1
Kui oled näinud ühte kroonimist, oled näinud neid kõiki. Kõlab küüniliselt ja võib-olla ongi, eriti kui peasüüdlane on su parim sõber ja tema kuninganna kogemata su armuke. Aga üldiselt tähendab kroonimine rongkäiku, ohtrasti aeglast muusikat, ebamugavaid värvilisi rõivaid, viirukit, kõnesid, palveid ja kellade helistamist. See on igav, enamasti palav ja nõuab ebasiirast tähelepanu, just nagu pulmad, lõpuaktused ja salaorganisatsioonide initsiatsiooniriitused.
Ning nii said Luke ja Coral Kashfa valitsejateks, samas kirikus, kus ma alles mõne tunni eest olin oma hullu venna Jurtiga peaaegu – ent paraku ainult peaaegu – surma peale võidelnud. Kuna ma olin Amberi ainus, kuigi tehniliselt võttes mitteametlik esindaja, eraldati mulle seisukoht esireas ja pilgud triivisid sageli minu suunas. Seega pidin ma olema ergas ja õigel ajal vajalikke sõnu ütlema. Ehkki Random polnud mu tseremoonial osalemist ametlikuks teinud, teadsin ma ometi, et ta ärrituks, kuuldes, et mu käitumine polnud diplomaatiliselt korrektne.
Nii et lõpuks mu jalad valutasid, kael oli kange ja värvilised rõivad olid higist läbi imbunud. See käis teatri juurde. Ja ma poleks ka tahtnud, et see oleks kuidagi teisiti läinud. Me oleme Luke’iga käinud läbi paksust ja vedelast ning tahes-tahtmatult mõtlesin ma seal higistades meie vehklemismatšidest ja jooksuvõistlustest, käikudest kunstinäitustele ja retkedest varjudes – ning kaalusin, kas ja kuidas krooni kandmine teda mõjutab. Analoogiline sündmus oli muutnud mu onu Randomit, muretust, vabast ja kombelõdvast muusikust oli saanud tark ja vastutustundlik valitseja – seda varasemat teda ma küll ei tundnud ja pidin toetuma sugulaste kirjeldustele. Leidsin end lootmast, et Luke ehk nii küpseks ei saa. Aga muidugi oli Luke ka hoopis teine inimene kui Random, rääkimata sellest, et ta oli sajandeid noorem. Lausa üllatav, mida aastad võivad teha – või siis ongi see asjade loomulik käik? Taipasin, et ka ma ise pole kõigi viimase aja sündmuste tõttu enam see, kes ma olin olnud alles hiljuti. Kui järele mõelda, olin ma täna teistsugune kui eile.
Kroonimise käigus õnnestus Coralil saata mulle kirjake, milles ta teatas, et peab mind nägema, ning määras selleks aja ja koha, lisades isegi väikese skeemi. Nagu selgus, oli see tuba palee tagaküljel. Kohtusime õhtul seal ja lõpuks jäime ka ööd veetma. Sain teada, et tema ja Luke olid lastena esindajate kaudu paari pandud – osalt diplomaatilise kokkuleppena Jasra ja begmalaste vahel. Diplomaatiline osa ei toiminud ja ülejäänu vajus kuidagi unustusse. Ka osalised ise olid abielu umbes nagu unustanud, kuni viimased sündmused nende mälu värskendasid. Kumbki polnud teist juba aastaid näinud. Ent kroonika kinnitas, et prints on abielus. Selle oleks võinud ka tühistada lasta, ent samahästi võis Coral lasta end koos Luke’iga kroonida. Kui sellest võis Kashfale midagi kasu olla.
Ja üks selline asi ju oli: Eregnor. Begmalannast kuninganna Kashfa troonil võinuks aidata selle kinnisvaratükiga seotud pahandusi klaarida. Vähemalt Jasra oli nii arvanud, rääkis Coral mulle. Ja Luke’i oli selle otsuse kasuks kallutanud garantiide puudumine Amberi ja nüüdseks iganenud Kuldse Ringi lepinguosaliste poolt.
Hoidsin teda kaisus. Ta ei olnud terve, kuigi operatsioonijärgne paranemine oli olnud lausa hämmastav. Ta kandis parema silma kohal musta lappi ja reageeris üsnagi innukalt, kui mu käsi kogemata selle lähedusse sattus või ma kas või liiga kauaks seda vaatama jäin. Võisin vaid oletada, miks oli Dworkin otsustanud asendada vigastatud silma Kohtunikujuveeliga. Kui ta just ei arvanud, et Coral on kindel tõke, mis hoiab ära Mustri ega Logruse jõudude katsed juveeli tagasi saada. Minul sellest valdkonnast teadmised puudusid. Olles väiksekasvulise maagiga viimaks kohtunud, olin jäänud uskuma tema tervesse mõistusse, kuid see ei aidanud mul mõista neid salapäraseid omadusi, mis kippusid olema iidsete tarkade meeste eripäraks.
“Mis tunne on?” küsisin Coralilt.
“Väga veider,” vastas ta. “See pole otseselt valu. Pigem midagi sellist, kui trumpkaardiga side pidamisel. Ainult et see on minus kogu aeg, kuigi ma ei lähe kuhugi ega räägi kellegagi. See on, nagu seisaksin ma mingis väravas. Jõud liiguvad minu ümber ja läbi minu.”
Hetkega olin ma keset oma halli sõrmust, mida kaunistas punakast metallist paljude kodaratega ratas. Seest vaadates oli see nagu suur võrk. Mu tähelepanu köitis hele, tukslev säie. Jah, see oli ühendus mingi väga tugeva jõu allikaga kusagil kauges varjus, selline, mida võis kasutada uurimiseks. Pikendasin seda ettevaatlikult Corali silmakoopasse peidetud juveeli suunas.
Esialgu ei tundnud ma mingit vastupanu. Õigupoolest ei tundnud ma jõujoont pikendades üldse mitte midagi. Ent mu silme ette ilmus leekidest seina kujutis. Kui hakkasin end läbi tuleloori suruma, tundsin, kuidas mu sondi liikumine aeglustus, aeglustus ja peatus. Ja siis hõljusin ma tühjuse piiril. Minu teada ei käinud häälestumine niiviisi, ning ma ei tahtnud muid jõude kasutades kutsuda Mustrit, mis pidi minu arusaamist mööda olema osa sellest. Surusin edasi ja tundsin kohutavat külmust, mis neelas energiat, mille ma välja olin kutsunud.
Siiski ei võtnud see energiat otse minust, vaid ühest minu käsutuses olevast allikast. Surusin veel ja nägin ähmast laiku, umbes nagu kauget udukogu. Taust oli tumepunane nagu portvein. Veel lähemale, ja see võttis kuju, sellest sai keeruline kolmemõõtmeline tarind, milles oli isegi midagi tuttavat – ilmselt oli see rada, mida mu isa oli kirjeldanud: see tuli läbida, et end juveelile häälestada. Hea küll, ma olin juveelis sees. Kas ma peaksin proovima seda rada läbida?
“Ära mine edasi,” kostis mulle tundmatu kõlaga hääl, kuigi sain aru, et seda tegi Coral. Ta näis olevat transsi vajunud. “Kõrgema astme initsiatsioon on sulle keelatud.”
Tõmbasin oma sondi tagasi, soovimata näha jõudemonstratsiooni, mille sõnakuulmatus kaasa võiks tuua. Hiljutistest Amberis aset leidnud sündmustest saadik oli mu Logruse nägemine kogu aeg aktiivne ja näitas nüüd, et see Mustri kõrgem tase oli Corali üleni sisse mässinud ja endaga täitnud.
“Miks?” küsisin.
Vastust mulle aga ei antud. Coral võpatas, raputas ennast ja vaatas mulle otsa.
“Mis juhtus?” küsis ta.
“Sa jäid tukkuma,” vastasin. “Pole ka ime. Mida iganes Dworkin sinuga tegi, pluss tänane pingeline päev…”
Ta haigutas ja vajus tagasi voodisse.
“Jah,” ohkas ta ja magas siis juba tõeliselt. Tõmbasin saapad jalast ja vabastasin end raskematest pealisriietest. Sirutasin end tema kõrvale ja sikutasin meile teki peale. Ma olin ise samuti väsinud ja soovisin vaid kedagi kaisus hoida.
Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Mind häirisid sünged, keerlevad unenäod. Just nimelt näod: inimeste, loomade, deemonite näod liikusid minu ümber ja mitte ükski neist polnud eriti rõõmsailmeline. Metsad langesid ja lahvatasid põlema, maa vappus ja lõhenes, merevesi tõusis tohutute lainetena ja ründas maad, kuu tilkus verd ja kostis vali ulgumine. Keegi hüüdis mu nime…
Tugev tuul raputas aknaluuke, kuni need rappudes ja kolksudes lahti paiskusid. Unenäos sisenes aknast üks olevus, kes tuli ja kükitas mu voodi jalutsisse ja hüüdis mind vaikselt – ikka ja jälle. Tuba tundus vappuvat ja mu mõte läks Californiale. Näis, et toimub maavärisemine. Tuulehoog tõusis kriiskest möirgeks ja kuulsin mürtsatusi, nagu kukuksid puud ja vajuksid kokku tornid…
“Merlin, Sawalli koja prints, Kaose prints, tõuse,” näis see olevus ütlevat. Krigistas siis kihvu ja kordas sama.
Umbes neljanda või viienda korduse peale tuli mulle pähe, et võib-olla see polegi unenägu. Hüüded kostsid kusagilt väljast, rütmilised välgusähvatused tulid ja läksid koos peaaegu musikaalse kõuemürinaga.
Tekitasin kaitsva kesta veel enne, kui liigutasin, isegi enne, kui silmad avasin. Helid olid tõelised, lõhutud aknaluuk samuti. Nagu ka olevus voodi jalutsis.
“Merlin, Merlin. Tõuse üles, Merlin,” ütles ta mulle – pika koonu ja teravate kõrvadega, korralikult kihvade ja küünistega varustatud, rohekas-hõbedase jumega, suurte ja säravate silmadega olevus, märjad nahksed tiivad kõhnade külgede vastu tõmmatud. Ma ei saanud tema ilmest aru, kas ta naerab või on tal valus. “Ärka, Kaose isand.”
“Gryll,” ütlesin, tundes ära perekonna vana teenri Kodadest.
“Jajah, isand,” vastas ta. “Seesama, kes sulle konditantsitamise mängu õpetas.”
“Olgu ma neetud.”
“Enne töö ja pärast lõbu, isand. Ma olen läbinud musta niiti järgides pika ja hirmsa tee, et tulla sind kutsuma.”
