Andres vähkres rahutult voodis. Kell ei olnud veel üheksagi, mis tähendas, et tööst vabal laupäeva hommikul oli veel ebaõiglaselt vara teki alt välja pugeda.
Ent päike oli juba kõrgel taevas. Naine ja poeg vestlesid köögis miskipärast sohu äraeksimisest, häirides oma valjuhäälsusega Andrese und. Mis aga põhiline – pakitsev põis andis juba mõnda aega teada tühjendamisvajadusest.
Raskelt nohisedes kergitas ta end voodist üles ja liikus vanainimeselikult puise sammuga, toasusside taldu mööda põrandat lohistades vetsu.
„Isa ärkas üles, võid nüüd tema käest küsida,” kuulis Andres oma naist pojale soovitusi jagamas.
„Ma ei usu, et ta teab. Tal lõppes enne vahetus ära, kui see jorss ära mõrvati…”
„Kes mõrvati ära? Mida ma pean teadma?” oli kööki jõudnud Andres intrigeerivate märkuste peale kõvasti rohkem ärkvel kui mõned minutid tagasi.
„Sinu kandis on mingi riigiametnik teadmata kaduma läinud. Avatud ustega auto leiti Meerapalu raamatukogu juurest. Viimane elumärk ametnikust oli Facebooki postitus õhtul kell kaheksa null neli. Mina arvan, et kohalikud mõrvasid ta ära,” võttis poeg Uku lühidalt kokku online-meediauudised.
„Näita siia.” Perepea autoriteeti ära kasutades keeras Andrus sülearvuti ekraani ilma poja käest luba ootamata enda suunas.
„Kas kaks?” küsis samal ajal naine kõrvalt
„Jah. Jäta piimaruumi ka paar sentimeetrit.”
Pätikohv – kaks kuhjaga teelusikat kohvipulbrit hiigelkruusi peale – oli Andrese tavapärane hommikune ergutusrituaal.
Nii oligi. Seesama ninatark nolk, kelle Andres oli reedel rannas kindlast kuumarabandusest päästnud, võttis kätte ja eksis sohu ära. Ju siis oli saatus noormehele tolle saatusliku pärastlõuna viimaseks päevaks määranud.
„Miks sa arvad, et ta tapeti?” uuris Andres Ukult endale kohvi kõrvale võileiba valmistades.
„No kui ta sinna Meerapallu läks… kuule, kas sa tead seda õudukat „Vale pööre”? Põhimõtteliselt on see film tühermaal olevast kannibalide kolkakülast, kus intsest toob iga põlvkonnaga järjest rohkem esile spetsiifilisi kromosoomihäireid. Kui Eesti kaarti vaadata, siis Meerapalu on täpselt selline pärapõrgu küla, kus igasuguse loogika järgi ei tohiks normaalseid inimesi elada,” seletas Uku.
„Ja seda õpetatakse teile tänapäeval ülikoolis? Eesti rahvastikugeograafia loengutes?” noris Andres poja kallal.
„Jäta, paps, saad ju isegi aru, et tegin nalja,” ühmas Uku, „aga sa pead tunnistama, et see on üks väga kummaline kadumine.”
„Vaeseke. Ta oli ainult paar aastat vanem kui Uku.” Andrese abikaasa Reet oli arvuti nüüd enda suunas pööranud.
„Ka sina, Reet,” pahandas Andres, „mis tähendab „oli”. Noormees on vaid ühe öö kadunud olnud, küll ta üles leitakse. Tont teab, mis virvatulukesi ta sohu taga ajama läks.”
„Sisetunne ütleb, et seda poissi enam elavate kirjas ei ole,” jäi Reet enda juurde, „pealegi sa ise rääkisid, et Meerapalu ja Pedaspää surnuaedade hauakividel on üsna tavapärane märge „jäi sohu kadunuks” või „jäi metsa kadunuks”.”
„Seda ta on,” noogutas Andres seepeale nõustuvalt. „Täpselt Meerapalu tagant algab ju Emajõe Suursoo lõputu märgala. Ilmselt on lennusalk juba sinna peale saadetud, sest maismaa otsimisreide on seal üsna raske korraldada.”
„Mis aga puutub kolkakülla,” pöördus Reet nüüd poja poole, „siis sinul kui tublil ajalootudengil oleks huvitav teada, et meil on tehases tootmisdirektori kabinetis meteoriidirauast sulatatud sepisetükk, mis leiti just Meerapalust. Sa ju tead isegi, et sellised leiud on väga haruldased ning on ühtlasi vihjeks ennemuistsest jõukusest.”
„Kust see sinna sai?” oli Uku üllatunud.
„Direktori kabinetti või Meerapallu?” täpsustas Reet.
„No nii sinna kui ka tänna.”
„„Tänna” osas ei oska kommenteerida. Ei ole jutuks tulnud. Aga direktorile tõi sepise tema ekstsentrikust klassivend. Endine Afganistani veteran, kes enda hingerahu taastamise nimel kolis kuhugi Meerapalu taha soosaarele popsihütti elama.”
„No mis ma räägin,” hüüatas Uku võidukalt isale, „sinna karupeesse kolivad elama ainult kiiksuga veidrikud.”
„Ema rääkis Afganistani veteranist, mitte kromosoomihäirega kannibalist,” mõmises Andrus võileiba mäludes vastu. Ta oleks veelgi üht-teist elutarka pojale kostnud, kui ootamatu mobiilihelin poleks kogu pere tähelepanu endale hõivanud.
„No kellel nüüd vaja siis laupäeval tööasju...” torises Andres ja suundus tagasi magamistuppa. Mobiil oli jäänud vormipükste taskusse.
„Miks tööasju, äkki on mõni sõber?” arvas Reet. „Sulle on ju mõni sõber veel alles jäänud, hoolimata sinu kroonilisest asotsiaalsusest.”
