Seekord läks Davidil paremini, sest lisaks süngele ja natuke nagu nõeltel istuvale Richardile vedeles oma toolis häirimatult paigal ka Heež. Hammer vuhises sisse, noogutas ebamääraselt ruumile, istus ja noogutas nüüd juba kindla sihiga temast vasakule jäänud Heeži suunas: „Sa ütlesid, et sul on meile ettepanekuid? Palun. Kuid ega sa juhuslikult ei taha meile öelda, kus sa viimase nädala viibisid? Lihtsalt teineteisemõistmise huvides?”
„Kontrollisin teatud teooriaid, mis mul on teie planeedi kohta,” vastas Heež muiates ja uurides kahtlevalt suurt kohvikruusi, millest ta just maitsnud oli. Ta oli avara kaelusega valges linases särgis ja teksades; paistis, et see riietus on talle meeldima hakanud; ainult jalas olid tal selle riietuse kohta ehk pisut liiga toekad nahksed poolsaapad. „Ma palusin ka teie eliittiimi siia, sest nemad on suutelised esitama intelligentseid küsimusi. Samal põhjusel – vabandust, kui ma eksisin – ei pidanud ma vajalikuks kaasata kedagi Riigidepartemangust või Kontrollkomisjonist. Jutt on teie planeedi julgeolekust.”
„Planeedi julgeolekut puudutavad otsused on otseselt nende pädevuses,” pistis Richard piredalt vahele.
„Jah, aga Tähevärava staap on esimene kaitseliin ja kui ma suudan neile midagi selgeks teha, siis nimetatud institutsioonid suure tõenäosusega järgivad soovitusi. On see nii?”
„Võimalik,” mühatas Richard. „Palun. Ma loodan, et ma siiski eriti ei sega?”
„Ei. Võimalik, et sinust on isegi abi. Kas on olemas täheväravat ja laiemalt Linnutee situatsiooni puudutava info avaldamise kava?”
Nüüd ma saan aru, mis mõeldakse, öeldes, et vaikuses võis kuulda tolmu langemist... Davidil oli hea meel, et seekord ei pea tema suud lahti tegema, pilke vahetasid Richard ja Hammer. „Me teame siin sellest vähe,” raputas kindral lõpuks pead. „Oleme selle teemaga muidugi kursis, kuid see pole Tähevärava staabi pädevuses.”
„Karta on,” noogutas Heež. „Samas peaksite teie kõige paremini mõistma sellega seotud ohte. Vaadake, ainult tänu mainitud ohtudele ma üldse räägin teiega, mitte ei kanna teid silmapilk maha kui absoluutselt ebausaldusväärseid valetajaid. Vega tähekindluse tõttu isoleeritud maailmas ei sõltu praktiliselt miski väljaspool toimuvast ja selle info leviku piiramine välistab igasugused religioossete ja pseudoreligioossete meemidega seotud ühiskondlikud vapustused. Ent situatsioon on kardinaalselt erinev, kui – nagu antud juhul – hakkab toimuma mingigi oluline väljapoole suunatud tegevus. Killustatud planeedid on väga tihti end tükkideks rebinud. Sõltuvalt muidugi nende sõjalisest võimekusest, eks ole, aga tuumarelvade levikuga on teil siin ju kõik korras...” Ta lisas enne jätkamist paar vandesõna tundmatus keeles. „Iga päevaga saab rohkem neid inimesi, kes teavad tõde. Iga päevaga tuleb teil kasutada karmimaid meetmeid salastatuse tagamiseks ja kõike kokku võttes suureneb iga päevaga kontrollimatu lekke oht. Kontrollimatu infolaviin võib kaasa tuua valetavate valitsuste legitiimsuse täielikku kadumise, suured ühiskondlikud vapustused ja kõige halvemal juhul tuumasõja. On olemas mitmeid meetodeid ühiskondliku surve vähendamiseks. Millised on teie sellesuunalised plaanid?”
„Võimalik, et me räägime siin teineteisest mööda,” ohkas Hammer. „Millistest plaanidest on juttu?”