“Vanasti niidid nii kaugele ei ulatunud, kui just tohutult ei lükanud,” ütlesin. “Vahel ei aidanud see ka. Kuidas nüüd on?”
“Nüüd on lihtsam,” vastas ta.
“Miks nii?”
“Kaose kuningas, Tema Majesteet Swayvill uinub sel ööl pimeduse esivanemate juures. Mind saadeti sind tseremoonia jaoks kohale tooma.”
“Nüüd kohe?”
“Nüüd kohe.”
“Jah. Noh, hea küll. Muidugi. Ma korjan ainult oma asjad kokku. Muide, kuidas see juhtus?”
Tõmbasin saapad jalga, ajasin pealisriided selga, panin mõõgarihma vööle.
“Üksikasju ma ei tea. Et ta tervis oli vilets, seda teadsid kõik muidugi juba ammu.”
“Ma tahaksin kirjakese maha jätta,” ütlesin.
Ta noogutas. “Ma loodan, et lühikese.”
“Jah.”
Võtsin kirjutuslaualt pärgamenditüki ja kritseldasin sellele: “Coral, mind kutsuti perekondlike asjade tõttu ära. Võtan ühendust.” Seadsin kirja ta käe kõrvale.
“Hästi,” ütlesin. “Kuidas me seda teeme?”
“Ma kannan sind kukil, prints Merlin, just nagu vanasti.”
Noogutasin, ja minus hoovasid lapsepõlvemälestused. Nagu suurem osa deemonitest, oli Gryll tohutult tugev. Kuid mulle meenusid meie mängud – kuristiku ääres ja pimeduse kohal, matusekambrites, koobastes, veel suitsevatel lahinguväljadel, templivaremetes, surnud maagide kambrites, erapõrgutes. Millegipärast oli mul alati olnud lõbusam mängida deemonitega kui emapoolsete veresugulaste või tema abielu kaudu saadud hõimlastega. Isegi kehakuju, mida ma Kaoses enamasti kasutasin, olin ma vorminud deemoni järgi.
Ta sulandas endasse toanurgas seisnud tooli, et kehamassi juurde saada, ja muutis siis kuju, et see vastaks mu täiskasvanusuurusele. Kui ma ta pikendatud seljale ronisin ja kõvasti kinni võtsin, hüüatas ta: “Ah, Merlin! Milliseid maagiaid sa neil päevil endaga kannad?”
“Ma küll valitsen nende üle, kuid mul puudub täielik teadmine nende olemusest,” vastasin. “Ma hankisin need alles hiljuti. Mis tunne sul on?”
“Kuum ja külm ja veider muusika,” vastas ta. “Igast suunast. Sa oled muutunud.”
“Kõik muutuvad,” ütlesin, kui ta hakkas akna poole minema. “Selline on elu.”
Tume niit oli laial aknalaual. Ta sirutas käe ja puudutas seda, kui end õhku tõukas.
Tuul undas, kui me alla kukkusime, ettepoole liikusime, tõusma hakkasime. Tornid vilksatasid väreledes mööda. Tähed olid heledad ja äsja taevasse tõusnud kuuveerand valgustas madala pilvederea kõhualuseid. Me lendasime, loss ja linn kahanesid silmapilguga. Tähed tantsisid, muutusid valgustriipudeks. Meie ümber lainetas laienedes eheda pimeduse riba. Must tee, mõtlesin ma järsku. See oli nagu Musta tee ajutine variant taevas. Vaatasin tahapoole. Seal seda polnud. Just nagu oleksime lennates selle kokku kerinud. Või keris see meid endasse?
Maastik libises meie alt läbi nagu kolmekordse kiirusega näidatud film. Mets, küngas ja mäetipp lendasid mööda. Meie must tee oli pikk riba, mis meie ees tõusis, tumedamad ja heledamad laigud libisesid mööda nagu päevaste pilvede varjud. Kiirus kasvas staccato’ks. Märkasin äkitselt, et tuult enam pole. Järsku oli kuu kõrgel üleval ja kõver mäeahelik väänles meie all. Vaikus oli kuidagi unenäoline ja hetke pärast oli kuu madalamale langenud. Paremal pool tekkis taevasse valguskiir nagu mõra ja tähed hakkasid kustuma. Ma ei tundnud, et Grylli keha oleks teinud jõupingutusi, kui me musta teed mööda edasi sööstsime; kuu kadus ja pilvederiba ääristav valgus muutus võikollaseks, võttes siis otse mu pilgu all roosaka varjundi.
“Kaose jõud kasvab,” märkisin.
“Entroopia energia,” vastas ta.
“Sa pole mulle sellest kõike rääkinud,” ütlesin.
“Mina olen ainult teener,” vastas Gryll, “ja valitsejate nõupidamised on minu eest saladuses.”
Maailm läks heledamaks ning nii kaugele, kui ma ulatusin nägema, lainetas meie must riba. Liikusime kõrgel mägise maastiku kohal. Pilved lagunesid kiires tempos laiali ja moodustusid uuesti. Ilmselt olime alustanud teed läbi varjude. Mõne aja pärast kulusid mäed madalamaks ja mööda libisesid rulluvad tasandikud. Järsku oli päike otse keset taevast. Tundus, et me liigume vahetult musta tee kohal – just nagu võiksid Grylli varbad seda riivata. Vahepeal ta tiivad peaaegu ei liikunud, vahepeal lehvisid kiiresti nagu koolibril, nii et neid ei näinudki.
Kaugel vasakul värvus päike kirsipunaseks. Meie all laius roosa kõrb…
Siis oli jälle pime ja tähed pöörlesid suure rattana.
Siis me lendasime madalal, peaaegu puulatvu riivates…
Paiskusime õhku rahvarohke kesklinnatänava kohal, tänavalaternad ja sõidukite esituled, neoonkirjad akendel. Meie poole tõusis linna soe, umbne, tolmune, kihisev lõhn. Mõned jalakäijad vaatasid üles, kuid ei paistnud meie möödumisest välja tegevat.
Ületasime jõe ja lendasime äärelinna katuste kohal, kui vaade muutus ürgaegseks maastikuks: kaljud, laava, laviin, värisev maa, kaks tegevvulkaani – üks lähedal, teine kaugel – sinakasrohelisse taevasse tossu paiskamas.
“Nagu ma aru saan, on see otsetee?” uurisin.
“Nii otse kui olla saab,” vastas Gryll.
Sisenesime pikka öösse ja mingil hetkel tundus, et tee viis meid sügavale vee alla, eredavärvilised mereelukad triivisid ja sähvisid nii otse meie kõrval kui ka kaugemal. Kuiv ja purunematu must tee kaitses meid.
“Segadus on niisama suur kui Oberoni surma järel,” pidas Gryll õigeks teatada. “Selle tagajärjed lainetavad nüüd läbi varjude.”
“Aga Oberoni surmaga kaasnes Mustri taastamine,” ütlesin. “See polnud lihtsalt ühe vastandpoole valitseja surm.”
“Tõsi,” vastas Gryll, “aga praegusel ajal pole jõud omavahel tasakaalus. Nüüd siis lisandus veel see. Kokkuvõttes on olukord raskemgi.”
Sööstsime avausse keset tumedat kivimassi. Valguskiired sähvisid meist mööda. Ebatasasusi tõstis esile helesinine värv. Hiljem – ma ei tea, kui palju hiljem – olime purpurpunases taevas, kusjuures ma polnud märganud, millal me tumedast merepõhjast sinna sattusime. Kaugel ees säras üksik täht. Kihutasime selle poole.
“Miks nii?” küsisin.
“Sest Muster on Logrusest tugevamaks kasvanud,” vastas ta.
“Kuidas see juhtus?”
“Kodade ja Amberi kokkupõrke ajal joonistas prints Corwin teise Mustri.”
“Jah, ta rääkis mulle. Ma olen seda isegi näinud. Ta kartis, et Oberonil ei õnnestu originaali parandada.”
“Aga õnnestus, ja nüüd on neid kaks.”
“Jah?”
“Su isa Muster on samuti korrapära teenistuses. See kallutas iidse tasakaalu Amberi kasuks.”
“Kuidas sina seda tead, Gryll, kui Amberis ei paistnud keegi seda teadvat või vähemalt ei pidanud vajalikuks mulle öelda?”
“Su vend prints Mandor ja printsess Fiona kahtlustasid seda ja otsisid tõendeid. Nad esitasid oma uurimiste tulemused su onule, isand Suhuyle. Ta tegi mitu reisi varjudesse ja veendus, et nii tõepoolest ongi. Ta valmistus oma tulemusi kuningale esitama, kui Swayvilli haigus lõpliku pöörde võttis. Ma tean seda, sest Suhuy saatis mind sulle järele ja käskis sulle sellest rääkida.”
“Ma arvasin, et see oli mu ema, kes mind kutsuda laskis.”
“Suhuy oli kindel, et ta seda teen – ja just seepärast tahtiski Suhuy esimesena sinuga kohtuda. See, mida ma su isa Mustrist rääkisin, pole veel üldteada.”
“Mida ma peaksin sellega seoses tegema?”
“Sellekohast teavet ta mulle ei usaldanud.”
Täht läks heledamaks. Taevast täitsid oranžid ja roosad sähvatused. Varsti lisandusid neile rohelised jooned, mis keerlesid meie ümber nagu vimplid.
Kihutasime edasi ja taeva täitsid mustrid, see oli nagu aeglaselt pöörlev psühhedeeliline päevavari. Maastik sulandus eristamatuks. Osa minust tukastas, kuid ma olen kindel, et teadvust ma ei kaotanud. Aeg näis lollitavat mu ainevahetusega. Olin tohutult näljane ja mu silmad valutasid.
Täht läks heledamaks. Grylli tiibu ümbritses vikerkaarevärviline värelus. Tundus, et liigume nüüd uskumatu kiirusega.
Meie musta paela ääred hakkasid ülespoole kumerduma. See protsess üha jätkus, kuni tundus, et me liigume küna põhjas. Siis said ääred pea kohal kokku ja me kihutasime püssitorus, mis oli sihitud sinakasvalge tähe poole.
“Pidid sa mulle veel midagi rääkima?”
“Mina küll ei tea.”
Hõõrusin vasakut rannet, tundes, et miski oleks pidanud seal tukslema. Oh, jah, Frakir. Kus Frakir üldse oli? Siis meenus mulle, et olin jätnud selle Brandi ruumidesse. Miks ma olin seda teinud? Ma… mu mõistus oli hägune, mälu unenäoline.