„Isa võikski vahel sõpradega kõrtsi minna. Eriti nüüd, kus ta töötab sellises kolkas, kus kromosoomihäired võivad ka piisknakkusena külge hakata,” jätkas Uku ema mõttelõnga
Andres aga ei teinud perekondlikust nöökimisaktsioonist väljagi.
„Jah... jah... Ahsoo... jah... ei, ma ei usu hästi... jah... oled kindel? Ehk tal ikkagi keel vääratas?” kostis ta telefoni vestluskaaslase pika jutujoru vahele. „Jah... jah... Olgu siis nii. Ei ole probleemi – vanade kamraadide heaks võib ju ikka luuret teha. Kolmapäeval algab mul järgmine vahetus. Räägin siis temaga ja hoian sinuga kontakti. ... Ole ise ka terve.”
Andres tuli kööki tagasi mornimana kui enne.
„Nonii. Olidki tööasjad? Vaba laupäev rikutud?” uuris Reet.
„Ah ei-ei,” tõrjus Andres kahtlusi. „Priit kripo’st helistas sellesama kadunud ametniku asjus, palus abi.”
„Mis sul sellest, sa ei tööta ju juba aasta seal?”
„No ma tean ju isegi, et ei tööta.” Andresele oli vastukarva Reeda ridadevaheline etteheide, et ta ei suutnud „ei” ütelda. Andres oleks ükskõik millisele teisele kolleegile äraütlevalt vastanud, ainult mitte Priidule.
„Kui Priit palub abi, siis ma teda ka aitan. Sa ise teeksid minu asemel sama...” väljendas Andres oma solvumist valjuhäälselt ka Reedale.
„Ei, ma ei ütlegi, et sa ei peaks Priitu aitama,” vastas Reet, „eriti arvestades, mis plindrist ta su välja aitas. Lihtsalt mind põhimõtteliselt üllatab, et ta sinu poole pöördub, nüüd, kus sa enam kripo’s ei tööta. Ja miks Priit üleüldse asjaga tegeleb, kas ongi mõrvajuurdlus?”
„Ei veel. Ametnik on küll kuulutatud teadmata kadunuks, kuid kuriteokoosseisu ei ole,” sõnas Andres. „Priit käis täna Mehikoormas kohaliku konstaabliga asja arutamas. No Topsi-Virvega, noh… Virve oli esimese hooga resoluutselt teatanud, et ametnikku otsida pole mingit mõtet, sest too on juba ammu sohu ära uputatud. Just nimelt uputatud, mitte uppunud. Loomulikult hakkas ta kohe tagasi ajama, et eksis kogemata sõnaga ja mõtles tegelikult „uppunud”. Lõppkokkuvõttes oli pigem tõrges kui koostöövalmis. Priidu soov oligi, et ma järgmisel vahetusel kohalikega, eriti aga Virvega juhtunust ääri-veeri räägiksin. Tema vana mendi kõhutunne ütleb, et külaelanikud varjavad midagi. Nii et, poiss, sul võib isegi õigus olla!”
„Ah?” Uku oli süvenenud virtuaalmaailma sotsiaalellu. „Mis õigus? Aaa... Ah, et ongi „vale pööre”? Normaalne. Muide, selle ametniku sõbrad on teinud Facebooki grupi „Madise otsingud”. Mitu autotäit vabatahtlikke on läinud Meerapalu sohu teda otsima.”
„Hakka veel neid lolle ka mööda Suursood taga ajama,” porises Andres vastu, „linnainimestel pole ikka mõistuseraasugi peas. Vaja nüüd kangelast mängida.”
Õnneks ei saanud Andrese sünge ennustus teoks. Emajõe Suursoo ei olnud mingi saunatagune rabakõrgendik või kinnikasvaval järvekesel vana parve hällitav õõtsik. Siit ei olnud võimalik ära eksides tihendikust suurele teele välja jõuda vana hea rootsi kompassi abil – ehk kaenla alla võetava peenikese ja pika puutüviku abil, mis takistas teekäijat Essütaja manamise alla sattumast ning otseliikumise asemel lõputult ringiratast tatsamast. Emajõe Suursoos viis enamik otseradu pärast päevadepikkust vantsimist mööda salalikku samblapinda üha sügavamasse mädasohu, millest ka kogenenumad metsamehed ei suutnud väljapääsu leida.
Meerapalu sood piirav, esialgu sõbralikuna ja kutsuvana näiv salumetsaviir muutus juba pärast mõnekümneminutilist jalutuskäiku üksluiseks, kasejändrike lõputuna näivaks harvikuks. Kõrge rohi kõverike ja kuivetunud sookaskede vahel oli pikaaegse põua tõttu tõmbunud ühetooniliselt pruunikaskollaseks. Hüpnotiseerivad valged mustatriibulised kasetüved igal pool tekitasid otsijas, kel oli silmist kadunud seltsimees ja lohutav salumetsa rohelus, kõhedust ning ängistavat mahajäetusetunnet. Õhk oli siin nii sumbne, et isegi vali hõige hääbus sinnasamasse, kust ta välja hõigati. Ainsateks lämbet vaikust rikkuvateks olenditeks olid sääsed – pilvetäite kaupa pinisevaid elukaid, kelle meeleheitliku verejanu vastu ei aidanud ka kõige kangemad sääsetõrjevahendeid.
Polnud ime, et ka agaraimad inimotsingu kampaania eestvedajad andsid Suursoo ülemvõimule alla ning kolmapäeva varahommikuks, mil Andres taaskord Mehikoorma poole sõitis, olid soo kohal lõpetatud ka lennusalga tulemusetud otsingud. Facebooki grupis aga hakati üha uusi ja hullemaid ärakadumise põhjuse ideesid genereerima – Ukule nii palju lusti pakkunud kannibalidest kuni UFOdeni välja.
