Minu meelest ei sünni religioon ega legendid inimlikust rumalusest. Kui vähesed erandid välja arvata, on vundamendiks ikka püüdlus olemasolevate „andmete” põhjal maailma enda ümber mõtestada. Rumalus on hoopis teistsugustele andmetele tuginedes hakata kellegi uskumuste ja veendumustega võitlema, selle asemel et istuda, olgu siis lõkke või kamina äärde, olgu klaasikese veini või toobitäie puskariga, ja tunda rõõmu lugude jutustamisest ning uutest või siis lihtsalt teises kuues vanadest ideedest. [TAMARIS, L.Y. 3591. „Päevikud, märkmed, mõtisklused.” (University of Yellow City, planeet Yellowstone)]
Äratus tuli hommikul selle peale, kui miski hirmsa ragina saatel vastu Etchemini vana laeva parrast rammis, ja kokkupõrge paiskas Tahoma rippuvast koist maha veerevate vaatide, laiali lennanud võrkude ja muu varustuse sekka. Massiivne raudplaatidega kaetud ramm tungis läbi vana väikese kalalaeva pardaplankude, nii et tükke ja pinde lendas igas suunas. Vett pritsis üllatavalt vähe.
Piraadid! Sedavõrd Suure Samba ligidal...?
Igal sügisel, kui pööripäeva ajal päeva ja öö pikkus võrdseks sai, läksid kalamehed, meremehed, saarte vanemad ja pealikud Servale, Suure Samba juurde, riskides sellega, et Vool nad kaasa kannab ja üle serva Udusse heidab; nad ronisid käänulist kitsast rada mööda üles Samba otsa, kus oli platoo, millel oli iidvana tempel, ja tõid oma ohvriannid. Nad ohverdasid Sünnitajale – tänuks kõige selle eest, mis ta oli merre, taevasse ja saartele liikuma, hingama ja kasvama pannud, kõige selle eest, mis oli saarte rahvale toiduks. Naised andsid neile kaasa ka üht-teist, mida Lille-Lastele jagada, kuid mehed pidasid tavaliselt Sünnitajast rohkem lugu, sest nad olid ju lõpuks kalamehed, merehundid, kütid ja põlluharijad. Naised vahest naersid, et tegelikult meeldis neile hoopis Sünnitaja rind ja ehk seegi, mis oli allpool, sest oli ju Sünnitaja vähemasti kuju järgi otsustades naisterahvas, kes suutnuks meelitada oma sängi enamiku mehepoegadest, kel vähegi naistele silma jagus.
Vana hallipäine Etchemin oli enda sõnul juba kakskümmend kaheksa korda Mere Servale seilanud ja rääkis, et ehk teeb seda veel paar-kolm korda, enne kui tema aeg vanal kalalaeval ümber saab. Erinevalt varasematest kordadest oli ta seekord lisaks Sünnitajale toonud ohvri ka Lõpetajale. Seda tegid tüüpiliselt vanad laevnikud. Ja piraadid...
Ähmi täis ning rohkem käpuli kui püsti ringi taarudes otsis Tahoma oma vööd, mille küljes olid nuga ja lühike mõõk. See oli kõlkunud laevalage toetava tala küljes, kuid ei olnud enam omal kohal. Ta kaotas segaduses ringi tuhnides väärtuslikke hetki.
Kusagilt ülevalt kostis karjeid, vandumist, metalli kõlksumist, jalgade müdinat ja rasket tümpsumist. Tahoma sai lõpuks oma vöö puusadele ja laia rihma üle pea ja õla. Ta tõmbas mõõga välja ja ronis nii kiiresti kui sai laevalaele viivast redelist üles.
Niipea kui ta luugi lahti lükkas, tabas seda tuhmide mütsatustega kaks jässakat, lühikest ammunoolt.
„Needus!” kirus ta ja lasi silmadel ringi käia.
Üks trepi juures maas vedelev kastikaas tundus olevat piisavaks kilbiks. Ta haaras sellest kinni ja tõstis varjeks luugist välja. Vihin ja tümpsuvad löögid kinnitasid selle mõtte õigsust. Ta ronis laevalaele ja sai mahti ringi vaadata. Etchemin tõrjus paari sammu kaugusel meeleheitlikult rünnakuid. Ahanu lebas siinsamas luugi lähedal, üks nool turritamas kõrist, teine roiete vahelt, klaasistunud silmad suunatud ei kuhugi, käsi lõdvalt harpuuni peal. Teisel pool paiskas Nootau oma vastase üle parda ja sai korraks hinge tõmmata.
