleks lordkõulidelt saanud kümme korda rohkem, kuid ilmselt ei tahtnud ta nendega tegemist teha.”
John noogutas ja vajutas raadio nuppu. „Tellek, anna ape-erge ära ja tule džiibiga siia. Saadan teised soomusautodega tagasi. Üks rühm jääb täheväravat valvama, kõik teised tagasi Maale.”
Kaks tundi hiljem, kui nad uuesti sisenesid, ei tulnud neil tegelikult koputada, sest kaljuvärav libises taas lahti niipea, kui nad koopasse jõudsid. Kullsõdalane ootas neid seal ukseavas.
Nad peatusid olevusest umbes viie sammu kaugusel, John mõõtis kaaslasi pilguga ja alustas pisut kobavalt: „Oleme rahumeelsed uurijad Maalt. Mina olen John Nelson.” Ta viipas kaaslastele. „David Johnson, Sara Cartland ja Tellek. Tellek on daha, kes meiega koos töötab. Kuulsime, et siin on mõningaid väga huvitavaid muistsete esemeid ja loodame, et ehk saame neid uurida. Meil on nendega mõningaid kogemusi, nii et võib-olla saame ka kasulikud olla.”
„Astuge edasi,” ütles kullsõdalane ja viipas. Ta juhatas maalased sinnasamasse rõdule avanevasse avarasse ruumi, kus David ja Sara olid veetnud viimased tunnid. Inimesed vahetasid pilke, sest nende tundidega polnud mitte ainult kõik asjad oma kohtadele tagasi pandud, vaid ka sein oli parandatud ja kusagil polnud enam jälgegi nende sissetungist.
„Istuge,” viipas kullsõdalane mugavatele tugitoolidele suhteliselt ruumi keskel. Robotid katsid tooliringi keskele jääva põlvekõrguse puidust laua.
Kullsõdalane ise jäi kaks sammu eemale jalad harkis seisma ja sirutas käed laiali. Tema selja taha jäänud peeglist – mis oli tegelikult ukseava – sirutus suur robotkäsi, mille otsas inimesesuurune erinevate manipulaatorite kogu. See mähkis kullsõdalase korraks endasse ja tõmbus siis tagasi, jättes sinna seisma porgandpalja pealtnäha umbes neljakümneaastase mehe. Täiesti tavalise inimmehe, ehk vaid selle vanuse kohta liiga heas füüsilises vormis. Tema kehal ei olnud kusagil ühtki karva ja ta nahk oli kõvasti päevitunud valge rassi tooni. Tal olid suured rohelised silmad ja peaaegu olematud kõrvad. Ta naeratus näitas täiesti tavalisi hambaid. Ta hüppas eriliselt hoogu võtmata kohapeal rohkem kui meetri õhku ja maandus pükstesse, mille teine manipulaator talle alla asetas. Samal sekundil sai ta teise robotkäe abil ka jaki selga ja sõlmis juba vööd kinni. Kõik esemed olid valged ja tegumood selline, et mees oleks nüüd läbi läinud maise algaja karatekana.
Ta astus laua juurde ja silmitses kergelt pilkliku muigega maalasi. „Ma soovitan oma relvad ja jakid ära võtta. Võite nad enda juurde maha panna. Või kuhugi kaugemale. Siin on üsna soe.” Ta ei hakanud ootama, kas maalased järgivad ta soovitust, kummardus ja võttis laualt kruusi, kuhu üks robot kallas kohe auravat vedelikku. „See on sreklur, kui see teile midagi ütleb. Kergelt ergutava toimega taimeleotis, mida juuakse peamiselt selle maitse pärast. Paljud lisavad mett või suhkrut.” Ta osutas järjest käega anumatele laual. „Lisatakse ka geldlonside piima, kuid see võib esimesel korral liiga põrutav elamus olla. Need küpsetised on kõigile inimestele sobiva koostisega, kuid samuti soovitan ettevaatlikult proovida. Kuid te olete nii paljudel planeetidel viibinud, et küllap te teate.” Ta sättis end ühte tugitooli, keris jalad istumise alla ja asus väikeste lonksudega oma jooki nautima, ilmselt oodates nüüd külaliste initsiatiivi. Robot täitis vahepeal veel neli kruusi ja asetas võimalikult teiste käeulatusse.
„Heameelega,” reageeris David kõige esimesena, võttis jaki seljast ja asetas tooli käetoele. Ta andis kaaslastele pilguga märku, et need ta eeskuju järgiksid. „Relvi meil Saraga ei ole. Need on endiselt seal laual, nagu ma näen. Me ei tahtnud väiklased olla, sest kahe puuda nuituumaga võrreldes on need täpes, kuid seal on arvutid, mis sisaldavad meie uurimisandmeid. Heameelega küsiksime need tagasi.”
