1

„Mary Sperling, sa oled rumal, kui temaga ei abiellu!”
Mary Sperling liitis enne vastamist oma kaotused kokku ja kirjutas tšeki. „Vanusevahe on kaugelt liiga suur.” Ta ulatas oma krediidivautšeri. „Ma ei peaks sinu vastu mängima, mõnikord ma kahtlustan, et oled sensitiiv.”
„Rumalus. Sa püüad lihtsalt teemat vahetada. Sa lähened ilmselt kol­me­küm­nele ega jää igavesti ilusaks.”
Mary muigas kuivalt. „Sa ei tea seda.”
„Bork Vanning ei saa olla palju üle neljakümne ja ta on tippkodanik. Sa peaksid võimalusest kinni haarama.” 
„Haara ise. Pean nüüd lippama. Sinu teenistuses, Ven.”
„Sinu teenistuses,” vastas Ven ja kortsutas ukse poole kulmu, kui see Mary taga kokku tõmbus. Ta oleks tahtnud teada, miks Mary ei abiellu seesuguse ihaldatava saagiga, nagu oli kõrgeauline Bork Vanning, peaaegu sama palju oleks ta tahtnud teada, kuhu ja miks Mary läks, kuid privaatsustava hoidis teda tagasi.
Maryl polnud kavas kellelegi öelda, kuhu ta läheb. Sõbranna korterist väljunud, laskus ta pneumotorus keldrikorrusele, võttis robopargist oma auto, sõitis rambile ja määras sihtkohaks North Shore’i. Auto ootas pausi tihedas liiklusvoos, ühines siis sellega ja kihutas põhja poole. Mary nõjatus tukastamiseks tahapoole.
Auto andis piiksumisega märku juhtnööride lõppemisest, Mary ärkas ja vaatas välja. Tume triip temast paremal pimeduses oli Michigani järv. Ta andis liikluskontrollile märku, et see lubaks ta kohalikule liiklustasandile, kontroll sorteeris auto välja ja paigutas sinna ning lubas seejärel manuaaljuhtimisele tagasi pöörduda. Mary sobras kindalaekas. 
Autonumber, mida liikluskontroll automaatselt pildistas, kui ta kontrollteelt lahkus, ei olnud sama, mis oli autol varem.
Ta sõitis mitu miili mööda kõrvalist teed, keeras sealt kitsale pinnasteele, mis viis alla kaldale, ja peatus. Seal ta ootas, tuled kustus, ja kuulatas. Temast lõuna pool särasid Chicago tuled, mõnisada meetrit sisemaa pool undasid kontrollteed, kuid siin ei olnud kuulda midagi peale ööelukate vaiksete häälte. Ta sirutas käe kindalaekasse ja vajutas lülitile, armatuurlaua valgustus süttis, tuues tagapool nähtavale uued näidikud. Ta uuris neid ja seadistas pisut ümber. Olles rahul, et ükski radar teda ei jälginud ja läheduses midagi ei liikunud, sulges ta näidikud ja kõrvalakna ning käivitas auto uuesti.
Tavalise Camdeni sportautona tundunud masin tõusis vaikselt õhku ja nihkus järve kohale selle pinda riivates – kukkus siis vette ja hakkas vajuma. Mary ootas, kuni ta oli kaldast poole kilomeetri kaugusel viiekümne meetri sügavusel, ning kutsus seejärel jaama. „Vasta,” nõudis hääl.
„Elu on lühike...”
„... aga aastad on pikad.”
„Mitte siis,” vastas Mary, „kui tulevad kurjad päevad.”
„Mõnikord paneb see mu järele mõtlema,” jätkas hääl vestlustoonil. „Hüva, Mary. Läbisid kontrolli.” 
„Tommy?”
„Ei, Cecil Hedrick. Kas su juhikud on vabastatud?” 
„Jah. Võta üle.”
Seitseteist minutit hiljem tõusis auto pinnale basseinis, mis võttis enda alla suure osa kunstlikust koopast. Kui auto randus, tuli Mary välja, tervitas valvureid ja läks läbi tunneli suurde maa-alusesse ruumi, kus istusid viis-kuuskümmend meest ja naist. Ta vestles, kuni kell lõi südaööd, läks seejärel kõnepulti ja pöördus nende poole.
„Ma olen,” teatas Mary, „sada kaheksakümmend kolm aastat vana. Kas keegi siin on minust vanem?”
Keegi ei võtnud sõna. Pärast sündsalt pikka ootamist jätkas Mary: „Sel juhul kuulutan vastavalt meie tavadele koosoleku avatuks. Kas valite juhataja?”
Keegi ütles: „Jätka, Mary.” Kuna keegi rohkem ei rääkinud, ütles Mary: „Väga hea.” Ta näis auavaldusse ükskõikselt suhtuvat ja ülejäänud näisid jagavat tema sundimatut suhtumist – õhkkonda, kus ei ole kunagi kiiret, vabadust igapäevase elu pingetest.
„Nagu tavaliselt,” ütles Mary, „oleme kokku saanud, et arutada meie ning meie õdede-vendade heaolu. Kas mõne perekonna esindajal on sõnum oma perekonnalt? Või tahab keegi rääkida enda eest?”
