Mul vajus süda saapasäärde.
Haldjakuninganna. Minu kontoris seisis haldjakuninganna. Ma vaatasin haldjakuningannale otsa. Rääkisin haldjakuningannaga.
Ja ma olin tal pihus.
Sa pagan, ja mina arvasin, et mu elu on niigi lootusetute juhtumite nimekirjas.
Hirmutunne võib olla sõna otseses mõttes nagu jäävesi. See võib olla nagu külmaaisting, mille sa alla neelad, mis rullub kõrist alla ja valgub rinnus laiali. Ta teeb su hingetuks ja paneb südame kloppima, kuigi seda poleks tarvis, laieneb siis kõhu ja puusadeni, jättes endast maha värinad. Seejärel suundub reitesse, põlvedesse (tehes mõnikord piinlikkust tekitava vahepeatuse), röövides jõu pikkadest lihastest, mis arvavad, et sa peaksid neid kasutama, et joosta, kuidas jalad võtavad.
Mina neelasin hirmulonksu, pilk teisel pool lauda seisval mürgiselt kaunil haldjal.
See pani Mabi naeratama.
„Jah,” ümises ta. „Küllalt tark, et karta. Et mõista, vähemasti osaliselt. Mis tunne see on, laps, teada seda, mida sina tead?”
Mu hääl värises ja kõlas vaiksemalt, kui mulle meeldinud oleks. „Umbes nagu Tokyol, kui Godzilla merest välja tuleb.”
Mab kallutas pead, silmitsedes mind endise naeratusega. Võib-olla ei saanud ta viitest aru. Või siis ei meeldinud talle võrdlemine kolmekümne korruse kõrguse sisalikuga. Või talle ehk meeldis see. Tähendab, kust mina peaksin teadma? Ma ei saa inimnaistestki hästi aru.
Ma ei vaadanud Mabile silma. Hinge vaatamise pärast ma enam ei muretsenud. Et see juhtuks, peab mõlemal poolel olema hing. Aga paljud olevused võivad sulle kallale saada, kui liiga pikalt silma vaatad. Pilk kannab kaasa igasuguseid tundeid ja võrdkujusid. Põrnitsesin Mabi lõuga, käsi valust põlemas, ega öelnud midagi, sest ma kartsin.
Ma vihkan kartmist. Ma vihkan seda rohkem kui midagi muud maailmas. Ma vihkan abitusetunnet. Jõhkrutsemine ei meeldi mulle samuti, ja Mab oleks samahästi võinud mulle rusika nina alla torgata ja mu taskuraha nõuda.
Haldjakuningannad oli halb uudis. Väga halb uudis. Tõenäoliselt ei puutu ma kunagi kokku ühegi teise olendiga, kellel on sama palju toorest väge kui Mabil, kui ma just ei kutsu välja mõnda auväärset vana jumalat või ei astu vastu Valgele Nõukogule endale. Oleksin võinud virutada talle maagilise maksahaagi, proovida tast jagu saada, aga vaevalt oleksin ta soengugi sassi ajanud, isegi kui me oleksime võrdsetel alustel võidelnud. Ja mina olin tal köie otsas, maagilise kanali kaudu. Ta võis peaaegu kõike mu kaitsest mööda saata ja ma ei saaks sinna midagi parata.
Jõhkrutsejad ajavad mul harja punaseks – ja on teada asi, et kui ma vihane olen, kipun lollusi tegema.
„Unusta ära,” ütlesin ma tuliselt. „Ei lähe läbi. Löö mind maha ja ongi kõik. Pane uks lukku, kui minema hakkad.”
Mu vastus ei paistnud teda ärritavat. Ta seadis käed vaheliti ja kurises: „Selline viha. Selline tuli. Jah. Ma jälgisin läinud sügisel seda patiseisu sinu ja su ristiema Leanansidhe vahel. Vähesed surelikud on iial millegi sellisega hakkama saanud. Jultunud. Häbematu. Ma imetlen sedalaadi tugevust, võlur. Ma vajan sedalaadi jõudu.”
Kobasin mööda lauda, kuni leidsin salvrätirulli ja hakkasin õhukest paberit haava ümber mässima. „Mulle ei lähe üldse korda, mida sa vajad,” teatasin talle. „Ma ei hakka su saadikuks ega millekski muuks, kui sa just ei taha mind sundida, ja vaevalt sul sel juhul minust erilist kasu on. Nii et tee, mida sa teha tahad, ja kao mu kontorist.”
