David tundis teatud sisemise ärritusega, et peab taas endas maha suruma impulsi püsti tõusta, kui kindral Hammer oma otse nõupidamisteruumiga ühendatud kabinetist sisse tormas ja napsas: „Vabalt,” – üldsegi vaatamata, kellele ta seda õieti ütleb. Sõjaväelased John, Sara ja Tellek kargasid tema ilmumisel automaatselt püsti, samas kui teine tsiviilisik ruumis, Richard Vermont, USA presidendi nõunik nõndanimetatud Tähevärava Kontrollkomisjonist, ei vaevunud end vähimatki liigutama.
„Niisiis, mida oli Kajjal öelda selle kohta, et tema andmed läksid meile maksma 80 naela seda kummalist, tohutu aatomkaaluga ainet, mida Maal ei leidu?” küsis Hammer laua otsa istudes ja möödaminnes tervituseks noogutades; rääkima hakkas ta enne, kui istus.
„Tal oli palju põhjendusi,” venitas John oma sõrmeküüsi uurides. „Esiteks vastasid kõik tema poolt antud andmed tõele ja ta näitas meile, et tal oli põhjust uskuda, et Heež on surnud. Teatud loogika järgi oli tal ju õigus – niipalju, kui vahepeal teada oleme saanud, võis tõepoolest eeldada, et keegi teine sinna baasi niisama ei roni.”
„Mida oleme teada saanud selle Heeži kohta?”
John vaatas Davidi poole.
Too lasi ekraanile kõigepealt Linnutee kujutise. Mina tehku kõik, mis on keerulisem päästikule vajutamisest... „Me oleme kahjuks Leiessa Liiduga praktiliselt sõjajalal, seega on pisut raske hankida otseseid andmeid Melkantriast...”
„Melkantria ei kuulu ju Leiessa Liitu?” segas Richard vahele. Tal oli kuiv ametnikutoon ja tema ülikond istus hästi. Ta meenutas ülimalt pedantset maksuinspektorit. Ta oleks kindlasti väärikalt sobinud mistahes kõrgetasemeliseks kohtumiseks... Maal. Teatud mõttes võimatu dissonants oli kuulda ja näha teda kaugetest maailmadest rääkimas.
„Noh...” David peatus hetkeks. „Kõige suurem viga, mida tavaliselt tehakse, on käsitleda Leiessa Liitu kui midagi selgepiirilist. See on kaupmeeste, tegelikult piraatide halvastiorganiseeritud kogum. See on kasutanud siinsete lordkõulide langemise järel tekkinud võimuvaakumit, et laieneda Maa suunas. Kusjuures neil ei ole poliitilist programmi või üldse mingit kindlat strateegiat, nad vaid teevad kohalikele katust.”
„Melkantria kuulub Inimkonna Föderatsiooni. Võib-olla oleks olnud neist nõndanimetatud hoidjatest abi?”
David luges enne rääkimahakkamist mõttes kümneni. „Samamoodi ei saa käsitleda Inimkonna Föderatsiooni kui midagi kindlapiirilist. Nagu Maa puhul, on paljudel juhtudel sinna kuulumine pigem sümboolne.”
Richardi huulejoon näitas, et iroonia jõudis kohale. „Ma saan aru, et Leiessa Liit laieneb ja sellesse kuulub nii mõnigi planeet, mis varem on kuulunud Föderatsiooni. Või kuuluvad sinna formaalselt edasi? Samas mõnikord too Föderatsioon ju ka sekkub? Seisab oma liikmete eest?”
„Kas ma tohin täpsustada?” sekkus Tellek.
„Palun,” noogutas Hammer.