Üks mees püüdis ta pilku ja sõnas: „Ira Weatheral, räägin Johnsoni perekonna nimel. Me kohtusime umbes kahe kuu eest. Küllap usaldusisikutel on uueks kokkusaamiseks põhjus. Kuulame seda.”
Mary noogutas ja pöördus esimeses reas istuva jäiga hoiakuga väikese mehe poole. „Justin, palun, kas sa...”
Väikest kasvu mees tõusis püsti ja kummardas kangelt. Tema halvalõikelise kildi alt paistsid kõhnad jalad. Ta nägi välja ja käitus nagu vana, kulunuvõitu riigiteenistuja, kuid tema mustad juuksed ning tervisest rääkiv nahatoon viitasid parimas eas mehele. „Justin Foote,” ütles ta selgelt, „esindan usaldusisikuid. Möödunud on üksteist aastat ajast, mil pered otsustasid eksperimendi korras informeerida avalikkust asjaolust, et nende keskel elab inimesi, kelle tõenäoline oodatav eluiga ületab kaugelt keskmiste inimeste oma, aga ka neid isikuid, kes on sellise ootuse faktilist alust tõestanud, elades rohkem kui kaks korda kauem inimeste tavapärasest elueast.”
Kuigi ta ei kasutanud rääkides märkmeid, tundus, nagu loeks ta maha ettevalmistatud ettekannet. Kõik teadsid, millest ta rääkis, kuid keegi ei kiirustanud teda tagant, tema publikul ei olnud tavapärast palavikulist kannatamatust. „Perekondadel oli mitu põhjust, et taganeda varasemast pikaajalise vaikimise ja varjamise poliitikast,” jätkas ta aegamööda, „selle omapärase aspekti osas, mille poolest me ülejäänud inimrassist erineme. Siinkohal tuleks ära märkida varjamispoliitika algsed põhjused: esimesed järglased, kes sündisid Howardi fondi toetatud liitudest, sündisid 1875. aastal.
Neile ei pööratud tähelepanu, sest nad ei olnud kuidagi märkimisväärsed. Fond oli avalik-õiguslik mittetulundusühing...”

17. märtsil 1874. aastal istus meditsiinitudeng Ira Johnson Deemsi, Wingate’i, Aldeni & Deemsi advokaadibüroos ja kuulas ebaharilikku ettepanekut. Lõpuks katkestas ta vanempartneri jutu. „Üks hetk! Kas ma saan õigesti aru, et te üritate mind palgata abielluma ühega neist naistest?”
Advokaat näis šokeerituna. „Palun, härra Johnson. Sugugi mitte.” 
„See kõlas küll sedamoodi.”
„Ei, ei, selline leping oleks õigustühine ja vastuolus avaliku korraga. Meie, olles usaldusfondi administraatorid, lihtsalt teavitame teid, et kui peaksite juhtumisi abielluma mõne selles nimekirjas oleva noore daamiga, oleks meie meeldiv kohustus toetada rahaliselt iga sellest liidust sündivat last siintoodud skaala kohaselt. Kuid me ei sõlmi teiega mingit lepingut ega tee teile ka ühtegi „ettepanekut”– ja kindlasti ei õhuta me teid mingile tegevusele. Me lihtsalt teavitame teid teatud faktidest.”
Ira Johnson kortsutas kulmu ja niheles. „Mida see kõik tähendab? Miks?”
„See on Fondi asi. Võiks öelda, et me kiidame heaks teie vanavanemad.” 
„Kas olete nendega minust rääkinud?” küsis Johnson teravalt.
Ta ei tundnud oma vanavanemate vastu mingit sümpaatiat. Ihne nelik – kui kellelgi neist oleks olnud sündsust surra mõistlikus vanuses, ei peaks ta nüüd pead murdma, kust leida piisavalt raha meditsiinikooli lõpetamiseks.
„Jah, me oleme nendega rääkinud. Aga mitte teist.”
Advokaat lõpetas vestluse ja noor Johnson võttis vastumeelselt vastu nimekirja noortest naistest, kõik võõrad, kavatsusega see puruks rebida hetkel, kui ta kontorist välja jõuab. Selle asemel kirjutas ta õhtul seitse mustandit, enne kui leidis õiged sõnad, millega hakata taanduma suhtest koju maha jäänud tüdrukuga. Tal oli hea meel, et polnud talle kunagi ettepanekut teinud – see oleks olnud kuradima ebamugav.
Kui ta abiellus (naisega nimekirjast), tundus kummalise, kuid mitte ülearu märkimisväärse kokkusattumusena, et nii tema naisel kui ka tal endal oli neli elavat, tervet ja aktiivset vanavanemat.

„– avalik-õiguslik mittetulundusühing,” jätkas Foote, „ja selle võetud eesmärk soodustada tervete Ameerika päritolu inimeste sündi oli kooskõlas tolle sajandi tavadega. Piisas lihtsast nõudest mitte kuulutada Fondi tegelikku eesmärki, mistõttu ei vajatud spetsiaalseid varjamismeetodeid kuni maailmasõdade perioodi lõpuajani, mida mõnikord nimetatakse „Pöörasteks aastateks”...”