Igatahes oli selge, et riigiametnik Madis Laanehundi võib elavate nimekirjast ära kustutada. Keskkonnaministeeriumi kodulehel kuulutati välja ka konkurss uue struktuurifondide peaspetsialisti leidmiseks. Madis Laanehundi Facebooki lehel aga ilmusid sajad ja sajad R.I.P. sõnumid ning viited Youtube’i lehtedele, kus kolleegid ja sõbrad olid Madisest sentimentaalsusest nõretavaid mälestusvideosid teinud. See kestis tervelt kolm päeva, mil Madis Laanehundi traagilise sohukadumise uudise ületas lugu Haaslava külamehest, kes oli purjus peaga oma koera lilla seinavärviga üle kallanud. Kõik need sajad Y-generatsiooni kaasvõitlejad, kes veel päev tagasi olid vandunud, et Madis jääb igaveseks nende südamesse, pöörasid kogu oma energia ja tähelepanu nüüd loomapiinajast alkohooliku maatasategemisele. Madisest räägiti edaspidi juhuslikult ja sedagi väga harva.
Andres ei teadnud sotsiaalmeedia elust mitte midagi. Arvuti oli tema jaoks töö-, mitte meelelahutusvahend. Ent ilma arvutita oleks argipäev olnud hoopis teistsugune. Tehnoloogia areng oli muutnud piirivalveametniku töö Mehikoorma kordonis sanatooriumilähedaseks. Järvepiiri oli võimalik patrullida droonidega, mis võimaldas hõljukiväljasõite teha vaid siis, kui kaadrisse sattus ahnusest suunaorientiiri ning isamaalojaalsuse kaotanud kalameeste piiririkkumine. Nii Eesti kui ka Venemaa kalamehed näisid üksmeelselt uskuvat, et priskemad kalavarud on just seal teisel pool piirijoont. Eriti jultunuks muutusid aga kalamehed jäätuleku ja -mineku ajal, mil lisaks piiri pühadusele ei hoolitud ka iseenda eludest. Need olid ühtlasi ka kõige pingelisemad ajad piiripatrullis.
Andresel oli hea meel, kui kohalik konstaabel otsustas vallamajast oma baasi piirivalvekordoni majja üle tuua. On kohe käepärast võtta kolleeg, kellega elu mõtte üle siin maailma äärel arutada. Peagi küll selgus, et kolimise põhjuseks oli konstaabli halb harjumus tööajal viina visata, mida vallamajas töötades naljalt teha ei saanud. Andres ja tema kolleegid pigistasid konstaabel Virve Pukspuu avaliku saladuse koha pealt silma kinni. Ega Virvel päevasel ajal suurt peale paberitöö miskit teha olnudki. Nii-öelda välitööd käivitusid hilistel õhtutundidel, kui naabrid kaebasid liiga valjult pidutsevate noorteseltskondade peale või läks mõni kodune kähmlus liiga ülekäte. Kes siis suudaks püha pietisti ja moraalijüngrina aastakümnete kaupa neid vahejuhtumeid välja kannatada – seda enam, et ka Virve kunded olid kõik eranditult kergema või raskema alkoholivine all. Ega siis Virve ka mõni paadunud alkohoolik olnud – tal oli tavaks teha üks topsiviin tööletulekul ja üks õdagule minekul. Nii-öelda vanade roostes torude puhastus, nagu ta ise ütles.
Andres oli just eelmise vahetuse seireraportite tutvumisega valmis jõudnud, kui kuulis auto parkimist kordonihoone ette. Virve oligi tööle tulnud.
„No tere hommikust!” tervitas Andres, kui Virve teisele korrusele oli jõudnud.
„Rõõm-rõõm!” vastas Virve talle omase joviaalsusega ja asetas tuhandeid eurosid maksva arvutikorpuse peale rasvast läikiva kilekoti rammusa toidupoolisega. „Säh, kala taignas tahad? Poes müüdi, võtsin terve kilo. Hää meil siin kahasse nosida.”
Andres ootas jutujärjega seni, kuni Virve traditsioonilise topsiviina kurku ära ammutas.
„Kuidas sul eilne öö läks,” uuris ta siis.
„Rahulikult. Nädala keskpaik ikkagi,” vastas konstaabel kala taignas sakummina peale haugates. „Ja sul?”
„Ma ju alles hommikul tulin. Eelmine vahetus on ka vaikselt kulgenud. Nädalavahetusel olid ainult Venemaa poolt kalamehed liiga lähedale jõudnud. Tavapärane asi,” jutustas Andres. „No ja kuidas sul aiamaal lood on? Oled põuale alla andnud?”
„Ähh,” lõi Virve käega. „Ega mul ju aedvilja aiamaad ei ole ja iluaed koosneb kah mingitest igivanadest püsikutest. Minu pärast kärsaku, aga ma nii sporditegemise mõttes jooksen kastekannuga edasi-tagasi. Ega minu vanuses kipuvad kilod kergesti tulema – eriti kui sellist kraami näost sisse ajan nagu täna siin.”
„Eks rohkem liikumist kulub meile kõigile ära...” Andres pidas pausi, et võtta hoogu Priidu poolt räägitu ülesvõtmiseks. Ilmselt oli kõige õigem selgitada kõike ausalt ja avatud kaartidega.
„Virve...” alustas ta ettevaatlikult. „Vaat´ma mainisin kunagi, et töötasin kripo’s.”
„Nooh...”
„Minu endine ülemus helistas mulle laupäeval. Selle kadunud ametniku asjas. Ta oli sinuga kohtunud...”
„No ja siis...”
„Mu endine ülemus oli... kuidas nüüd seda öelda... segaduses ja mures. Ametniku kadumine on tekitanud küsimusi võimaliku kuriteo koosseisu kohta. No vaata ise kõrvaltvaatajana seda lugu, siis saad isegi aru... Ja sina olid üsna tõrges olnud Priidu, see tähendab minu endise ülemuse aitamisel. Ega sa ei pahanda, kui ma uurin su käest, miks sa väidetavalt nii resoluutselt otsingute vastu olid?”