„Sulle peaks see korda minema, härra Dresden,” teatas Mab mulle. „See puudutab otseselt sind. Ma ostsin su võla, et teha sulle pakkumine. Et anda sulle võimalus end kohustustest vabaks võita.”
„Jajah, muidugi. Ära näe vaeva. Ma ei ole huvitatud.”
„Võlur, sa võid kas pakkuda mulle midagi või lasta pakkuda ennast. Eineks. Kas sa ei soovi vaba olla?”
Vaatasin ettevaatlikult tema poole üles, peas keerlemas pildid iseendast, grillituna vaagnal, õun suus. „Mida sa selle all mõtled, et vaba olla?”
„Vaba,” sõnas tema, seades külmunud marjade karva huuled seda sõna lausudes niimoodi torusse, et ma ei saanud seda mitte märgata. „Vaba sidhe-rahva mõjust, oma kohustuse köidikutest, kõigepealt Leanansidhe ja nüüd minu suhtes.”
„Kõigele kriips alla? Läheme igaüks oma teed?”
„Täpselt.”
Silmitsesin oma valutavat kätt ja krimpsutasin nägu. „Ma arvasin, et vabaduse mõiste ei meeldi sulle eriti, Mab.”
„Sa ei peaks asju eeldama, võlur. Ma jumaldan vabadust. Kõik, kellel seda pole, tahavad seda.”
Hingasin sügavalt ja püüdsin pulssi kontrolli alla saad. Ma ei võinud lasta hirmul ega vihal enda eest mõelda. Mu instinktid karjusid, et võtaksin uuesti relva ja teeksin sellega proovi, aga ma pidin mõtlema. See oli ainus asi, mis võis haldja käest päästa.
Mab mõtles oma pakkumist tõsiselt. Tundsin seda, tajusin nii ürgsel viisil, sisimas, et kahtlustele ei jäänud ruumi. Ta laseb mu vabaks, kui tema kaubaga nõusse jään. Muidugi võib tema hind liiga kõrge olla. Selleni polnud ta veel jõudnud. Ja haldjatel on komme seada asjad nii, et iga järgmine tehing veab sind sügavamalt sisse, selle asemel, et vabaks päästa. Täpselt nagu krediitkaardifirmad või see õppelaenu rahvas. Vaat need on alles kurjuse kehastus.
Tundsin, kuidas Mab mind jälgib nagu kass Sylvester Tweetyt. See mõte tegi mu tuju natuke paremaks. Üldiselt annab Tweety lõpus ikka Sylvesterile tappa.
„Olgu,” ütlesin talle. „Ma kuulan.”
„Kolm ülesannet,” kurises Mab, kolm sõrme selgituseks üleval. „Ma soovin sinu käest aeg-ajalt midagi. Kui oled täitnud kolm soovi, siis sinu kohustused minu ees lõpevad.”
Viivu valitses ruumis vaikus ja ma pilgutasin üllatunult silmi. „Mida... Ja see on kõik?” Mab noogutas.
„Ükskõik millised kolm ülesannet? Mis tahes kolm soovi?” Mab noogutas.
„Niisama lihtsalt? Kui sa seda niimoodi ütled, siis minu arust võin ma sulle kolm korda soola ulatada ja ongi tehtud.”
Ta silmas, rohekassinised nagu liustikujää, vaatasid pilgutamata mulle otsa. „Kas sa oled nõus?”
Hõõrusin aeglaselt suud ja mõtlesin asja üle järele. Kui nii võtta, siis oli see lihtne kaup. Need võisid teinekord päris keeruliseks minna, lepingute ja kõige muuga. Mab oli pakkunud mulle suurepärast komplekti, meeldivat, kena ja korralikku nagu halloweeni kommid.
Mis tähendas, et oleksin idioot, kui ei otsiks žiletiteri ja tsüaniidi.
„Mina otsustan, millised soovid ma täidan ja milliseid mitte?”
„Just nii.”
„Ja kui ma keeldun soovi täitmast, siis ei tule sinu poolt mingit survet ega karistusi.”
Ta kallutas pead ja pilgutas aeglaselt silmi. „Nõus. Sina valid, millised soovid täita, mitte mina.”