Valitud pealkirjad 1969. aasta aprillist juunini:
BABY BILL AJAS PANGA LÕHKI
2-aastane mudilane on miljonidollarilise TV jackpot’i noorim võitja, Valge Maja õnnitleb
RIIGIMAJA MÜÜDUD KOHTUMÄÄRUSEGA 
Colorado osariigi ülemkohtu otsusel on vanaduspensionil esmane pandiõigus kogu osariigi riigivarale 
N. Y. NOORTEKOGU NÕUAB FRANTSIISILE ÜLEMPIIRI
„SÜNDIMUS USA-s „TÄIELIKULT SALASTATUD”!” – KAITSEMIN
CAROLINA KONGRESSILIIGE VÕIDAB ILUDUSVÕISTLUSE
„Sobilik presidendikandidaadile,” teatab naine, alustades ringreisi oma kvalifikatsiooni tõestamiseks 
IOWA TÕSTAB VALIMISEA NELJAKÜMNE ÜHE AASTANI
Rahutused Des Moinesi ülikoolilinnakus
MULLASÖÖMISE MOOD JÕUDIS LÄÄNDE: CHICAGO KIRIKUÕPETAJA SÖÖB KANTSLIS SAVIVÕILEIBA
„Tagasi lihtsate asjade juurde,” annab ta soovituse kogudusele
LOS ANGELESE KÕRGKOOLI ENAMIK TROTSIB KOOLINÕUKOGU
„Kõrgem palk, lühemad tunnid, kodutööde kaotamine – me nõuame õigust valida õpetajaid ja treenereid.”
ENESETAPPUDE ARV  PÜSIB KÕRGENA ÜHEKSA JÄRJESTIKUST AASTAT 
AEC väidab, et asi pole väljakukkumistes

„... Pöörasteks aastateks. Tollased usaldusisikud otsustasid – nagu nüüd usume – õigesti, et mis tahes vähemusest saanuks sel semantilise des­orientatsiooni ja massilise hüsteeria perioodil tõenäoliselt tagakiusamise, diskrimineerivate seaduste ja isegi massivägivalla sihtmärk. Lisaks oli riigi finantsolukord häiritud ja eriti ohustas usaldusfondi maksevõimet väärtpaberite sunniviisiline vahetamine valitsuse väärtpaberite vastu.
Võeti vastu kaks tegevussuunda: fondi varad muudeti osakapitaliks ja jagati laiali perekondade vahel, kellest said omanikud, ja „maskeraadipoliitika” võeti vastu peamise poliitikana. Leiti vahendeid sotsiaalselt piinliku vanuseni elanud pereliikmete surma simuleerimiseks ja uue identiteedi loomiseks riigi teises osas.
Selle, mõnegi jaoks küll häiriva poliitika tarkus sai ilmsiks juba prohvetitevahelisel ajal. Esimese Prohveti valitsemisaja alguses oli perekondades üheksakümmend seitse protsenti neid, kes olid avalikult tunnistatud nooremateks kui viiskümmend aastat. Prohvetite salapolitsei poolt pealesunnitud rahvastiku registreerimise tõttu oli identiteedi muutmine keeruline, kuigi revolutsioonilise Kabali abiga mõni siiski õnnestus.
Seega, tänu kombinatsioonile õnnest ja ettenägelikkusest hoiti meie saladust avalikuks tulemise eest. See läks hästi – oleme veendunud, et igal ühendusel, kes valdas varandust, mida konfiskeerida polnud Prohveti võimuses, oleks sel ajal läinud halvasti.
Perekonnad ei osalenud sündmustes, mis viisid Ameerika Teise revolutsioonini, kuid paljud liikmed pälvisid tunnustust, teenides Kabalis ja osaledes lahingutes, mis eelnesid Uus-Jeruusalemma langemisele. Järgnenud kaoseperioodi kasutasime meie silmapaistvalt vanaks saanud klanniliikmete vanuse korrigeerimiseks. Selles aitasid meid teatud perekondade liikmed, kes Kabalisse kuuludes olid rekonstruktsiooni ajal võtmepositsioonidel.
2075. aasta perekonna koosolekul, Pakti kehtestamise aastal, väitsid paljud, et peaksime avalikkuse ette tulema, kuna kodanikuõigused olid kindlalt taastatud. Enamik ei nõustunud toona sellega... võib-olla kaua kestnud varjamisharjumuse tõttu ja ettevaatusest. Kuid kultuuri taassünd järgneva viiekümne aasta jooksul, sallivuse ja heade kommete pidev kasv, hariduse semantiliselt hea orientatsioon, privaatsustavade ja inimese väärikuse kasvav austamine – kõik see pani meid uskuma, et lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil on turvaline tulla avalikkuse ette ja võtta enestele õiguspärane koht ühiskonnas, omapärase, kuid siiski lugupeetud vähemusena.
Selleks oli kaalukaid põhjusi. Üha rohkem meist pidasid „maskeraadi” uues ja paremas ühiskonnas sotsiaalselt talumatuks. Pahameelt ei tekitanud ainuüksi alatine juurte välja rebimine ja uue paiga otsimine, kuid ebameeldiv oli ka elada „vales”, ühiskonnas, kus avameelsus, ausus ja õiglane kohtlemine olid omased enamikule inimestest. Lisaks sellele olid perekonnad tänu meie bioteaduste alastele uuringutele õppinud palju asju, millest võinuks kasu olla meie vaestele lühiealistele suguvendadele. Vajasime vabadust, et neid aidata.
