Vajasin mõningaid vastuseid. Aeg laborisse minna.
Meie Hiirega pöördusime korterisse tagasi Sinises Põrnikas, vanas päevinäinud Volkswageni põrnikas, mis on mu truu ratsu. „Sinine” kirjeldab seda pigem ülekantud tähenduses. Auto mitmesugused uksed ja paneelid on asendatud valge, kollase, punase ja rohelisega. Minu mehhaanikul Mike’il läks korda kapott enam-vähem algsesse seisu kloppida – olin selle pahalast rammides vormist välja litsunud. Aga ülevärvimiseks mul tookord raha polnud, nii et nüüd oli auto ülikonda lisandunud ka kruntvärvi hall.
Hiir oli kasvanud liiga kiirelt, et eriti graatsiliselt autosse ja sealt välja saada. Ta täitis suurema osa tagaistmest ja kui ta ronis sealt ette ja siis juhiuksest välja, tuli mulle meelde nähtud filmilõik üle Uus-Meremaa parkla loiverdavast lonthülgest. Ta oli välja saades siiski rõõmus, lõõtsutas ja liputas rahulolevalt saba. Hiirele meeldis autoga igasugustesse kohtadesse sõita. Asjaolu, et see koht juhtus olema salajane kohtumine ühes sindrima surnuaias, ei tundunud tema jaoks midagi ära rikkuvat. Põhiline oli teekond, mitte sihtkoht. Hiir oli üks väga budistliku loomuga hing.
Mister ei olnud veel tagasi tulnud ja Thomas ka mitte. Püüdsin sellele mitte eriti mõelda. Mister oli olnud omapead, kui ma ta leidsin, ja käis sageli ringi luusimas. Ta oskab enda eest hoolitseda. Thomas oli suutnud terve elu ilma minuta elus püsida, kui mõni viimane kuu välja arvata. Ka tema oskab enda eest hoolitseda.
Ma ei pidanud mitte kummagi pärast muretsema, eks ole?
Jah, muidugi.
Tegin kahjutuks oma ohutised, loitsud, mis kaitsevad mu kodu erisuguste üleloomulike sissetungijate eest, ning lipsasin koos Hiirega sisse. Kohendasin tule jõudsamalt põlema ja koer sättis end rahuloleva ohkega selle ette maha. Siis viskasin mantli seljast, haarasin oma paksu flanellist hommikumantli ja koka ning suundusin allkorrusele.
Ma elan keldrikorteris, aga mul on ühe vaiba all luuk, mis avaneb kokkuklapitavale treppredelile ja viib alumisse keldrisse ning ühtlasi minu laborisse. Seal all on aasta ringi külm, sellepärast kannangi paksu rüüd. Sellega läheb kaduma järjekordne piisake võlurite salapära, aga minul on mugav.
„Bob,” ütlesin ma alla kottpimedasse laborisse ronides. „Aja mälupangad soojaks. Mul on vaja tööd teha.”
Esimesed valgustäpid, mis ruumis põlema hubisesid, olid küünlaleegi mõõtu ja sama karva oranžikaskollased. Need hõõgusid pealuu silmakoobastes ja muutusid pikkamisi eredamaks, kuni ma nägin kogu riiulit, millel pealuu puhkas – lihtne puidust laud seina küljes, selle peal küünlad, armastusromaanid, mõned väikesed esemed ja kahvatu inimkolp.
„Oligi aeg,” pomises pealuu. „Sul pole mind nädalate kaupa tarvis läinud.”
„On see aeg,” ütlesin. „Mõne aastaga hakkab enamik halloweeni-aegseid töid ühesugusena tunduma. Pole vaja sinult nõu küsida, kui ma juba tean vajalikke vastuseid.”
„Kui sa nii nutikas oleksid,” pobises Bob, „ei läheks sul mind praegu ka tarvis.”
„Õige jah,” ütlesin talle. Tõmbasin hommikumantli taskust tikutoosi ja hakkasin küünlaid süütama. Alustasin kobarast, mis seisis väikese ruumi keskel oleval metall-laual. „Sina oled teadmiste vaim, aga mina kõigest inimene.”
„Muidugi,” ütles Bob venitades. „Kas sa tunned end hästi, Harry?”