See oli esimene kord, mil ma seda sündmust meenutada püüdsin. Oleksin ma enne mällu piilunud, oleksin varem aru saanud, mida see tähendas. Petliku ilu ähmastav toime. Olin Brandi ruumides astunud mingi loitsu mõjuvälja. Mul polnud aimugi, kas see oli seal mind oodanud või olin ma lihtsalt oma ringituhnimisega selle aktiveerinud. Oletasin, et see võis olla ka midagi veel üldisemat, mille käivitajaks oli lossis toimunud häving – ning minuga juhtunu võis olla selle ärganud tahtmatu kõrvalmõju. Seda viimast varianti ma küll eriti ei uskunud.
Õigupoolest kahtlesin ma selle värgi üldisuses. See tundus just niisuguse lõksuna, mille Brand oleks võinud maha jätta. See oli segadusse ajanud minusuguse korraliku ettevalmistusega võluri. Võib-olla oli ainult mu praegune sündmuskohast kaugenemine aidanud mul mõistust selgemaks saada. Kui ma meenutasin oma tegevust loitsuga kokkupuutumise hetkest saadik, sain aru, et olin liikunud just nagu udus. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda rohkem tundus mulle, et see loits oli valmistatud just minu jaoks. Ja kuna ma seda loitsu ei mõistnud, ei saanud ma eeldada, et olen sellest vabanenud.
Mis see ka polnud, igatahes oli see sundinud Frakiri pikemalt mõtlemata maha jätma ning pannud mu tundma end… noh, imelikult. Ma ei teadnud, kuidas see just täpselt oli mu mõtteid ja tundeid mõjutanud või veel mõjutada võis – nii see paraku oli, kui juhtusid loitsu mõju alla sattuma. Ent ma ei suutnud ka kujutleda, et kadunud Brand oleks ette näinud sellist ennustamatut asjade käiku, nagu oli tema elamise kõrval asuvate ruumide eraldamine just mulle pärast tema surma – ning et pärast äärmiselt ebatõenäolisele Logruse ja Mustri kokkupõrkele Amberi lossi ülemises koridoris järgnenud varingut tekib mul kiusatus tema ruumidesse astuda. Ei, tundus, et selle taga oli keegi teine. Jurt? Julia? Ma ei uskunud hästi, et nad oleksid saanud kellestki märkamata keset Amberi lossi nii vabalt tegutseda. Kes siis? Ja kas see sai olla kuidagi seotud stseeniga Peeglite koridoris? Mul polnud aimugi. Oleksin ma praegu seal, siis suudaksin ehk kokku seada loitsu, mis süüdlase välja nuusiks. Ent ma polnud, ja üldse pidi maailma sealse otsaga seotud asjade uurimine nüüd mõneks ajaks tagaplaanile jääma.
Valgus meie ees läks heledamaks, vilkudes taevalikult sinise ja kurjakuulutavalt punase vahel.
“Gryll, kas sa tunned minul mingit loitsu?” küsisin.
“Jah, isand,” vastas ta.
“Miks sa seda ei maininud?”
“Ma mõtlesin, et see võib olla su enda oma – kaitseks, näiteks.”
“Kas sa saaksid selle maha võtta? Kuna ma olen selle sees, siis ma ise hästi ei saa.”
“See on liiga tihedalt seotud su isiksusega. Ma ei oskaks isegi kusagilt alustada.”
“Saad sa selle kohta midagi öelda?”
“Ainult nii palju, et see on olemas, isand. Ehk nii palju, et tundub pea peale rõhuvat.”
“Et see võib siis mu mõtetele mingit tooni anda?”
“Jahah, helesinist.”
“Ma ei mõelnud seda, kuidas sina neid asju tajud. Ainult võimalusele, kas see võib mu mõtlemist mõjutada.”
Ta tiivad välgatasid siniselt, siis punaselt. Meie tunnel laienes järsku ja taevas lõid helendama Kaose hullumeelsed värvid. Täht, millele me olime suunda hoidnud, muutus nüüd halli ja oliivirohelise, hauataguse välimusega lossi kõrgesse torni riputatud – ja muidugi maagiliselt võimendatud – laterna suuruseks; loss asus mäe otsas, mille alumine ja ka keskmine osa olid eemaldatud. Kivist saar hõljus kivistunud metsa kohal. Puud põlesid opaalivärvi leekides: oranž, purpurpunane, roheline.
“Ma kujutan ette, et selle saaks maha võtta küll,” märkis Gryll. “Aga minusuguse vaese deemoni jaoks oleks selle lahtiharutamine pettumustvalmistav.”
Mühatasin. Vaatasin mõne hetke möödalibisevat maastikku. “Deemonitest rääkides…” alustasin siis.
“Jah?”
“Mida sa oskad mulle ty’igadest rääkida?” küsisin.
“Nad elutsevad kaugel teisel pool Äärt,” vastas ta, “ja võimalik, et nad on kõige lähedasemad ürgse Kaose olenditele. Ma usun, et mingit õiget materiaalset keha neil ei olegi. Neil on üsna vähe pistmist teiste deemonitega ja veel vähem kellegi teisega.”
“Oled sa kedagi neist… hmm… isiklikult tundnud?”
“Eks ma mõnega olen vahel kokku puutunud,” vastas ta.
Tõusime kõrgemale. Loss samuti. Meteooridesadu helendas vaikselt selle taga.
“Nad saavad asuda inimkehas, selle üle võtta.”
“See ei üllata mind.”
“Ma tunnen ühte, kes on seda teinud mitu korda. Aga tekkis tavatu probleem. Näib, et ta võttis ühe inimkeha üle surivoodil. Paistab, et inimese surm lukustas ty’iga sellesse kehasse. Ta ei saa seda enam maha jätta. Kujutad sa ette, kuidas ta võiks pääseda?”
Gryll irvitas. “Hüpaku järsakust alla, ma arvan. Või kukkugu mõõga otsa.”
“Aga mis siis, kui ta on kehaga nüüdseks nii tihedalt seotud, et ka see ei aita tal vabaks saada?”
Gryll irvitas veel kord. “Kehade varastamise äris on oma riskid.”
“Ma olen tema ees tänuvõlglane,” ütlesin. “Ma tahaksin teda aidata.”
Ta oli veidi aega vait ja vastas siis: “Mõni vanem ja targem ty’iga võiks ehk sellistest asjadest midagi teada. Ja sa tead, kust neid leida.”
“Jah.”
“Vabanda, et minust rohkem abi ei ole. Ty’igad on vana rass.”
Ja siis me langesime torni poole. Meie tee Kaose kaleidoskoopilise taeva all kahanes õhukeseks triibuks. Gryll lendas aknast paistva valguse poole ja ma piilusin temast mööda.
Vaatasin alla. Vaade pani pea ringi käima. Kusagilt eemalt kostis urisev heli, nagu hõõruks üks osa maapinnast aeglaselt teise vastu – siinkandis juhtus seda küllaltki sageli. Tuul rebis mu rõivaid. Minust vasakul kaunistas taevast rida mandariini moodi pilvi. Nägin juba lossi seinte üksikasju. Märkasin valgustatud ruumis üht kogu.
Siis me olime juba väga lähedal ja kohe ka aknast sees. Suur, küürus, hall-punane sarviline ja poolenisti soomustega kaetud deemon piidles mind oma kollaste, ovaalsete pupillidega silmadega. Ta kihvad olid paljastatud naeratuseks.
“Onu!” hüüatasin maha ronides. “Tervitus!”
Gryll ringutas ja raputas ennast, kui Suhuy lähemale kiirustas ja mind – ettevaatlikult – embas.
“Merlin,” ütles ta viimaks, “tere tulemast koju. Mul on kahju, et põhjus on just selline, kuid sinu kohalolek teeb mulle rõõmu. Gryll rääkis sulle…?”
“Tema Kõrguse lahkumisest? Jah. Minu kaastunne.”
Ta lasi mu lahti ja astus sammu tagasi.
“Mitte et see oleks tulnud ootamatult,” ütles ta. “Pigem vastupidi. Õigupoolest isegi liiga. Ent sellise sündmuse jaoks polegi õiget hetke.”
“Tõsi,” vastasin, kangeks jäänud vasakut õlga masseerides ja püksitaskust kammi otsides. “Ja ta põdes juba nii pikka aega, et ma olin sellega ära harjunud. Peaaegu tundus juba, nagu oleks ta nõrkusega leppinud.”
Suhuy noogutas. Küsis siis: “Kavatsed sa siinse kuju võtta?”
“Mul on olnud raske päev,” ütlesin. “Kui etikett just ei kohusta, siis ma parema meelega säästaksin energiat.”
“Hetkel pole mingit kohustust,” vastas ta. “Oled sa söönud?”
“Viimasel ajal mitte.”
“Tule siis,” ütles ta. “Otsime sulle midagi toitvat.”
Ta pöördus ja hakkas kaugema seina poole minema. Järgnesin talle. Toal ei olnud uksi ja ta pidi teadma kõiki kohaliku varju üleminekupunkte – Kojad on selles mõttes Amberi vastand. Kui Amberisse on varjude kaudu õudselt raske pääseda, siis Kodades on varjud nagu kulunud kardinad – sageli võid täiesti tahtmatult sattuda vaatama hoopis teise reaalsusse. Ja vahel vaatab miski sealt teisest reaalsusest sind. Hoolikas peab olema ka sellega, et mitte astuda oma varjust kuhugi, kus sa satud olema kõrgel õhus, vee all või ägeda vihma käes. Turism pole Kodades kunagi populaarne olnud.
Õnneks on varjude aines selles reaalsuse otsas nii kuulekas, et varjumeistrid suudavad seda hõlpsasti töödelda: õmmelda kangad nii kokku, et tekiksid läbikäigud. Varjumeistrid on neis oludes väga tähtsa oskusega käsitöölised, kes saavad oma võime Logruselt, kuigi nad ei pea olema Logrust läbinud. Õigupoolest on seda teinud vaid vähesed, kuid kõigist Logruse läbinutest saavad automaatselt Varjumeistrite Gildi liikmed. Nad on Kodades umbes nagu torumehed või elektrikud Maal ja samal viisil erinevad ka nende võimed: vaja on nii annet kui kogemusi. Ma olen küll gildi liige, kuid palju parema meelega järgnen ma kellelegi, kes tunneb teed, kui hakkan ise läbipääse otsima. Küllap ma peaksin sellest põhjalikumalt rääkima. Võib-olla kunagi räägingi.