„Lordkõulide valduste äärealadel on alati olnud peamiselt inimestest, aga ka teistest sapiensidest piraate. Läbi sajandite pole need põhjustanud lordkõulidele mingeid probleeme, sest vajadusel on neid alati olnud kerge detsimeerida, ja pigem moodustavad need täiendava, metsikult kultiveeruva orjavaru. Lisaks hoiab see üleval vaenu dahade ja inimeste vahel, sest piraatidega võidelda tuleb dahadel. Viimasel sajandil on olukord siinses Linnutee sektoris kardinaalselt muutunud. Lordkõulid ei austa Föderatsiooni kuulumist enam mitte ainult muistsete lepingute pärast, Föderatsioon on hakanud mõjusalt sõjaliselt sekkuma. Samuti on kiiresti ja järjekindlalt laienenud Rahutoojate Impeerium. Lisaks on aktiveerunud ka teised lordkõulide vastased, muuhulgas daha vabastusliikumine ja kõulidest renegaadid. Samas on raske öelda, kellele Leiessa Liidu taolised moodustised rohkem probleeme põhjustavad, kõulidele või nende vastastele.”
„Olgu,” noogutas Richard pisut ebakindlalt ja viipas Davidile. „Palun jätka.”
David avastas kes teab mitmendat korda, et tema suhtumine daha renegaati on veider segu vastumeelsusest ja austusest – olevus ise näis igas olukorras murdmatult nende eest seisvat. Nagu nüüdki sekkudes, ja kui ta midagi juba teadis, andis ta info edasi selgelt ja täpselt.
„Heeži lugu on suuremas osas tõsi,” sõnas David. „Markru Laniestes oli tuntud teadlane. Või tuntud aadlikust veidrik. See on neil suguvõsas pikaajaline traditsioon ja tundub, et nende perekonna positsioon põhineb suuresti muistsete tehnika tundmisel. Et te valesti aru ei saaks – enamasti on nad seda kasutanud terve sealse rahva huvides, kuid nad on alati osanud tänulikkuse maavaldustes välja võtta.
Ta suri pisut üle kahe aasta tagasi. Edasi lähevad nii Heeži, Kajja kui kõigi teiste allikate andmed üksteisest lahku, kui välja arvata fakt, et kõik osapooled pöörasid tülli. Kajja versiooni järgi kasutas Heež Markrult saadud koode ja põgenes lihtsalt kõige sellega, mida suutis kiiresti kokku kraapida. Kajja ei mõista teda hukka, sest kuigi Heež oli viimastel aastatel Markrule kõige lähedasem, oleks tema kui võõras kõigest ilma jäetud ja lihtsalt ukse taha visatud, ükskõik mida Markru talle tegelikult oli lubanud. Kajja jutu järgi proovis ta järgneva aasta jooksul kõiki osapooli saamatult lepitada ja mängida mingit rolli vahendajana Markru koolkonna, Melkantria erinevate osapoolte ja Leiessa huviliste vahel. Ta olevat kujutlenud, et ta suudab inimesed kuidagi koos töötama panna, ja kõige rohkem olevat ta soovinud oma vahendaja ja diplomaadi positsiooni kasutada edasiseks uuringuteks, millel olevat sisuliselt ainult üks eesmärk – leida uuesti üles oma kodu. Paraku koosnes kogu ta tegevus järjestikustest kaotustest, kuni mõned kaupmehed olla hakanud kartma, et Rusterisk saab tema kaudu mingi eelise, olid ta lõksu meelitanud ja kusagil Rennikul vangistanud või mõrvanud.
Öfelari allikate põhjal näib, et põhiline konflikt toimus Tmindnani ülikooli ja Laniesteste suguvõsa vahel. Laniesteseid olla toetanud valitsus, sest nad on kauaaegsed teenekad kodanikud, ja ülikool oli – võimalik, et meeleheitliku sammuna – pöördunud leitnantide poole. Heež figureerib neis lugudes teisejärgulise tegelasena, keda mainitakse vaid kui seda, kes Melkantria valitsuse otsest keeldu ignoreerides Markru deltaga minema lendas. Praeguseks hetkeks näib konflikt olevat taandunud sellele, et sugulased nõuavad põhjaliku juurdluse korraldamist, sest oluline osa Markru eksootilisemast kogust on puudu, Tmindnani ülikool on aga Markru koolkonna enda kaitse alla võtnud ja väidab, et kui nood kinnitavad, et kõik on üle antud, siis tuleb neid uskuda. Sugulased omakorda raiuvad, et ülikool on varandusele ise käpa peale pannud ja seepärast blokeerib uurimist. Ühest küljest on Melkantrial oma ülikooli üle absoluutne võim, vaatamata isegi mõnede leitnantide toetusele, teisalt aga on Tmindnanil nimi ja maine ning lisaks kalduvad mõned valitsuse võtmetegelased arvama, et nii ongi parem, sest kui muistsete artefaktid jätta Laniestestele, tuleb Melkantrial need enampakkumistel tagasi osta.”