Vähemasti ühe maamiini olin üles leidnud. „Ja minu hüpoteeki ei tohi enam edasi müüa. Või kannupoisse mind nuhtlema vilistada või mind vahemeeste kaudu ahistada. Leping jääb meie kahe vahele.”
Ta hakkas naerma ja see kõlas nii lõbusalt, selgelt ja armsalt nagu kellukesed – kui need oleks veel helisevana mulle vastu hambaid surutud. „Nagu su ristiema tegi. Petad sa mind teisegi korra, siis häbi mulle, kas nii, võlur? Nõus.”
Niisutasin huuli ja mõtlesin hoolega. Olin ma talle mõne augu jätnud? Võis ta mulle mingil muul viisil ligi pääseda?
„Noh, võlur?” küsis Mab. „Kas oleme kokku leppinud?”
Lubasin endal sekundikese soovida, et ma poleks nii väsinud. Või et mul poleks nii valus. Päevaste sündmuste ja samal õhtul eelseisva Nõukogu koosoleku tõttu polnud mu aju just maailmaklassi läbirääkimiste vormis. Aga ühte teadsin kindlalt – kui ma Mabi kütkest ei pääse, siis olen üsna pea surnud või midagi hullemat. Parem tegutseda ja eksida, kui mitte tegutseda ja lasta end möödaminnes lömaks litsuda.
„Hea küll,” ütlesin ma. „Oleme kokku leppinud.” Kui ma need sõnad kuuldavale tõin, käis üle kukla väike judin ja jooksis kirvendades mööda selgroogu alla. Tulitav valukihvatus pani mu haavatud käe tõmblema.
Mab sulges silmad, naeratas oma tumedate huultega kassilikult ja keeras pea viltu. „Hästi. Jah.”
Teate seda ilmet Ott Koioti näol, kui ta jookseb täie auruga üle kaljuserva ja siis taipab, mida ta teinud on? Ta ei vaata alla, vaid katsub ühe varbaga ja just siis, just enne kukkumist vajub ta näkku ürgne hirm.
Ma pidin ka selline välja nägema. Ma tean, et umbes niimoodi ma end tundsin. Aga sinna polnud midagi parata. Võib-olla saan lõputult edasi minna, kui ei hakka kontrollima, kas maa on jalge all. Pöörasin pilgu Mabilt ära ja üritasin käe eest hoolitseda nii hästi, kui sain. See tuikas ikka veel ja haava desinfitseerimine teeb palju hullemini haiget. Õmblusi vist vaja ei lähe. Hea vast seegi.
Kirjutuslauale latsatas jõupaberist ümbrik. Vaatasin üles ja nägin, et Mab tõmbab kindaid kätte. „Mis see on?” küsisin.
„Minu soov,” vastas ta. „Siin sees on faktid ühe mehe surma kohta. Ma soovin, et sa teeksid minu süüst puhtaks, avastades tema tapja isiku, ja tooksid tagasi selle, mis temalt varastati.”
Avasin ümbriku. Sees oli mustvalge foto laibast, kaheksa korda kümme formaadis. Vana mees lebas trepi jalamil, kael õlgade suhtes teravnurga all. Tal olid valged kräsujuuksed, seljas tviidjakk. Pildi juures oli Tribune’i artikkel pealkirjaga „KOHALIK KUNSTNIK SUREB KESKÖISES ÕNNETUSES”.
„Ronald Reuel,” sõnasin ma silmadega üle artikli lastes. „Ma olen temast kuulnud. Tal on vist Bucktownis ateljee.”
Mab noogutas. „Kiidetud Ameerika kunsti visionääriks. Ehkki ma oletan, et nad kasutavad seda mõistet kergekäeliselt.”
„Fantaasiamaailmade looja, öeldakse siin. Küllap öeldakse igasuguseid ilusaid asju nüüd, kus ta surnud on.” Lugesin artikli lõpuni. „Politsei ütles, et see oli õnnetusjuhtum.”
„Ei olnud,” vastas Mab.
Vaatasin üles tema poole. „Kust sa seda tead?”
Ta naeratas.
„Ja miks see sulle korda peaks minema?” küsisin ma. „Politsei ei tule ju sind taga ajama.”
