„Räägi mulle veel kord, mida sa siis nägid või tundsid,” nõudis vanaisa.
„Ma olen sulle vähemalt kolm korda rääkinud,” vaidles Jeebus pahuralt vastu. Ega ta polnud küll lootnudki, et vanaisa ta niipea rahule jätab või siit üles ei leia. Aga see koht oli talle kuidagi meeldima hakanud. Ning ta lootis, et ka Leevikesel ja Tõnnol pole midagi selle vastu, kui ta nende maja juures istub. Mitte ju lausa trepi peal. Ja pealegi polnud neid kodus. Kuid siit paistis taevas puude vahelt laiemalt kätte. Eriti õhtuti, kui taeva sinine oli juba lahjaks pleekinud ja selles oli lillasid ning roosasid triipe ja laike. Maas ei kannatanud enam istuda, nii oli ta laenanud Leevikese riidast kaks puupakku, otsinud kodus kuurist lauajupi ning rohkem polnud pingiks tarviski.
„Mida rohkem sa räägid, seda rohkem sa ise selle peale mõtled. Mida rohkem mõtled, seda paremini saad aru. Ja lõpuks saan võibolla mina ka aru,” ütles vanaisa vaikselt muheledes. „Võibolla on sul vahepeal veel midagi meelde tulnud. Proovi uuesti otsast peale.”
„Algus oli segane. Puud jooksid üle raja või hargnesid kaheks ja mõnega ma põrkasin kokku. Ning siis oli õudselt halb olla, seda ma ei taha meelde tuletada.”
Vanaisa noogutas mõistvalt.
„Kui ma olin selle välja oksendanud ja juba natuke parem hakkas, siis ma mõtlesin, kuidas sina küll selle joomisega hakkama saad.”
„Jah, see esimene kord oli katse. Edaspidi tuleb juba väiksemate portsudena ja ehk lahjemate segudega harjutada.”
„Aga miks seda üldse vaja on? Et näha?”
„Jah. Kuigi Villul olid veel mingid oma nipid. Seente ja marjade ja ma ei teagi, millega. Sulle meeldib siin Villu maja juures?”
„Siin on... kuidagi teistmoodi vaade. Aga trepi peal, seal, kus Villu istus, seal on kuidagi... liiga kange. Liiga rahutu. Ma ei tea, mis see on.”
„Eks temast jäi midagi siia maha. Ja kui sind siia veab, siis tähendab, et ta jättis selle sinu jaoks. Mitte nimeliselt sinu jaoks, aga sellele, kellel on annet.”
„Annet tema moodi näha?”
„Võimalik. Ma ei tea. Võibolla mingit muud annet. Aga räägi, mida sa veel nägid?”
„Ma ju rääkisin eile. Ja iga kord üle rääkides see kuidagi kaob. Nagu unenäost rääkides. Võib mõned olulised asjad ära nimetada, aga iga korraga kaob osa asju ära. Kuni jääb ainult natuke tausta ja mingi tunne, mis selle unenäoga kaasa tuli.”
„Väga hea, räägi siis tundest.”
Jeebus mõtles natuke aega. „See oli, noh, nagu kunagi hiljem. Sind ja vanaema enam ei olnud. Teised olid ka juba vanemad, isa ja Einu, Eldur, Oskar... Ja minu asi oli talu eest hoolitseda. Nooremaid oli ka, aga miskipärast pidin just mina korraldama. Ma nagu tahtsin korraldada, asju liikumas hoida – sest olud ju muutusid. Ma olin siin, see oli ühekorraga hea tunne ja raske ka. Ma ei tea...”
„Aga olid siin, mitte kuskil palmide või muude imelike taimede-loomade juures?”
„Võimalik, et ma olin kusagil vahepeal ära käinud, aga ma tahtsin siin olla. Isegi nagu just siit just seda taevast näha.”
„Siis on hästi. Siis võin mina rahus minekuks valmistuda.”
„Ei lähe sa veel kuhugi, sul on mulle nii palju õpetada.”
„Mitte ainult minul.”
„Nojah.” Jeebus püüdis veel meenutada, mida ta pärast võlujoogi joomist oli näinud või tundnud, aga kõik hajus laiali. „Vanaisa, kas ma õpin kunagi sinu moodi nägema? Elduri moodi inimesi terveks tegema? Selles tundes – või unenäos – või... ema oli ka siin, ja Sirjelind, aga ma ei saanud aru, mida mul neilt õppida oleks.”
Vanaisa hakkas naerma. „Muidugi sa ei saa praegu aru, mida naistel sulle õpetada oleks. Või tundsid sa end selles nägemuses päris üksikuna?”
Jeebus kehitas õlgu. „Mul oli tunne, et midagi on minu eest veel meelega ära peidetud.”
„Nii see käibki, et näed suurt pilti, mitte otse enda kohta,” ütles vanaisa. „Tuled meie juurde sööma või tahad veel istuda?”
„Ma vist...” See oli raske küsimus. Siin oli hea olla, aga varsti pidi nagunii pimedaks minema. Ja vanaema tehtud toit oli nii maitsev. „Ma vist ikka tulen.” Pinki ei hakanud ta ära koristama, see oli nagu lubadus tagasi tulla.
„Ja rohkem sa siin kedagi ei näinud?” küsis vanaisa, kui nad olid juba poolel teel. Jeebus sai aru, et vanaisal oli raske käia, võibolla ta tahtis siis natuke hinge tõmmata. Ta jäi meenutades seisma. „Nandut nägin, aga mingi aja ta oli ära. Tema pilt oli natuke ähmane, aga ta oli ikka tema ise.”
„Selge see. Muidugi tahtis ta vahepeal oma ema ja õige isa üles leida. Aga tore, et ta seda kohta ikka koduks peab.”
Jeebus noogutas. „Ja Erna... Julia oli vahepeal ära. Aga ka talle oli siin viimaks meeldima hakanud.”
„Sama lugu,” kinnitas vanaisa. „Paistab, et Eldur ja Oskar saavad kahepeale ta peakese jälle paika. Ja siis ta tahab minna vaatama, et kuskohast ta pärit on ja kas tal on seal veel sugulasi. Aga seda, kumma poisi pärast ta tagasi tuleb või tuleb hoopis sulle appi, ei tea me praegu kumbki.”
„Võibolla tuleb hoopis vesiveski pärast,” ütles Jeebus, aga vanaisa oli hakanud juba edasi astuma.
۞
Vahel nad said Juliaga kokku. Mitte et oleksid kokku leppinud, aga kui suur see talu siis ikka oli ja kumbki ju enam-vähem teadis, kus teine liikus. Kokkulepitult olekski see kuidagi imelik olnud. Julia oli Oskari naine, Elduri hoolealune... aga ka Jeebuse sõber veel varasemast ajast. Ja sõbrad, kui nad niiviisi juhuslikult kokku juhtusid, võisid ju ikka mõne sõna juttu rääkida.