„Väidetavalt,” naeris Virve. „Kaval diplomaat oled nüüd küll. No mis sa ise arvad? Mis mõtet on aega ja kallist kütust kulutada tühja tuule tagaajamise peale.”
„No sellest ma saan aru, et ei tohi vabatahtlikke otsijaid uisapäisa sohu lubada. Aga mis sul lennuväe salga vastu on?”
„No seda et...” sattus Virve pisut segadusse, aga kogus ennast üsna kiiresti, „no aga praeguseks on ju näha, et otsing oli tühja läinud. Kopter tiirutas madallennul terve nädalavahetuse soo kohal ringi, sekka esmaspäevagi – mitte mingit elumärki ei näinud sellest ametnikust. Pühapäeval kammis autokastitäis kaitseliitlasi Meerapalu taguse soo läbi – jälle ei miskit. Ei saa mina neist vabatahtlikest aru. No mida sa jaurad vabal päeval mõttetult ringi – istu kodus ja vaata televusserit!”
„Priitu häiris lisaks ka see, et sa esimese hooga väitsid, et ametnik on sohu ära uputatud, mitte uppunud...”
„Ah, nüüd see keelevääratus kah hirmsasti üles puhutud...”
„Virve, kuule...” Andres leidis, et Virve pinnimise jätkamiseks on vaja naist natuke moosida, „ma pean sust väga lugu ja seetõttu olen sulle enda kirjust elust delikaatseid asju usaldanud. Sa oled üks kõige elutervema mõtlemisega inimesi, keda ma üldse kohanud olen. Aga vana kriminaalpolitsei kõhutunne ütleb ka mulle praegu, et sa jätad midagi mainimata.”
Virve vaikis. Aga oli näha, et Andrese tunnustus talle meeldis.
„Hästi,” jätkas Andres, „kasutan siis välistamise meetodit. Minu lugupeetud ülikoolis õppiv poeg näiteks on veendunud, et Meerapalu elanikud on kannibalid, kes lihtsalt sõid pekisevõitu ametnikupoisi ära.”
Virve hakkas naerma. „No seda nüüd küll mitte,” vastas ta, „aga olgu siis. Sinu kripo-kõhutunne toimib veel päris hästi. Meerapalus toimub tõesti midagi sellist, mida kohalikud laia maailmaga jagada ei taha. Ja seda väga lihtsal põhjusel – see, mis Meerapalus toimub, on nii pöörane, et tähtsad suurlinna kriminaalpolitsei ülemused ja ministeeriumiametnikud ei saaks lihtsalt sellest aru.”
„No aga intrigeeri mind.” Andres oli juba ette meelitatud, et ta oli kohalike usalduse niivõrd palju ära teeninud, et talle usaldati piirkonna suurim saladus.
„Aga palun,” sõnas Virve, „kannibale Meerapalus ei ole, küll aga kooljad.”
„Kes?”
„Kooljad... tulevad päikeseloojangul soost ja võtavad ettevaatamatuid uitajaid endaga sinna kaasa. Viimane ohver oligi see Keskkonnaministeeriumi poiss.”
Nüüd oli Andrese kord kohmetult vaikida.
„Ja sa ei teegi minuga nalja...”
„Ma ju ütlesin sulle, et lihtsam on varjata kui hakata seletama.”
„No aga kooljad... kes nad siis on? Mingi sookommuun? Vabandust, sul on õigus, sellest on raske aru saada – aga palun, aita mul seda mõista.”
„Sookommuun,” muheles Virve, „mõnes mõttes küll. Aga nad ei ole elus. Nad on kooljad. No kohalikud on neid kogu aeg kooljateks kutsunud, sul tekib ehk parem kujutluspilt, kui ütlen, et Meerapalu külastavad regulaarselt zombid.”
„Normaalne...” pomises Andres, püüdes Virve silmist ja kehakeelest leida vähimatki vihjet selle kohta, et naine ajab talle kärbseid pähe. „Aga oled sa ise ka siis näinud neid... kooljaid?”
„Ei, ma pole ise Meerapalus elanud. Mina olen Mehikoorma tüdruk. Aga minu klassiõde, Mehikoorma Põhikooli kokk Malle, on pärit Meerapalust. Kooljad viisid teismeeas tema kaksikõe sohu ja Malle nägi seda pealt. Ega see kooljate teema meil ka ju igapäevaseks leivakõrvase jutuks ei ole. „Ära kutsu kurja välja”, nagu öeldakse. Inimesed on hirmul, aga meerapalukad on miskipärast olukorraga leppinud. Ma ise koliksin sealt esimesel võimalusel kus kurat.”
„Hallutsinatsioonid!” leidis Andres lahenduse. „Muidugi hallutsinatsioonid! Sookeemia! Milleks seda kõike küll varjata – vastupidi, seda fenomeni tuleks hoopis uurida.”
„Mis mõttes hallutsinatsioonid?” oli Virve kord segaduses olla.
„No otseses. Ilmselt soo levitab aure, mis põhjustavad inimestel väga realistlikuna mõjuvaid nägemusi. Inimestele kangastuvad niinimetatud kooljad, mille lummuses ja meeltesegaduse mõjul sohu minnakse, ära uputakse, surnuks külmetatakse või mis iganes. Ja kui tuul puhub maa poolt, siis ongi terve Meerapalu küla nende aurude all.” Andres oli oma geniaalses järelduses üha rohkem ja rohkem veendunud. „Mind hämmastab, et terve vald on võtnud neid nägemusi sulatõena, selle asemel et Keskkonnaametiga konsulteerida.”
„No ma ei tea...” ei läinud Virve Andrese vaimustusega kaasa. „Mulle on meerapalukate juttudest jäänud mulje, et tegemist on ikkagi päris kooljatega...”