Tegutsesin edasi ning süütasin küünlad valgetel võrkriiulitel ja kolme seina ääres olevatel tööpinkidel, mis paiknesid C-tähe kujuliselt ümber pika teraslaua. Mu riiulid olid endiselt paksult täis plastnõusid, kaasi, kohvipurke, kotte, karpe, plekkpurke, pudelikesi, plaskusid ja kõiksugu muid mahuteid, mida oskate ette kujutada, täis igasuguseid olluseid alates nii maalähedastest nagu puuvillakiud ja lõpetades nii eksootilistega nagu kaheksajala tint. Mul oli riiulitel mitmesaja naela jagu raamatuid ja märkmikke, osa korralikult reas ja osa kiiruga hunnikusse laotud samas kohas, kuhu ma nad viimati jätnud olin. Ma ei olnud tükk aega laboris käinud ja haldjaid ma sinna ei luba, nii et kõike kattis kerge tolmukord.
„Miks sa küsid?” ütlesin.
„Noh,” ütles Bob ettevaatlikult, „sa teed mulle komplimente, mis ei ole kunagi hea märk. Peale selle süütad sa kõik küünlad tikkudega.”
„Mis siis?” ütlesin.
„Seda siis, et sa saad kõik küünlad põlema panna selle lollaka väikese loitsuga, mille sa välja mõtlesid,” ütles Bob. „Ja su põlenud käe pärast kukub tikutops kogu aeg maha. Nii et nüüd on sul nende küünalde süütamiseks kulunud seitse tikku.”
Kohmerdasin ja pillasin jälle tikutopsi kangete kindas sõrmede vahelt.
„Kaheksa,” ütles ta.
Summutasin uratuse, tõmbasin uue tiku põlema ja tegin seda liiga tugevasti, nii et see murdus.
„Üheksa,” ütles Bob.
„Pea suu,” ütlesin talle.
„Saab tehtud, boss. Suud pidada oskan ma kõige paremini.” Panin paar viimast küünalt põlema ja Bob ütles: „Kas sa tulid siia alla, et ma aitaksin sind, kui sa oma uue tulekepi kallal tööle hakkad?”
„Ei,” ütlesin. „Bob, mul on ainult üks käsi. Ma ei saa ühe käega nikerdada.”
„Sa võiksid kruustange kasutada,” pakkus pealuu.
„Ma ei ole valmis,” ütlesin. Mu sandistatud sõrmed kipitasid ja tuikasid. „Ma lihtsalt ... ei ole.”
„Hakka parem olema,” ütles Bob. „On ainult aja küsimus, millal mõni jäletis välja ilmub ja...”
Heitsin kolbale karmi pilgu.
„Hea küll, hea küll,” ütles Bob. Oleks tal käed olnud, oleks pealuu need alistumise märgiks üles tõstnud. „Sa siis väidad mulle, et ei kasuta ikka veel mingit tulemaagiat.”
„Tähed ja kivid.” Ohkasin. „Jah, ma kasutan küünlaloitsu asemel tikke ja mul on liiga kiire, et uut tulekeppi teha. See pole mingi tähtis asi. Mu tavaline päev lihtsalt ei nõua eriti millegi õhkulaskmist või söeks põletamist.”
„Harry?” küsis Bob. „On sul jalad märjad? Ja näed sa püramiide?”
Pilgutasin silmi. „Mida?”
„Maa Dresdenile,” ütles Bob. „Sa oled põlvini Niiluses.”
Viskasin pealuud tikutoosiga. See põrkas loiult eemale ja mõned sisse jäänud tikud pudenesid sinna-tänna laiali. „Hoia oma sisemine psühhoanalüütik põrgu päralt endale,” uratasin ma. „Meil on töö teha.”
„Jajah,” ütles Bob. „Sul on õigus, Harry. Mida mina üldse millestki tean?”
Vaatasin altkulmu Bobi poole ja tõmbasin tabureti töölaua juurde. Võtsin märkmiku ja pliiatsi. „Tänase päeva pähkel – mida sa tead mingist Kemmleri Sõna nimelisest värgist?”
Bob tegi läbi hammaste lutsutamise häält, mis on üpris muljetavaldav, arvestades, et sülge tal selleks pole. Või siis pean mina seda liiga märkimisväärseks. Lõppude lõpuks oskab ta ilma huulteta B-tähte ka hääldada. „Saad sa mulle mingi lähtepunkti anda või midagi?”