„Seega on väga erinevaid arvamusi, milline osa Markru varandusest on Heeži käsutuses ja millistel alustel ta seda valdab?”
David noogutas. „Kõik andmed on vastuolulised ja lünklikud. Me võime lähtuda sellest, et tal on väga huvitavaid esemeid ja ta näib olevat nende ainus omanik. Me ei peaks eriti tundma südametunnistuse piinu, kui ka pärast selgub, et kellelgi oli neile mingi õigus. On üldteada, et Markrul olid mõned baasid teistel planeetidel ja ta tegi seal ohtlikumaid katseid. Paistab, et ta hoidis neid väga saladuses, neist ei teadnud keegi peale ta lähimate kaastööliste.”
„Seega pole Heežil ei Melkantrial ega kusagil mujal mingit ametlikku positsiooni?” Richard keerutas pastakat käes. „Kas see ei või seletada ta viisakust meie vastu? Ta vajab liitlasi? Sa mainisid, et ta on üritanud võimalikult laialt tutvusi sõlmida ja vahemeheks olla?”
„See võib võimalik olla. Tema päritolu kohta ei ole midagi teada. Ta lihtsalt tekkis eikusagilt umbes 15 aastat tagasi, nii et võib tõsi olla, et Markru tõi ta ühelt oma retkelt kaasa. See, et ta oma päritolumaailma ei tea, võib tõsi olla, aga on tõenäolisemalt kattevari. Mingi kuritegu või ei taha ta sellest lihtsalt rääkida – kes teab? Muidugi on oletatud, et ta pole üldse inimene. Igatahes Markru usaldas teda ja töötas temaga koos 15 aastat, nii et mingi lordkõulide salarelv ta vaevalt on. Samas... Markru enda surma asjaolud on segased. Ta oli küll üle 120 aasta vana, kuid lõpus olla ta vananenud väga järsult, mõne kuuga.”
„Teil kindlasti käis peast läbi, et see võib olla seotud kullsoomusega?” küsis Richard.
„Jah, aga selle kohta ei ole ühtki tõendit,” vastas John.
„Muidugi. Mida te soovitate edasi teha?”
„Tulla talle maksimaalselt vastu,” ütles John ja viipas Davidile.
„Ta on meile andnud juba väga palju infot,” võttis viimane kõnejärje tagasi. „Ta tundub olevat väga mõistlik tegelane... kui teda välja ei vihastata, näiteks ta koju sisse murdes. Ta võib meile ülimalt kasulikuks osutuda.”
Richard tõstis peopesa, paludes niimoodi aega, ja mõtles umbes viis sekundit. „USA valitsus sõltub välise luureinfo osas täielikult Tähevärava staabist,” sõnas ta lõpuks. „Hoidjatega... on, nagu on. Võimalik, et nad ei teagi suuremat... Kuidas Heež Targelaar Kii suuremasse pilti sobitub? Sisuliselt on ta renegaat? Kas tal on mingi staatus Föderatsiooni, Impeeriumi, Öfelari või teiste oluliste jõudude silmis?”
Teised laua ümber olijad vahetasid pilke.
„Meie teada ei ole,” vastas John poolküsivalt.
„Ma täpsustan oma küsimust,” noogutas Richard. „Siinses ruumipiirkonnas on viimased kümme tuhat aastat domineerinud kõulid. Maa on pääsenud nende tähelepanust ainult tänu Vega tähekindlusele. Lordkõulid on alla käimas ja siitkandist taandumas mitmetel põhjustel, millest kõiki me ei tea või ei saa neist aru. On Leiessa Liit, millega oleme hädas peamiselt seetõttu, et asume ruumis, mida nad kõigest jõust hõivata üritavad. Teisest suunast laieneb siiapoole Rahutoojate Impeerium ja kusagilt kolmandast kauge ja kuulu järgi hullvõimas Inimkonna Föderatsioon, kuhu, nagu selgub, oleme kogu aeg formaalselt kuulunud. Föderatsiooni ja lordkõulide vahel olla mingi muistne leping, sest lordkõulid eelistavad kandjatena inimesi ja on seetõttu siinse ruumiosa praktiliselt kõigist teistest puhastanud...”