Neid ramminud piraadilaev oli oluliselt suurem Etchemini kalalaevast. Piraadid olid tunginud mitmekesi pardale ja see oli ütlemata ebaaus võitlus. Suure laeva ninas olid kaks meest, kes läkitasid ambudest nooli võitlejate pihta. Parasjagu sel hetkel, kui Tahoma neid silmas, lasi üks neist noole tema suunas, mille ta tõrjus taas kastikaanega. Teine tabas aga kaitsetult lagedal kohal seisvat Nootaud otse keset rinda. Abitu karjatusega varises pikakasvuline meremees kokku. Tahoma röögatas ja haaras maast Ahanu kõrvalt harpuuni ning lennutas selle amburite suunas. Tal oli alati olnud kindel käsi ja too, kes oli just Nootau maha võtnud, jäi varjumisega hiljaks ning terasest harpuuniots läbistas poolviltu tema rindkere.
Etchemini vastased said temast jagu ja Tahoma taipas, et nüüd on järg tema käes. Segenamit, Etchemini poega ei näinud ta kusagil. Polnud välistatud, et paksmagu oli juba oma otsa leidnud või siis kükitas kabuhirmus kusagil laeva kaugeimas nurgas. Alles eelmisel õhtul oli Etchemin tulnud õhtuse vahikorra ajal Tahoma juurde laeva ahtrisse, kus noormees tüürihooba hoidis, ja kui nad mõnda aega olid vaikides tähti silmitsenud, ütles Etchemin, et ilmselt jätab ta oma laeva Tahoma hooleks, sest kardetavasti pole ta suutnud oma pojas parandada neid puudujääke, mis jumalad olid tema iseloomu nikerdades sinna jätnud.
Tahoma seisis nüüd üksi keset hävingut ja mõtles kibestunult, et jumalad, eriti ilmselt piraatide lemmik, Lõpetaja, armastavad ikka eriti eriskummalisi saatuse vingerpusse inimeste teele veeretada.
Piraadid nägid, et vastupanu on murtud, ja moodustasid irvitades Tahoma ümber ringi. Nüüd oli aega natuke lõbutseda.
„Jätke ta minule!” kamandas turske sell, kelle ülakeha kattis väikestest traatrõngastest särk.
Tahoma libistas pilgu kiirelt üle vastase kaitsevarustuse ja relva. Mehel oli lühike, natuke kõverduva teraga mõõk – selline, millega on mugav laeva kitsastes oludes lähivõitlust pidada. Tahomal endal oli sarnane, kuid kardetavasti mitte sama heast terasest. Vastase pead kattis nahast, pronksneetidega kaetud müts; sarnased nahast, neetidega kaetud kaitsmed olid tal ka randmete ümber. Tema tõmmu jumega pilusilmset nägu ilmestas pikk hele arm vasemal põsel ning ta vasem kõrv oli räsitud moega. Jõult oli mees kindlasti Tahomast üle. Võitluskogemuselt ka. Kuid Tahoma oli kiire. Ta pidi olema kiirem kui kalad, kellele ta jahti pidas. Ning mõni kala oli siin meres ikka neetult kiire.
Tõmmu mees tuli enesekindlal sammul ringi keskele ja tegi mõned torkeliigutused, kontrollimaks Tahoma reaktsiooni. Silmanurgast nägi Tahoma, kuidas ringiga liitus pikakasvuline naine ja vanem mees, kelle kogu olemus ütles: pealik!