Viimasel ajal oli Julia kuidagi murelik. „Ma ei tea, mida ma siin tegema peaksin. Hea küll, suvel veel, siis ma ju võin midagi rehitseda või peenraid teha või midagi. Aga talvel...”
Kuskohast pidi Jeebus teadma, mida Julia teha tahab? Ta püüdis kergemat tooni leida. „Minu käest küsib vanaisa kogu aeg, et mida ma teha tahaksin või mille peale ma arvan endal annet olevat. Mina ka ei tea...”
„Sul on aega. Minu vanuses peaks juba teadma.”
Jeebusele tuli üks asi meelde. „Sul on praegu paranemise aeg. Mul on tunne, et sa saad oma mälestused tagasi. Siis sa tahad näha, kuhu need su viivad. Aga sa tuled siia tagasi.”
Julia kehitas õlgu.
„Kas sulle siis ei meeldi siin?” uuris Jeebus.
„Ega siin halb ei ole.” Julia kehitas uuesti õlgu.
„Ja Oskarile sa ju meeldid ja...”
„Tead, mul ei olnud nii tükk aega kellegagi rääkida. Rohkem kui et näe, ilus ilm täna, või et torm väljas, sukelduda ei saa. See oli veel see kõige ilusam ilm... Nii et kellegagi päevad läbi rääkida oli alguses päris huvitav. Kuni märkasin, et kogu aeg räägib Oskar ja mina olen endistviisi vait. Ah, noh, küll me saame hakkama.”
„Eks ta tahab sulle seletada, kuidas siin asjad käivad,” astus Jeebus onu kaitseks välja.
„Käivad teistmoodi jah. Vaata, ma ei ole harjunud midagi niisama saama. Linnas... keegi ütles, mida on vaja teha. Ma tegin ära, sain natukese raha, selle eest ostsin endale midagi ilusat – midagi, mis mulle meeldis. Siin... süüa on, katus on pea kohal, aga midagi ilusat, mida ma tahaksin, nagunii ei ole. Mille dotsendi pärast ma peaksin siis midagi tegema?”
Jeebus sai aru, et tema mure erineb Julia omast. „Siis ongi ju nii, et pead ise vaatama, mida on vaja teha. Ja ära tegema. Mitte mingite nühvlite jaoks, aga seepärast, et ongi vaja.”
„Tead, ma võin olla peast haige, aga päris loll ma ikka ei ole. Ma ju näen, kuidas su vanaisa jagab kõigile jaopärast töid, et ikka jätkuks. Kui need asjad oleks vaja kähku ära teha, siis tarvitseks ainult teil kuuri all olevad masinavärgid käima panna ja olekski poole päevaga tehtud, aga su onud nokitsevad siin nädal aega.”
See jutt polnud päris vale, aga Jeebus püüdis end välja keerutada. „Võtame lihtsa asja. Võtame puulusika. Kui selle on inimene teinud, siis on selles natuke inimese hingest ja olemisest. Kui selle teeb masin, siis... siis pole selles midagi peale lusika. Kumba sa tahaksid?”
„Odavamat,” mühatas Julia.
„Enne ütlesid, et tahad midagi ilusat.”
„Aga keegi pole öelnud, et see peab puulusikas olema.”
Jeebus mäletas juba linnaskäigu ajast, et Julia võis vahel üsna pahur olla. Või oli see mingi tüdrukute – naiste? – eesõigus? „Tahad näha, mis mind siin hoiab ja jääbki hoidma? Isegi kui ma ei tea, mida ma tahan või oskan või õpin. Õppimine on küll asi, mida sina ka võid teha.” Tegelikult Jeebus ei uskunud, et Julia õppida viitsiks, tal oli endal ka sellega kehvasti. Need arvutis olevad teadmised käisid mingi hoopis teistsuguse maailma kohta kui see, mida tema tundis. Nii et ehk oli parem jutt õppimiselt millelegi muule viia. „Noh, üks koht tundub mulle siin kuidagi erilisena. Ma tahaks teada, kas veel kellelegi paistab see veidi nagu teistsugusena.”
Pime veel ei olnud, nii hakkas ta Leevikese ja Tõnno maja poole minema. Mis neil ikka selle vastu sai olla. Tagasi ta ei vaadanud, aga kuulis, et Julia tuli temaga kaasa.
Leevike oleks nagu aknast passinud, igatahes ilmus ta kohe trepile. „Mida nühvlit siis teie siin vastu õhtut hiilite?”
„Ei hiili ju, täitsa rahulikult mööda teed tulime,” tõrjus Jeebus tädi süüdistavalt kostvaid sõnu.
„Ja mis teil meie poole asja oli?”
„Ah.” Jeebus lõi käega. Ju oli selline päev, mil kõik kippusid tema peale haukuma. Aga vastu haukumisest polnud kasu. „Vahel, niiviisi selgel õhtul, mulle paistab, nagu oleks tükk taevast kuidagi teistsugune. Ma tahtsin teada, kas teistele paistab ka, või ainult mulle. Vaata, seal nende kahe puu vahel või kusagil umbes seal.”
Leevike astus trepil veidi vasakule, siis paremale ja kehitas õlgu. „Mina küll ei näe.” Julia ei öelnud üldse midagi, kuigi sättis end ühelt ja teiselt poolt vaatama.
Leevike vaatas veel ja ütles siis mõtlikult: „Ega Villu-onu poleks oma maja mingisse juhuslikku kohta ju teinud... Äkki siis... Kuule, kas sa käisid seda kohta juba väiksest peast vaatamas või märkasid alles pärast seda, kui vanaisa sulle oma jooki andis?”
Jeebus püüdis meenutada. „Ega enne vist ei pannud tähele küll...”
Selle aja peale oli ka Tõnno trepile jõudnud. Sooja jope oli ta selga ajanud – Leevike polnud sellest hoolinud –, kuid mütsi ei kandnud Tõnno ka kõige külmema talvega, tumemustad juuksed olid alati hoolikalt patsi seotud. Ja ega ta suure külmaga eriti väljas ei käinudki. Patsi kohta oli Jeebus korra isegi mõelnud, et kas ta teeb selle ise või punub Leevike selle kokku.
„Mis te siin arutate?” küsis Tõnno.
„Et selgel õhtul on siitkandist ilus vaade,” ütles Julia. Jeebus pidi jälle imestama: küsid Julialt midagi, siis on ta vait, aga kui oled kindel, et tal midagi öelda ei ole, siis teeb suu lahti.
„Kuule, väga hea, et ma sind siin nüüd nägin,” rõõmustas aga Tõnno. „Sina ju tead neid linna-asju. Ütle, kas seal laulu ja pillimänguga ei anna ära elada?”