„Hm, see on raske küsimus,” ütles Heež, kui ka teised olid hakanud end liigutama; John ja Tellek asetasid oma pearelvad – John automaadi ja Tellek plasmasaua – tooli kõrvale maha, Sara võttis samuti jaki ära, John piirdus nööpide avamisega ja Tellek oma riietust ei puutunud.
„Ka mina olen uudishimulik ja oleksin tahtnud teie asju uurida. Zapid ja muu kõulide kola annan heameelega tagasi.”
„Me võime arvutid isegi jätta, need ei maksa palju, kuid me vajaksime andmeid.”
„Ja ühtlasi tühjendate need? Teeme parem kaupa – ma annan teile kõik teie asjad tagasi ja te annate mulle teie levinumate keelte tõlkemoodulid, Maa kõige tavalisema suuremahulise entsüklopeedia ja tuhatkond kuulsamat kirjandusteost, mõnisada tuntumat filmi, paar päeva muusikat ja mõnekümne tuntuma muuseumi virtuaalse väljapaneku.”
„Seda on üsna palju...” venitas John.
„Kui te soovite ausameelset äri, siis lepime vast kokku teatud ausa mängu reeglid. Tenfenatu riist-tarkvara üks sedastusi kõlab, et planeedi esinduslikem entsüklopeedia maksab tavaliselt umbes nii palju, kui seda mahutav ja esitav infotöötlemisseade.”
„Tenfenatu?” küsis David.
„Sa tahad öelda, et see nimi on teile tundmatu?” kergitas Heež kulme.
„Kahjuks jah,” poetas David, olles enne teistega pilke vahetanud.
„Siis saate mainitud teose kauba peale.”
David vaatas uuesti küsivalt üle kaaslaste. Eriti püüdis ta Johni pilku, sest sellised otsused olid tegelikult tema teha, ent mehe pilk oli tühi. Sõjaväelaslikult tühi, sajatas David mõttes. „Ma arvan, et see on mõeldav,” sõnas ta siis. „Ma loomulikult pean enne oma ülemustega rääkima.”
Heež noogutas. „Mis teid veel huvitab?”
David vaatas uuesti enne rääkimahakkamist kaaslaste poole, kuid saamata sealt vähimatki abi, jätkas: „Vaata, ma tean, et sul pole mingit põhjust meid usaldada, kuid saa palun meist ka aru – keset primitiivset planeeti on korraga kõrgtehnoloogiline baas, täis kõulide, muistsete ja ilmselt veel vähemalt tosina eri kultuuri tehnikat. Loomulikult tahame uurida ja õppida. Kas tohiksime küsida, kes sa oled? Töötad üksi? Kust on kõik need asjad pärit?”
„Ma vastan, kuid tahaksin enne teilt vastust ühele küsimusele – mis suhted teil on tolle Kajjaga?”
Jälle ei suutnud David end tagasi hoida, vaid püüdis tabada oma kaaslaste pilke, justkui lootes, et keegi vastab tema eest. Sama tulemusega. „Kajja on aidanud meid üsna olulise infoga. Loomulikult tasu eest. Me teame, et temalt saadud info ei ole just alati... puhas omakasust, kuid enamasti on meil seda kasutades siiski hästi läinud.”
„Kus ta praegu viibib?”
„See on nüüd küll juba teine küsimus,” sekkus John. „Miks see oluline on?”
„Sest olete käitunud naiivselt, kui ta sai tasu ette. Kui te aga kohtute, siis võite ju küsida, miks ta jättis Heežist rääkimata. Te saate temalt väga palju olulist infot ka minu kohta. Vähemasti loo teise poole; mul jääb loota, et oskate selle tõeväärtust ise hinnata.”
„Me ei tea küll hetkel ta asukohta, kuid, ütleme, et meil on võimalik teda leida ja mõjutada,” sõnas John. „Kas tohiksime kõigepealt võrdluseks kuulda sinu poolt loost?”