Mehed ringis ergutasid hüüetega oma kaaslast. Kaua sa ikka pinget üles kruvid!? Too kargas ligi ja püüdis Tahomat tabada küllalt ilmselge liigutusega. Tahoma tõstis kaitseks ikka veel teises käes oleva kastikaane. See purunes raginal tükkideks ja hoop pani ta tagurpidi vaaruma. Tahoma lasi kaaneriismed käest ja tõmbas vöölt noa. Piraat võttis kohe hoogu järgmiseks hoobiks, mille Tahoma suutis libamisi mõõgaga kõrvale juhtis. (Muuda tema tugevus nõrkuseks! Etchemin oli õpetanud talle seda suurte ja kiirete kalade kohta.) See oligi tema hetk – turske mees püüdis tasakaalu säilitada ja samal ajal vaba käega Tahomale virutada. Tahoma pistis noa kiire liigutusega käepidemeni teisele kaenlaauku. Piraat röögatas, pillas mõõga käest ja vaarus eemale, hoides kätega oma läbitorgatud ihu kinni. Tundes oma käel teise kuuma verd, tõusis korraga Tahoma pähe raevulaine ja aega andmata virutas ta mõõgatera läbi tõmmu mehe kaitsetu kõri. Röögatus uppus mulinasse ja korinasse. Veri pritsis taaskord laiali ja tõmmu mees prantsatas tekilaudadele.
Järgmisel hetkel paiskas kellegi tugev hoop Tahoma pikali. Ta püüdis end kõrvale veeretada, kuid teiselt poolt tabas teda jalahoop ribidesse.
Kõik... mõtles ta ja järgmine löök paiskas silme ees laiali tuhanded tähed ja tulekaared.
Toibudes lamas ta kummuli laevalael. Kogu ta keha oli valu täis ja ta mõtles viivuks, kas polnuks siiski parem surra. See polnud enam Etchemini vana kalalaev, mille tekilauad olid talle olnud koduks mitu aastat. Ta proovis end liigutada, kuid selgus, et ta käed on kinni seotud. Ta oli tõmmatud kõveraks kui oinasarv: käed selja taga, randmed ühendatud ja jalad painutatud niipalju üles kui võimalik, pahkluud kokku seotud ning veel kord köis randmete ja pahkluude vahele veetud.
Tahoma silme ette tekkis kellegi saapanina. Toorelt lükati saabas talle näkku ja keerati ta pead niipalju, et ta sai otsa vaadata mehele, kes kükitas ta ees.
„Jõudu, meremees,” ütles piraadipealik rahulikult.
Tahoma proovis midagi vastu pomiseda, kuid tundis siis peapööritust ja hakkas öökima. Järgmine hetk läigatati talle pangetäis jahedat merevett peale. Puristades sai ta kuidagimoodi hinge tagasi tõmmatud.
„Nääh – ei põle ’ullu – küllap ta toibub...” kõlas valjuhäälse naerukoori sekka kommentaar. Naisterahva hääl.
Tahoma proovis end jälle keerata, kuid tulutult.
„P’si paigal, va sindrinahk sääne!” käratas naisehääl uuesti.
„Ah, jäta jama, Nadie!” kostis pealik laisalt. „Päästa poiss lahti, meid on ju rohkem kui teda. Pealegi – kus tal ikka minna?”
„Kaladele söödaks!” sisistas hääl Tahoma selja taga ja kellegi kondised sõrmed pusisid ta köidikute kallal; lõpuks harutati nöörid lahti ja ta sai võimaluse end sirutada.
Ta ajas end alustuseks käpuli. Enesetunne polnud just kiita. Külg torkis iga hingetõmbe juures nii, et tal kadus tahtmine hingata. Pea lõhkus valutada ja suus oli okse maitse.
„Mis te m’ust tah’te?” Ta pidi pingutama, et läbi kuivava suu häält teha. „P’lun vett!”
Ta vaatas üles ja vaksa kaugusel ta ninaotsast oli haljas päikese käes sinakalt läikiv mõõgatera. Ajades pilguga mööda tera järge, jõudis ta lihaselise käeni ja sealt edasi pikakasvulise meheni, kelle silmad pildusid tuld. „Sina, rott, e’tule siin midagi nõudma!” kähvas mõõga omanik, kui Tahoma ja tema pilgud kohtusid.
Pealik astus ligi ja surus oma käega rahulikult mõõga alla. „Võta rahulikult, Hanska,” ütles ta. „Keegi ei sundinud teid poisi kallal norima. Oleksid võinud talle noole keresse lasta ja kalasöödaks anda nagu teisedki.”
Tahoma ajas end jalule. Teised!
„Mis te, tõprad...” alustas ta häält tõstes.