„Annab, aga selleks peab palju raha olema,” vastas Julia õlgu kehitades.
Tõnno jäi talle arusaamatuses otsa vaatama. „Ma küsisin just teenimise mõttes.”
„Lõpuks ehk jah. Mõni tõesti teenib. Aga selleks peab annet olema. Õnne peab olema. Nimi peab tuntud olema. Ja häid rikkaid sõpru peab olema. Kõik need asjad kokku, siis ehk tõesti.”
„Tõsiselt on kõike seda vaja?” Tõnno kortsutas kahtlevalt kulmu.
„Hea küll, istud kuhugi tänavanurgale maha, tinistad oma pilli, ajad oma laulujoru, võibolla see meeldib mõnele möödujale ja ta viskab sulle mündi. Võibolla koguneb päevaga nii palju, et saad kõhu täis süüa. Samahästi võib juhtuda, et mingil ajal tulevad kolm suurt kasvu meest, ütlevad, et see on nende tänavanurk, võtavad raha ära, annavad pasunasse ja käsivad mitte kunagi enam tagasi tulla. Isetegevuslastega juhtub niiviisi.”
„Aga... kuskohast selle nime ja sõbrad siis saama peaks?”
„Eeldusel, et annet ja õnne sul juba on?”
Tõnno kehitas õlgu.
Julia laiutas käsi. „Seleta nagu...” Kellele just, jäi täpsustamata. „Siinkandis on sul nimi ja sõbrad olemas – tähendab, kui keegi pidu korraldab, siis teatakse sind kutsuda. Võibolla keegi isegi maksab sulle, aga vähemalt kõhu saad igal juhul täis. Linnas ei tunne sind keegi. Ning linnas ei käi see värk nii, et pulmad, matused ja sünnipäevad. Linnas esined kõrtsis. Ja nimi tähendab seda, et kui tavalisel õhtul käib mingis õnnetus keldris, ütleme, viis dotsendi tolgust ja igaüks tellib kruusi õlut, siis tuntud – nimega – esineja peale tulevad kõik viis lauda täis ja iga nägu võtab vähemalt kaks kruusi. Aga üksi sa kõigega hakkama ei saa, keegi peab sind manageerima, kõrtsipidajatele auku pähe rääkima, igasuguseid asju korraldama.”
„Selle poole ma võin enda peale võtta,” kinnitas Leevike.
„Ise teate. Oli tore lobiseda, aga külm hakkab ja pimedaks läheb, nii et igaüks oma koju.”
„Seda osa linnaelust sa mulle ei tutvustanud,” ütles Jeebus muiates, kui nad Leevikese majast juba eemal olid.
„Mitte et sa millestki olulisest ilma oleksid jäänud,” vastas Julia mõtlikult. Hakkas siis järsku naerma. „Tavaliselt laulavad tüdrukud – ja kaasas on kirvenäoga mees, kes hoolitseb, et näitsikule liiga ei tehtaks. Siin paistab vastupidi olevat, aga mine tea, äkki töötab asi sedapidi kah.”
۞
Talvel hakkas Jeebus – mitte just päris vabal tahtel – isegi õppima. Talve algus oli lumevaene, sadama hakkas alles vastu kevadet, ja vanaisa tahtis siis, et nad teeksid Nanduga majadevahelised teed lumest puhtaks. Mitte ainult need, mis viisid iga pere maja juurest vanaisa ja vanaema juurde, aga kõik, igast majast igasse majja. Lumi polnud väga paks, aga teed olid tüütult pikad. Ja ainus vabandus kõrvale hiilimiseks oli õppimine. Nii laadiski Jeebus „Põhikooli õppematerjalid” arvutisse ja asus uurima. Soovitas Nandulegi, aga pärast esimest katset otsustas too pigem lund rookida.
Neid materjale oli kahte liiki. Olid „Kirjandus”, „Ajalugu” ja „Maateadus”, ühed muinasjutud kõik, jäi arusaamatuks, miks need eraldi kaustadesse olid pandud. Ja olid loodusteadused: „Matemaatika”, „Füüsika”, „Keemia”, kus kõik oli lihtne ja arusaadav. Peatükkide lõpus olevate kontrollülesannetega oli vahel natuke pusimist, aga pärast imestas Jeebus isegi, kuidas ta kohe õiget lahendust ei näinud. Jah, üks aine oli muinasjuttudest veel mõttetum, „Maakeele õigekirjutus”. Maakeeles ei kirjutatud, seda ainult räägiti. Isegi ei lobisetud niisama, vaid kasutati loitsimisel, sõnumisel, siis, kui ingleesist ei piisanud. Mõni ei osanudki maakeelt. Selge see, et loitse ei saanud niiviisi kõigile õpetada, keegi oleks võinud endale viga teha, aga näited, mida oleks õppima pidanud, koosnesid imelikest sõnadest, mida vahel oleks tulnud ühtviisi ja siis teistviisi kirjutada.
Õnneks polnud see Jeebuse mure. Vanaisa oli hakanud tema õppimisel silma peal hoidma ja leidis samuti, et selle „õigekirjutusega” pole mõtet pead vaevata – ning et mitut laadi muinasjuttude lugemisega pole samuti kiiret. Aga loodusteaduste kohta hakkas ta andma palju keerulisemaid ülesandeid kui need, mida arvutis esitati.
Kevadel, kui lumi oli juba kadunud ja teegi kuiv, jätkas vanaisa Jeebuse õpetamist juba väljas. Nii lasigi ta parajasti poisil nuputada, kuidas kolmnurga ja viiemeetrise mõõdulindiga eemal kasvava kuuse kõrgust mõõta, kui äkitselt kuulatades paigale tardus. „Külad tulevad,” ütles ta siis. „Kiiresti tulevad, kuldsetel tiibadel. Rohkem sinu kui minu juurde. Tervitavad, räägivad juttu, lähevad tagasi.”
Jeebus ei saanud aru, miks peaks keegi talle külla tulema, aga kui see tõesti nii oleks... „Siis tuleb neid ju kostitada.”
„Seda võib,” nõustus vanaisa. „Aga lähme neile tee äärde vastu.”
Teelt hakkas peagi madalatoonilist mürinat kostma ja kohe ilmusid nähtavale kolm mootorratturit. Eemaltki võis aru saada, et keskmine oli suur mehemürakas, temast vasakpoolne üsna lüheldane ja parempoolne siis ehk umbes keskmist kasvu. Kõik kandsid vanaaegseid tumedaid mootorratturiprille ja nahast kiivreid. See oli muidugi täiesti õigustatud, motikatel olid küll kõrged esiklaasid, kuid kevadine madalalt käiv päike oleks võinud pimestada ning jahe õhk võinuks vähegi suuremal kiirusel kas või kõrvad jäässe ajada.