Nende ja sarnaste põhjuste üle vaieldi. Kuid positiivse füüsilise identifitseerimise taastamise idee muutis maskeraadipoliitika peaaegu vastuvõetamatuks. Uue suundumuse kohaselt tervitaks iga terve mõistusega ja rahumeelne kodanik sobivatel asjaoludel positiivset identifitseerimist, kuigi ta on kiivalt valvas oma õiguse pärast privaatsusele muul ajal – seetõttu ei julgenud me vastu olla, see oleks äratanud uudishimu, märgistanud meid ekstsentrilise rühmana, lõhestanud kogukonna ja seeläbi kaotanud kogu maskeraadi eesmärgi.
Me pidime läbima isikutuvastuse. Üksteist aastat tagasi, 2125. aasta kohtumise ajaks oli muutunud äärmiselt keeruliseks uute identiteetide võltsimine järjest suurenevale pereliikmete arvule, kelle avalik vanus ei langenud kokku nende välimusega. Otsustasime läbi viia eksperimendi, mille käigus lubati meie ühenduse vabatahtlikel, kuni kümnel protsendil perekondade liikmeskonnast, ennast paljastada ja jälgida tagajärgi, säilitades samal ajal kõik muud pereorganisatsiooni saladused.
Paraku ei vastanud tulemused meie ootustele.”
Justin Foote lõpetas rääkimise. Mõnda aega kestis vaikus, kuni sõna võttis tugeva kehaehitusega keskmist kasvu mees. Tema juustes oli natuke halli – ebatavaline selles rühmas – ja ta näol oli kosmosepäevitus. Mary Sperling oli teda märganud ja mõistatanud, kes ta on – tema elav nägu ja lopsakas naer pakkusid talle huvi. Kuid iga liige võis perenõukogu konklaavil vabalt osaleda ja ta polnud sellest rohkem mõelnud.
„Ütle välja, semu. Mis seal aruandes on?”
Foote suunas oma vastuse eesistujale. „Ülevaate aruandest peaks andma meie vanempsühhomeetrik. Minu räägitu oli sissejuhatuseks.”
„Heldene aeg,” hüüatas hallipäine võõras. „Semu, kas sa seisad seal ja tunnistad, et rääkisid ainult sellest, mida me juba teadsime?”
„Minu tähelepanekud lõid vundamendi... ja minu nimi on Justin Foote, mitte semu.”
Mary Sperling katkestas nad enesekindlalt. „Vend,” ütles ta võõrale, „kuna pöördute perede poole, palun öelge oma nimi? Palun vabandust, kuid ma ei tunne teid.”
„Vabandust, õde. Olen Lazarus Long, räägin iseenda eest.”
Mary raputas pead. „Ma siiski ei suuda teid paigutada.”
„Vabandust veel kord – see on maskeraadinimi, mille võtsin Esimese Prohveti ajal... see lõbustas mind. Minu perekonnanimi on Smith... Woodrow Wilson Smith.”
„Woodrow Wilson Sm... kui vana te olete?”
„Ah? Ma pole sellest ammu mõelnud. Sada... ei, kakssada kolmteist aastat. Jah, see on õige, kakssada kolmteist.”
Järsku tekkis täielik vaikus. Siis ütles Mary tasakesi: „Kas te kuulsite, kui ma küsisin, kas siin on kedagi minust vanemat?”
„Jah. Aga tühja sest, õeke, sul sujus kõik kenasti. Ma pole enam kui sajandi jooksul perekoosolekutel osalenud. Üht-teist on muutunud.”
„Ma palun teil nüüd jätkata.” Mary asutas kõnepuldist lahkuma.
„Oh ei!” protesteeris mees. Kuid Mary ei teinud teda märkama ja leidis endale istekoha. Mees vaatas ringi, kehitas õlgu ja alistus. Ta toetus puusaga lauanurgale ja kuulutas: „Olgu, laseme edasi. Kes on järgmine?”
Ralph Schultz Schultzi  perekonnast nägi välja pigem pankur kui psühhomeetrik. Ta ei olnud häbelik ega hajameelne ning rääkis monotoonsel, emotsioonitul, autoriteetsel häälel. „Mina kuulusin gruppi, kes tegi ettepaneku „maskeraadi” lõpetamiseks. Ma eksisin. Uskusin, et enamik meie kaaskodanikke, keda kasvatati tänapäevaste haridusmeetodite järgi, suudab hinnata mis tahes fakte liigsete emotsioonideta. Ma ootasin, et mõnele ebanormaalsele inimesele me ei meeldi või nad isegi hakkavad meid vihkama, ma isegi ennustasin, et suur osa inimestest kadestavad meid – kõik, kes naudivad elu, tahaksid kaua elada. Aga ma ei osanud ette näha tõsiseid probleeme. Tänapäevane ühiskond on saanud üle rassidevahelisest vaenust ja need, kellel ongi veel rassiga seotud eelarvamusi, ei söanda neid kuuldavale tuua. Ma uskusin, et meie ühiskond on piisavalt tolerantne, et saaksime rahumeelselt ja avalikult lühiealistega kõrvuti elada.
Ma eksisin.