„Mitte kindlalt,” ütlesin. „Aga mu kõhutunne ütleb, et see on kuidagi seotud nekromantiaga.”
Bob vilistas. „Ma loodan, et mitte.”
„Miks?” küsisin.
„Sellepärast, et too Kemmler oli üks süüdimatu õudukas,” ütles Bob. „See tähendab, et oh aeg. Ta oli väärastunud, Harry. Kuri.”
See tegi mu tähelepanelikuks. Pealuu Bob oli õhuvaim, olend, kes eksisteeris kõlbluseta maailmas. Kogu hea ja kurja vastasseis oli talle üsna hägune ja sellepärast oli tal ainult ebamäärane ettekujutus sellest, kust läheb piir. Kui Bob arvas, et keegi on kuri, siis noh ... Kemmler pidi tõesti olema pilli lõhki ajanud.
„Mida ta tegi?” küsisin. „Mille poolest ta nii kuri oli?”
„Kõige tuntum oli ta Esimese maailmasõja pärast,” ütles Bob.
„Kogu selle värgi?” nõudsin ma.
„Just, suuremalt osalt,” ütles Bob. „See võttis nii umbes sada viiskümmend aastat sepitsemist ja tal oli käsi igasugustes asjades sees. Ta kadus, kui vaenutegevus lõppes, ja ilmus uuesti välja alles siis, kui hakkas Teise maailmasõja ajal massihaudu elustama. Käis Ida-Euroopas mürgeldamas, seal olid asjad tema abitagi üpris jubedad. Keegi pole kindel, kui palju inimesi ta tappis.”
„Tähed ja kivid,” ütlesin. „Miks ta pidi midagi säärast tegema?”
„Pakun umbes? Ta oli purusõge. Ja kuri.”
„Sa ütled „oli”,” ütlesin. „Minevikuvormis?”
„Vägagi,” ütles Bob. „Pärast seda, mida see tüüp tegi, otsis Valge Nõukogu ta 1961. aastal üles ja tegi ta pihuks ja põrmuks.”
„Sa pead silmas, et valvurid?”
„Ma pean silmas, et Valge Nõukogu,” ütles Bob. „Merlin, kogu Vanematekogu, Arhangelski jõumeeste üksus, valvurid ja kõik võlurid ja liitlased, kellele võluritel õnnestus küüned taha saada.”
Pilgutasin hämmastusest silmi. „Ühe mehe jaoks?”
„Vaata eestpoolt õuduka kohta,” ütles Bob. „Kemmler oli nekromant, Harry. Võim surnute üle. Ta ajas deemonitega ka asju, semmis enamiku vampiirikodadega, kõigi Euroopa jäletistega ja mõne vastikuma haldjaga pealekauba. Pealegi oli tal abiks oma pisi-Kemmlerite kaader. Õpipoisid. Ja igasugused kõrilõikajad.”
„Neetud,” ütlesin ma.
„Kahtlemata oli,” ütles Bob. „Nad tapsid teda päris põhjalikult. Mitu korda. Ta oli jälle välja ilmunud, kui valvurid ta üheksateistkümnenda sajandi alguses maha koksasid, nii et seekord oldi väga hoolikad. Ja hea ka, et sellest väärakast maniakist lahti sai.”
Pilgutasin üllatunult silmi. „Sa tundsid teda?”
„Kas ma polegi sulle rääkinud?” küsis Bob. „Ta oli umbes nelikümmend aastat minu omanik.”
Jõllitasin teda. „Sa töötasid koos selle koletisega?”
„Mina teen oma tööd,” ütles Bob uhkelt.
„Kuidas siis Justin sind endale sai?”
„Justin DuMorne oli Kemmleri viimase võitluse ajal valvur, Harry. Ta sikutas mind välja Kemmleri labori hõõguvatest rusudest. Umbes nii nagu sina tõmbasid mind välja Justini labori hõõguvatest rusudest, kui sa ta ära tapsid. Eluring, nagu selles Elton Johni laulus.”