Hanska-nimelise mõõk sähvas tagasi Tahoma rinnakõrgusele ja ta kuulis ümberringi veel relvade väljatõmbamise hääli. Pikakasvuline naisterahvas Hanska läheduses kõlgutas muigel ilmega oma sihvaka sääre kõrval laetud ambu. „Küsi vaid!” näis ta ilme Tahomale ütlevat. Tahoma raputas vaikides pead. Ei, aitäh – ma tõesti ei soovi...
Pealik langetas oma ülestõstetud käe ja vangutas pead. „Rahu, ainult rahu, meremees!”
Keegi tonksas Tahomale vastu õlga. Ta pöördus ja jäi suu ammuli tõtt vahtima nõiamooriga. Too naeratas laialt – koos mingist veidrast innukusest säravate silmade, kongus nina, kortsus naha ja kergelt küürus hoiakuga andis see eidele omapärase sõgeda ilme.
„Vesi!” kostis eit ja ulatas Tahomale savikruusi. Tahoma võttis selle oma värisevate pihkude vahele ja jõi ahnete sõõmudega. Vesi oli jahe ja kosutav.
„Tänud, vanaemake,” sõnas ta, tuletades meelde viisakaid kombeid.
Tahoma pöördus tagasi pealiku poole. See toetas end nüüd sundimatult vastu masti ja puhastas kõvera pistoda otsaga oma küünealuseid. Pealik tundus olema keskealine mees. Ta pea oli püüdliku hoolega paljaks aetud ja sama püüdliku hoolega oli ta omale kasvatanud pika habeme, mille oli pununud kaheks peeneks patsiks, mis ta lõua all turritasid. Peened triibud ääristasid ta lõuajoont ja keerasid üles ning lõppesid kõrvade ülemise joonega samal maal. Ei ühtegi kõrvarõngast, nina- ega kulmuneeti. Kuid ta sõrmi ehtisid kalliskividega sõrmused ja ta pistoda käepide oli ilustatud peene kuldniitidest mustriga ning terale olid graveeritud Lõpetaja sümbolid.
„Miks te mu ellu jätsite?” küsis Tahoma.
„Hea küsimus, kas pole?” küsis pealik vastu. Ta lükkas pistoda tuppe tagasi ja ristas käed rinnal. „Minu nimi on Austenaco. See siin –” ta laiutas kätega korra ümberringi ja ristas siis need taas rinnale „– on minu laev, „Kiirem Kui Tuul” ja selle meeskond... Koos mõne naisega...” lisas ta naeratades vanaeidele (kes Tahoma hinnangul oli siis järelikult Nadie) ja pikale sihvakale amburile.
„Mina olen Tahoma Ciqala saarelt,” kostis Tahoma, mõeldes samal ajal, et üldjuhul ju ei saa laevad olla kiiremad tuulest, mis neid tagant tõukab.
„No vot siis, härra Tahoma Ciqala saarelt.” Pealik Austenaco silmis vilksatas kerge pilketuluke. „Me nimelt siin revideerisime teie laeva. Juhtunu käigus läksid selle haisva kalakuudi kapten ja su meeskonnakaaslased kõige liha teed. Lõpetaja nimel – me arvasime, et oleme kinni püüdnud mõne rikka paksmao kaubapraami, millega nood tavatsevad Sambale ja tagasi loksuda. Kuid es’teks poln’d teil seal muud kui natuke süüa-juua ja kuhjade kaupa kalapüügivarustust, millega mul tõesti pole miskit mõistlikku peale hakata. Teiseks pole ma veel elades kohtunud ühtegi nõnda hullu kalameest nagu su kapten ja kogu teie kamp. Noh – too paksmagu välja arvata...”
Piraadilaeva pealik Austenaco sülitas maha ja astus sammu lähemale, tõmmates samal ajal uuesti välja pistoda. Ta asetas selle Tahoma kõrile ja vaatas talle silma. Tahoma tõmbas sügavalt hinge, surus lõuad kokku ja püüdis pealiku pilgule kindlalt vastata, ilma sammugi tagasi astumata.
„Tõesõna! See on üks raiskuläinud kepp, ütlen ma sulle, meremees Tahoma. Selle küna uputamine läks mulle maksma nelja mehe elu! Kujutad sa ette!? Ja kui ma siin Talutah’st õigesti aru sain, siis olid sina see, kes mu teise amburi piigiga läbi torkas?”