Vanaisa ja Jeebuseni jõudes mootorratturid peatusid, nagu iseenesest sirutusid sõidukitest rullikutega toed ja kergitasid tagaratta maast lahti. Mehed ronisid sadulast, sirutasid ennast ning hakkasid kiivripandlaid avama. Selleks ajaks oli Jeebus juba üllatusega ära tundnud, et rühmas parempoolsena sõitnud mees oli Ismail, kes teda linnas aitas, lausa ära päästis. Suurt kasvu mees oli tumeda nahaga ja juuksed oli ta lasknud viimseni maha ajada, väiksem mees aga kahvatu jumega ja pilukil silmadega.
„Et leidsime üles või?” küsis suur mees rõõmsalt.
Ismail tegi vanaisale kummarduse. „Rahu ja õitsengut teie perele. Andke andeks, auväärne, aga meie tänase sõidu esimene eesmärk oli leida see noor mees ja talle meie poolt mõned kingitused üle anda. Kuid ma loodan, et ka teie leiate oma väärtuslikust ajast meie jaoks mõne minuti.”
„Auväärt külaliste jaoks leidub alati aega,” ütles vanaisa pisut kohmetult.
Jeebus oli vahepeal uudishimust motikatele lähemale astunud. Need olid... tohutud. Sellega, mille onud tema jaoks olid valmistanud, ei andnud võrreldagi, aga need olid märksa suuremad ka vanaisa kuuri all seisvast Harleyst. Ja benapaagi peal oli kiri Honda Gold Wing ning kuldne tiib.
Jeebus ei saanud vait olla. „Vanaisa ennist ütles, et külalised tulevad kuldsetel tiibadel.”
„Võimas!” hüüatas neeger. „Et lausa margi nägi ära.”
„Ma päris kindel ei olnud,” ütles vanaisa. Ega ta tahtnud tunnistada, et polnud üldse aru saanud, mislaadi tiibadega tegemist. „Vend oli mul nägijamees. Mina lihtsalt... Vahel, kui vaja, siis midagi hägusalt paistab.”
Väiksem mees pani pihud rinna ees kokku ja kummardas vanaisale. „See on suurepärane nägemisoskus. Ma ei tea kedagi, kes nii kaugelt nii täpselt tajuks. Nägemise järgi – muidugi. Kuulmise järgi – samuti võimalik. Aga juba eemalt... Minu lugupidamine. Vabandust, minu nimi on Wu Tzao.”
„Ja mina olen Mekhi,” tutvustas end neeger.
Jeebusele tundus, et peab ise jätkama. „Vanaisa, see on Ismail, tänu temale – ja Juliale, muidugi – ma linnast üldse eluga pääsesingi. Ismail, see on mu vanaisa Teedu.”
„Minu osa oli väike,” ütles Ismail, „ja lausa rõõm oli nii võimekat noort meest tundma õppida. Pealegi saime meie temalt ja ta sõbralt uusi olulisi teadmisi. Näiteks selliste sõidukite kohta,” osutas ta motikatele.
„Nuppe on neil liiga palju, ja igasuguseid kavalusi,” ütles Mekhi. „Nagu tänagi – äkitselt sirutas oma abirattad välja ja võttis kiiruse päris maha.”
„Ei midagi nii äkitselt,” manitses Wu Tzao. „Sa pidid ikka enne kuhugi vajutama.”
„Ma tahtsin muusika ümber lülitada.”
„Aga selle asemel vajutasid vihmarežiimile.”
„Ma räägin, et nuppe on liiga palju,” hakkas suur neeger naerma.
„Ilma naljata nüüd,” vaigistas teda Ismail. „Asja pärast tulime ju.”
„Jah, me tahtsime tuua sulle mõned väikesed kingitused.” Wu Tzao vaatas Jeebusele pikalt otsa ja võttis nahkjope taskust hõbedaselt läikiva asjakese. See nägi välja nagu isa Matu kõige väiksem kruvikeeraja: umbes millimeetrine traat otsast lamedaks löödud, traadi teine ots aga ümber kruvikeeraja varre keritud, et oleks parem näppude vahel hoida. Ainult et kruvikeerajal polnud küljes riputamiseks sobivat rõngast. Ja laiaks polnud otsa löödud, pigem oli see väga, väga teravaks ihutud.
„Sellistega ‒ tõsi, pikematega ‒ me ravime, aga võime ka tappa. Kui sul on annet, siis me – mina või keegi minu hõimust – õpetame sind neid kasutama. Ma pärast näitan sulle ainult kõige lihtsamat asja, et kui oled väga väsinud, aga midagi on vaja veel kindlasti ära teha, siis kuhu sellega korraks torgata. Aga tähtsam on see märgina – näitab, et sa oled minu ja meie hõimu sõber. Et kui keegi seda sul näeb, siis ta aitab sind või vähemalt mõtleb kolm korda, enne kui rünnata julgeb.”
Jeebus võttis nõela pihku. Mingi imelik tunne tekkis, just nagu oleks tegemist elusa, magava asjaga.
Vahepeal oli Mekhi oma mootorratturijaki taskust padruni võtnud ja ulatas Jeebusele. „Samad sõnad, üldiselt. Ainult ilma raviomadusteta.”
Ka padrunil oli küljes väike rõngas. „Peenem, aga pikem kui need püstolipadrunid, mida ma seni näinud olen,” märkis Jeebus. Jättes lisamata: märksa väiksem kui gatlingi oma.
„Oh, viis-seitsme tarbeks on püstolid olemas,” seletas Mekhi, „aga meil on need P90 jaoks. Mis on üks kiiduväärselt tõhus pill. Viiekümne meetri pealt teeb puhta töö, aga kui käsi kindel ja natuke veab, siis on ka pooleteise kildi pealt abiks.”
Viimasena andis oma kingituse Ismail. See oli väike, kollane, imelike tähtedega münt, sellelgi oli rõngake küljes. „See on samuti märk, et sa oled minu ja meie omade sõber. Kõlbab ka rahana, aga ainult viimases hädas olles – märgina on see palju väärtuslikum. Pigem annab keegi seda nähes sulle laenu.”
Jeebus vaatas imestades kingitusi. Nagu ta mõtteid mõistes selgitas Ismail: „Kõige mõistlikum oleks vast kõik need kolm paelaga kaela riputada – et need sul alati ligi oleksid. Aga pael peaks su koduga seotud olema – või siis vähemalt su enda punutud.”
„Seda ma võin sulle õpetada,” ütles seni vait olnud vanaisa.
„Kas need... omavahel tülli ei lähe niimoodi koos?” Jeebus sai ise ka aru, et see polnud just eriti tark küsimus.
Mekhi hakkas naerma. „Omavahel ei lähe. Kui sa sama paela otsa veel midagi paned, siis võib juhtuda.”
„Ristimärgi näiteks,” täpsustas Ismail.