„Ah, Virve, ära nüüd sina ka hakka... sa oled ju ikkagi tõsiseltvõetav riigiametnik...”
„Vahi, kus nüüd ütles...” naeris Virve. „Mina – topsiviinasõltlasest külament ja nüüd äkki tõsine riigiametnik. Ei no tänan komplimendi eest.”
„Muidugi oled,” oli Andres oma veendumuses siiras. „Ilma sinuta oleks siin reede õhtuti ammugi kaos.”
„No olgu-olgu... aitab moosimäärimisest,” Virve särama löönud silmist paistis, et tegelikult talle kolleegi äsjane „moosimäärimine” ikkagi meeldis, „täna na rahulik päev ja põuakuumus on ka järele andnud. Käime õige Meerapalust läbi ja kuulad äkki Villu jutu ka ära. Mis arvad?”
„See külavanem või...?” täpsustas Andres, kuigi Villu nimi oli varasemalt ühes või teises vestluses kohaliku võimu esindajatega läbi käinud küll.
„See külavanem või jah... Noh. Käime sealt läbi? Paneme mõlemad pärast oma logiraamatutesse, et käisime patrulli tegemas – milles probleem?”
Probleeme ei olnudki ja Andresele pakkus ettepanek huvi. Pealegi annaks Villu usutlemine tõenäoliselt ka rohkem infot Priidule ettekandmiseks. Kuid otsustusvõimet halvas jätkuvalt Meerapalu kooljatejutt. Hallutsinatsioonid tundus väga mõistlik lahendus, aga mis gaas see siis niimoodi võis mõjuda? Kas see on hallutsinogeensele mõjule lisaks ka muidu tervisele ohtlik? Kas see on kergesti süttiv? Ehk tuleks kogu küla sealt sundkorras ära evakueerida? Vaat sellised mõtted keerlesid Andrese peas ja panid ta konkreetse vastamise asemel vaid tühja pilguga põrandat põrnitsema ja suud maigutama.
„No mis sa mõtled nüüd?” muutus Virve kannatamatuks.
Andres rebis end mõtete lummusest lahti.
„No läheme. Sinu autoga ja sina mõtled mingi hea põhjuse välja, miks just patrull Meerapallu.”
„No olgu nii.”
„Aga mina roolin!”
„Äh? Mis mul siis häda?”
„Sa võtsid viina,” meenutas Andres konstaablile.
„Ah jah... no olgu nii.”
Villu oli nüüdki oma maja ees toimetamas. Suurde korratusse hunnikusse lõigatud küttepuud oli vaja laduda korrapärasesse riita. Raamatukogu auringile sõitev sinisetriibuline konstaabliauto hõivas ka nüüd kõigi külaelanike tähelepanu. Ka Villu jäi, halg käes, aiale toetudes tulijaid uudistama. Virvet autost välja ronimas nähes viipas ta tervitades käega.
„No sa oled ka nüüd hakanud seda kadunud ametniku asja uurima,” hõikas Villu üle aia „tere” asemel Virvele, kui too Andresega kollase maja aia taha oli jõudnud. „Mis sa muidu siia kanti kooserdad.”
„Mida ma uurin, kui siin ei ole midagi uurida,” vastas Virve. „Tõin sulle hoopis uusi tutvusi – piirivalvur Andres Mehikoorma kordonist. Ma olen sulle temast rääkinud küll – see minu hea kolleeg, kes aitab mul igavust peletada sellistel sündmustevaestel päevadel nagu täna.”
Villu jättis puudeladumise, vantsis aia taha ja ulatas Andresele terekäe. „Villu. Meerapalu külavanem. Rõõm tutvuda.”
„Rõõm minupoolne,” vastas Andres.
„Väga hea siis, Virve, et oma kolleegi siia kanti tõid,” jätkas Villu. „Polegi olnud võimalust piirivalvet tänada.”
„Tänada, miks?” naeris Andres. „Teil siin ju piiril rahulik, isegi ulakaid kalamehi ei ole.”
„Ja-jaa, seda küll,” oli Villu nõus, „aga vaata, pärast seda, kui kordon oma mobiilimasti üles ajas, oleme meie ka lõpuks maailmaga ühenduses. Meil on siin kiirem internet kui pealinnas.”
„Mis sa seletad, ise pole Tallinnas käinudki,” ühmas Virve ja võttis jutujärje üle. „Aga Villu, kuule… Sul siin küll puudeladumine pooleli, aga me rööviksime sind su toimetuste juurest nii tunnikeseks ära. Tõtt öelda me tahaksime sellest ametniku kadumise loost rääkida küll. Vaata, ma seletasin Andresele, mis siin külas öösiti toimub, ja Andresel on üks väga nutikas teooria.”
„Või nii…” Villu näoilme muutus eluväsinult tõsiseks ja ta ohkas sügavalt. „No läheme istume siis aias. Hedi on samuti seal ja tahaks kindlasti ka seda nutikat teooriat kuulda.”
Sandbergide aed koosnes majataguse grillplatsi, väikese purskkaevu ning kiviktaimlaga iluaiast ning künkanõlvale rajatud köögiviljapõllust. Nii nagu Mehikoormaski, oli ka Meerapalus inimestel küllaldaselt aega iga päev oma kruntidel rohida, kobestada, külvata, väetada, niita ja kõike seda veel, mida üks eeskujulik iluaed vajab. Peipsiääre kandi aiad kandsid endas koloniaalset vaimu – ruumi, mida „alistada”, oli palju ja seega meenutas nii mõnigi majaümbruse iluaed oma mõõtmetelt väiksemat mõisaparki.