„Harpuuniga...” parandas Tahoma automaatselt.
„Mis sa ütlesid!?” tõstis Austenaco häält ja Tahoma tundis, kuidas teras tugevamini ta kõrile suruti ning midagi sooja voolas mööda kaela allapoole. Needus! käis mõte tema peast läbi ja ta pidi kogu oma järele jäänud jõu ja tahte kokku võtma, et paigal püsida. Mina ja mu suuvärk...
„Mida sa ütlesid selle piigivärgi kohta?” nõudis Austenaco.
„See oli harpuun, pealik,” pressis Tahoma läbi hammaste, püüdes end mitte ülearu liigutada.
Tera ta kõrilt kadus. Austenaco pöördus oma meeskonna poole ja laiutas käsi.
„Te kujutage ette!” hüüdis ta naerdes. „See polnudki piik, vaid hoopis harpuun!”
Mõni naeris kaasa, enamik mitte. Meeskond olid ilmselt segaduses, mida nende pealik teha kavatses, ega osanud sobilikult reageerida.
„Ja siis sa tapad mu parima kuradima mõõgavõitleja, raisk!” käratas Austenaco sihtides Tahomat oma pistodaga. „Vabanda mind, Hanska,” viskas ta üle õla pikakasvulisele piraadile, „aga Mika oli sinust väiksem ja seetõttu lahingus eesliinil tavaliselt kiirem.”
Hanska sülitas oma jalge ette ja heitis mürgise pilgu Tahomale.
„Me kaotasime neli meest ja kaks neist tänu sinule! Loomulikult oleks meie kõigi kättemaksuhimu rahuldatud, kui ma su kõhu lõhki lõikaksin, sind su oma soolikatega ära kägistaksin ja siis tüüri taha kaladele söödaks riputaksin. Aga mul on neli meest puudu! Ja sina oled piigimees – ei, vabandust! – harpuunimees, mõõgamees, noavõitleja ja meremees. Ning kui meile nälg kallale tuleb, siis äkki püüad kala kah?”
Kõlas paar naeruturtsatust. Austenaco silmitses teda pingsalt.
„Te tahate mind oma meeskonda?” küsis Tahoma uskumatult. Ta ei teadnudki, kas tunda kergendust selle üle, et surm on temast vist selleks korraks mööda läinud, või hoopis kahetseda seda, et talle ei langenud osaks sama saatus, mis vaesele Etcheminile ja teistele.
Pealik Austenaco kummardas pilkliku muigega. „Tere tulemast pardale, härra Tahoma Ciqalalt, siitpeale võite end lugeda Haiuime saare piraadiks.” Ta ajas end sirgu ja silmitses Tahomat. „Muidugist tuleb sul esiteks tagasihoidlikult alustada... Kõiksepealt kasid siin teki oma oksest ja verest puhtaks! Nadie annab sulle töö kätte.”
Ta vaatas korraks ringi ja käratas siis: „Noh, tõprad, mis passite siin niisama!? Ega see paat end iseenesest edasi ei vea mujale, kui vaid üle Serva! Iga mats oma kohale!!!”
Naerdes ja lõõpides lagunes seltskond laiali oma ülesannete juurde. Tahoma jäi nõutult laevalaele seisma ja sai mahti natuke ringi vaadata. „Kiirem Kui Tuul” oli sihvakas madala pardaga kolmemastiline laev: pikk pukspriit, kolmeosaline fokkmast, neljaosaline grootmast ja kaheosaline besaanmast. Suured kolmnurksed purjed, mis võimaldasid püüda edukalt nii päri- kui külgtuult ja ka mõõdukalt loovida, nende kohal väiksemad kolmnurgad. Ilmselt oli laeval lisaraskustega kiil, mis stabiliseeris seda suurt purjepinda. Parraste ääres haaras Tahoma pilk erinevaid noolte ja odade lennutamiseks mõeldud katapulte ja grootmasti taga nägi ta tekiplankude külge köidetud suuremat lingusüsteemiga katapulti, millega sai kuule lennutada ilmselt kaugemale kui sada meetrit. Laev õõtsus laisalt lainetega samas rütmis ja alles nüüd tajus ta, kuidas see soodsas tuules vilkalt üle veevälja lõikas.