Kui me seinani jõudsime, siis seda seal muidugi polnudki. See läks uduseks ja hajus ning me läbisime ruumiosa, kus see oli olnud – või täpsemalt, ühe teise, analoogilise ruumiosa – ja laskusime siis juba mööda rohelist treppi. Või, noh, see polnud otseselt trepp. See oli rida omavahel ühendamata rohelisi kettaid, mis üksteisest sobiva kauguse ja kõrguste vahega umbes nagu õhus hõljudes spiraalselt laskusid. Trepi pikkus vastas enam-vähem lossi suurusele ja lõppes see sileda seinaga. Enne seinani jõudmist läbisime mõned hetked heledat päevavalgust, lühiajalise keerise sinist lund ja umbes nagu altarita katedraali löövi, kusjuures kirikupinkidel istusid luukered. Lõpuks seina juures, läbisime selle ja sattusime suurde kööki. Suhuy juhatas mu sahvrisse ja andis märku, et ma ennast ise teenindaksin. Leidsin veidi külma liha ja leiba, nii et tegin endale võileiva ja rüüpasin leiget õlut peale. Ta näksis ka ise tüki leiba ja rüüpas kannust sama vedelikku. Meie peade kohale ilmus kiiresti lendav lind, kraaksus rämedalt ja kadus enne vastasseinani jõudmist.
“Millal teenistus on?” küsisin.
“Järgmine punane taevas, sinna on veel peaaegu terve pööre,” vastas ta. “Nii et sul on võimalus magada ja ennast koguda – võib-olla.”
“Mida tähendab “võib-olla”?”
“Kuna sa oled üks kolmest, oled sa musta valve all. Seepärast ma kutsusingi su siia, ühte oma üksildastest paikadest.” Ta pööras ringi ja kõndis läbi seina. Järgnesin talle, õllekann ikka käes, ja me võtsime istet liikumatu rohelise veega tiigi ääres; meie kohale jäi väljaulatuv kaljupank ja kastanpruun taevas. Suhuy loss sisaldas kilde kõikjalt Kaosest ja ümbruskonna varjudest, mis olid hullumeelse lapitekina kokku seatud, kuid kahtlemata oli selles segaduses oma süsteem. “Ja kuna sa kannad ogasõrmust, siis oled sa lisanud täiendavaid turvameetmeid,” märkis ta.
Ta sirutas käe ja puudutas mu sõrmuse paljude kodaratega ratast. Kerge kihelus läbis mu sõrme, siis kätt ja käsivart.
“Onu, kui sa olid mu õpetaja, kaldusid sa sageli kasutama salapäraseid vihjeid,” ütlesin. “Aga ma olen oma õpingud nüüdseks lõpetanud ja arvan, et see annab mulle õiguse öelda – mul pole vähimatki aimu, mis neetud asjast sa räägid.”
Ta muheles ja rüüpas õlut. “Peegelduses saab see alati selgemaks,” ütles ta.
“Peegeldus…” kordasin ja vaatasin tiiki. Kujutised ujusid pinna all mustade liblede vahel: surnult lebav Swayvill, kollased ja mustad rõivad kokkutõmbunud keha ümber mässitud, mu ema, mu isa, mitmesugused deemonid möödumas ja hajumas, Jurt, ma ise, Jasra ja Julia, Random ja Fiona, Mandor ja Dworkin, Bill Roth ja paljud mulle tundmatud näod…
Raputasin pead.
“Peegeldus ei anna selgust,” ütlesin.
“See ei toimigi ühe hetkega,” vastas ta.
Nii et ma keskendusin uuesti nägude ja kogude kaosele. Jurt tuli tagasi ja jäi pikaks ajaks. Ta riietus, seejuures väga maitsekalt, ja paistis olevat suhteliselt ühes tükis. Kui ta lõpuks hajus, naasis üks mulle tuttavatest nägudest. Ma teadsin, et ta on Kodade aadlik, ja pingutasin mälu. Jah, muidugi. Palju aega oli möödas, kuid ma tundsin ta ära. Tmer Jesby Kojast, kadunud prints Roloviansi vanim poeg, nüüd ise Jesby valitseja – labidakujuline habe, paksud kulmud, tugev kehaehitus, oma karusel kombel isegi nägus; kuulu järgi vapper ja isegi osavõtlik tegelane.
Siis Chanicuti prints Tubble, kelle kujutis vaheldus edasi-tagasi inimliku ja deemonliku vormi vahet. Rahulik, tüse, delikaatne; sajandeid vana ja väga kaval; ta kandis narmashabet, tal olid suured, heledad, süütu ilmega silmad ja ta oli meister paljudes mängudes.
Ma ootasin, Jurtile järgnes Tmer ning siis Tubble, kes hajus hõljuvate veetaimede vahele. Ootasin veel, aga midagi uut ei juhtunud.
“Peegelduse lõpp,” kuulutasin viimaks. “Aga ma ei saa ikka aru, mida see tähendab.”
“Mida sa nägid?”
“Oma venda Jurti,” vastasin, “ja Jesby printsi Tmeri. Ja Chanicuti Tubblet – lisaks muudele atraktsioonidele.”
“Väga asjakohane,” leidis ta. “Täiesti asjakohane.”
“Et siis?”
“Nagu sina, on ka Tmer ja Tubble musta valve all. Ma olen aru saanud, et Tmer on Jesbys, kuid ma usun, et Jurt on läinud kuhugi mujale kui Dalgarrysse.”
“Jurt tuli tagasi?”
Suhuy noogutas.
“Ta võib olla mu ema kindluses Gantus,” mõtisklesin. “Või – Sawallil oli teine valdus veel, Anch, päris Ääre juures.”
Suhuy kehitas õlgu. “Ma ei tea,” ütles ta.
“Aga miks üldse must valve – ükskõik, kelle jaoks meist?”
“Sa käisid varjus korralikus ülikoolis,” ütles ta, “ja sa oled elanud Amberi õukonnas, mis peaks minu arvates olema väga hariv. Seega ma pakuksin, et mõtle natuke. Nii hästi ihutud mõistus peaks ju ometi…”
“Ma saan aru, must valve tähendab, et meid ähvardab mingi oht…”
“Muidugi.”
“… mille olemus jääb mulle arusaamatuks. Kui mitte just…”
“Jah.”
“See peab olema seotud Swayvilli surmaga. Niisiis tähendab see mingit laadi poliitilist otsust. Aga ma olen viibinud eemal. Ma ei tea, mis võiks praegu tähtis olla.”
Ta avas suu, paljastades rida rea järel kulunud, kuid siiski jubedaid kihvu. “Mõtle näiteks troonijärglusele,” ütles ta.
“Hea küll. Ütleme, Sawalli koda toetab ühte võimalikku kandidaati, Jesby teist ja Chanicut kolmandat. Ütleme, me oleme valmis seepärast üksteisele kõri kallale minema. Ütleme, ma sattusin tagasi tulema otse keset veritasu. Nii et see, kes siin praegu korraldusi jagab, kuulutas meid valve all olevateks, et asjad inetuks ei läheks. Kena temast ju.”
“Peaaegu,” ütles ta, “aga sellest punktist on asjad juba kaugemale arenenud.”
Raputasin pead. “Annan alla,” ütlesin.
Kusagilt kostis ulguv hääl. “Mõtle natuke,” kordas ta, “kuni ma külalisele vastu lähen.”
Ta tõusis, astus tiiki ja kadus ainsa hetkega.
Jõin oma õlle lõpuni.
2
Näis, et üsna kohe hakkas kaljurahn mu kõrval kumama ja tegi uksekella meenutavat häält. Tahtmatult keskendus kogu mu tähelepanu asjakesele, mida Suhuy oli nimetanud ogasõrmuseks. Samas mõistsin, et valmistun end kaitsma. Huvitav, kui tuttavana sõrmus mulle juba tundus ja kui hästi ma tundusin olevat sellega nii lühikese aja jooksul kohanenud. Olin püsti, näoga kalju poole, vasak käsi välja sirutatud, kui Suhuy läbi kumava laigu välja astus ja tema taga paistis veel üks, pikem ja tumedam kogu. Hetke pärast materialiseerus ka too teine, osutudes mitte kaheksa jäsemega ahviks, nagu mulle algul oli tundunud, vaid mu vennaks Mandoriks tema inimkujul; ta kandis musta, just nagu siis, kui ma teda viimati nägin, aga rõivad olid puhtad ja veidi teise lõikega ning ta valged juuksed olid vähem sassis. Ta vaatas kiiresti ringi ja naeratas mulle.
“Nagu ma näen, on kõik korras,” väitis ta.
Ma muhelesin ja osutasin ta kaelas rippuvale käele. “Nii korras, kui võib eeldada,” vastasin. “Mis pärast mu lahkumist Amberis juhtus?”
“Uusi katastroofe ei järgnenud,” ütles ta. “Ma jäin veel ainult nii kauaks, et uurida, kas ma saan kuidagi aidata. See piirdus aga ümbruskonna maagilise puhastamise ja aukude katmiseks mõnede laudade tõmbamisega. Siis ma palusin Randomilt luba lahkuda, ta vastas mu palvele soodsalt ja ma tulin koju.”
“Katastroof? Amberis?” küsis Suhuy.
Ma noogutasin. “Amberi palee koridoris põrkasid kokku Ükssarvik ja Madu, mis tõi kaasa arvestatavaid purustusi.”
“Mis võis olla selle põhjuseks, et Madu söandas tungida nii kaugele Korra valdustesse?”
“See oli seotud esemega, mida Amberis nimetatakse Kohtunikujuveeliks, Madu aga peab seda oma puuduvaks silmaks.”
“Ma tahan kogu seda lugu kuulda.”
Rääkisin siis talle sellest keerulisest vastasseisust, jättes välja oma hilisemad kogemused Peeglite Galeriis ja Brandi ruumides. Kuni ma jutustasin, libises Mandori pilk ogasõrmusele, siis Suhuyle, siis jälle tagasi. Ta naeratas, kui nägi, et ma seda märkasin.
“Nii et Dworkin on jälle endine…?” lausus Suhuy.
“Varem polnud ma temaga tuttav,” vastasin. “Aga ta näis teadvat, mida ta teeb.”
“… ja Kashfa kuninganna näeb Mao silmaga.”
“Ma ei tea, mida ta sellega näeb,” ütlesin. “Ta alles toibub operatsioonist. Aga see on huvitav mõte. Kui ta peaks tõesti sellega nägema, siis mida ta näeb?”
“Ma söandan pakkuda, et igaviku selgeid ja jahedaid jooni. Läbi kõigi varjude. Eriti kaua ei suudaks ükski surelik seda taluda.”
“Ta on Amberi verd,” ütlesin.
“Tõsi? Oberoni?”
Ma noogutasin.
“Su kadunud senjöör oli väga aktiivne mees,” märkis ta. “Siiski võib see vaatepilt olla üsna väsitav – kuigi ma räägin ainult oletuste põhjal ja mõnedele üldistele seaduspärasustele toetudes. Mul pole aimugi, mis sellest välja võib tulla. Ainult Dworkin oskaks öelda. Kui ta oli mõistuse juures, siis oli sellel mingi eesmärk. Ma tunnustan tema meisterlikkust, aga mul pole kunagi õnnestunud tema samme ette aimata.”