Jeebus ei saanud rahu. „Aga... kuidas te teadsite siia tulla? Kas Riad mäletas nii hästi teed? Me ju ekslesime vahepeal ringi...”
„Tead, kui sina paotasid ust, et maailma näha, siis nägi maailm ka sind. Ja ma ei mõtle seda silmadega nägemist. Vanaisa võib sulle seletada. Aga enne, kui sa küsid – me pakkusime Riadile, et ta võib meie juurde jääda, aga ta läks ikka Aliga. Neid kutsuti kuhugi edela poole appi põllutöid tegema. Kuid ehk me peaksime nüüd oma rännakut jätkama – kena kevadine ilm täna.”
„Pehmest istumisest te oma nendel imesõidukitel vaevalt et puudust tundsite,” ütles vanaisa, „aga ehk on kõht reisi peale tühjaks läinud või sobiks lonks juua võtta. Minu kodu on teie kodu.”
Mootorratturid vaatasid üksteisele otsa. „Kui see tüli ei tee, siis me heidaksime teie elamisele pilgu peale küll,” nõustus Ismail.
„Ja väike kehakinnituski kulub vast ära,” lisas Mekhi.
„Motikad võiks vast tee pealt natuke kõrvale lükata,” ütles vanaisa. „Mitte et siin teab mis tihe liiklus oleks. Aga tee kõrval ei puutu neid keegi.”
„Jah, siin on valve väljas,” kinnitas Mekhi, osutades põõsastele ja siis mättahunnikule, kus seisid teele suunatud, Jeebuse meelest päris hästi ära varjatud gatlingid.
Külalised hakkasid vanaisa maja poole astuma, aga kõigepealt jäi neile silma silo.
„Võimas,” ütles Mekhi pilguga selle mõõte hinnates.
„Jah, palju suurem kui see, millest meie bena saame,” nõustus Ismail.
Wu Tzao kummardus üht alumist kraani nuusutama. „Bakter tundub sama olevat.”
Vanaisa kehitas õlgu. „Ega neid eriti valida ei ole...”
Kui külalised olid laua taga istet võtnud, kergeks eineks lihatüki ja leivakääru söönud ning vanaisa pojadki olid kohale jõudnud, tutvustasid mootorratturid end uuesti.
„Ma olen meist kolmest ehk kõige vanem, seepärast lubage mul alustada,” ütles Wu Tzao püsti tõustes. „Hulk aastaid tagasi, enne katastroofi, saabusime oma kodumaalt mitmesaja mehega siia, et silda ehitada. Suurt silda, maismaalt teie kõige suuremale saarele. Enne uputust olime jõudnud teha vaid tühise osa tööst ja pärast... kaotas see projekt oma tähtsuse. Ma pean lisama, et meil ei olnud käsku kodumaale tagasi minna, pigem võimaluse korral kohaneda ja paigale jääda. Nii mõnegi jaoks oli just see argumendiks, miks ta siiatuleku kasuks otsustas. Siiski, kui meieni jõudsid teated, et kodumaal on asjad veel palju halvemad kui siin, siis meie seni ühtsena püsinud kollektiiv lagunes. Suurem osa asus teele Hiina poole, kuid ma ei tea, kas nad jõudsid kohale. Need, kes olid katastroofi ajal saarel, otsustasid sinna jäädagi, ka neist pole ma viimastel aastatel midagi kuulnud. Mina nende mõnekümne mehega, kes leidsid mu olevat neile väärilise juhi, elame suurel maal.” Ta osutas käega ebamääraselt lääne suunas. „Mõned kohalikud on tulnud meie juurde õppima ja jäänudki, mõned meist on leidnud endale siin elukaaslase. Kui vaja, siis ravime. Kui vaja, siis ehitame. Kui inimesed tulevad meie juurde ja tahavad, et me langetaksime õiglase kohtuotsuse, siis seda oma seaduste järgi ka teeme. Endale toidu kasvatamisega saame hakkama. Ei saa öelda, et me vireleks, aga me ei arene. Kuid just soov areneda, elu edendada meid kolme ühendabki.” Hiinlane laiutas käsi ja istus.
Neeger ajas end aeglaselt püsti ja koputas Ismaili õlale. „Tema võib ju vanem olla, aga mina olen lihtsalt suurem. Seersant Mekhi, teie teenistuses.”
„Kohe nagu päris seersant või?” küsis Einu vahele. Tema ja Matu olid sõjaväes käinud küll.
„Mitte päris-päris.” Mekhi hakkas naerma. „Seersant on see, kes teeb kõige kõvemat häält ning keda mehed kardavad ja austavad. Mul tuleb see hästi välja. Aga Kaitseliidus ma sain hea, kohalikke olusid arvestava väljaõppe, ja olen praegugi seal arvel. Vaadake, teile pole see ehk niivõrd oluline, aga mulle küll. Ma armastan seda maad, kohe esimesest hetkest peale, kui ma siia jõudsin. Ma tulen üsna kaugelt, eksole. Ma olen näinud palju puid, suuremaid ja väiksemaid, vanemaid ja nooremaid. Aga mitte kusagil pole mul olnud nii mõnus puudega rääkida kui teie hiietammedega, ma olen neilt palju tarkust saanud. Ma armastan neid tammesid, ma armastan inimesi, kes on nende eest sadu, tuhandeid aastaid hoolitsenud, nendega suhelnud. Mul oli algusest peale selge, et ma pean kogu oma jõuga kaitsma neid puid, neid inimesi, seda maad. Kui teil järvetagustega sõda oli, polnud ma veel siin. Ja pärast on olnud tegemist ainult mõne tühise röövlijõuguga. Mul on oma hõim, mõnikümmend meest – naised tulevad, naised lähevad, kes neist üldse aru saaks – ja me võiks palju ära teha, aga ka meie lihtsalt elame kuidagi ära. Kasvatame söögi, käime abiks, kui kutsutakse, kuid me tahaks, et see maa hakkaks õitsema. Ma vaatasin, te olete siin mõned õhuväristajad maha võtnud. See oleks meilegi paras töö – aga mis edasi?”
Ismail võttis sõnajärje üle.
„Nagu juba öeldud, me tahame, et elu edeneks. Mitte nüüd selles mõttes, et ehitame raketi ja lendame kuu peale, nagu inimesed vanasti tegid. Aga peale hädapärase toidu ju midagi ei valmistata. Kasutatakse seda, mis endisest ajast alles, aga kõik ju kulub. Me mõtlesime, et inimesed ise teavad, mida neil vaja on, ja suudavad seda ka hankida, aga... Arvasime, et neil on vähemalt ideed, ja kui neil pole iga kord vahendeid ideede teostamiseks, siis minu hõim võib aidata. Just nagu pank. Muidugi, meie usk keelab liiakasuvõtmise. Kõige jäledam asi, mida rahaga teha, on selle kasudega välja laenamine. Sul on millegi tegemiseks raha juurde vaja, ma laenan sulle kümme, aga tagasi nõuan üksteist. Või veel rohkem. Kui me midagi sellist kohtame, siis me noomime. Veenvalt. Aga me võime riski jagada.