Mustanahalised vihkasid ja kadestasid valget meest seni, kuni valge mees nautis privileege, mis olid mustanahalistele nende nahavärvi tõttu keelatud. See oli mõistlik ja normaalne reaktsioon. Kui lõpetati diskrimineerimine, lahenes probleem iseenesest ja toimus kultuuriline assimilatsioon. Sarnane trend on lühiealiste kalduvus kadestada pikaealisi. Eeldasime, et enamiku inimeste jaoks pole sel sotsiaalset tähtsust, kui teha selgeks, et võlgneme oma eripära geenidele – see pole ei meie süü ega voorus, lihtsalt meie esivanemate hea õnn.
See oli vaid soovmõtlemine. Tagantjärele on lihtne näha, et matemaatilise analüüsi korrektne rakendamine andmetele oleks andnud teistsuguse vastuse, toonud esile analoogia ekslikkuse. Ma ei kaitse valejäreldust, mingit vabandust ei ole. Meie lootused viisid meid eksiteele.
Tegelikult juhtus nii: me näitasime oma lühiealistele suguvendadele suurimat õnnistust, mida inimene suudab ette kujutada... ja siis ütlesime neile, et nemad ei saa seda kunagi. See seadis nad lahendamatu dilemma ette. Nad eiravad väljakannatamatuid fakte, nad keelduvad meid uskumast. Nende kadedus muutub nüüd vihkamiseks, ja emotsioonide baasilt on nad veendunud, et jätame nad ilma nende õigustest... tahtlikult, pahatahtlikult.
Kasvav vihkamine on nüüdseks paisunud tulvaks, mis ohustab kõigi meie avalikkuse ette astunud vendade heaolu ja isegi elu ning on potentsiaalselt sama ohtlik ka ülejäänutele meie seast. Oht on väga suur ja väga pakiline.” Ta võttis pikemalt ootamata istet.
Kuulajad võtsid selle teatavaks rahulikult, aastatepikkuse harjumusega mitte kiirustada. Seejärel tõusis üks naisdelegaat. „Eve Barstow, Cooperi perekonnast. Ralph Schultz, ma olen sada üheksateist aastat vana, usun, et vanem kui sina. Mul pole sinu teadmisi matemaatika ega inimkäitumise alal, aga ma olen tundnud palju inimesi. Inimesed on oma olemuselt head, leebed ja lahked. Oh, neil on oma nõrkused, kuid enamik neist on piisavalt auväärsed, kui anda neile selleks natukegi võimalust. Ma ei suuda uskuda, et nad vihkaksid mind ja hävitaksid mu lihtsalt sellepärast, et olen kaua elanud. Mille põhjal sa seda arvad? Sa tunnistasid ühte eksimust, miks mitte teist?”
Schultz vaatas naisele tõsiselt otsa ja silus oma kilti. „Sul on õigus, Eve. Ma võin kergesti jälle eksida. See on psühholoogia probleem: see on nii kohutavalt kompleksne teadus, liiga palju on tundmatuid, liiga palju seonduvaid suhteid, mistõttu meie suurimad jõupingutused võivad hilisemate faktide valguses mõnikord rumalad tunduda.” Ta tõusis uuesti, pöördus kuulajate poole ja rääkis taas emotsioonitu autoriteetsusega. „Aga seekord ma ei ennusta ette pika aja peale, ma räägin faktidest, mitte oletustest, mitte soovmõtlemisest – ja lähtudes faktidest puudutab mu prognoos nii lühikest aega, mis on võrreldav ennustusega, et muna puruneb, kui näen, et see on juba poolel teel põrandale. Aga Eve’il on õigus... selles osas, millest ta rääkis. Inimesed on lahked ja auväärsed üksikisikutena ja teiste üksikisikute suhtes. Eve’i ei ohusta tema naabrid ja sõbrad ning mind ei ohusta minu omad. Aga teda ohustavad minu naabrid ja sõbrad – ja mind tema omad. Massipsüühika ei ole lihtsalt individuaalsete psüühikate summa – see pole ainuüksi minu arvamus, vaid see on sotsiaalse psühhodünaamika alusteoreem ning selle teoreemi jaoks pole erandeid kunagi leitud. See on massi sotsiaalse käitumise reegel, massihüsteeria seadus, mida on teadnud ja kasutanud sõjaväe-, poliitilised ja usujuhid, reklaamimehed ja prohvetid, propagandistid, rahutuste õhutajad, näitlejad ja jõugujuhid põlvkondi enne seda, kui see sõnastati matemaatiliste valemite abil. See töötab. See töötab praegu.
Mu kolleegid ja mina hakkasime juba mitu aastat tagasi kahtlustama, et massihüsteeria trend on pöördumas meie vastu. Me ei rääkinud oma kahtlustest nõukogule, sest ei suutnud midagi tõestada. Toona täheldatu võis olla vaid ka kõige tervemas ühiskonnas esineva põmmpeadest vähemuse nurin. Alguses oli see trend nii tühine, et me ei saanud selle olemasoluski kindlad olla, sest kõik sotsiaalsed trendid on omavahel segunenud, läbi põimunud nagu taldrikutäis spagette – ja mis veelgi hullem –, sotsiaalsete jõudude koosmõju matemaatiliseks kirjeldamiseks on vaja abstraktset mitmemõõtmelist topoloogilist ruumi (kümme või kaksteist mõõdet ei ole haruldane ja on harva piisav). Mul pole võimalik ületähtsustada probleemi keerukust.
Seega me ootasime ja muretsesime ning uurisime statistilist valimit, ehitades oma statistilisi universumeid väga hoolikalt.