„Vabandust, see on täielik jama,” ei suutnud David end pidada. „See on kõulide levitatav legend, kuigi loomulikult on selles natuke tõtt – kõulid kasutasid kehadena kõigepealt unaseid ja siis dahasid, enne kui hakkasid eelistama inimesi. Jah, nad on teisi kõrvale tõrjunud ja inimesi mingil määral levitanud, ent suuremal osal planeetidest elas inimesi enne kõulide tõusu. Lordkõulid ja Inimkonna Föderatsioon on korduvalt tegutsenud koos intergalaktiliste ohtude tõrjumisel, esmajoones igasuguste veidrate sillapeade likvideerimisel, ja seetõttu lordkõulid arvestataval määral respekteerivad Föderatsiooni. Ent need lepingud hõlmavad veel teisi, näiteks retud, sakarid, maarud, ütrid, stragothid, torkrad, vraitid, öfelarid, asgardid, oreiad, ündelinid, vilnoxid, attrid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Mõned neist on inimesed, mõned osaliselt ja enamik ei; kõik nad on tehnilisel tasemel, millest me isegi aru ei saa, seega – julgen öelda – olulised. Mida sa küsida tahad?”
Richard läks märgatavalt sidrunisöömise nägu. „Kes on meie sõbrad ja vaenlased, kui me Heeži oma tiimi tõmbame? Millistest sõpradest jääme ilma ja millised vaenlased saame juurde?”
„Me vihastame välja ehk mõned tegelased Melkantrial ja astume varvastele mõnele Leiessa leitnandile,” vastas Sara, heites Davidile kiire pilgu: mida sa norid? „Leiessa on Cuba, Nicaragua ja Columbia liit, Melkantria on Peruu. Nagu iga analoogia, on see vildakas – me räägime siin inimestest, kelle käes on sadu kõuli ristlejaid ja arvatavasti sadu tuhandeid muid tähelaevu; tõsi, osa sellest, peamiselt kõulidelt varastatud tehnika, on väga vana ja osaliselt mittetöötav; meil ei ole midagi peale paari laeva, mida me Päikesesüsteemis niikuinii kasutada ei saa. Lordkõulid... ei vaevu meid märkamagi. Leiessa seltskonnaga on meil nii erinevad huvid, et niikuinii pole võimalik halvemini läbi saada.”
„Ent Föderatsioon?” käis Richard peale.
Sara vaatas Hammeri otsa, viimane tegi suu lahti, ent kõhkles.
Sara vaatas laua ümber ringi ja paar sekundit hoidsid nad Davidiga silmsidet. Mees ohkas mõttes. Sarat ta siiski hätta jätta ei tahtnud – sai ta ju suurepäraselt aru, et tema tsiviilisikuna võib palju vabamalt rääkida. „Föderatsiooni seisukoha Heeži suhtes võib kokku võtta Raul Barefieldi sõnadega, et kui meile antakse nõu mitte reha peale astuda ja me seda kuulda ei võta, siis võiksime ka hoidjaid mitte tülitada küsimusega, kas eelistame katkist ninaluud või väljalöödud hambaid.”
„Nii et nemad hoiaksid meid jätkuvalt Maal šampinjonidena kinni,” sõnas Richard kalgilt, pisut häält tõstes. „See meile jätkuvalt ei sobi. Õnneks, paistab, on Föderatsioon teist meelt...”
„See ei ole nii,” vastas David rõhutatult vaikselt. Nii John kui Sara vaatasid teda selle pilguga, et ega ta ei plahvata... aga ta oli juba rahunenud. „Loomulikult allun ma Tähevärava staabi töötajana kehtestatud reeglitele ja lisaks olen siiralt õnnelik, et mul on võimalik tegeleda tähevärava projektiga, kuid ohtude suhtes on neil õigus. Linnuteed uurides oleme saanud kinnitust hoidjate edastatud materjalidele ja seisukohtadele. Ja ei ole olemas mingit hoidjate ja Föderatsiooni seisukohtade erinevust.”