Ma räägin lihtsuse tarbeks väiksete arvudega. Oletame, kaupmees saab teada, et lõuna pool kasvatatakse parte. Pardiliha on seal odav, siin kallim. Tal on mõte sealt osta ja siin müüa, normaalne äri, eks ole. Ostmine ja siia toimetamine maksaks kümme raha, aga tal on parajasti ainult viis. Ta tuleb meie juurde, räägib oma plaanist, me jääme nõusse ja anname talle need viis puuduvat raha. Oletame, et kõik läheb korda, ta müüb oma koorma kaheteistkümnega maha. Tema saab kuus ja meie saame kuus, sest oleme võrdsed osanikud. Aga oletame, et siin ei lähe äri nii hästi. Ta saab ainult kaheksa raha. Kuid me ju nõustusime riski jagama, me ei küsi temalt oma viit tagasi, talle jääb neli ja meile neli. Muidugi, alati ei ole osad võrdsed, me eelistame pigem väiksema osaga toetada ja võib ka täiendavaid tingimusi olla, aga näitena see ehk sobib.”
Laua ääres istujad jäid mõttesse.
„Meil nagu millestki puudust ei ole,” ütles Matu viimaks. „Vahel jääb midagi üle, eks see saab siis millegi vastu vahetatud või niisama naabritele ära antud.”
„Sest teil on mehed, kes oskavad oma tööriistad ise ära parandada ja masinaid juurdegi ehitada. Aga on ka neid õnnetuid, kes ei oska midagi peale hakata, kui nende mitukümmend aastat vanal traktoril mõni hammasratas puruks läheb.”
„Eks nad kutsuvad Ali hõimu appi käsitsi traktori tööd tegema,” pistis Mekhi vahele.
„Pardilihast ei oska eriti hoolida, aga kas mõned sellised riski jagamised õnneks ka lähevad?” küsis Oskar.
„Parim näide jäi sinna suure tee äärde,” naeris Mekhi.
Ismail kehitas õlgu. „Ettevõtlikke inimesi on vähe ja mõtteid on neil ka vähe. Nii et kui keegi kuulis laost, kus hoiti täiesti uusi motikaid, ja et lao praegused omanikud pole neist eriti huvitatud, oli see üks meie edukamaid ärisid. Me võtsime oma osana kolm kõige suuremat motikat – kuna bena eriti ei liigu, polnud neil omanike jaoks suuremat väärtust. Ning järgmisena lahendasime probleemi benaga. Teie noormehe motikas oli heaks vihjeks ja see teine poiss, Riad, seletas, kuidas teil asjad on korraldatud.
Selgus, et neid baktereid ikka leidub siin ja seal, aga enamasti käis töötlemine primitiivselt: mingi tsistern, ei mingit korralikku fraktsioneerimist, ainult bituumen visati sõelaga välja. Ja tehti just nii palju, kui oma traktorile ja autorusule diislit vaja oli. Me panime firma kokku: hankisime materjalid, leidsime rauatöömehed, baktereid tundvad mehed... Meie saame tasuta bena, nemad müüvad diislit.”
„On ju ka diisliga töötavaid motikaid,” ütles Einu, „aga neid on vist päris võimatu leida.”
„On ka või?” imestas Mekhi ja vaatas sõpradele otsa. Wu Tzao ainult noogutas.
„Igatahes,” lõpetas Ismail oma jutu, „saame nüüd kolmekesi üksteisel külas käia ja koos kruisida. Vaadata, mis ümbruses toimub.”
„Ja teed on ohutud?” küsis Matu.
„Eks meid juba natuke tuntakse ka,” muigas Mekhi.
Oskaril tuli midagi meelde. „Ega te ringi sõites pole juhtunud nägema, et kusagil kartuleid kasvatataks? See võiks niisugune meie projekt olla.” Seepeale hakkasid ta vennad naerma ja isegi vanaisa muheles.
Ismail vastas tõsiselt: „Motikad saime alles sügisel. Siis kartulid enam ei kasvanud. Ja praegu on nii varajane kevad, et veel ei kasva. Aga kui suvel satume märkama...”
„Vastutasuks andke teada, kui kuulete, et kusagil riisi kasvatatakse,” ütles Wu Tzao. Tema üle ei muianud keegi.
„Noormees, millest praktilisest sinu meelest inimestel puudus võib olla?” küsis Ismail.
Jeebusele meenus esimese asjana haisev magamiskott, mida ta linnaskäigul oli pidanud kasutama. „Voodilinad. Padjakotid. Igasugused riided.”
Ismail noogutas mõtlikult. „Osa sellest on luksus. Aga kui oleks kangast, saaks sellest vajalikke asju teha. Ma tean, et paaris kohas on kangakudumismasinad, aga need ei tööta. Mingid jupid on puudu või katki. Ja kudumismasinatele oleks vaja toorainet, millest kududa. Puuvill kasvab nii kaugel, et selle toomine ei tasu ära; lambaid küll on, aga vähevõitu ja vähese villaga.”
„Lina,” poetas vanaisa.
„Kas teil kasvavad kusagil terved linad?” imestas Mekhi ja hakkas ise oma nalja peale naerma.
„Selline taim, millest saab riide valmistamiseks kiudu,” seletas vanaisa. „Üsna tülikas töö. Niita tuleb siis, kui vars on täpselt õiget värvi. Siis tuleb kümme päeva hoida täpselt õige veega tiigis. Ja siis tuleb varred puruks peksta, et kiud kätte saada. Kiud on lühikesed, need tuleb kokku siduda. Suur töö. Käsitsitöö.”
„Aga te teate, kuidas seda teha?” uuris Ismail.
„Ise pole teinud, ainult lugenud.”
„Hea küll, töö on raske,” mõtiskles Wu Tzao. „Aga kas on siis vähe inimesi, kes oleksid nõus pingutama – olgu vaimse puhastuse või uute riiete nimel?”
Vanaisa kehitas õlgu, aga Mekhi tõstis oma jämeda sõrme. „Eshu teeb oma tempe ja siis valitseb mõnda aega Aganju, aga lõpuks on Ogoun ometi tagasi.”
Ismail krimpsutas kergelt nägu, aga Einu ütles selgelt ja sõjaväelaslikult: „Seersant, lubage pöörduda!”
Mekhi noogutas üllatunult.
„Palun seletage nii, et ka lihtne reamees aru saaks.”