“Sa tunned teda isiklikult?” küsisin.
“Tundsin,” vastas Suhuy, “väga ammu, enne tema pahandusi. Ja nüüd ma ei tea, kas rõõmustada või ahastada. Taastununa võib ta tegutseda suurema hüvangu huvides. Ent samahästi võivad ta huvid olla ka läbinisti isiklikud.”
“Kahjuks ei saa ma sind selles osas aidata,” ütlesin. “Ka minu jaoks on ta teod saladuslikud.”
“Mind ajab Silma asukoht samuti segadusse,” lausus Mandor. “Aga see tundub pigem kohaliku tähtsusega asjana, arvestades Amberi suhteid Kashfa ja Begmaga. Tundub, et mõtisklused sel teemal ei vii meid praegu kuhugi. Õigem oleks keskenduda siinsetele pakilistele probleemidele.”
Ohkasin tahtmatult. “Nagu näiteks troonijärglus?” pakkusin.
Mandor kergitas kulmu. “Oh, isand Suhuy on jõudnud sulle juba selgitada?”
“Ei,” vastasin. “Ei, aga ma kuulsin oma isalt nii palju Amberi troonijärglusest, kõigist neist salanõudest, intriigidest ja reetmistest, et ma tunnen ennast sel teemal juba peaaegu eksperdina. Ma kujutan ette, et siin võib Swayvilli Koja järglaste seas sama lugu olla, sest asjasse on segatud palju rohkem põlvkondi.”
“See mõte on üldiselt õige,” ütles ta, “kuigi siin on pilt ehk veidi korrapärasem, kui oli Amberis.”
“Asi seegi,” ütlesin. “Mis minusse puutub, siis ma kavatsen Swayvillile viimset austust avaldada ja kaduda võimalikult kaugele. Saada mulle postkaart, kui tulemused on selgunud.”
Mandor naeris. Ta naerab väga harva. Tundsin randmel kihelust – seal, kus on tavaliselt Frakir.
“Ta siis tõesti ei tea,” ütles ta Suhuy poole vaadates.
“Ta jõudis alles äsja kohale,” vastas Suhuy. “Ma pole jõudnud talle veel midagi rääkida.”
Sobrasin taskus, leidsin mündi, võtsin välja ning viskasin õhku. “Kull,” teatasin tulemust uurides. “Sina räägid, Mandor. Mis siin toimub?”
“Sa ei ole troonipärijate seas esimene,” ütles ta.
Nüüd oli minu kord naerda ja seda ma ka tegin. “Seda ma juba teadsin,” ütlesin. “Sellest pole kuigi palju aega möödas, kui sa mulle lõunasöögi juures seletasid, kui pikk järjekord mind sellest lahutab – kui minusugune segavereline peaks üldse kõne alla tulema.”
“Kaks,” ütles ta. “Enne sind on neid veel kaks jäänud.”
“Ma ei mõista,” ütlesin. “Mis kõigi teistega juhtus?”
“Surnud,” vastas ta.
“Ränk gripiepideemia sel aastal?”
Ta muigas salakavalalt. “Viimasel ajal on olnud harvanähtavalt palju surmaga lõppenud kahevõitlusi ja poliitilisi salamõrvu.”
“Kummad neist on sagedasemad?”
“Salamõrvad.”
“Põnev küll.”
“… Ja nii määraski Kroon teid kolme musta valve kaitse alla ja oma Kodade turvateenistuse hoolde.”
“Sa mõtled seda tõsiselt.”
“Kahtlemata.”
“Kas selle ridade järsu hõrenemise põhjuseks on paljude tegelaste üheaegne soov kõrgemale jõuda? Või on mingi väiksem seltskond oma teelt tõkkeid eemaldamas?”
“Kroon ei ole selles kindel.”
“Kui sa nimetad Krooni, siis keda sa praegu selle all täpsemalt silmas pead? Kes teeb vahepeal otsuseid?”
“Amblerashi isand Bances,” vastas ta, “meie kadunud valitseja kauge sugulane ja pikaajaline sõber.”
“Mulle tuleb ta ähmaselt meelde küll. Kas ta ise ei või trooni poole vaadata ja nende… kõrvaldamiste taga olla?”
“Ta on Mao preester. Nad annavad vande ilmalikust valitsemisest hoiduda.”
“Tavaliselt on võimalik sellistest vannetest ümber hiilida.”
“Tõsi, aga tema huvipuudus selliste asjade vastu näib täiesti siirana.”
“Mis ei välista, et tal on oma soosik, keda ta võib teel pisut aidata. Kas kellelgi valitsejakandidaatidest on soojad suhted selle orduga?”
“Minu teada mitte.”
“Mis ei tähenda veel, et keegi poleks võinud temaga kokku leppida.”
“Ei, kuid Bances pole mees, kellele oleks lihtne sellist ettepanekut teha.”
“Teiste sõnadega, sa usud, et ta on toimuvast üle.”
“Kuni keegi pole tõestanud vastupidist.”
“Kes on järjekorras esimene?”
“Chanicuti isand Tubble.”
“Kes on järgmine?”
“Jesby isand Tmer.”
“Su tiik on tasemel,” ütlesin Suhuyle.
Ta näitas mulle jälle oma hambaid. Tundus, et need pöörlesid.
“On meil Chanicuti või Jesbyga mingi veritasu pooleli?”
“Ei, tegelikult ei ole.”
“Me siis oleme lihtsalt ettevaatlikud, jah?”
“Jah.”
“Kuidas kõik üldse selleni jõudis? Tähendab, nagu ma mäletan, pidi asjasse olema segatud palju inimesi. Oli see üks pikkade nugade öö või mis?”
“Ei, nad surid pikema aja jooksul, üsna ühtlases tempos. Mitte et Swayvilli tervise halvenemisele oleks kohe äkiline veresaun järgnenud – kuigi mõned tapeti üsna hiljuti.”
“Noh, kindlasti on ju toimunud mingi juurdlus. On meil mõni süüdlane vahi all?”
“Ei, nad kas pääsesid põgenema või said ise ka surma.”
“Kes need olid, kes surma said? Nende isikud võiksid osutada nende poliitilistele eelistustele.”
“Tegelikult mitte. Mõned olid elukutselised palgamõrvarid. Mõned olid lihtsalt rahulolematud, väidetavalt vaimselt haiged.”
“Sa siis ütled, et pole mingeid vihjeid, kes võiks olla selle taga?”
“Just nimelt.”
“Kas on siis vähemalt kahtlusi?”
“Muidugi on Tubble ise kahtlusalune, aga pole kõige parem mõte seda valjusti välja öelda. Temal oli kõige rohkem võita ja nüüd ongi tal võimalus seda teha. Ning tema poliitilises karjääris on parasjagu varjamisi, reetmisi ja salamõrvu. Aga see kõik oli ammu. Eks igaühel on mõni luukere keldris. Juba palju aastaid on ta olnud vaikne konservatiiv.”
“Ja Tmer – ta on piisavalt lähedal, et kahtlusi äratada. Kas miski võiks teda nende veriste lugudega siduda?”
“Tegelikult mitte. Tema tegemised pole just eriti avalikud. Ta hoiab väga omaette. Aga minevikus pole teda kunagi seostatud mingi äärmusliku käitumisega. Ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on mulle alati jätnud lihtsama, otsekohesema mulje kui Tubble. Ta tundub olevat seda sorti mees, kes lihtsalt üritaks riigipööret, kui ta trooni kangesti tahtma peaks, mitte ei raiskaks aega intriigidele.”
“Võib muidugi olla ka mitu pretendenti, igaüks neist oma nimel tegutsemas…”
“Ja nüüd, kui aeg on otsa saamas, peavad nad välja ilmuma?”
“Tundub ju nii, kas pole?”
Naeratus. Õlakehitus.
“Kroonimine ei tarvitse ju veel selle lõppu tähendada,” ütles ta.
“Kroon ei muuda selle kandjat automaatselt pistodakindlaks.”
“Aga pärija tuleb võimule suure hulga paha pagasiga.”
“See poleks ajaloos esimene kord. Ja kui selle peale mõtlema hakata, siis on mõned väga head valitsejad tulnud võimule just sellise pilve varjus. Muuseas, on sulle pähe tulnud, et teised võivad sinu suhtes samu mõtteid heietada?”
“Jah, ja see on ebameeldiv tunne. Mu isa tahtis pikka aega Amberi trooni ja tegelikult rikkus see ta elu ära. Õnnelik oli ta alles siis, kui oli selle mõtte põrgusse saatnud. Kui ma tema eluloost üldse midagi olen õppinud, siis just seda. Minul sellist auahnust pole.”
Hetke ma siiski mõtlesin. Mis tunne võiks olla sellist tohutut riiki kontrollida? Iga kord, kui ma poliitikat kirusin, olgu siin, Amberis, või varjus nimega Maa, kaalusin ühtlasi automaatselt, kuidas mina olukorra lahendaksin, kui see minu teha oleks.
“Et siis on pähe tulnud?” kordas Mandor.
Langetasin pilgu. “Võib-olla vaatavad nemad praegu oma ennustustiikidesse, lootes mingeid vihjeid leida,” ütlesin.
“Kahtlemata,” vastas ta. “Aga kui Tubble ja Tmer leiaksid enneaegse lõpu? Mida sa teeksid?”
“Ära isegi mõtle sellele,” ütlesin. “Seda ei juhtu.”
“Aga kujuta ette.”
“Ma ei tea.”
“Sa peaksid mingi otsuse tegelikult ära tegema, et hiljem sellele mitte enam mõelda. Sul ei jää sõnadest puudu, kui sa tead, mida sa tahad.”
“Aitäh. Ma jätan selle meelde.”
“Räägi veel, mis sinuga pärast meie eelmist kohtumist juhtus.”
Nii ma siis rääkisin, Mustri vaimud ja kõik see värk.
Olin lõpuni jõudmas, kui algas jälle ulguv heli. Suhuy läks kaljurahnu poole. “Vabandage,” ütles ta, kalju lõhenes ja ta astus selle sisse.
Tundsin kohe endal Mandori rasket pilku. “Tõenäoliselt on meil ainult hetk,” ütles ta. “Sellest ei piisa, et võtta läbi kõik, millest ma tahtsin sinuga rääkida.”
“Väga eraviisiliselt, mis?”
“Jah. Sa peaksid asjad nii korraldama, et saaksime enne matuseid koos einestada. Ütleme, veerandpöörde pärast, sinise taeva all.”
“Hea küll. Sinu pool või Sawalli juures?”
“Tule parem minu poole.”