„Säh, poisu!” kraaksatas Nadie ning asetas kolksatusega laevalaele ämbri ja viskas Tahomale harja.
۞
Saared oli Meres laiali pillutatud põhjapoolse kõrge Jäämüüri ning lõunas kaarduva hambulise Serva vahel. Tahoma polnud küll kunagi põhjas olevat Jäämüüri näinud, kuid mõnel külmemal talvel olid sealt pärit jäämäed isegi tema kodusaare randa jõudnud. Lõunas, nii kaugele kui Servalt paistis, oli paks valge pilvelaam. Merevesi langes kõrvulukustava mürinaga sinna alla. Tahoma ei teadnud kedagi, kes olnuks sinna vabatahtlikult läinud, ja nendest õnnetutest, kes juhtusid Servalt alla kukkuma, ei kuulnud keegi enam midagi.
Üldiselt hoidsid meremehed saarte vahet seilates Servast eemale, sest iga vale liigutus või näiteks ebaõnn tuulevaikse ilma näol võis lõppeda sellega, et vool viis laeva kaasa ning kogu meeskond läks Lõpetaja roaks, nagu selle kohta öeldi.
Pealik Austenaco seilas oma laevaga alustuseks läände, lähemal Servale kui Tahoma eales ise oleks söandanud. Nii vältisid piraadid ilmselt võimalikke kohtumisi sõjalaevadega. Nii mõnegi saare valitseja oli kulutanud oma raha sellele, et lasta ehitada kiireid laevu üksnes selleks otstarbeks, et piraate küttida.
Paari päeva möödudes aga keeras „Kiirem Kui Tuul” põhja, võttes kursi kardetud, kirutud ja samas ka imetletud Haiuime saarele – vabasadamale ja piraatide varjupaigale.
Nimi tulenes saare kujust, mis sarnanes hai mahalõigatud rinnauimele. Serva poole oli suunatud pikem kaar, terav tipp osutas kuhugi lõuna ja kagu vahepeale, väiksem nõgus kaar oli avatud kirdetuultele ja sakiline nii-öelda mahalõigatud külg jäi loodesse. Saar ise oli viljatu kaljudekogum: mõned kõrgemad tipud sirutusid välja peaaegu nagu lauaga siledaks löödud tolmuselt platoolt, kus siin-seal pragudes kiratsesid okkalised põõsad, millest toitusid saarel elutsevad kitsed. Alates sellest ammusest ajast, kui esimesed piraadid saarel endile koobastes varjupaigad leidsid, olid seda kasutanud kümned ja ilmselt sajad meeskonnad. Aja jooksul oli ühe kiitsaka, saare sisemuse poole tungiva fjordi musta kruusa- ja liivaseguse rannariba peale isegi mingi asum moodustunud. See oli niinimetatud Haiuime vabasadam, kus kõikvõimalikud tegelased, alustades muidugi röövlilaevade kaptenitest ja lõpetades niisama lindpriide ja salakaubitsejatega, hangeldasid oma kaupadega. Kus oli nõudlust, seal tekkis pakkumine. Kuna bandiitidel oli enamasti kulda ja muid väärisasju, mis süüa-juua ei sündinud, siis tulid saarele kaubitsejad peamiselt söögi, joogi ja muude esmatarbekaupadega.
Nii mõnigi pealik ja kuningas oli möödunud aegadel end teinekord välja vihastanud ja otsustanud Mere vabastada Haiuime piraatide nuhtlusest, kuid selle kantsi vallutamine ei olnud kellelegi jõukohane. Nii loksus kuidagi kooslus omasoodu tasakaalupunkti ümber, aeg-ajalt jäi röövleid vähemaks ja siis olid kergemad ajad korralikele inimestele; siis jälle läks mõni piraadikapten eriti ülbeks kätte ära ja rohkemate või vähemate saarte peale loodi laevastik, mis tuli nende tiibu kärpima.