Mekhi hakkas naerma. „Eshu on see, kes teeb trikke. Need võivad tunduda kurjad, kuid ei pruugi tagantjärele vaadates seda olla. No see uputus näiteks. Aganju korraldab küttimist ja korilust. Aga Ogoun on raua ja tehnoloogia jumal. Paraku on tema valdkond ka sõda, kuid nii see kord juba on.”
„Teil on palju jumalaid,” ütles vanaisa rahulikult.
„Nelisada ja üks,” vastas Mekhi uhkelt. „Mõned väiksemad on siia ka kolinud, aga nad saavad hiie omadega hästi läbi, loodusjõud ju kõik.”
„Palun vabandage mu sõpra,” ütles Wu Tzao. „Meil ei ole kombeks religioonist rääkida. See on igaühe jaoks väga isiklik asi. Kuid mõneti oli tema toodud analoogia ehk asjakohane.”
Ismail võttis enne pooleli jäänud tema kokku. „Niisiis, riiete, kanga valmistamine on võimalik, aga raske ning mitme aasta projekt. Kui keegi tuleks meie juurde sooviga sellega tegeleda, siis me ilmselt toetaksime, aga ise niipea torkima ei hakkaks.”
Just siis tuli jooksujalu sisse Nandu – ja tardus võõraid nähes paigale.
Mekhi tõusis püsti, sirutas end nii suureks kui võimalik ja sihtis teda sõrmega. „Ma olin kuulnud, et siin on üks minu värvi poiss. Vaata nüüd mind, mustad mehed kasvavadki nii suureks. Valged mehed jäävad nii... keskmist kasvu.” Ta ei hakanud kellegi poole osutama, ainult vaatas järgimööda Jeebuse isa ja onude poole. Jeebuse meelest olid nood küll keskmistest külameestest pikemad ja tugevamad.
„Tahad, ma võtan su endale õpilaseks. Vaataksin, et sa ka nii suureks kasvaksid. Õpetaksin neegrivigureid. Oleksid mulle nagu poja eest.”
Nandu puges Elduri külje alla. „Mul juba on isa.”
„Noh, ema eest ma ei oskaks sulle olla,” nõustus Mekhi ja hakkas naerma. „Tore poiss teil siin. Kes ta pärisvanemad olid?”
„Isast pole midagi teada, ema nimi oli Tereesa. Elas mõne aasta siin, siis kadus äkitselt minema,” ütles Eldur.
Mekhi mõtles hetke. „Tereesa-nimelist meil ei ole. Muidugi, ega kõigi naiste nimesid ei jõuagi meeles pidada... Aga, poiss, kui sa peaksid tahtma näha, kuidas su kaugelt maalt sugulased elavad, siis võid alati mulle külla tulla. Sul tarvitseb ainult öelda, et oled seersant Mekhi sõber, ja kõik mustad aitavad sind.”
„Poiss vast üksi rändamiseks veel noor, aga ma võiksin temaga koos tulla,” pakkus Eldur hoolimata sellest, et Tereesat polnud lootust leida.
„Miks ka mitte,” nõustus Mekhi. „Nii et Rrakverre,” põristas ta.
„Te olete rahumeelne rahvas,” ütles Ismail, „aga neid vere-nimega kohti on teil päris palju.”
„See pole alati meie veri,” ütles vanaisa ja külalised noogutasid mõistvalt.
۞
Kui ilmad juba suviselt soojaks läksid, asus Tõnno endale nime tegema. Või kuidas ta neid naaberkülades esinemisi mõtleski. Vahel käis Leevike temaga kaasas. Mingit suuremat transpordivahendit neile küll anda ei usaldatud, masinaid läks talutöödelgi tarvis, nii oli Jeebuse motikas ainus, millega nad oma retkedel käisid. Kahe täiskasvanu all liikus see küll üsna vaevaliselt, aga parem ikka, kui jala käia.
Jeebus oli algul rõõmustanud, et kui tädi ja tädimees kodunt ära, saab ta segamatult nende maja juures taevast vaadata, aga imelik küll, oli taevas selgelt sinine, pilves või enne päikese metsa taha kadumist oranžikas, ühtegi teistmoodi kohta ta seal enam ei märganud. Ja seda vanaisale kurta oleks ka nagu imelik olnud. Viga võis ju temas endas olla – tema „kasvuraskustes”, nagu vanaisa vahel ütles. Siis, kui ei osanud või tahtnud Jeebuse küsimustele selget vastust anda.
Julia polnud küll juba sügiselgi midagi erilist tähele pannud, aga ühel õhtul meelitas Jeebus ta siiski sinnakanti, öeldes, et tahab vaadata, kas Leevike ja Tõnno on oma retkelt tagasi. Julia sai aru küll. „Kui sa tahad mulle jälle oma uhvot näidata, siis sa ju tead, et mina neid ei näe.”
„Uhvodest pole ma midagi rääkinud. Lihtsalt et kui sügisel nägin mina midagi, siis äkki nüüd, kui mina ei näe, näed sina.”
„Kuule, sa ju õppisid talvel midagi. See koht, mis sügisel oli siin, on praegu kusagil mujal ja jõuab järgmisel sügisel tagasi.”
„Mida nühvlit?” oskas Jeebus ainult öelda.
„Sa siis ikka ei õppinud? Pole tähele pannud, et aastaajad vahelduvad ja tähistaevas muutub? Seal on mingid kaldenurgad ja pöörlemistasapinnad ja asjad, ma täpselt ei mäleta, aga õppematerjalides on see olemas. Katsu järgmine kord algkooli asjadest kaugemale jõuda.”
„Kuule, võibolla oleks pidanud laskma sel hiinlasest vanamehel sind nõeltega torkida. Oleks ehk kõik kohe meelde tulnud.”
„Seda mul küll vaja ei ole, et kooliasjad meelde tuleksid. Astronoomia – see taevakehade värk – või, veel hullem, orgaaniline keemia.”
Jeebus sai aru, et õppida on tal veel palju, ka neid arvutis olevaid asju, ja ega see mõte talle eriti ei meeldinud. „Kas kuidagi nii ei saaks, et õpiks ainult seda, mida vaja läheb...”
„Sa ei tea ju praegu, mida sul tulevikus vaja läheb. Kuule, kas su vanaisa tahab tõesti sinust nägijameest kasvatada?”
„Noh. Ja hiinlane loodab, et minust saab imearst, Mekhi tahab näha sõdalast ja ma pole aru saanud, mis mõtted Ismailil on. Aga ma ei tunne, et mul ühekski neist asjadest annet oleks.”
„Proovi siis Tõnnoga. Äkki õpetab su lauljaks või pillimängijaks. Neil pole teadmisi eriti vaja.”
Järjekordselt „kontsertreisilt” saabus Leevike oodatust hiljem – ja üksi. „Ma tulin ainult diislit võtma,” teatas ta, kui sugulased motikapõrina peale vaatama tulid.