See kehtis ka Meerapalu külavanema Villu aia kohta. Grillplatsi peamiseks elemendiks oli punastest tellistest laotud kamin koos tuulemüüriga. Tuulemüüri peale olid kinnitatud lillekastid, kust rippusid alla nüüdseks äraõitsenud elulõngad. Grillplatsi põrand oli laotud tahutud kiviplaatidest, taevast allasadavate ebameeldivuste eest kaitses korvtoolidel lösutavaid jõudehetke nautlejaid püsivarjualune. Grillplatsi kivipõrand kasvas järk-järgult üle pompöösseks kiviktaimlaks mägisibulate, kirjude lillelappide ning igihaljaste puude minivormidega. Grillplatsi ja kiviktaimlat aitas veelgi paremini esile tõsta hoolikalt pügatud tihe muru. Aiamaa ojapoolses servas oli õunapuude rivi, pikavarreliste õistaimede puhmad ning barokne purskkaev, mille veesüsteemi elushoidev kummitoru lookles kui must madu oja suunas.
Villu ja tema naine Hedi olid ära kuulanud Andrese teooria Meerapalu kooljate suhtes ja seedisid nüüd seda mõtlikus vaikuses.
„Mina sinu asemel mõtleksin ka nii,” lausus Villu siis, „aga sul pole õigus. Ma ei tea, mis needus on meid tabanud, aga kooljad, kes meie küla regulaarselt ründavad, on päris luust ja lihast olendid, kui nii võib öelda.”
„Meelepete võib olla väga realistlik,” jäi Andres endale kindlaks.
„Kas meelepete võib jääda ka fotole?” urgitses Villu edasi.
„Fotole!?”
Villu ei vastanud Andrese üllatushüüdele. Ta pöördus hoopis abipaluvalt oma kaasa poole. „Hedi, kas sa viitsiksid tuua Andresele need fotod?”
„Mis!? Sa oled neid niinimetatud kooljaid pildistanud!?” ei suutnud Andres oma kõrvu uskuda.
„Mitte mina, vaid mu vanaisa,” vastas Villu. „Minu vanaisa oli puutumatu. Kooljad teda justkui ei näinudki. Kõndisid temast mööda, nagu oleks ta olnud tühi õhk. Kui meil seitsmekümnendatel üks teismeline tüdruk kadunuks jäi, kahtlustas miilits mõrva. Nii, nagu praegu selle ametnikugagi… Rääkisime ka tollal Tartust kohale sõitnud tähtsatele miilitsaülemustele ausalt kõik ära, nii nagu asi oli… No arva ise, kas meid võeti tõsiselt… Seepeale mu vanaisa võttis oma Zenit kaamera ja välklambi kaenlasse ning tegigi terve filmitäie pilte neist … saatanasigitistest ja andis miilitsale üle. Miilits küsis natuke hiljem lisaks fotodele ka filmirulli. Ja siis jäigi kogu see lugu sinnapaika. Vähemalt ei kahtlustatud külaelanikke enam Helle mõrvamises. Miilits vanaisale ei pilte ega filmirulle tagasi ka ei saatnud. Õnneks oli vanaisa ilmutanud fotosid topeltkoguses.”
Aga toa poolt sammuski juba grillplatsi juurde tagasi Hedi, hoides käes suurt pruuni ümbrikku.
„Ma lähen tuppa telekat vaatama,” ütles ta ümbrikut Andresele üle andes. „Ma ei või kannatada silmaotsaski neid jõledusi.”
„Hedi kiunub juba meie abiellumisest saadik mu kallal, et ma need fotod ära hävitaksin,” ütles Villu oma vestluskaaslastele poolsosinal, sest Hedi oli veel kuuldeulatuses. „Ütleb, et nagu elaks nende kooljatega ühe katuse all. Aga näed, hea, et minema ei visanud – muidu polekski sulle olnud midagi näidata.”
Andres oli jahmunud. Joonistusploki lehe suurustel fotodel olid suures kaadris needsamad ebasurnud, keda Madis Laanehunt oligi vähem kui nädal tagasi oma ihusilmaga näinud.
„Need on nagu kaadrid mingist apokalüpsisefilmist… ma annaks grimeerijale Oscari selliste šedöövrite eest,” pomises Andres.
„Otsusta siis ära – kas hallutsinatsioonid või grimm,” noris Virve kolleegi kallal.
„Ei-ei. Ma niisama naljatan. Tegelikult ei oska ma asjast enam midagi arvata,” ei varjanud Andres oma nõutust. „Mulle ei mahu pähe, et teil reaalselt käivadki zombid külakorda. No miks te siis ometi siit ära ei koli?”
„No kuhu meil ikka kolida on,” laiutas Villu käsi. „Meerapalu on meie kodu. Mõned on muidugi lahkunud Mehikoormasse või isegi Tartusse. Eriti lastega pered. Aga oleme oma needusega kohanenud. Mis muidugi ei tähenda, et me ei oleks üüratult tänulikud inimesele, kes kooljad jäädavalt Meerapalust minema peletab.”
„Kas keegi on seda proovinud teha?” uuris Andres.
„Mu vanaisa proovis neid tappa, aga asjatult. Nad on nagu hüdrad – raiud ühe pea maha, kasvab kümme pead asemele. Võid mõne kas või tükkideks raiuda – kõik tükid elavad oma elu edasi ainsa eesmärgiga – leida elav hing, keda sohu tirida kooljate armeega ühinema,” seletas Villu.
„Aga sinu vanaisa nad ei puutunud. Huvitav küll, miks?”
Villu kehitas õlgu. „Tont seda teab. Aga tänu minu vanaisa puutumatusele saime kooljate kohta päris palju asju teada, mis on hiljem mitmeid elusid päästnud. Pärast seda, kui Helle Rumjantseva puhtalt ettevaatamatuse tõttu hukkus, polegi minu eluajal rohkem kooljate ohvreid olnud.”
„Mida su vanaisa siis tegi?” küsisid nii Andres kui ka Virve peaaegu et ühest suust.