Mees toolis muigas oma jooki maitstes. „Koguge Leiessa Liidu aladel andmeid Markru Laniestese kohta. Ühe lausega öelduna oli ta arvatavasti kõige kuulsam muistsete kultuuride uurija viimasel sajandil. Kas just parim ja teenekaim, on hinnangu küsimus, kuid igal juhul kuulsaim oma pikkade uurimisretkede tõttu. Paraku ta suri natuke üle kahe aasta tagasi. Ta oli ka kõvasti üle saja. Mina olen tema õpilane. Olen temaga koos töötanud rohkem kui 15 aastat. Tema surma järel algasid suured tülid tema pärandi jagamise üle. Osapooli oli palju, alates tema sugulastest, Melkantria valitsusest, Tmindnani ülikoolist ja teistest õpilastest. Alati, kui on midagi jagada, ilmub paar leitnanti, kes tulevad lehvitama mingite võlakirjadega, ja alati ilmub välja mõni sohilaps või abikaasa.
Markrul oli ainult üks soov – et keegi ta tööd jätkaks. Talle kuulusid Melkantrial päris suured valdused, need ja enamiku oma koduplaneedil asuvast varandusest jättis ta loomulikult oma sugulastele. Mis sama loomulikult ei takistanud ilmajäänutel neid ammu enne tema surma tehtud kokkuleppeid vaidlustamast. See on pikk lugu, kuid igatahes õnnestus ta koolkond samuti tülli ajada ja Leiessa Liidus tähendab see lõppkokkuvõttes seda, et leitnandid – Leiessa Liidu tegelikud valitsejad, eks ole – panevad suuremale osale käpa peale.
Kui asi jõudis vahistamiste ja mõrvadeni, põgenesid kõik laiali. Teatud määral nägi Markru seda kõike ette ja jagas oma lähematele kaastöölistele mõningaid teadmisi selle arvestusega, et meilt oleks väga raske teaduslikus mõttes olulisi vahendeid ära võtta, kui meid just karmide meetoditega ei sunnita, ja et me kõik sõltuksime üksteisest. Mina sain selles mängus teatud mõttes unikaalse rolli. Esiteks ma ei ole siitkandist pärit, seega pole mul siin loomulikke liitlasi või huve väljaspool teadusgruppi. Teiseks pole ma teadustöös just kõige andekam, kuid tunnen piisavalt hästi teatud valdkondi, näiteks sõjatehnikat. Neid põhjusi on veel, igatahes usaldas Markru minu kätte paljude oma salajaste laborite ja transpordivahendite juhtkoodid ja tegi minust nii-öelda ankrupunkti.
Umbes aasta tagasi tegin ühe oma elu suurima vea. Armusin. Jutt on loomulikult Kajjast, kelle saatis minu järele nuhkima ja mind võimalusel reetma leitnant Rusterisk. Kokkuvõtlikult on see kõik.” Ta sirutas käe küpsise järele.
Sara kui kõige julgem proovis oma jooki. Ta krimpsutas korraks nägu, kuid maitses veel ja siis veel.
Heež tegi talle otsa vaadates küsiva viipe ja naine noogutas: „Omapärane. Esimesel hetkel tundus väga kibe, kuid see meenutab natuke jooki, mida meie maailmas nimetatakse kohviks, ja sellega võib harjuda.”
Selle peale maitsesid ka John ja David oma kruusidest, ainult Tellek jäi liikumatult oma kohale istuma.
„Seega kuulud sa ühte sõltumatusse uurimisgruppi, millel on vaidlusi Leiessa Liiduga?” küsis David, kui paistis, et ta kaaslased ei soovi jutujärge üles võtta.
„Seda võib ka nii sõnastada,” noogutas Heež.
„Need kullsõdalaste rüüd – need ei ole Iljudise tehtud?”
„Kullsoomus on väga vana tehnika. Vilnoxid kasutavad neid, on alati kasutanud, kuid puuduvad igasugused andmed, kes ja millal need inimestele kohandas. Viimati kadusid sellised vähemalt kuue tuhande aasta eest. Iljudis ei oska neid korralikult kasutada. Ma oletan, et teil on olnud kokkupuuteid kullsõdalastega?”
„Jah. Seepärast... kuidas seda küsimust sõnastada... Oleme näinud ainult üht juhust, kui seda kasutas nii-öelda normaalne inimene. Nagu ma aru olen saanud, oled sa selle probleemi lahendanud?”
Heež irvitas varjamatult. „Kas ma oletan õigesti, et see üks juhus tegi teile ikkagi paksu pahandust? Ega ta ei proovinud teile soomust maha müüa?”
Inimesed vahetas jälle pilke ja David tõdes ohkega: „Ehk siis sai Kajja oma kullsoomuse siit?”
„Jah. „Varastas”, oleks muidugi täpsem. Palun, kuidas teil läks?”
Jälle pilkudevahetamine maalaste vahel. Davidil kihvatas ja ta hoidis suu kinni. Mille eest sõjaväelased palka saavad?