Selleks ajaks, kui olime kindlad, oli juba peaaegu hilja. Sotsiaal-psühholoogilised trendid paisuvad või surevad vastavalt keerukale võimuseadusele – „pärmikasvu” seadusele. Lootsime jätkuvalt, et muud soodsad tegurid pööravad trendi ümber: Nelsoni töö sümbiootikas, meie endi panus geriaatriasse, suur avalik huvi Jupiteri kaaslaste immigratsiooniks avamise vastu. Iga suurem läbimurre, mis tõotab pikemat eluiga ja annab lootust lühiealistele, võinuks lõpetada pahameele meie vastu.
Selle asemel on hõõguvatest sütest lahvatanud leek paisunud kontrollimatuks metsatulekahjuks. Niivõrd, kui me seda mõõta suudame, on selle kasvumäär viimase 37 päeva jooksul kahekordistunud ja määr ise suureneb. Ma ei oska arvata, kui kaugele või kiiresti see edasi läheb, ja seepärast palusimegi erakorralist kohtumist. Sest nüüd võime probleeme oodata igal hetkel.” Ta istus raskelt maha, näides kurnatuna.
Eve ei vaielnud talle enam vastu ja keegi muu ei vaielnud üldse. Ralph Schultzi peeti oma ala asjatundjaks, kuid ka kõik ülejäänud, igaüks oma vaatenurgast, olid tähele pannud avalikkuse ette astunud hõimlaste vastu suunatud trendi kujunemise silmatorkavamaid aspekte. Kuigi probleemi tunnistamine oli üksmeelne, leidus arvamusi, mida sellega ette võtta, sama palju kui kohalviibijaid. Lazarus lasi arutelul kaks tundi podiseda, enne kui käe tõstis. 
„Me ei jõua edasi,” nentis ta, „ja näib, et me ei jõua täna õhtul kuhugi. Vaatame üldpilti ja keskendume peamistele punktidele. Me võime,” ta hakkas näppudel variante loetlema, „mitte midagi teha, olla valvel ja vaadata, mis juhtub. 
Me võime maskeraadist täielikult loobuda, avaldada oma tegeliku arvu ja nõuda oma õigusi poliitiliselt. 
Me võime kannad maha suruda ja kasutada oma organisatsiooni ja raha nende kaitsmiseks, kes on päevavalgel, võib-olla tuua nad tagasi maske­raadi.
Me võime end paljastada ja paluda koloniseerimiseks kohta, kus saaksime omaette elada.
Ja me võime teha midagi muud. Ma soovitan teil koguneda nende nelja peamise tegevuse järgi – ütleme päripäeva ruumi nurkadesse, alustades paremast äärmisest nurgast. Iga rühm koostab plaani ja valmistub seda perekondadele esitama. Ja need teist, kes ei poolda ühtegi neljast variandist, kogunevad keset tuba ja hakkavad vaidlema selle üle, mida nemad arvavad.
Nüüd, kuna ma ei kuule vastuväiteid, kuulutan kogunemise peatatuks homse südaööni. Kuidas arvate?”
Keegi ei võtnud sõna. Lazarus Longi parlamentaarse protseduuri lihtsustatud versioon pani neid mõnevõrra jahmatama, sest nad olid harjunud pikkade ja rahulike aruteludega, kuni sai selgeks, et mingi seisukoht on muutunud üksmeelseks. Asjade tagant kiirustamine oli pisut šokeeriv.
Kuid mehe võimas isiksus, pikast elueast tingitud prestiiž ning mõnevõrra arhailine kõneviis andsid talle patriarhaalse autoriteedi; keegi ei vaielnud vastu.
„Hästi,” sõnas Lazarus korra käsi plaksutades. „Kirik on suletud homse õhtuni.” Ta astus platvormilt alla.
Mary Sperling lähenes talle. „Ma tahaksin sind paremini tundma õppida,” ütles naine talle silma vaadates. 
„Muidugi, õeke. Miks mitte?”
„Kas jääd aruteluks siia?”
„Ei.”
„Kas tahaksid mulle külla tulla?”
„Meeleldi. Mul pole hetkel mujal tegemist.”
„Tule siis.” Mary viis ta läbi tunneli Michigani järvega ühenduses oleva maa-aluse basseini juurde. Pseudo-Camdenit nähes mees üllatus, kuid ei öelnud midagi, kuni nad sukeldusid.
„Kena väike auto sul.”
„Jah.”
„Sellel on mõned ebatavalised omadused.”
Mary naeratas. „Jah. Muuhulgas lendab see tükkideks, kui keegi proovib seda lähemalt uurida.”
„Tore,” ütles mees ja lisas: „Kas oled projekteerimisinsener, Mary?”
„Mina? Taevas hoidku, ei! Vähemalt mitte sel sajandil ja ma ei püüa enam selliste asjadega sammu pidada. Aga kui soovid, saad perekondadelt sellise auto tellida. Pead rääkima...”
„Pole tähtis, ma ei vaja seda. Mulle lihtsalt meeldivad asjad, mis teevad seda, milleks nad on loodud, ning teevad seda vaikselt ja tõhusalt. Selle kallal on parasjagu pead murtud.”
„Jah.” Seejärel oli Mary hõivatud, ta tõusis pinnale, tegi radarikontrolli ja toimetas nad märkamatult tagasi kaldale.