Mul hakkas rohkem kui veidi külm. Hammustasin huulde ja panin pliiatsi käest. Mul oli tunne, et ülejäänud osa sellest vestlusest ei tule niisugune, et tahaksin seda kirjalikult jäädvustada. „Mis see Kemmleri Sõna siis on, Bob?”
„Pole aimugi,” ütles Bob.
Põrnitsesin teda kurjalt. „Mis sa sellega öelda tahad, et pole aimugi? Ma sain aru, et sa olid tema pealuu-Reede.”
„Nojah, noh,” ütles Bob. Ta silmatuled võpatasid äkki, tegid väikese närvilise tantsu. „Ma ei mäleta sellest väga palju.”
Turtsatasin naerda. „Bob. Sa ei unusta kunagi midagi.”
„Ei,” ütles Bob. Ta hääl vajus väga tasaseks. „Kui ma just ei taha, Harry.”
Ma kortsutasin kulmu ja hingasin sügavalt sisse. „Sa tahad öelda, et otsustasid Kemmlerit puudutavad asjad unustada.”
„Või mind sunniti seda tegema,” ütles Bob. „Hm. Harry, kas ma võin välja tulla? Ainult laborisse? Kuni me räägime, tead.”
Pilgutasin paar korda silmi. Bob oli parimalgi päeval üleannetust täis. Ma ei lasknud teda enam välja, välja arvatud konkreetsetele luurekäikudele. Ja ehkki ta sageli mangus, et laseksin ta välja mõnele ta väikesele loomuvastasele mürgeldamistiirule, ei olnud ta kunagi palunud luba vestluse ajaks pealuust lahkumiseks. „Muidugi,” ütlesin talle. „Püsi laboris ja mine pärast selle jutuajamise lõppu pealuusse tagasi.”
„Olgu,” ütles Bob. Pealuu silmaavadest purjetas välja väike pilv hõõguvaid lõkkesädeme mõõtu valguskübemeid ja sööstis labori kaugemasse nurka. „Et millal me siis uut tulekeppi tegema hakkame?”
„Bob,” ütlesin. „Me räägime Kemmleri Sõnast.”
Tulukesed tuhisesid rahutult labori teise otsa, keerlesid hõõguva spiraalina üle mu treppredeli astmete. „Sina räägid Kemmleri Sõnast,” ütles Bob. Hõõguv pilv venis pikaks, kübemekesed keerlesid nüüd mööda treppi samal ajal üles ja alla. „Mina harjutan oma Vegase tantsunumbrit. Vaata, ma olen DNA.”
„Kas sa lõpetad lollitamise? Suudad sa Kemmleri kohta midagigi meelde tuletada?”
Bobi hääl värises, kübemekestest sai taas ebamäärane pilv. „Suudan.”
„Siis räägi mulle, mida sa tead.”
„Kas see on käsk?”
Pilgutasin üllatunult silmi. „Kas ma pean selle käsuks tegema?”
„Sa ei taha käskida, et ma meelde tuletaksin, Harry.”
„Miks mitte?” nõudsin ma.
Tulukeste pilv triivis ebamääraseid silmuseid joonistades laboris ringi. „Sest mina olengi teadmised. Kaotades oma teadmised Kemmlerist, kaotasin ... suure tüki oma olemasolust. Nagu siis, kui keegi sinul käe maha lõikaks. See, mis on alles sellest, mida ma Kemmlerist tean, on puuduvate tükkide lähedal.”
Arvasin, et hakkan teda mõistma. „See teeb valu.”
Tulukesed keerlesid ebakindlalt. „See teeb ka valu. See on rohkem kui valu.”
„Kui on valus,” ütlesin ma, „siis ma jätan järele ja sa võid selle jälle unustada, kui oleme jutu lõpetanud.”
„Aga...” ütles Bob.
„See on käsk, Bob. Räägi mulle.”
Bob värises.
See oli veider vaatepilt. Tulukeste pilv värises korraks, nagu õrna tuulehoo käes, ja siis järsku lihtsalt nihkus paigast, välgatas nii kiiresti kõrvale, nagu oleksin seda vaadanud, üks silm kinni, ja hakanud järsku teise silmaga vaatama.
„Kemmler,” ütles Bob. „Selge.” Tulukesed jäid täiusliku kera kujulisena laua teise otsa seisma. „Mida sa teada tahad, võlur?”