Lõpuks hakkas John rääkima: „Meie laev püüdis hädasignaali. Leidsime kosmoses triivimas aluse, mida üldiselt nimetatakse deltaks, ja tundmatu konstruktsiooniga transpordilaeva; see viimane oli silmnähtavalt vigastatud. Elusignaale ei suutnud me kummalgi laeval tuvastada. Meile kuluvad laevad alati ära, seepärast saatsime meeskonnad leitud laevade pardale. Nad kohtusid deltas kullsõdalasega, kes nad kõik zapiga uimastas. Kullsõdalane tungis meie laeva ja võttis selle üle. Paraku kulus tal aega, et koostööle sunnitud meeskonnaliikmete abil transpordialuselt oma kaup kätte saada. Delta oli küll niimoodi blokeeritud, et seal töötas sisuliselt ainult elutagamine, kuid selle ajaga õnnestus meie inimestel reaktor käivitada ja ühe täpse lasuga meie laev liikumisvõimetuks muuta. Olime sisuliselt patiseisus, nii et tegime vahetust – saime oma laeva tagasi, temale jäi delta ja vigastatud transpordilaev. Õnneks ei tundnud ta meie laeva konstruktsiooni, selle vigastused olid tunduvalt väiksemad kui esialgu välja paistis, ja me lahkusime.”
Heež vangutas pead. „Sa jätad väga palju rääkimata.” Kuid ta lõi käega, enne kui keegi midagi öelda jõudis. „Teinekord. Teie kord küsida.”
Sedakorda tegi Sara suu lahti: „Sa teatud mõttes vastasid küsimusele, kuid kui ma tohiksin selle uuesti esitada – sul on tehnoloogia, kuidas kohandada kullsoomust tavalisele inimesele?”
„Jah.”
„Kas see töötab iga inimesega? Mida on selleks vaja?”
„Teil kindlasti on mõni kullsõdalane? Võimalik, et olete mõne elusaltki kätte saanud?”
Maalased vaikisid.
Heež vangutas ainult pisut etteheitvalt pead. „Igal juhul te võiksite teada, et kullsoomus resoneerib inimesega üsna mitmel tasandil. Seda juhib inimese naha alla siiratud kontrollpunktide võrk, mida omakorda juhib seljaajuga sidestatud tüviarvuti. See sarnaneb pisut kõulide tehnika juhtimise printsiipidele, kuid erineb samas põhimõtteliselt inimese kardiovaskulaarset süsteemi energiaülekandeks kasutavate agentide metaboolse pseudosünteesi printsiipide osas.”
„See, miks Iljudise sõdalased infarkti surevad?” küsis Sara.
„Jah,” noogutas Heež. „Suutsime mõned aastad tagasi tuvastada mõned unustatud tarkused. Iljudise ummiktee tundmine sisuliselt pigem segas.”
„Milline võiks olla hind, et sa seda jagaksid?”
Mees vangutas pead. „Ma ei jaga seda mingi hinna eest. Esiteks pole see minu otsus. Teiseks on teatud fundamentaalsed põhjused, miks kogu kullsõdalaste tehnoloogia on unustusse vajunud. Seda saab praeguste ettekujutuste kohaselt mingiski arvestatavas mastaabis rakendada ainult Iljudise-sugune kõul, kelle jaoks inimelu on väärtusetu. Kas te ei ole selle peale tulnud, et selline kaitse peab olema väga tugevasti seotud alaruumiga?”
Sara noogutas. „See on elementaarne.”
„Siis miks sa ise edasi ei mõtle?”
„See põletab inimese läbi? Kuid sina ju kasutad kullsoomust?”
„Jah. Kullsõdalased – nagu paljud eksootilised tehnoloogiad – on kasutatavad ainult väga spetsiifilistes tingimustes. Ma ei oska kullsoomust teha. Kuid oskan kasutada Iljudise tehtuid. Mõnes olukorras paremini. Ainult ma ei ütle teile, milles on trikk, sest sellest võib ülimalt suure tõenäosusega sõltuda mu elu. Vabandust.”
„Samas – Kajja ju kasutas ja ta peab üht-teist teadma...” venitas John mõtlikult.
Heež muigas jälle. „Umbes aasta tagasi võeti minuga ühendust. Klient tahtis kullsoomust. Ta teadvat, et oskan neid ümber teha. Ta oli nõus andma tervelt kaks surnud kullsõdalast – mis ka, muide, näitab, et tegemist on tõsise tegijaga. Hind, mida ta pakkus, oli sada kakskümmend tonni nuituuma.”
Number pani maalased häälitsusi tegema ja isegi Tellek reageeris kerge peapöördega.