„Peale surelike seaduse on muidki jõudusid, mis kohut mõistavad. Sulle piisab teadmisest, et ma soovin õigusemõistmist,” lausus ta. „Lihtsalt seda.”
„Mhmh,” ütlesin ma kulmu kortsutades. „Sa ütlesid, et temalt varastati midagi. Mis see oli?”
„Sa saad sellest aru.”
Panin pildi ümbrikku tagasi ja jätsin selle kirjutuslauale. „Ma mõtlen järele.”
Mab kinnitas mulle: „Sa nõustud seda soovi täitma, võlur Dresden.”
Vaatasin teda altkulmu ja lükkasin lõua ette. „Ma ütlesin, et ma mõtlen järele.”
Mabi kassisilmad lõid sätendama ja ta naeratus näitas mulle väga-väga valgeid hambaid. Ta võttis jakitaskust tumedad päikeseprillid. „Kas pole mitte viisakas klient ukseni saata?”
Põrnitsesin teda kurjalt, aga tõusin toolilt ja kõndisin ukse juurde, veidi oimetu paljalt haldjakuninganna joovastavast parfüümist, tema narkootilisest lõhnast. Tõrjusin seda tunnet ja üritasin kurja ilmet säilitada, ust tema ees järsult lahti tõmmates.
„Kas käsi valutab veel?” küsis ta.
„Mis sa ise arvad?”
Mab asetas oma kinnastatud käe minu haavatud käele ja läbi haava käis nagu skalpell äkiline puhas külmavahk, mis sööstis mööda käsivart üles, otse südame suunas. See võttis mul hinge kinni ja ma tundsin, kuidas süda paar lööki vahele jättis, enne kui vaevaliselt õigesse rütmi sai. Ahmisin õhku ja vankusin ning üksnes ukse najale toetumine hoidis mind päriselt kukkumast.
„Kurat võtaks,” pomisesin ma, püüdes mitte häält tõsta. „Meil oli kokkulepe.”
„Ma nõustusin sind keeldumise eest mitte karistama, võlur. Ma nõustusin sind mitte vahemeeste kaudu karistama ega ahistama.” Mab naeratas. „Seda tegin ma lihtsalt kiusu pärast.”
Urisesin. „See ei tee küll tõenäolisemaks, et ma selle juhtumi võtan.”
„Sa võtad selle, saadik,” sõnas Mab enesekindlalt. „Ole valmis täna õhtul oma vastaspoolega kokku saama.”
„Mis vastaspoolega?”
„Nii nagu sina oled selles asjas Talve esindaja, on ka Suvi otsinud kellegi oma huve esindama.”
„Mul on õhtuks plaanid tehtud,” porisesin ma. „Ja ma pole seda juhtumit vastu võtnud.”
Mab kallutas oma tumedad prillid alla, kassisilmade pilk minul. „Võlur. Kas sa tead lugu rebasest ja skorpionist?”
Raputasin kõrvale vaadates pead.
„Rebane ja skorpion jõudsid oja äärde,” rääkis Mab vaikselt, hääl madal ja malbe. „Lai oli vesi. Skorpion palus, et rebane ta selga võtaks. Rebane ütles: „Skorpion, ega sa mind ei nõela?” Skorpion ütles: „Kui seda teeksin, sureksime mõlemad.” Rebane jäi nõusse ja Skorpion ronis talle selga. Rebane ujus, aga poolel teel nõelas Skorpion teda oma surmaastlaga. Rebane ahmis õhku: „Narr, sa hukutasid meid mõlemaid. Miks?” „Ma olen skorpion,” ütles skorpion. „Selline on minu loomus.””
„Ja kogu lugu?” ütlesin ma. „Ära sellega leiba teenima hakka.”
Mab puhkes naerma, see kõlas nagu sametine jää ja ajas mulle uuesti judinad peale. „Sa võtad selle juhtumi, võlur. Sa oled selline. See on sinu loomus.” Siis ta pöördus ja kõndis mööda koridori minema, eemalviibiv, reserveeritud, külm. Vahtisin talle umbes minut aega järele, enne kui ukse sulgesin.
Võib-olla olin end liiga kauaks laborisse sulgenud, aga Spenser ei maini üldse, et haldjakuningannal on kena taguots.
Jah, ma märkan selliseid asju. Eks kaevake mu peale.