Jälgisin tulukesi valvsalt, aga miski ei tundunud nii väga valesti olevat. Peale selle, et Bob oli äkki rahulik. Ja geomeetriline. „Ütle mulle, mis on Kemmleri Sõna.”
Tulukesed tukslesid tulipunaseks. „Teadmised. Tõde. Võim.”
„Äh,” ütlesin mina, „natuke täpsemalt?”
„Meister kirjutas oma õpetused üles, võlur, et need, kes tulevad tema järel, saaksid temalt õppida. Saaksid õppida võluväe tõelist jõudu.”
„Sa tahad öelda,” ütlesin, „et nad saaksid õppida nekromantiat.”
Bobi häälde ilmus põlglik varjund. „Väe kõrval, mis annab võimu elu ja surma enese üle, ei ole see, mida sina võluväeks nimetad, muud kui hulk seltskonnatrikke.”
„See on vist arvamus,” ütlesin.
„Rohkem kui see,” ütles Bob. „See on tõde. Tõde, mis ilmutab end neile, kes seda otsivad.”
„Mida sa sellega öelda tahad?” ütlesin pikkamisi.
Järgnes sähvatus, ja sätendavasse punaste valgustäppide pilve moodustus valge silmapaar. See ei olnud meeldiv. „Kas ma näitan sulle tee algust?” ütles Bobi hääl. „Surm on osa sinust, Dresden. See on põimitud sinu olemuse koesse. Sa koosned tükikestest, mis kõik surevad ja sünnivad üksteise järel taas ja tehakse ümber.»
Valged tulukesed olid külmad. Ja mitte niimoodi külmad nagu mägioja. Külmad nagu surnuaia udu. Aga ma ei olnud kunagi varem midagi päris sellist näinud.
Ja ei olnud mõtet Bobi katkestada, kui ta viimaks ometi natuke infot jagas.
Pealegi. Lummav valgus.
„Ka praegu ehib sind surnud ihu. Küüned. Juuksed. Sa hooldad ja hellitad neid nagu kõik teised surelikud. Teie naised kaunistavad neid. Ahvatlevad nende abil. Surma ei tule karta, poja. Ta on armuke, kes ootab, et sind oma käte vahele võtta. Sa võid teda tajuda, kui tead, milline on tema puudutus. Külm, aeglane, magus.”
Tal oli õigus. Üle mu küünte ja peanaha kiirgas külm kirvendav mittetunne. Hetkeks mõtlesin, et see on valus, aga siis sain aru, et see on vaid värin seal, kus see külm energia sattus mu naha all tuksleva vere lähedusse. Ebamugav tunne tekkis nende kokkupuutumise kohas. Ilma vereta oleks see külm üksainus puhas, lõputu veetlus.
„Võta natuke surma enda sisse, poja. Ja see juhatab sind rohkema juurde. Ava suu.”
Tegin seda. Ma vahtisin niikuinii seda valgust ja see oli piisavalt hämmastav, et väärida veidi ammuli suud. Ma vaevalt märkasin, kuidas vaimu ühest valgest silmast ilmus jäätunud tumesinise valguse täpp nagu tillukese tähe laip, ja hakkas triivima minu suu poole. Külmatunne kasvas ja see tabas mu keelt nagu termotuumamünt, jäiselt kuum, põletavalt kibe ja magus ja...
...ja vale. Ma sülitasin selle välja, tagasi põrgates ja käsi näo ette heites. Ma kukkusin põrandale maha, tuimus laienes.
„Liiga hilja!” hõiskas vaim. See sööstis õhku, tiirutas kahjurõõmsalt minu kohal ringiratast. „Mida sa ka poleks mu mõtetega teinud, peremees ei ole rahul, et sa oled end tema teenri asjadesse seganud.”
Külmatunne hakkas levima ja see ei olnud ainult füüsiline. Selles oli elutu ja südametu tühjus, tähtedeta, jäine ja see kraapas arutu näljaga minu järele – mitte ainult mu keha, vaid minu enese. Ja ma tundsin, kuidas see haarmed minus laiali ajas, aeglustades mu südamelööke, tehes hingamise võimatuks.