Kui nad Mary korterisse jõudsid, asetas naine tubaka ja joogi mehe lähedusse, läks siis oma puhkeruumi, viskas seljast tänavariided ja riietus pehmesse avarasse rüüsse, mis muutis naise välimuselt veelgi väiksemaks ja nooremaks kui varasem rõivastus. Kui Mary Lazarusega uuesti ühines, tõusis too püsti, süütas talle sigareti, hoidis seda hetke enne üleandmist käes ning lasi kuuldavale jultunud, galantse vile.
Mary naeratas põgusalt, võttis sigareti, istus suurele toolile ja tõmbas jalad enda alla. „Lazarus, sa annad mulle lootust.”
„Kas sul peeglit ei ole, tüdruk?”
„Mitte sellepärast,” ütles naine kannatamatult. „Sina ise. Sa tead, et olen ületanud meie inimeste mõistlikult oodatava eluea – olen viimased kümme aastat surma oodanud ja sellega leppinud. Ometi istud sa seal... olles aastaid ja aastaid minust vanem. Sa annad mulle lootust.”
Mees ajas selja sirgu. „Sa ootad surma? Anna asu, tüdruk – sa näed veel terve sajandi hea välja.”
Mary lõi tülpinult käega. „Ära proovi mind lohutada. Sa tead, et välimusel pole sellega midagi pistmist.
Lazarus, ma ei taha surra!”
Lazarus vastas kainelt: „Ma ei teinud su üle nalja, õeke. Sa lihtsalt ei näe surija moodi välja.”
Mary kehitas graatsiliselt õlgu. „See on biotehnika. Hoian oma välimust kolmekümnendate eluaastate alguses.”
„Või alla selle, pakuksin mina. Ma arvan, et ma ei ole kursis viimaste nüketega, Mary. Kuulsid mind ütlemas, et ma pole osalenud nõupidamistel üle sajandi. Tegelikult ei ole ma kogu selle aja vältel perekondadega üldse kontaktis olnud.”
„Kas tõesti? Kas tohin küsida, miks?”
„Pikk jutt ja igav. Kokkuvõttes võib öelda, et ma tüdinesin neist ära. Kunagi olin aastakoosolekute delegaat. Aga need muutusid üksluiseks ja ühetaolisteks – või nii mulle tundus. Ma läksin rändama. Veetsin suurema osa interreegnumist Veenusel. Tulin mõneks ajaks tagasi pärast Pakti allkirjastamist, kuid ma ei usu, et oleksin sellest ajast saati kaht aastatki Maal veetnud. Mulle meeldib ringi liikuda.”
Mary silmad lõid särama. „Oh, räägi mulle sellest! Ma pole kunagi kosmoses käinud. Ainult üks kord Luna Citys.”
„Muidugi,” nõustus mees. „Mõnikord. Aga ma tahan rohkem kuulda sellest välimuse asjast. Tüdruk, sa ei näe kindlasti oma vanuse järgi välja.”
„Ma usun, et ei. Või pigem, muidugi ei näe. Selle kohta, kuidas seda tehakse, ei oska ma palju rääkida. Hormoonid ja sümbiootikumid ja näärmeteraapia ja veidi psühhoteraapiat – sedasorti asjad. Tänu kõigele sellele lükatakse pereliikmete jaoks seniilsust edasi ja vananemist saab vähemalt kosmeetiliselt peatada.” Ta mõtles hetke. „Kunagi nad arvasid, et liiguvad surematuse saladuse, tõelise nooruse allika poole. Kuid see oli eksitus. Seniilsust lükatakse lihtsalt edasi... ja lühendatakse. Umbes üheksakümmend päeva pärast esimest selget hoiatust saabub vanadussurm.” Ta väristas end. „Muidugi, enamik meie hõimlastest ei oota nii kaua – paar nädalat, et diagnoosi kinnitada, ja siis eutanaasia.”
„Põrgu päralt! Noh, mina ei lähe seda teed. Kui Vanapoiss mulle järele tuleb, peab ta mind lohistama – ning ma rapsin ja kraabin ta silmi igal sammul!”
Mary naeratas vildakalt. „Mulle meeldib kuulata sind sel moel rääkimas, Lazarus. Ma ei räägiks nii kellegi endast nooremaga. Aga sinu eeskuju annab mulle julgust.”
„Me elame terve nende kamba üle, ära üldse karda, Mary. Kuid tänasest koosolekust: ma ei ole sugugi uudistele tähelepanu pööranud ja jõudsin tagasi Maale alles hiljaaegu. Kas see Ralph Schultz teab, millest ta räägib?”
„Ma usun, et peaks teadma. Tema vanaisa oli särava mõistusega, samuti tema isa.”
„Ma saan aru, et sa tunned Ralphi.”
„Pisut. Ta on üks mu lapselastest.”
„See on naljakas. Ta näeb välja vanem kui sina.”
„Ralph leidis, et talle sobib, kui peatab oma välimuse neljakümnendates aastates, see on kõik. Tema isa oli mu kahekümne seitsmes laps. Ralph peaks olema, las ma mõtlen, vähemalt kaheksa-üheksakümmend aastat noorem kui mina. Seega on ta vanem kui mõni mu lastest.”
„Sa oled perekondi hästi teeninud, Mary.”