„On militaarne, alma mater’i ja kaasav-välistav meetod. Praktikas rakendatakse neid tihti paralleelselt. On kontrollitud lekete meetod, superteater ja välise õpetaja gambiit. Võimalik, et te teate neid pisut teiste nimede all, kuid kas mõni lamp läheb põlema?”
Ülejäänud inimesed laua ümber vahetasid pilke ja lõpuks vaatasid kõik Richardi poole.
„Võimalik, et oleme teineteisest pisut mööda rääkinud, kuid mulle ei meenu, et me oleksime arutanud võimalikku koostööd selles valdkonnas,” sõnas too.
Heež vaikis sekundi ja tõusis siis. „Vabandage, et ma teie aega raiskasin. Ma soovin nüüd koju tagasi pöörduda.”
Uuesti vahetasid inimesed pilke. Kindral Hammer tõusis. „Ma loomulikult ei takista sind koju tagasi pöördumast, kuid palun, kas sa selgitaksid meile, mis tingis selle otsuse? Ilmselgelt läks midagi valesti. Mis? Kui me oleme milleski eksinud meie kokkuleppe vastu, siis tahtmatult. Me oleme dialoogiks avatud.”
Heež noogutas. „Ma ei süüdista teid kokkuleppe rikkumises, kuid minu poolt vaadatuna on küsimus riskides. Kui teil puudub adekvaatne sellesuunaline poliitika, pole mul vähimatki mõtet end teiega siduda, sest lähiajal ootab teid ees täielik häving.”
Taas vahetasid Hammer ja Richard pilke ja viimane tõusis. „Me ei takista sind koju tagasi pöördumast, kuid kas ma tohiksin kõigepealt paar telefonikõnet teha? Loomulikult on selles suunas mõeldud, kuid ma pean saama presidendi loa sellest kõneleda.”
Heež noogutas ja istus oma toolile tagasi, sellal kui Richard ja Hammer viimase kabinetti kadusid.
„Kui tõsisena näed sa meie hävingu ohtu?” küsis David, kui uks kinni langes.
Heež kehitas õlgu. „Kas sa lendaksid tähelaevaga, mille purjus kapten koormab rikkis reaktorit kahekordselt? Võib ka hästi minna.” Ta paistis olevat halvas tujus.
„Ma ilmselt ei avalda ühtki saladust, kui mainin, et hoidjatega on kindlasti sellest juttu olnud.”
„Võib-olla siiski ootaksime ülemused ära?” segas John vahele.
David ei suutnud alla suruda tülgastust väljendavat grimassi, kuid igatahes valitses vaikus, kuni Hammer ja Richard tagasi tulid. „President oli äärmiselt huvitatud sinu sellekohastest ettepanekutest,” ütles viimane. „Ta ütles, et juhul, kui avalikustamine on vältimatu, on kokku lepitud G20 erakorraline kohtumine hoidjate juhtimisel. President palub sult sellekohast ettekannet Kontrollkomisjonile.”
Heež ohkas. „Superteater koos välise õpetajaga... See võib toimida, kuid kui plusse hunnikusse kuhjata, tulevad teinekord välja trellid...” Ta mõtles viis sekundit ja noogutas. „Üldiselt, teie planeet meeldib mulle. Teil on potentsiaali. Halb üllatus on, et riskid on kõrgemad ja ma pean samm kaugemalt peale hakkama, kui eeldasin, aga olgu. Usun, et siin on võimalik midagi ära teha. Me ei ela ideaalses maailmas.”
„Kindlasti mitte. Kui palju sul kulub aega tunniajalise ülevaatliku loengu ettevalmistamiseks?”
„Üldse mitte. Lihtsalt peame kokku leppima, mis järjekorras ja kui sügavuti rääkida.”
„Saad sa seda lennukis teha?”
„Jah. Teie lennukid on küll... Saan hakkama. Miks ma peaksin seda lennukis tegema?”
„President palub meid kõiki viivitamatult enda juurde,” sõnas Hammer. „Paistab, et sa astusid hella koha peale.” Ja paistab, et ka Richardile, käis Davidil peast läbi. „Ma mõtlen seda positiivselt. President andis mõista, et teda tõsiselt huvitab, mis on Maa kaitsmisel tegemata jäänud.”