Tahoma sai nendel päevadel, mis kulusid Haiuimele jõudmiseks, mingi ettekujutuse „Tuule” elukorraldusest. Algul hoidis ta pilgu maas ja täitis vaikides talle antud koristamiskohustust, kuid teise päeva õhtul tuli neil seilata läbi tormi, mis tähendas, et pealik Austenaco kamandas „kõik käed tekile” – ta ise seisis roolis ja Hanska, kes oli tema paremaks käeks, röökis meestele korraldusi. Tahoma leidis end koos ühe tüübiga, kelle pikad juuksed olid keerdunud paljudeks sõrmejämedusteks pulstunud patsikesteks, fokkmasti põikpuult purje kokku lappimas. Laine loopis laeva päris korralikult ja ühel hetkel oli ta kaaslane mitte enam köitel, vaid kuskil suvalises kohas õhus ja temast oleks ilmselgelt haisööt saanud, kui Tahoma poleks temast kinni haaranud ja meeletu jõupingutusega vastu nöörredelit lennutanud, kus piraat ise endale kinnihoidmiskoha leidis ja hingetuna sinna klammerdus.
Kui millalgi teispool keskööd laev lõpuks tormist läbi murdis ja meri rahunes, vihm lakkas ning tähedki uuesti nähtavale ilmusid, andis tüüp talle oma osa rummist, mille kapten oli laiali jaganud.
„Mina olen Nico,” ütles ta vaikselt ja sirutas Tahomale käe. „Mu hing kuulub nüüd sulle.”
Mis iganes ka selle mõte ei olnud (Tahoma arvas, et see oli lihtsalt Nico viis väljendada, et on talle tänu, võibolla vastuteene võlgu), igatahes oli tormi järel tulemus selline, et teda ei koheldud enam kui laevaorja.
„Ära sa arva, et oled täieõiguslik kamraad,” urises Hanska, kui möödus meeskonnaruumis tema rippasemest. „Selleks, et saaksid osa saagist, pead ikka tõendama, et sa pole mingi rott.”
Rott või mitte – ta oli elus, teda oli mingi piirini aktsepteeritud, talle anti süüa nagu teistele, teda ei mõnitatud, vähemalt mitte enam, kui mehed kõik üksteise kallal nokkisid. Ega ilmselt polnudki oodata siirast sõbrunemist, arvestades asjaoludega, mis olid temast Austenaco meeskonnaliikme teinud. See vajaks ikka oluliselt enamat kui mõni päev, üks torm ja pool toopi lisarummi tänuvõla tunnistamise kinnituseks.
۞
Hommikul pärast tormi voogas mere kohal paks udu. Nähtavus oli peaaegu olematu, laeva tagumises otsas seistes kadus nina juba valgesse hämusse. Nad liikusid edasi teosammul, paar meest kõõlusid pukspriidil, mõned istusid mastitippudes, kõigil olid kõrvad õieli, sest kuulmisest võis olla kasu rohkem kui silmadest.
Tahoma puuris pilguga udulaamasid laeva paremal küljel ja arvas siis, et nägi mingit heledat tükki vees hulpimas. See ei olnud puutükk. Ka ei tundunud see mõne surnud kala või linnu moodi olevat.
„Aappi-iii!” kostis kusagilt eest paremalt. „Siiapoole! Appi!”
„Inimene meres!” karjus Tahoma. Samal ajal temaga kõlasid ümberringi veel teistegi hüüded.
Laev muutis naginal kurssi ja vööris ning ahtris kolisesid ankruketid. Nende niigi aeglane liikumine asendus lainetel loksumisega.
„Paat vette!” kõlas Hanska hääl.
Tahoma puuris pilguga udu, tundus, et see oli hakanud hajuma. Paarikümne meetri kaugusel oli vees mingi asi, justkui suure looma korjus, kaardus hall läikiv pind natuke üle veepiiri. Ja selle asjanduse peal seisis naisterahvas, kes vehkis kätega ja hüüdis neid appi.
„Juba tuleme, kullakene!” hüüdis talle Nico ja teiste meeste suust kõlas naeru.
Tahoma silmitses merehädalist. See oli pikka kasvu naine. Mingis mõttes meenutas välimuselt Talutah’d. Kuid üldise kehakuju, kasvu ja nahatooniga sarnasused lõppesid. Võõras oli lühikeste juustega... Ja nagu sellest veidrusest veel vähe olnuks, siis tema riietus oli, noh – teistsugune oli parim iseloomustus, mida Tahoma oskas välja mõelda. Hea küll: saapad, püksid ja mingi kuub. Ega Talutah ja Nadie siin samuti õhtukleitide või lihtsamate naistele mõeldud rüüdega ringi ei lehvinud. Aga pigem tundusid merehädalise riietusesemed olema meestele mõeldud asjad.