„Tead sa, kui kaua ma seda olen oodanud?” nurrus vaim minu kohal edasi-tagasi triivides. „Istudes omaenda mõtetes luku taga? Oodates vabaks võitlemise võimalust? Viimaks ometi saan ma su lolluse selja taha jätta, sa nürimeelne sookoll.”
„Bob,” kõõksatasin ma. „See jutuajamine on läbi.”
Vaimu erkpunased tulukesed lahvatasid järsku hõõguvaks raevuks ja ta kisendas, ulguval häälel, mis raputas mu riiuleid ja tekitas tunde, nagu läheks pea kohe lõhki. Siis kisti pilv üle toa tagasi, imeti pealuu silmakoobastesse nagu põrgulikku kanalisatsioonikaevu.
Kui viimasedki valguskübemed olid võbeledes tagasi pealuusse läinud, andis kohutav külm pisut järele ja ma tõmbasin end kerra, koondasin oma tahte ja püüdsin külmatunnet eemale tõrjuda. See võttis mul tükk aega ja mu küünte alla jäi selle võika tühjuse lähedaloleku tunne ka pärast seda, kui sõrmed jälle midagi tundma hakkasid, aga mõne aja pärast sain istuli tõusta.
Pärast seda tõmbasin lihtsalt põlved vastu rinda, šokis ja hirmust pooleldi sõge. Olin alati teadnud, et Bob on uskumatult väärtuslik vara, ja et ükski nii suurte teadmistega vaim nagu tema ei saa olla nõrk. Kuid ma ei olnud üldse valmis niisuguseks puhtaks väeks, mida ta oli kasutanud, ega ka õeluseks, mida ta selle kasutamisel ilmutas. Bob ei pidanud olema ärkamist oodates uinuv luupainaja. Bob pidi olema minu kaasaskantav nohik ja naljahammas.
Jumal küll, mul polnud meeleski, millal mul viimati nii suure toore vaimuväega deemon vastas oli. Oleksin ma sekundigi aeglasem olnud või – tähed ja kivid – kui ma poleks mäletanud tingimust, mis Bobi tagasi pealuusse kihutab ja tumedad mälestused jälle ära võtab, oleksin praegu surnud. Või siis surnud ja üht-teist pealekauba.
Ja see oleks olnud mu enda loll viga ka.
„Harry?” ütles Bob.
Ma võpatasin ja vingatasin vaikselt. Siis võtsin end kokku ja vaatasin silmi pilgutades üles pealuu poole. See puhkas oma riiulil ja selle oranžikas-kuldsed silmatuled olid jälle tavapärast värvi.
„Aa. Hei.”
Bobi hääl oli väga vaikne. „Su huuled on sinised.»
„Jajah.”
„Mis juhtus?” küsis Bob.
„Siin läks nagu külmaks.»
„Mina.”
„Nojah.”
„Anna andeks, Harry,” ütles Bob. „Ma püüdsin sulle rääkida.”
„Ma tean,” ütlesin. „Mul polnud aimugi.”
„Kemmler oli halb, Harry,” ütles Bob. „Ta... ta võttis minu olemuse. Ja ta moonutas seda. Ma hävitasin suurema osa koos temaga oldud aja mälestustest ja panin lukku kõik, mida ei saanud hävitada. Sest ma ei tahtnud selline olla.”
„Sa ei saa selliseks,” ütlesin talle vaikselt. „Kuula nüüd seda, Bob. Ma käsin sul neid mälestusi enam mitte kunagi taastada. Neid mitte kunagi enam välja lasta. Mitte kunagi enam alluda käsule need valla päästa. Nüüdsest peale uinuvad need kalade juures. Kas sa saad minust aru?”
„Kui ma nii teen,” ütles Bob ettevaatlikult, „ei saa ma sind eriti aidata, Harry. Sa oled omapead.”
„Las selle pärast muretsen mina,” ütlesin. „See on käsk, Bob.”
Pealuu tõi kuuldavale veniva kergendusohke. „Aitäh, Harry.”
„Ära võta jutukski,” ütlesin ma. „Sõna otseses mõttes.”
„Just,” ütles ta.
„Hea küll. Vaatame,” ütlesin. „Kas üldine info Kemmleri kohta on sul veel meeles?”
„Mitte midagi sellist, mida sa mujalt ei leiaks. Aga üldteada asjad, millest kuulsin, kui Justin oli valvurite hulgas, jah.”