Kalju hakkas jälle virvendama, kui ma noogutasin, ja pilveloorist astus välja siniselt sädelev nõtke deemon. Olin kohe püsti ja kummardusin ta väljasirutatud kätt suudlema.
“Ema,” ütlesin. “Ma ei arvanud, et sa nii kiiresti oma saabumisega mind rõõmustad.”
Ta naeratas, ent siis kadus see keerisesse. Soomused hajusid, ta nägu ja keha voogasid. Sinisest sädelusest sai tavaline kahvatu ihu värv. Ta puusad ja õlad laienesid, kui ta pikkusest pisut kaotas, kuid ta oli endiselt üsna pikka kasvu. Esileulatuvate kulmuluude taandumine tegi ta pruunid silmad kaunimaks. Ta nüüd inimliku kuju võtnud nöbininal said nähtavaks mõned tedretähnid. Pruunid juuksed olid pikemad kui eelmine kord, mil ma teda inimkujul nägin. Ja ta naeratas ikka veel. Punane, lihtsa vööga kokku tõmmatud tuunika sobis talle; ta puusal rippus rapiir.
“Mu armas Merlin,” ütles ta, võttis mu pea käte vahele ja suudles mind huultele. “Mulle teeb rõõmu, et sa nii hea välja näed. Sinu viimasest külaskäigust on möödas päris palju aega.”
“Ma olen viimasel ajal väga aktiivset elu elanud.”
“Seda kindlasti,” ütles ta. “Mulle on teatatud su mitmesugustest äpardustest.”
“Ma usun, et on. Mitte igaühel ei käi ty’iga kogu aeg sabas, ei püüa teda erinevaid kujusid võttes regulaarselt võrgutada ega tee ta elu oma soovimatute kaitsepüüdlustega väga keeruliseks.”
“See näitab vaid, et ma hoolin sinust, armas.”
“See näitab ka, et sul pole lugupidamist mu eraelu vastu ja sa ei usalda mu otsuseid.”
Mandor köhatas. “Tere, Dara,” ütles ta.
“See võib sulle ju nii paista,” väitis Dara. Jätkas siis: “Tere, Mandor. Mis su käega juhtus?”
“Arhitektuuriga seotud arusaamatus,” vastas Mandor. “Sind pole küll mõnda aega näha olnud, kuid see ei tähenda veel, et oleksin su unustanud.”
“Kui see oli komplimendina mõeldud, siis ma tänan,” ütles Dara. “Jah, ma tõmbun vahetevahel eemale, kui seltskonnaelu liiga koormavaks muutub. Aga sina, isand, ei tohiks seda küll ette heita, sest sa kaod palju pikemalt oma kodustesse labürintidesse – kui see ikka on see koht, kuhu sa kaod.”
Mandor kummardas. “Just nagu sa ütled, emand – me näime olevat paljuski sarnased.”
Dara silmad tõmbusid pilukile, kuid hääletoon polnud muutunud, kui ta ütles: “Mine tea. Jah, vahel võin meid sugulashingedena näha küll, ehk isegi rohkem, kui seda näitavad meie lihtsaimad aktiivsusperioodid. Me mõlemad oleme viimasel ajal päris palju toimetanud, kas pole nii?”
“Ainult et mina olen olnud hooletu,” ütles Mandor oma vigastatud käele osutades. “Sina ilmselt mitte.”
“Aga ma ei vaidle ka kunagi arhitektuuriga,” ütles Dara.
“Või muude kaalukate asjadega?” küsis Mandor.
“Ma püüan töötada, arvestades sellega, mis on juba paigas,” väitis Dara.
“Mina ka, üldiselt.”
“Ja kui see ei õnnestu?” küsis Dara.
Mandor kehitas õlgu. “Vahel esineb kokkupõrkeid.”
“Omal ajal oled sa neid päris palju üle elanud, kas pole?”
“Ma ei saa seda eitada, kuid see kõik oli ammu. Sina tundud samuti olevat üsna vastupidavast materjalist.”
“Esialgu,” vastas Dara. “Me peaksime kunagi kogemusi vahetama – mis puutub kaalukatesse asjadesse ja kokkupõrgetesse. Kas poleks kummaline, kui me osutuksimegi igas mõttes sarnasteks?”
“Mind üllataks see igatahes väga,” vastas Mandor.
Jälgisin seda vestlust põnevuse ja väikese hirmuga, kuigi mul polnud aimugi tausta üksikasjadest ja nii sain ma otsustada ainult tunde põhjal. Nad olid omast kohast sarnased ja ma polnud veel kuulnud üldsõnalisuste vahetamist niisuguse täpsuse ja rõhuga – väljaspool Amberit muidugi, kus sellised vestlused olid sagedaseks mänguks.
“Vabandage,” pöördus Mandor meie kõigi poole, “aga ma pean nüüd tervenemiseks lahkuma. Tänan külalislahkuse eest, isand.” Ta tegi Suhuyle kummarduse. “Rõõm oli sinuga kohtuda,” ütles ta Darale.
“Sa ju alles tulid,” ütles Suhuy, “ja sa pole suupistetki võtnud. Sa teed minust kehva võõrustaja.”
“Ära muretse, vana sõber, selline teisenemine pole lihtsalt võimalik,” kinnitas Mandor. Väljapääsu poole taganedes vaatas ta veel minu poole. “Näeme siis,” ütles ta ja ma noogutasin.
Ta lahkus ja kalju kivistus tema järel.
“Paneb lausa mõtlema, kuidas kõik tal nii hõlpsasti õnnestub,” ütles mu ema.
“Elegants,” märkis Suhuy. “Seda sai ta sündides küllaga kaasa.”
“Huvitav, kes täna sureb?” lausus Dara.
“Ma pole kindel, kas see vihje on põhjendatud,” vastas Suhuy.
Dara naeris. “Ja kui on, siis möödub nende viimane hingetõmme maitsekalt.”
“Ütled sa seda etteheitvalt või kadedalt?” uuris Suhuy.
“Ei kumbagi,” vastas Dara. “Sest ka mulle meeldib elegantsi ja head nalja nautida.”
“Ema,” küsisin, “mis toimub?”
“Mida sa silmas pead, Merlin?” uuris ta.
“Ma lahkusin siit palju aega tagasi. Sa saatsid deemoni mind otsima ja minu eest hoolitsema. Eeldatavasti ta oskas kuidagi Amberi vere ära tunda. Nii et tekkis segadus, kui ta ei osanud minu ja Luke’i vahel otsustada. Seega ta hoolitses meie mõlema eest, kuni Luke alustas oma perioodilisi katseid mind ära tappa. Ta kaitses mind Luke’i eest ja püüdis kindlaks teha, kumb meist see õige on. Ta isegi elas mõnda aega koos Luke’iga ja pärast jälitas mind. Ma oleksin pidanud aru saama, et midagi sellist toimub, sest ta tahtis kangesti teada, mis mu ema nimi on. Ilmselt hoidis Luke oma esivanemate kohalt suu samamoodi kinni.”
Dara naeris. “See on kaunis pilt,” alustas ta. “Väike Jasra ja Pimedusevürst…”
“Ära proovigi teemat vahetada. Mõtle, kui piinlik see on täiskasvanud mehe jaoks – ema saadab deemonid tema eest hoolitsema.”
“Ainsuses. Oli üksainus deemon, mu armas.”
“Mis vahet seal on? Põhimõte jääb samaks. Millal sa selle kaitsmisvärgiga lõpetad? See teeb pahaseks…”
“Tõenäoliselt päästis ty’iga su elu, Merlin, ja mitte üks kord.”
“Noh, jah. Aga…”
“Sa eelistaksid olla surnud, mitte kaitstud? Ainult seepärast, et mina ta saatsin?”
“Asi pole selles!”
“Milles siis?”
“Näib, nagu oleksid sa eeldanud, et ma ei saa omal käel hakkama, ja…”
“Noh, sa ei saanud ju.”
“Aga sa ei võinud seda ette teada. Mind tegi pahaseks, et sa eeldasid, nagu vajaksin ma varjus lapsehoidjat – et ma olin naiivne, kergeusklik, hooletu…”
“Ma usun, et sa haavud, kui ma ütlen – just selline sa olidki, minnes õppima varju, mis nii väga erines Kodadest.”
“Jah, ma suudan ise enda eest hoolitseda!”
“Nii väga hästi see sul välja ei tulnud. Aga sa ise teed samuti terve rea alusetuid eeldusi. Miks sa arvad, et sinu nimetatud põhjused olid ainsad, mis sundisid mind sellist sammu astuma?”
“Hea küll. Ütle nüüd, et sa teadsid. Seda, et Luke hakkab igal kolmekümnendal aprillil mind tappa proovima. Ja kui teadsid, siis miks sa ei võinud seda lihtsalt mulle öelda?”
“Ma ei teadnud, et Luke hakkab sind igal kolmekümnendal aprillil tappa proovima.”
Pöördusin kõrvale. Surusin käed rusikasse ja lasin jälle lõdvaks. “Nii et sa tegid seda lihtsalt niisama?”
“Merlin, miks sul on nii raske tunnistada, et teised võivad vahel teada asju, mida sina ei tea?”
“Alates sellest, et nad ei taha mulle neist asjadest rääkida.”
Ta vaikis pika hetke. “Ma kardan, et osaliselt võib sul isegi õigus olla,” vastas ta siis. “Aga oli kaalukas põhjus sulle neist asjadest mitte rääkida.”
“Alusta siis neist mitterääkimise põhjustest. Ütle nüüdki välja, miks sa siis mind ei usaldanud.”
“Asi polnud usaldamises.”
“Kas nüüd sobib öelda, milles asi siis oli?”
Järgnenud vaikus oli veel pikem. “Ei,” ütles ta viimaks. “Veel mitte.”
Pöördusin tema poole, hoides näo rahulikuna ja hääle ühtlasena. “Siis pole midagi muutunud ja ei muutugi kunagi. Sa ei usalda mind ikka veel.”
“See pole tõsi,” vastas ta Suhuy poole piiludes. “Lihtsalt praegu pole õige aeg ega koht nendest asjadest rääkimiseks.”
“Dara, kas ma võin sulle midagi juua või süüa tuua?” küsis Suhuy viivitamatult.
“Tänan, ei,” vastas Dara. “Ma ei saa palju kauemaks jääda.”
“Ema, ütle siis mulle midagi ty’iga kohta.”
“Mida sa tahad teada?”
“Sa manasid ta välja kusagilt Ääre tagant.”
“See on tõsi.”
“Need olendid on iseenesest kehatud, kuid võimelised oma eesmärkide täitmiseks kellegi keha üle võtma.”
“Jah.”