Paat jõudis veel loksuva asjanduseni.
„Viska oma kott!” hüüdis Hanska.
Naine kõhkles hetke, kuid tegi siis, nagu talle öeldi.
Nico viskas talle paadiköie ja naine hoidis seda kinni, kuni kolm piraati Hanskaga eesotsas asjanduse peale ronisid. Edasist oli vahemaa tõttu natuke raske jälgida, kuid lühikese heitluse järel suruti naine maha, seoti kinni ja rabelemisele vaatamata õnnestus neil ta paati tõsta, ilma et keegi oleks vette kukkunud. Et asjad mugavamalt kulgeksid, siis virutas Nico talle vastu pead ja kustutas tema vastupanu mõneks ajaks täiesti.
„Mis asi see on?” küsis Orchard, turjakas habemetüükas piraat ja koputas sõrmenukkidega vastu asjanduse pinda, millel nad seisid.
„Pole õrna aimugi,” kehitas Hanska õlgu. „Ilmselgelt pole see mingi seninägematu mereelukas. Ma pakuksin, et pigem on see laev, paat.”
„Vaata tema riideid!” ütles Nico, kes seisis paadininas ja silmitses paadi põhjas veeloigus lamavat naist. „Ja see kott... Igal juhul ei ole ta siitkandist pärit, Hanska... Mingi kahtlane eit on!”
„Keegi ei palu, et ta sulle meeldiks!” irvitas Hanska ja läks asjanduse teisele küljele. „Hei, siin on mingi ava!” hüüatas ta.
Ettevaatlikult ronis ta nelinurksest sirgete servadega luugist sisse. Luugi servadel oli mingi huvitav pehme, kuid samas tugev materjal. Võõra laeva sisemus lõhnas võõralt. Seal puudus tõrvaga immutatud ja aastaid merevees ligunenud puidu lõhn. Puudus see mingi määratlematu asi, mis muutis kõik laevad mingis mõttes sarnaseks. See laev polnud puidust. Oli justkui metallist ja veel mingitest materjalidest, mida ta polnud elu sees näinud.
Hämaruses nägi ta erinevaid asju, mille otstarvet ta ei osanud öelda. Ta korjas paar väiksemat vidinat üles. Silmitses kummalise tegumoega toole, mis olid ruumi ühes otsas, kus oli tasapind, mida kattis terve müriaad nuppe ja kange, läikivaid tumedaid nelinurkasid ja kella moodi osutitega sihverplaate. Aga isegi suurte, rikaste kuningate heaks töötavate teadmameeste jaoks näis see kaadervärk siin liialt võõras, liialt keerukas.
Hirm hiilis selles kitsukese ruumi varjudes ja ootas oma hetke, et Hanskast haarata, temasse tungida ja ta mõistus halvata. Ta raputas selle tunde endast maha, ronis võibolla õige veidi kiirustades laevalaele tagasi ja andis meestele märku paati ronida.
„Viska mulle need pommid!” hõikas ta Nicole.
Nico tõstis Orchardi abiga kasti savist süütepommidega laevalaele ja lükkas Hanska juurde.
„Olge valmis sõudma!” kamandas Hanska. Ta pani sütikud paika, hiivas kasti avausest sisse ja asetas selle sinna veidra ilmega paneeli peale. Arvestanud süütenööri pikkuse välja, pani ta selle põlema ja ronis kärmelt uuesti välja.
„Sõudke! Sõudke!” karjus ja teistele, lükates paadi eemale ja hüppas ise pea ees vette ning ujus kõigest väest „Kiirema Kui Tuule” poole.
Piraadid surusid aerudele ja paat hakkas kiirenevas tempos liikuma. Nad tõmbasid poolel teel Hanska veest välja. Veel kaks hetke ja kõlas kõmakas. Poolenisti uppunud laevalt kerkis vee- ja suitsusammas ning kui see hajus, siis oli näha kuidas kogu kaadervärk mullitades põhja läks.