„Esiteks tegi ta selgeks, kust kooljad tulevad – Kääbassaarelt. Üsna hea kokkusattumus nime osas, eks ole? Ta avastas, et iga kord enne seda, kui kooljad soost välja roomavad, kostab spetsiifiline hääl. Justkui liigutaks keegi suurt roostes metallist väravat. Mitte keegi külast ei oska siiamaani arvata, kust see hääl täpselt tuleb ja miks. Ent me oleme saanud selle hääle seost kooljate tulekuga väga hästi ära kasutada.
Minu vanaisa oli Punaarmees sidemees ja raadioasjanduses väga nutikas. Ta ehitas Kääbassaarele helivõimendi ja ühendas selle raadioside abil valjuhääldiga küla keskväljakul. Võib-olla märkasite seda raamatukogu ees oleva posti otsas. Väravakriiksumine annab külaelanikele julgelt paarkümmend minutit ajavaru kooljate eest peitu pugeda. Selle leiutise pärast sai minu vanaisast külas väga lugupeetud inimene. Meil tekkis peres isegi omamoodi dünastia – pere kõige vanem laps õppis tehnikumis raadioasjandust, et Kääbassaare-Meerapalu sidesüsteemi töökorras hoida. Nii ka minu kadunud ema, mina ja nüüd veel minu poeg, kes praegu küll ajutiselt Soomes leiba teenib. See raadioside on Meerapalu külaelanike elu tagatis.”
„Aga miks su vanaisa siis puutumatu oli?”
„Oot, kohe räägin. Ühe kasuliku asja avastas vanaisa veel. Nimelt ühel öisel vaatlusel nägi ta, et need majad, mille räästa all ripuvad kuivatatud kalad, ei ole kooljate jaoks eriti ahvatlevad. Mida rohkem voblasid, seda rohkem segadusse nad satuvad. Seepärast ongi meil külas iga räästa all rippumas liiga palju voblasid, isegi Peipsiääre kohta liiga palju.”
„Isegi bussijaama putka on voblasid täis riputatud teil,” lisas Virve.
„Jah. Igaks juhuks…” noogutas Villu. „Aga tahtsite teada, miks mu vanaisa oli puutumatu. Tõtt-öelda keegi ei tea. Kuid võin rääkida, kuidas ta selle võime avastas. Tegelikult läheksin veel sammukese kaugemale. Kui mu vanaisa oli veel laps, siis oli Meerapalu nagu iga teine Peipsi-äärne kaluriküla – kooljatest ei olnud aimugi. Kooljad hakkasid küla kimbutama paar aastat enne sõda. Põhjust ei tea keegi. Kui punased Eestisse tulid oma hirmutegusid tegema, oli populaarne arvamus, et kooljad on maailmalõpuenne. Kui kooljad ka sõjajärgsetel aastatel regulaarseteks külalisteks said, siis seda teooriat enam ei arendatud. Pigem osutus populaarsemaks üks teine versioon, mida tegelikult juba ääriveeri algusest peale sosistati. Nimelt, et kooljate needuse on külale peale pannud normannid.”
„Viikingid!?” oli Andres hämmeldunud.
„Ei-ei,” parandas Villu piirivalvurit, „normannide usulahk. Mingi usuhullude kristlaste sekt, kes peaaegu terve Meerapalu küla enda võimu alla pöörasid. Ei mina tea, miks nad end normannideks kutsusid, staap oli neil igatahes Narvas. Normannidel oli Kääbassaare teeotsas veel väike palvela, mis sõja ajal maha põles. Igatahes olid normannid ainus teistmoodi nähtus meerapalulaste eluolus vahetult enne, kui kooljad kimbutama hakkasid.
Aga nüüd minu vanaisa… noorest peast oli ta hirmunud ja paanikas nagu teisedki. Kuid siis saabus sõda. Vanaisa mobiliseeriti Tööpataljoni. No see on juba omaette ellujäämise lugu, kuidas ta pataljonilaagri üle elas, kuidas tema tehnikuannet märgati ja kuidas temast lõpuks üks nõutumaid sidemehi sai. Aga 1944. aastal jõudis rindejoon siiakanti. Pärast seda, kui punased olid sakslased Mehikoorma-Meerapalu rindejoonelt taganema sundinud, jäi minu vanaisa rühm Mehikoormasse laagrisse. Õnnetuseks või õnneks saatis vanemseersant vanaisa ja veel ühe mehe Meerapallu ööpatrulli tegema. Arvata võib, et vanaisal oli hirm naha vahel, ja õnnetuseks või õnneks oli just üks neist öödest, mil kooljad otsustasid külasse uitama tulla. Vot just siis vanaisa avastaski, et kooljad teda ja ka tema paarimeest miskipärast ei puutu.”
„Aga kui saaks teada, miks kooljad su vanaisa siis ei puutunud… siis saaksite normaalse elu tagasi,” lausus Virve.
„Mismoodi normaalse elu,” ei saanud Andres aru. „Istud siin aias kenal suveööl, grillid kanakoiba ja vaatad, kuidas zombid muruplatsil hullavad. Mis normaalsus see on! Või siis… teate, ma pean end päris kõvasti sundima, et seda kooljate juttu üldse uskuda. Villu, sa rääkisid, et kooljad hakkasid külas käima enne sõda. Selleks pidi olema mingi väga konkreetne põhjus, kas normannidega seoses või mitte. Ma teen kõik endastoleneva, et see välja selgitada. Oskad sa ehk mulle veel mingeid vihjeid anda? Näiteks Kääbassaar – ma ei usu, et on lihtsalt kokkusattumus, et kooljad just Kääbassaarelt tulevad. Mis see Kääbassaar üldse on?”