“Oletame, et selline olevus võttis kellegi üle tolle surmahetkel või vaid veidi enne seda, nii et ta on selle keha ainus liikumapanev jõud ja juhtiv teadvus?”
“Huvitav. Kas see on hüpoteetiline küsimus?”
“Ei. Nii juhtuski sellega, kelle sa mulle järele saatsid. Paistab, et ta ei pääse sellest kehast enam välja. Mis nüüd edasi saab?”
“Ma ei ole selles sugugi kindel,” vastas Dara.
“Eks ta on nüüd lõksus,” pakkus Suhuy. “Ta saab tulla ja minna ainult koostöös alalise resident-teadvusega.”
“Ty’iga kontrollitav keha paranes haigusest, mis tappis esialgse teadvuse,” ütlesin. “Sa tahad öelda, et ta on nüüd eluks ajaks seal lõksus?”
“Jah. Nii palju, kui mina tean.”
“Ütle mulle siis seda: kas ta vabaneb, kui keha sureb, või sureb koos kehaga?”
“Võib minna nii ja naa,” vastas Suhuy. “Aga mida kauemaks ta sellesse kehasse jääb, seda tõenäolisem on, et ta hukkub koos sellega.”
Vaatasin jälle ema poole. “Niisugune on siis selle loo lõpp,” väitsin.
Ta kehitas õlgu. “Mina olen temaga lõpetanud ja ta vabaks andnud,” ütles ta, “ja vajaduse korral on alati võimalik järgmine välja manada.”
“Ära tee seda,” ütlesin.
“Ei teegi,” vastas ta. “Pole mingit vajadust.”
“Aga kui sulle tunduks, et on vajadus, siis teeksid?”
“Emadel on kalduvus väärtustada oma poegade turvalisust, olenemata sellest, kas see poegadele meeldib või mitte.”
Tõstsin vasaku käe, sirutasin nimetissõrme vihase žestiga välja ning märkasin äkki, et kannan heledat käevõru – see näis punutud nööri peaaegu holograafilise kujutisena. Langetasin käe, loobusin kavatsetud sõnadest ja ütlesin: “Nüüd sa vähemalt tead, mida ma arvan.”
“Ma olen seda juba ammu teadnud,” vastas ta. “Sööme koos lõunat, Sawalli kojas, poole pöörde pärast, purpurtaeva ajal. Sobib?”
“Sobib,” nõustusin.
“Siis nägemiseni. Häid pöördeid, Suhuy.”
“Häid pöördeid, Dara.”
Just nagu head kombed ette näevad, tegi mu ema kolm sammu ja kadus, lahkudes sama teed, nagu oli tulnud.
Pöörasin ringi ja kiirustasin tiigi juurde, põrnitsesin selle sügavust ja tundsin, kuidas pinge õlgadest vähehaaval kaduma hakkas. Nüüd nägin ma Jasrat ja Juliat, nad olid Kindluses ja tegid laboris midagi salapärast. Siis voogasid vesikasvud neist üle, just nagu mingi julm tõde teisel pool korda ja ilu, mis hakkas võtma lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid.
Tundsin oma õlal kätt.
“Perekond,” ütles Suhuy, “intrigeerib ja ajab hulluks. Praegu tunned sa kiindumuse türanniat, kas pole nii?”
Ma noogutasin. “Mark Twain ütles midagi sellist, et sa saad valida endale sõpru, kuid mitte sugulasi,” vastasin.
“Ma ei tea, mida nad plaanitsevad, kuid mul on mõned kahtlused,” ütles ta. “Praegu pole aga teha muud, kui puhata ja oodata. Mulle meeldiks su lugu edasi kuulata.”
“Aitäh, onu. Jah, miks mitte.”
Nii et ma jutustasin talle ka ülejäänud osa oma loost. Millalgi vahepeal siirdusime kööki toitu hankima, siis aga läksime rõdule, mis hõljus laimivärvi ookeani kohal, mille lained murdusid tähtedeta indigotaeva all vastu roosasid rannakive. Seal ma oma jutu lõpetasingi.
“See on huvitav, ja enamgi veel,” ütles ta viimaks.
“Oh? Näed sa midagi sellist, mida ma ise ei näe?” küsisin.
“Sa oled andnud mulle nii palju mõtlemisainet, et ma ei tahaks selle kohta kiirustavat hinnangut anda,” ütles ta. “Jätame asjad praegu nii, nagu nad on.”
“Olgu pealegi.” Toetusin põikpuule ja vaatasin vett meie all.
“Sa vajad puhkust,” ütles ta mõne aja pärast.
“Küllap vist.”
“Tule, ma näitan sulle su tuba.”
Ta sirutas käe ja ma võtsin sellest kinni. Vajusime koos läbi põranda.
Ja siis ma magasin Suhuy lossi usteta kambris, ümbritsetuna seinavaipadest ja rasketest eesriietest. See võis olla kusagil tornis, sest ma kuulsin seinte tagant tuule undamist. Magades nägin ma und…
Olin tagasi Amberi lossis, kõndisin mööda sädelevat Peeglite Galeriid. Küünlad hubisesid oma kõrgetel alustel. Mu sammud olid hääletud. Peegleid oli igasuguseid. Suured ja väikesed, katsid need seinu minust mõlemal pool. Nägin ennast nende sügavuses peegeldusena, moonutatult, vahel mitmekordse peegeldusena…
Mind peatati vasakule jääva kõrge, mõrase, tinaraamis peegli ees. Juba enne selle poole vaatamist teadsin, et see pole mina, keda ma seal näen.
Ega ma ei eksinudki. Peeglist vaatas mind Coral. Tal oli seljas virsikuvärvi pluus ja silmaklappi ta ei kandnud. Mõra peeglis jaotas ta näo pikkupidi pooleks. Ta vasak silm oli roheline, just nagu ma mäletasingi, parem silm aga Kohtunikujuveel. Mõlemad näisid olevat mulle keskendunud.
“Merlin,” ütles ta. “Aita mind. See on liiga veider. Anna mulle mu silm tagasi.”
“Ma ei tea, kuidas seda teha,” ütlesin. “Ma ei saa aru, mida sinuga tehti.”
“Mu silm,” jätkas ta, nagu poleks mind kuulnud. “Kohtunikusilmas paistab maailm kihavate jõudude parvena, see on külm – nii külm! – ja mitte sõbralik paik. Aita mind!”
“Ma otsin selleks võimaluse,” ütlesin.
“Mu silm…” jätkas ta.
Kiirustasin edasi.
Järgmisest kandilisest peeglist, mille puust raami alumisele küljele oli nikerdatud fööniks, vaatas mind Luke. “Hei, vana semu,” ütles ta, näides pisut nukrana, “ausalt, ma tahaksin oma papsi mõõka tagasi. Ega sa seda vahepeal uuesti leidnud ei ole, mis?”
“Ma kardan, et ei,” pomisesin.
“Tobe lugu, kui saad oma kingitust hoida ainult nii lühikest aega. Proovi otsida, eks ole? Mul on tunne, et sellest oleks abi.”
“Ma proovin,” lubasin.
“Lõppude lõpuks vastutad ju sina selle eest, mis juhtus,” jätkas ta.
“Õige,” nõustusin.
“… ja ma tõesti tahaksin seda tagasi.”
“Jah,” ütlesin edasi astudes.
Paremalt poolt, kastanpruunis raamis ellipsist kostis pahelist itsitamist. Ringi pöörates nägin seal Victor Melmanit, võlurit Maalt, kellega ma sattusin vastamisi siis, kui mu pahandused alles algasid.
“Hävingu poeg!” sisistas ta. “On meeldiv vaadata, kuidas sa eksinult põrgu eeskojas hulgud. Et mu veri su kätel põleks!”
“Su veri on su enda kätel,” ütlesin. “Minu arvestuses oled sa enesetapja.”
“Ei ole!” nähvas ta vastu. “Sa tapsid mu äärmiselt ebaausal viisil.”
“Jamajutt,” vastasin. “Ma võin süüdi olla paljudes asjades, aga sinu surm nende hulka ei kuulu.”
Hakkasin edasi minema ning ta käsi tungis peeglist välja, haarates mu õlast.
“Mõrtsukas!” karjus ta.
Lükkasin ta käe eemale. “Tõmba minema!” ütlesin ja jätkasin sammumist.
Siis viipas mind laiast, rohelise raamiga ja rohekalt uduse klaasiga peeglist Random ning vangutas pead.
“Merlin! Merlin! Mida sa üldse korraldad?” küsis ta. “Ma panen juba mõnda aega tähele, et sa ei teata mulle kõigest, mis sul teoksil on.”
“Noh,” vastasin, silmitsedes ta oranži T-särki ja Levi’se pükse, “see on tõsi, mu isand. Mõnest asjast pole mul lihtsalt aega olnud rääkida.”
“Asjadest, mis puudutavad riigi turvalisust – ja sul pole aega?”
“Noh, ma arvan, et nende tähtsus on mõneti suhteline.”
“Kui tegemist on turvalisusega, siis otsustan mina, mis on tähtis.”
“Jah, isand. Ma mõistan…”
“Me peame rääkima, Merlin. Kas su isiklik elu on sellega kuidagi seotud?”
“Ma arvan, et see on tõsi…”
“Seal pole vahet. Kuningriik on tähtsam. Me peame rääkima.”
“Jah, isand. Räägimegi, niipea, kui…”
“Niipea, kui – mida põrgut! Kohe! Ükskõik, millega sa tegeled – lõpeta see jama ja vea oma tagumik siia! Me peame rääkima!”
“Jah, niipea, kui…”
“Ära hakka jälle! Tähtsa teabe varjamine on peaaegu sama mis reetmine! Mul on vaja sind kohe näha! Tule koju!”
“Ma tulen,” lubasin; kiirustasin edasi ja tema hääl lisandus ülejäänud koorile, mille kõik liikmed nõudsid, palusid, süüdistasid.
Järgmisest, ümmargusest ja sinise pitsraamiga peeglist silmitses mind Julia.
“Ja seal sa lähed,” ütles ta peaaegu igatsevalt. “Sa tead, et ma armastasin sind.”
“Mina armastasin sind ka,” tunnistasin. “Mul kulus selle mõistmiseks palju aega. Nii et küllap rikkusin mina kõik ära.”
“Sa ei armastanud mind piisavalt,” ütles ta. “Mitte nii palju, et mind usaldada. Ja nõnda kaotasid sa minu usalduse.”
Vaatasin kõrvale. “Mul on kahju,” ütlesin.
“Sellest ei piisa,” vastas ta. “Seega said meist vaenlased.”
“See ei pruugiks nii olla.”
“Liiga hilja,” ütles ta. “Liiga hilja.”
“Mul on kahju,” kordasin, ja kiirustasin edasi.