„See on ränk hind,” noogutas John. „On sul oletusi, kes ostja võis olla?”
„Esimeseks oletasin, et keegi lordkõulidest. Imestada ei ole millegi üle – kahtlen, kas kellelgi Leiessa leitnantidest oleks võimalik sellist summat välja panna. See ei ole tavalise tegija klassist: see on kõuli ristleja hind. Sellist ettepanekut ei saanud ignoreerida. Ma alustasin kauplemist, saatsin kliendile sõna, et ta peab mõistma, et kullsoomus on väga konkreetselt ühele isikule seadistatud, ja alustasin uuringuid, kellega tegemist. Jäljed viisid Rusteriskini. Seda huvitavam oli teada saada, et ta teab mõningatest väga olulistest nüanssidest kullsoomuse häälestamisel, nimelt ülekandeagendist.”
Heež tegi pausi ja krõbistas sõrmepikkust rohekast purust kattega küpsist näksida. „Olgu,” hakkas ta uuesti rääkima, kui külalised ainult põrnitsesid teda ootavalt. „Kullsoomuse häälestamine on alati seotud riskiga. Kõige väiksemad on riskid ja protseduur läheb kõige kiiremini, kui soomus tõsta tükkhaaval ühelt inimeselt teisele ajal, kui nende vereringed ja tüviarvutid on ühendatud. Esmaseks agendiks saadeti mulle Kajja.” Ta muigas seekord pisut sissepoole ja lõpetas küpsise kahe jõulise ampsuga. „Küllap teil on temaga kogemusi. Ta oli siin olnud napilt tunni, kui me juba voodisse jõudsime. Ta etendas päris hästi õnnetu, väärkoheldud, võimatute valikute ette seatud julge, seiklushimulise, targa, kuid natuke naiivse neidise osa. Ta pakkus mulle kõike seda, millest ma olin kaua ilma olnud, ja palju seda, mida arvasin olevat igaveseks kaotanud. No ja ühel päeval, kui me välitingimustes temale sobitatud kullsoomust katsetasime, kõndis ta lihtsalt minema.”
Mees mühatas ja ohkas. „Minu üllatuseks ilmus Rusterisk juba kahe päeva pärast. Me vestlesime ja see oli päris huvitav. Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma, kuid ta esialgne sõjakas olek kadus, kui selgitasin talle, et minu allikate andmetel ta ei kavatsegi mulle maksta. Muuhulgas selle pärast, et tal polnud võimalik sellist summat kõrvale panna. Tema omakorda ei paistnud teadvat sellest, milles Kajjaga kokku leppisime – et müüme talle kullsoomuse maha ja Kajja jääb minu juurde. Kajja oli kavalam, kui me mõlemad eeldasime. Ta pidi selgelt aduma, et Rusterisk ei kavatsegi maksta, järelikult läheb soomuse üleandmisel verevalamiseks. Nagu tagantjärele teada olen saanud, kasutas ta minuga oldud aega mitmete potentsiaalselt väga ohtlike äritehingute kokkuleppimiseks, millest lootis tänu kullsoomusele kasudega välja tulla.
Rusterisk rahunes maha ja loobus, kui selgitasin talle, mida mõtlesin sellega, et ei oodanud teda nii ruttu. Ma võisin olla kõrvuni armunud, aga ülemise ja alumise aju vaheline kaitseväli oli mul sees ja kõike ma Kajjale ei rääkinud. Näiteks seda, et ta kullsoomus ei ole kuigi kaua kasutatav. Rusteriskile soolasin muidugi otsa, talle jäi mulje, et selle kandja elab üldse umbes nii kaua, kui kullsõdalased tavaliselt.”
„Nii et see võib tõsi olla, kui Kajja ütles, et soomus lakkas töötamast ja ta müüs selle maha?” küsis David.
Heež noogutas. „Kajja on väga tark naine. Ta ei olnud soomuse lõppkandja ja muidugi teadis, et see ei toimi kaua. Küllap tal oli taipu eeldada, kui kaua ta seda kasutada saab, ja ta tegi oma plaanid selle arvestusega. Kui ta veel soomuse lõpuks maha suutis müüa... noh, edu talle. Või müüs ta selle teile? Noh, siis olete juba vähemalt kaks korda klubi sisseasumismaksu maksnud.”
„Klubi?” küsis John kahtlevalt. „Millisesse klubisse me oleme astunud?”
„Oh, see ei ole väga eksklusiivne klubi,” irvitas Heež. „See ühendab juba miljoneid inimesi ja sadu planeete, see hõlmab juba poolt Linnuteed – Need, Keda Kajja On Alt Tõmmanud.”