„Olgu siis peale. Kui ma küsisin, mis on Kemmleri Sõna, siis sa – tähendab see teine sina – ütlesid, et Kemmler oli oma õpetused kirja pannud. Nii et minu arvates on see raamat.”
„Võib-olla,” ütles Bob. „Nõukogu dokumentides on kirjas, et Kemmler on kirjutanud kolm raamatut: „Kemmleri veri”, „Kemmleri meel” ja „Kemmleri süda”.”
„Ta avaldas need?”
„Ise kirjastas,” ütles Bob. „Ta hakkas neid Euroopas levitama.”
„Mis tulemuseks oli?”
„Liiga palju pisisortse sai käpad ehtsa nekromantia külge.”
Noogutasin. „Mis siis sai?”
„Valvurid lavastasid omaenda suurejoonelise „Fahrenheit 451”,” ütles Bob. „Nad tegelesid umbes kakskümmend aastat eksemplaride otsimise ja hävitamisega. Nad arvavad, et neil on kõik kirjas.”
Lasin vilet. „Aga mis siis, kui Kemmleri Sõna on neljas käsikiri?”
„See võib halb olla,” ütles Bob.
„Miks?”
„Sest mõned Kemmleri jüngrid pääsesid Valge Nõukogu noodast,” ütles Bob. „Nad on ikka veel vabaduses. Kui nad saavad oma ande arendamiseks uue portsu koduse nekro õppetunde, võivad nad selle abil üpris koledaid asju korda saata.”
„Nad on võlurid?”
„Mustad võlurid, jah,” ütles Bob.
„Kui palju?”
„Kõige rohkem neli või viis, aga valvurite andmed olid väga lünklikud.”
„Ei tundu millegi sellisena, millega valvurid hakkama ei saa,” ütlesin.
„Kui just neljandas raamatus pole kirjas kõik ülejäänu, mida Kemmleril neile õpetada oli,” ütles Bob. „Sel juhul võib meil lõpuks olla neli või viis Kemmlerit ringi laskmas.”
„Püha perse,” ütlesin ma. Toetasin oma väsinud taguotsa taburetile ja hõõrusin laupa. „Ja see pole juhus, et halloween on kohe käes.”
„See aeg aastas, kui surelike ja vaimumaailma vahelised tõkked on kõige nõrgemad,” ütles Bob.
„Nagu siis, kui see persevest Luupainaja mu sõpru jahtis,” ütlesin. Kiikasin Bobi poole. „Aga ta pidi tõkkeid veelgi nõrgestama, et seda teha. Ta oli koos Biancaga kõiki neid kummitusi piinanud, et tõkked hakkaksid ebastabiilsemaks muutuma. Kas suureks võlumiseks vajaliku rahutuse tekitamiseks peab just kummitusi kasutama?”
„Ei,” ütles Bob. „Aga see on üks võimalus. Muidu tuleks kasutada mingisuguseid rituaale või ohvreid.”
„Sa pead silmas surmamisi,” ütlesin ma.
„Täpselt.”
Kortsutasin kulmu ja noogutasin. „Neil tuleks varakult energiat panustada, et asjad suure nekromantiatöö jaoks liikuma lükata. Nagu enne hüpet paar korda hüppelaual vedrutamine.”
„Täpne mõte, ehkki rohmakas,” ütles Bob. „Kui tahad hakata Kemmleri tasemel nekromantiaga tegelema, tuleks natuke eeltööd teha, isegi halloweeni ajal.” Ta ohkas. „Ehkki see tõesti ei aita sind eriti.”
Tõusin ja suundusin treppredeli poole. „See aitab rohkem, kui sa arvad, mees. Ma toon sulle uusi armastusromaane.”
Pealuu silmatuled läksid heledamaks. „Tood või? Tähendab, muidugi tood. Aga miks?”
„Sest kui keegi valmistab ette suurt kurja nõidust, siis on neil laibad järel. Kui neil on, siis on mul koht, kust nende jälitamist alustada ja välja selgitada, mis toimub.”
„Harry?” hõikas Bob, kui ma laborist väljusin. „Kuhu sa lähed?”
Torkasin pea uuesti luugist alla ja ütlesin: „Surnukambrisse.”