„Ma usun, et olen. Kuid nad on ka mind hästi teeninud. Ma nautisin laste saamist ja Fondi boonused minu kolmekümne ühe eest moodustavad korraliku summa. Mul on kõik luksused, mida võin soovida.” Ta väristas end taas. „Küllap ma sellepärast olengi seesugune tobu – ma naudin elamist.”
„Lõpeta. Ma lootsin, et mu vahva eeskuju ja poisilik naeratus ravivad sind sellest lollusest terveks.”
„Noh, sinust on kasu olnud.”
„Mmm... kuule, Mary, miks sa ei abiellu uuesti ega saa veel mõnda üleannetut jõmpsikat? Hoiaks sind muretsemiseks liiga hõivatuna.”
„Mida? Minu vanuses? Sa ei mõtle seda tõsiselt, Lazarus!”
„Sinu vanusel pole häda midagi. Sa oled minust noorem.” 
Mary uuris teda hetke. „Lazarus, kas sa pakud lepingut? Kui jah, siis ma soovin, et räägiksid selgemalt.”
Mehe suu vajus lahti ja ta ahmis õhku. „Hei, pea kinni! Võtame seda rahulikult! Ma rääkisin rohkem üldiselt... Ma ei ole kodune tüüp. Iga kord pärast abiellumist saab naisel minust mõne aastaga kõrini. Mitte, et ma – noh, ma mõtlen, et sa oled väga ilus tüdruk ja iga mees peaks...”
Mary kummardus ettepoole ja katkestas ta jutu, pannes käe mehe suule, samal ajal irooniliselt muiates. „Ma ei tahtnud sind paanikasse ajada, veli. Või äkki tahtsin ka – mehed on nii naljakad, kui arvavad, et on lõksu sattumas.”
„Hüva...” ütles Lazarus tusaselt.
„Unusta see, kallis. Räägi parem, mis sa arvad, millise plaani juurde nad jäävad?”
„Tänane kamp?”
„Jah.”
„Mitte ühegi, muidugi. Nad ei jõua kuhugi. Mary, nõukogu on ainus teadaolev saja kõhu ja ilma ühegi ajuta eluvorm. Küllap keegi iseseisva mõtlemisega isik surub oma plaani läbi. Ma ei tea, mis see võib olla.”
„Hea küll... millist tegevust sina pooldad?”
„Mina? Mitte ühtegi. Mary. Kui ma olen viimase paari sajandi jooksul midagi õppinud, siis seda: see läheb mööda. Sõjad ja masuaastad, prohvetid ja paktid – kõik lähevad mööda. Trikk on selle käigus elus püsida.”
Mary noogutas mõtlikult. „Ma arvan, et sul on õigus.”
„Muidugi on mul õigus. Kulub umbes sada aastat, et mõista, kui hea on elu tegelikult.” Ta tõusis ja ringutas. „Aga praegu võiks see kasvueas poiss pisut magada.”
„Minagi.”
Mary korter asus ülemisel korrusel, vaatega taevale. Kui nad salongi tulid, oli ta sisevalgustuse välja lülitanud ja laeluugid avanud. Nad istusid tähtede all, nähtamatu plastikplaat välja arvatud. Kui Lazarus ringutades pea kuklasse ajas, jäi ta pilk pidama tema lemmiktähtkujule. „Veider,” kommenteeris ta. „Tundub, et Orioni vööle on lisandunud neljas täht.”
Mary vaatas üles. „See peab olema Centauri teise ekspeditsiooni suur laev. Vaata, kas näed seda liikumas.”
„Ilma instrumentideta ei oskaks öelda.”
„Vist mitte,” nõustus naine. „Nutikas neist seda kosmoses ehitada, kas pole?”
„Muudmoodi ei saagi seda teha. See on Maa peal kokku panemiseks liiga suur. Ma võin siinsamas tukastada, Mary. Või on sul vaba tuba?”
„Teine uks paremal. Hüüa, kui sa ei leia kõike, mida vajad.” Ta tõstis näo ja suudles head ööd soovides meest põgusalt. „Head ööd.”
Lazarus järgnes talle ja läks oma tuppa.
Mary Sperling ärkas järgmisel päeval harjunud kellaajal. Ta tõusis vaikselt, et mitte Lazarust äratada, astus pesuruumi, võttis dušši ja massaaži, neelas lühikese öö korvamiseks terakese uneasendusainet, millele peaaegu sama kiiresti järgnes hommikusöök, mida ta lubas endale vöökohta silmas pidades, ja lülitas siis käima kõned, millele ta eelmisel õhtul polnud vastanud. Telefon mängis ette mitu kõnet, mille ta sealsamas unustas, siis aga tundis ta ära Bork Vanningu hääle. „Halloo,” kostis aparaadist. „Mary, olen Bork, kell on kakskümmend üks. Ma tulen homme hommikul kell kümme, et järves supelda ja kusagil lõunat süüa. Kui ma sinust midagi ei kuule, on see kohting. Näeme, mu kallis. Sinu teenistuses.”
„Sinu teenistuses,” kordas Mary automaatselt. Võtku tont seda meest! Kas ta ei saanud keeldumisest aru? Mary Sperling, sa käid alla! – ta on vaid veerand sinu vanusest, kuid tundub, et sa ei saa temaga hakkama. Helista talle ja jäta teade, et... ei, liiga hilja, ta jõuab iga minut kohale. Tüütus!