„Mis osas?” nõudis Richard.
„Et eksisteerivad sügavad, põhimõttelised põhjused, miks paljud rahvad on keelanud igasugused portaalid. Kuigi kõigil tsivilisatsioonidel on suur kiusatus portaale kasutada, kinnitab aastatuhandete statistika, et ka meist palju arenenumaid kultuure on varem või hiljem tabanud rängad katastroofid. Me leidsime muistse portaali ja meil õnnestus see tööle panna, ent oleme seni eluski ainult seetõttu, et esiteks on hoidjad siiski mitmel ohtlikul hetkel jõuliselt sekkunud ja teiseks on meil vedanud. Tegelikult oleks viimane aeg see Marsile kolida.”
„See on utoopia. Meil ei ole selleks tehnilist baasi, lisaks ei ole võimalik efektiivselt varjata vajalikku Maalt lähtuvat transporti, asugu see siis Marsil või, nagu kompromissina pakutud, Kuul.”
„Ja seni oleme... kuus pärismaalast keset Londonit tsirkusevankril, kes plaanivad linna vallutamist. Wells, „Inimjumalad”.”
Richard kibrutas kulme. „Pole lugenud. Ent ära muretse, mõistan, mida sa öelda tahad.” Ta lükkas demonstratiivselt oma läpi eemale. „Portaal on nii hästi kaitstud, kui antud oludes võimalik, ja G20 peab oluliseks kõigi plaanide jätkumist. Kui teil on ette näidata tulemusi, loetakse Heežile antud nuituum ettemaksuks.”
„Suurepärane,” laksas Hammer peopesad tooli käetugedele, valmis tõusma. „Tööle.”
„On veel üks probleem,” venitas David.
„Me kuulame,” viipas Hammer ka Richardi suunas ja naaldus uuesti seljatoele.
„Heež tahab Maad näha. Ta seadis üheks vaidlustamatuks eeltingimuseks, et tal lubatakse Maal üksinda ringi vaadata. Ta saab aru, et ei tohi siin tähelepanu äratada, ja on valmis järgima kõiki piiranguid. Ta palub koolitust ja kinnitab, et on väga huvitatud kõigi reeglite järgimisest, kuid raiub sama jäigalt, et pole nõus töötama koos inimestega, kes on talle eetiliselt vastuvõtmatud. Me sobime temale antud kirjelduste põhjal, kuid ta tahab veenduda, et info on tõene.”
„Ma arvan, et seda annab korraldada.” Richardit ei paistnud teema huvitavat.
„On siiski nüansse.” David vaatas enda ette lauale. „Ta uuris põhjalikult Maa poliitilist struktuuri. Siia tuleb ta loomulikult sisuliselt täieliku diplomaatilise puutumatusega ja ta soovib ka Maal ringi käia USA diplomaatilise passiga. Ta kinnitas, et tal ei ole vähimatki tahtmist minna Põhja-Koreasse, kuid ta tahab tingimata külastada vähemalt paari riiki, mis ei ole esindatud G20-s. Ta tahab peamiselt külastada riike, mis ei ole G20-s.”
„Uau.” Richardi huvi tuli tagasi. „Kust ta teab Põhja-Koreast?”
„Me andsime ju talle Encyclopedia Britannica ja sadu muid raamatuid,” ütles David. „Paistab, et ta on meie esmakohtumisest alates kogu ärkvelolekuaja tegelenud Maa materjalide uurimisega. Ta on juba osutanud väga huvitavatele paralleelidele Maa ja paljude teiste planeetide ajaloos. Tal on väga huvitavaid nägemusi ja nagu Sara enne ütles, on ta meid juba väga palju aidanud.”
„Ma vaatan, mis teha annab,” ütles Richard pead vangutades. „Kõik? Rohkem üllatusi ei ole?” Ta huultel mängles õhuke muie. „Ma räägin presidendiga.”