„Külale kõige lähemal asuv soosaar,” vastas Villu. „Seal oli kunagi Kääpavahi talu. Kahjuks on külas mäluniit katkenud ja mitte keegi ei tea praegu, mis lugu selle nime taga on. Olen siit-sealt teada saanud, et enne sõda oli Kääpavahi talul külas samasugune ülesanne nagu praegu sotsiaalmajadel. Seal olla elanud üks üksik pereta vanamees, koos umbes kümne või üheteistkümne aasta vanuse poisiga. Kes see poiss oli – keegi täpselt ei mäletanud. Kes teadis, et see oli ikkagi vanamehe taasleitud lapselaps; kes teadis, et poiss oli põgenenud Venemaalt üle Lämmijärve ujudes; keegi oli kuulnud, et poiss oli samasugune orvuks jäänud vallasant mõnest sügavas eraldatuses unustusse vajunud soosaare popsitalust. Kindel on aga see, et normannid ahvatlesid poisi endaga Narva kaasa, mille peale Kääbassaare vanamees oli hirmsasti küla neednud ning Meerapalust üleüldsegi jalga lasknud. Ühe teise versiooni järgi jällegi end normannide palvemajas üles poonud.”
„Ma ei tahaks uskuda, et tühipalja needmise peale zombid külla hakkasid imbuma,” arvas Andres, „aga normannide kohta tuleb rohkem uurida, kui tahame mõistatuse jälile saada. Ma teen selle ülesandeks oma ajalootudengist pojale, tal on huvi ja mõistust vanades dokumentides tuhnida.”
„Mulle su entusiasm meeldib,” naeris Villu. „Loodetavasti on sul edu.”
„Kas ma saaksin mõne pildi pojale näitamiseks? Mu poeg arvab muidu, et kas narrin teda või olengi siin karuperses, nagu ta ise ütleb, täiesti lolliks keeranud,” küsis Andres ning pärast paarisekundilist mõtetekaalumist lisas veendunult: „Ma olen täiesti kindel, et keegi kusagil oskab seda fenomeni seletada ning head lahendust pakkuda, kuidas sellest vabaneda. Ehk on kusagil maailmas veel midagi sarnast toimunud. Need fotod aitaksid selles selgusele jõuda.”
„No võta, aga kui leiad, et enam neist sulle kasu ei ole, siis too mulle tagasi,” oli Villu üllatavalt lahke. „Ma loodan, et said vastused oma küsimustele. Ametniku viisid kooljad sohu ja mitte ükski lennusalk ega kaitseliitlane teda sealt enam välja ei too. Miks need kooljad siin käivad – see on suur mõistatus. Rääkisin sulle kõik, mida sellest tean. Kui midagi uut selgub või kui midagi vana meelde tuleb, annan sulle kordonisse teada.”
„Hästi,” tõmbas Virve jutuotsad kokku. „Aitäh sulle, Villu, avameelsuse eest. Me läheme siis nüüd tööpostile tagasi, muidu Lämmijärve kalamehed lähevad ülekäte.”
Seltskond tõusis püsti. Suruti viisakusžestina vastastikku kätt ja jäeti üksteisega hüvasti.
„Mida sa siis oma endisele ülemusele ette kannad?” uuris Virve, kui oldi juba mõnda aega vaikides Mehikoorma poole teel olnud.
Andres kehitas õlgu. „Ütlen, et kuriteo koosseisu ei ole. Poiss läks teadmata põhjusel sohu ja uppus seal.”
„No nüüd oled ametlikult oma inimene! Kõigest kolm aastat võttis aega,” rõõmustas Virve ja tuli jutuotsaga igapäeva rutiini tagasi. „No kaua võib. Lubatakse teele asfalt peale panna, aga ei tühjagi. Vingerda siin aukude vahel, selle asemel et lennata nagu meteoor.”
„Lennata nagu meteoor…” kajas Andrese kõrvus. „Kuule, Virve,” välgatas äkki mehe mälus laupäevahommikune kodune vestlus. „Mu naine vihjas, et siinkandis elab keegi Afganistani veteran. Oled miskit kuulnud?”
„Juhuslikult jah,” vastas Virve. „Meil külas küll ei ela, aga kümmekond aastat tagasi kolis Leegule mahajäetud hütti keegi veidrik. Sotsiaalnõunik palus, et ma ta üle vaataksin. Vot tema oli jah Afganistani poiss. Või noh, mis poiss…. Keskealine mees. Nüüd siis juba üle viiekümne aasta vana…. On sellise rahuliku loomuga omaettehoidev tegelinski. Vahur on vist nimi. Ütles, et see hütt oli kuulunud kunagi tema isale ja ta kavatseb selle korda teha ja seal elama hakata. Oli seal üht-teist kõpitsenud ka, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas keegi sellises väikeses majakeses normaalselt elada saab. Villu kuur on ka suurem kui see… Kust su naine teda teab?”
„Ta on mu naise kolleegi klassivend. Kirjelduse järgi usun, et sama inimene. Naine rääkis, et ta oli kinkinud oma vanale semule, see on siis mu naise kolleegile, Meerapalu soost leitud meteoriidirauast sepise.”
„No ja siis…”
„Mis „no ja siis”… meteoriit, kosmos, tundmata maailm – tundmata ohud… tahaksin selle mehe käest uurida, kust ta selle leidis. Kui Kääbassaarelt, siis võib olla see üks võti kooljateprobleemi lahendusele. Jah, ma saan isegi aru, kui jabur see hüpotees on, aga iga ideekild on praegu väärtuslik.”
„Ah, et ei olegi kooljad, ega hallutsinatsioonid, vaid hoopis UFOd,” naeris Virve ja lisas: „Vahur käib reedeti Mehikoormas poes. Hoia ülehomme poeuksel silma peal – kui märkad maja ees vana võrri, siis on Vahur linnas.”
„Linnas…” tegi nüüd Andresele Virve sõnakasutus nalja. „Ma ei suuda sellega jätkuvalt ära harjuda, et te, kohalikud, Mehikoormat linnaks nimetate. Aga saan aru… kui elad ise Meerapalus või veel hullem – koos huntide ja karudega pärapõrgu soosaarel, siis on Mehikoorma sinu ainus metropol.”