Nii jõudsin punases rombikujulises raamis Jasrani. Ta erkpunaste küüntega käsi sirutus välja ning silitas mu põske. “Lähed kuskile, armas poiss?” küsis ta.
“Ma vähemalt loodan seda,” vastasin.
Ta muheles salakavalalt ja prunditas huuli. “Ma leidsin, et sa mõjusid mu pojale halvasti,” ütles ta. “Sinuga sõbraks saades kaotas ta oma teravuse.”
“Sellest on kahju,” nõustusin.
“… Ning seetõttu ei sobi ta valitsema.”
“Ei sobi või ei taha?” küsisin.
“Ükskõik, igal juhul on see sinu süü.”
“Jasra, ta on juba suur poiss. Ta otsustab ise oma elu üle.”
“Ma kardan, et sa oled õpetanud ta valesid otsuseid tegema.”
“Ta on iseseisev mees, emand. Ära süüdista mind, kui ta teeb asju, mis sulle ei meeldi.”
“Ja Kashfa variseb kokku, kuna ta on sinu mõju pärast pehmeke?”
“Sellest aust ma keeldun,” ütlesin ja astusin sammu edasi. See oli hea, et ma liikusin, sest ta käsi tungis välja, haarates küüntega mu näo järele ning napilt mööda krahmates. Ma jalutasin eemale ja ta saatis mind vandesõnadega. Õnneks sumbusid need kõigi teiste hüüetesse.
“Merlin?”
Jälle paremale pöörates nägin Nayda nägu hõbedases peeglis, mille raamiks oli sama peegli üles keeratud, lokitud pind.
“Nayda! Mida on sinul mulle ette heita?”
“Ei midagi,” vastas ty’iga. “Ma läksin lihtsalt mööda ja vajaksin juhatust.”
“Nii et sina ei vihka mind? Väga värskendav!”
“Sind vihata? Ära tee rumalat nalja. Seda ei saaks ma kunagi teha.”
“Kõik teised siin galeriis näivad olevat minu peale pahased.”
“See on ainult unenägu, Merlin. Sina oled olemas, mina olen olemas, ja teiste kohta ma ei tea.”
“Mul on kahju, et mu ema pani sind loitsuga mind kaitsma – kõik need aastad tagasi. Oled sa sellest nüüd vaba? Kui ei, siis ehk saan ma…”
“Ma olen sellest vaba.”
“Mul on kahju, et sa pidid lepingu täitmiseks nii palju vaeva nägema – kui sa ei teadnud, kas sa pead kaitsma Luke’i või mind. Kes oleks osanud arvata, et samas Berkeley naabruskonnas elab kaks Amberi verd meest?”
“Minul ei ole kahju.”
“Mida sa sellega öelda tahad?”
“Ma tulin juhatust saama. Ma tahan teada, kuidas ma leiaksin Luke’i.”
“Oh, Kashfast. Ta krooniti eile kuningaks. Milleks sul teda vaja on?”
“Kas sa pole aru saanud?”
“Ei.”
“Ma olen temasse armunud. Olen alati olnud. Nüüd, kui ma olen geasest vaba ja mul on oma keha, tahan ma talle teada anda, et ma olin Gail – ja mida ma tunnen. Tänan, Merlin. Hüvasti.”
“Oota!”
“Jah?”
“Ma pole saanud mahti sind tänada, et sa mind kõik need aastad kaitsesid – kuigi sina olid selleks sunnitud ja minu jaoks läks see üsna tülikaks. Aitäh sulle, ja õnn kaasa.”
Ta naeratas ja hajus. Sirutasin käe ja puudutasin peeglit.
“Õnn…” tundus mulle peeglist veel kostvat.
Veider. See oli unenägu. Ometi ei suutnud ma sellest ärgata ja see näis reaalsena. Ma…
“Nagu ma näen, jõudsid sa intriigide ajaks Kodadesse tagasi.” See kostis kolm sammu eespool olevast kitsast musta raamiga peeglist.
Läksin selle juurde. Sealt põrnitses mind vend Jurt.
“Mida sa tahad?” küsisin.
Ta nägu oli minu näo vihane paroodia. “Ma tahan, et sind poleks kunagi olnud,” ütles ta. “Kui see ei õnnestu, siis tahan näha su laipa.”
“Mis on kolmas võimalus?” küsisin.
“Ma arvan, et su sulgemine erapõrgusse.”
“Miks?”
“Sa seisad minu ja kõige selle vahel, mida ma tahan.”
“Ma astun meelsasti kõrvale. Ütle mulle, kuidas seda teha.”
“Pole võimalik, et sa saaksid või tahaksid seda teha.”
“Nii et sa vihkad mind?”
“Jah.”
“Ma arvasin, et kümblus Lättes hävitas kõik su tunded.”
“Ma ei jõudnud protseduuri lõpuni teha ja see vaid tugevdas tundeid.”
“Kas on võimalik, et me unustame kõik olnu ning alustame algusest, oleme sõbrad?”
“Ei iial.”
“Mulle tundus ka niiviisi.”
“Ema on alati sinust rohkem hoolinud kui minust, ja sa saad veel trooni ka.”
“Ära tee nalja. Ma ei taha seda.”
“Sinu tahtmised ei puutu asjasse.”
“Ma ei võta seda vastu.”
“Küll sa võtad – kui ma sind enne ei tapa.”
“Ära ole loll. Asi pole seda väärt.”
“Ühel päeval, kui sa seda kõige vähem ootad, näed sa ringi pöörates mind. Ja siis on juba liiga hilja.”
Peegel muutus üleni mustaks.
“Jurt!”
Ei midagi. Tõsiselt ärritav, et lisaks ärkvelolekule pidi teda ka unenäos välja kannatama.
Pöörasin pea tulega raamitud peegli poole, mis asus vasakul minust mitme sammu kaugusel, mingil moel aimates, et see on mu järgmine peatus. Läksin sinnapoole.
Ta naeratas. “Ja seal sa oledki,” ütles ta.
“Mis toimub, tädi,” küsisin.
“Näib olevat tegemist konfliktiga, mida üldiselt nimetatakse “mittekahandatavaks”,” vastas Fiona.
“See ei olnud vastus, mida ma vajaksin.”
“Liiga palju on korraga teoksil, et sulle paremini vastata.”
“Ja oled sa osa sellest?”
“Väga väike osa. Pole minu võimuses hetkel kuidagi kasulik olla.”
“Mida ma peaksin tegema?”
“Õpi tundma oma võimalusi ja vali neist parim.”
“Parim kelle jaoks? Parim mille jaoks?”
“Seda oskad öelda ainult sa ise.”
“Võid sa mulle vähemalt vihje anda?”
“Oleksid sa suutnud Corwini Mustri läbi käia – siis, kui ma sind selle juurde viisin?”
“Jah.”
“Nii ma arvasin. See oli loodud ebatavalistes oludes. Teist samasugust enam ei tule. Meie Muster poleks lasknud sel valmida, kui ta ise poleks olnud sel ajal vigastatud ja liiga nõrk, et selle tekkimist ära hoida.”
“Ja siis?”
“Meie Muster püüab seda alla neelata, endaga ühendada. Kui see peaks õnnestuma, on tagajärjed niisama katastroofilised nagu siis, kui Amberi Muster oleks sõja ajal hävinud. Tasakaal Kaosega läheks täiesti paigast.”
“Kas Kaos pole selle ära hoidmiseks piisavalt tugev? Ma arvasin, et neil on ühepalju jõudu.”
“Oligi, kuni sa parandasid varjus asunud Mustri ja Amberi Muster suutis selle alla neelata. See muutis ta jõu suuremaks kui Kaosel. Nüüd on ta võimeline Logrust eemale tõrjudes su isa Mustri kallale minema.”
“Ma ei mõista, mida peaks tegema.”
“Mina ka mitte – praegu veel. Aga ma tahan, et sa peaksid meeles, mis ma olen sulle öelnud. Kui aeg on käes, pead sa otsustama. Mul pole aimugi, millega see saab seotud olema, aga kindlasti on see väga tähtis.”
“Tal on õigus,” kostis mu selja tagant. Ringi pöörates nägin oma isa säravmustas raamis, mida kaunistas hõbedane roos selle peal.
“Corwin!” kuulsin Fionat hõikamas. “Kus sa oled?”
“Paigas, kus puudub valgus,” vastas Corwin.
“Isa, ma arvasin, et sa oled koos Deirdrega kusagil Amberis,” ütlesin.
“Kummitused mängivad kummitusi,” vastas ta. “Mul pole palju aega, sest mu jõud on otsakorral. Nii palju ma sulle ütlen: kuni see asi pole lahendatud, ära usalda Mustrit ega Logrust – ega ka ühtki nende sigitist.”
Ta hakkas hajuma.
“Kuidas ma saaksin sind aidata?” küsisin.
Enne, kui ta kadus, kostis minuni vaid sõna “Kodades”.
Pöörasin uuesti ringi.
“Fi, mida ta sellega öelda tahtis?” küsisin.
Ta kortsutas kulmu. “Mulle jäi mulje, et vastus peitub Kodades,” vastas ta aeglaselt.
“Aga kus? Kust ma peaksin otsima?”
Ta raputas pead ja hakkas minekule pöörduma. “Kes võiks seda paremini teada?” ütles ta veel. Siis oli temagi läinud.
Hääled hüüdsid mind ikka veel nii tagant kui eest. Oli nuttu ja naeru ning korrati mu nime. Ma kiirustasin edasi.
“Mis ka ei juhtuks,” ütles Bill Roth, “kui sul peaks vaja minema head advokaati, siis ma saan hakkama – isegi Kaoses.”
Ja siis oli seal Dworkin, kes väikesest keerdus raamiga peeglist minu poole kõõritas.
“Ei midagi tõsist,” märkis ta, “aga igasuguseid pisiasju hõljub sinu ümber küll.”
“Mida ma peaksin tegema?” hüüdsin.
“Sa pead saama millekski suuremaks, kui sa oled.”
“Ma ei mõista.”
“Põgene oma senise elu puurist.”
“Millisest puurist?”
Ta oli kadunud.
Ma jooksin ja nende sõnad kõlasid mu ümber.
Peaaegu galerii lõpus meenutas üks peegel raamile tõmmatud kollast siidi. Sellest irvitas mulle vastu Cheshire’i kass.
“Asi pole seda väärt. Mingu nad kõik põrgusse,” ütles ta. “Tule kabareesse, vana semu. Võtame mõned õlled ja vaatame, kuidas mees maalib.”
“Ei!” hüüdsin. “Ei!”
Ja siis jäi ainult irvitus. Sel korral hajusin ka mina. Õnnis must unustus ja tuule undamine kusagil eemal.