„Ega sellega ei saa nii kiire olla,” ütles vanaema. „Sööd ikka kõhu täis ja puhkad enne. Poisid siin pididki hakkama liha küpsetama.”
„Ja räägi uudiseid. No et milleks sulle diislit ja kuhu sa oma pillimehe jätsid ja kuidas teil üldse läinud on,” lisas vanaisa.
„Tõnno jäi raha juurde teenima, aga meil on praegu päris hästi,” alustas Leevike. „Viimati sattusime ühte suurde külla – peaaegu nagu linna. Kahekordsed kivimajad, palju inimesi, kaupa paistis liikuvat, elekter ööpäev läbi olemas. Ja nagu Julia õpetas...” Ta noogutas teistest hiljem kohale lonkinud Juliale, kes näis olevat pisut pettunud, et liha veel grillima pole pandud. „... nojah, et peab õigetelt inimestelt loa saama. Seal oli üks seltskond noori mehi, nad ütlesid, et kui Tõnno laulud neile meeldivad, võime igal pool esineda ja keegi meid ei puutu. Paistis, et inimesed polnud seal sellise asjaga harjunud, jäid kuulama küll, aga selle peale ei tulnud, et mõni münt anda. Tõnno kurtis ühele neist poistest, et hädavaevu saame toiduraha kokku, ja siis neil tuli meelde tühjalt seisev klubi. Et seal saaks ukse peal piletiraha küsida, pool neile, pool meile. Klubis oli isegi väike kaasaskantav võimendus, nad ütlesid, et me võime selle endale võtta, keegi polnud seda aastaid kasutanud. No ja siis hakkaski hästi minema, igal õhtul oli paarkümmend inimest kuulamas või isegi tantsimas, mõnikord rohkemgi.”
„Mis laulud neil siis seal moes on?” küsis Oskar.
„Oh, nagu siingi. Vanad rahvalaulud lähevad alati peale. „Tuule suund on nord” ja „Šokolaadist jänes” ja... See on nii vana laul, pooled ei tea, mis on jänes, ja üldse keegi ei tea, mis on šokolaad, aga löövad takti ja laulavad kaasa.”
„Kõigest muust ma saan aru, ainult mitte sellest, miks sul diislit vaja on,” ütles Einu. „Hea küll, lähete päeval võimuga kuskile platsile, aga sellel on ju elektrit tarvis. Ja kui sa diisliga töötava geneka külge ühendad, siis see podiseb nii kõvasti, et summutab laulu ära. Isegi sinu hääle summutab ära.”
„Jah, me saime võimu jaoks aku ka, selle eest oleme veel võlgu. Aga diisliga on veel toredam lugu. Need poisid ütlesid, et neil on mingi buss – või, noh, bussi moodi auto. Et kaks inimest mahuks vabalt sinna magama ja kõik meie kraam läheks ka peale ja me saaksime külasid mööda ringi sõita ja esineda. Ainult neil polnud bussi jaoks diislit, seal vist keegi ei tee seda. Ega ma silo moodi torne ei näinud küll. No et nad võiksid selle päris odavalt meile müüa, kui meil on lihtsam diislit hankida.”
„Millega nad siis ise seal ringi liiguvad, hobustega või?” imestas Einu.
„Mingid imelikud asjad on neil. Tõuksideks kutsuvad. Laud, kummaski otsas väike ratas, ühes otsas on toigas ja selle küljes nagu lenks. Elektrit neil on, nii et akuga sõidab, ainult mitte väga kaugele.”
„Ühesõnaga, just nagu motikas, ainult üldse ei ole sarnane,” võttis Einu kirjelduse kokku.
Sõidust väsinud Leevike kippus juba enne liha küpseks saamist tukkuma jääma, pärast sööki kadus aga mitmeks tunniks majja magama. Siis aga, kui Jeebus hakkas end magama seadma, nägi ta Leevikest Elduriga lõkkeplatsi hõõguvate süte juures midagi arutamas.
۞
Siis ei olnud Leevikesest ja Tõnnost tükk aega midagi kuulda. Vahel tuli nii muuseas jutuks, et kui kaugele nad selle ühe kanistritäiega ikka jõuavad või et kas nad on kütust juurde saanud, aga keegi väga ei muretsenud.
Kuni Jeebus ühel õhtul – teadagi, kus – ringi hulkudes nägi räsitud välimusega Tõnnot maja trepil istumas. Isegi mitte istumas, vaid kössitamas. Tõnno nägi teda ka. „Poiss, mine kutsu oma vanaisa. Mul on halbu uudiseid.”
Jeebus ei hakanud seletama, et ta pole lihtsalt poiss, vaid et tal on ka nimi olemas. Tõnno olemus oli selleks kuidagi liiga... räbal. Koguni ta paks juuksepahmakas oli ühelt poolt kuidagi kärbitud või kõrbenud.
Kui nad vanaisaga tagasi jõudsid, olid Tõnno esimesed sõnad: „Leevikest ei ole enam.”
„Ah et see aeg on siis kätte jõudnud,” ütles vanaisa ja oli tükk aega vait, enne kui küsis: „Mis juhtus?”
„See on pikk ja keeruline jutt,” ütles Tõnno.
„Aga sa tee lühidalt,” soovitas vanaisa.
„No me olime ühes väikeses linnas ja meil läks päris hästi. Kohalike noorte kambaga, mis paistis seal asju korraldavat, olid ka head suhted. Saime nende käest asju ja nad lubasid meile vana mikrobussi müüa, millega saaksime ringi sõita ja esineda. Kui Leevike diislit tõi, siis proovisime, buss läks käima küll, aga natuke oli vaja nokitseda, masin oli kaua seisnud. Selle nad tegid ka ära. Siis neil tuli mõte, et prooviks, kuidas buss vastu peab, sõidaks naaberkülasse ja korraldaks seal mingi kontserdi või asja. Ütlesid veel, et küll sealsed poisid siis veel tantsima hakkavad. Neid, kes kaasa tahtsid tulla, oli päris mitu ja nad ladusid bussi mingeid oma kotte ja kaste nii täis, et pidin lõõtsa süles hoidma – Leevike oli roolis ja mina tema kõrval. Ma just küsisin, et kas on veel kaugel, ja üks kohalikest ütles, et paari kurvi pärast peaks paistma hakkama, kui järsku käis ilge dotsendi pauk, buss oli tuld ja klaasikilde ja rauatükke täis, ma lendasin imekombel välja, enne kui buss ümber läks. Mingiks ajaks kadus mul pilt eest, aga kui päris kõrvalt kostis paar püstolipauku, tegin silma lahti ja nägin, et otse minu ees sihib mingi tüüp mind püstoliga. „Misasi sina siis oled,” küsis ta, „sind ma ei ole enne näinud.” Ma ütlesin, et ma olen pillimees, tõstsin veel lõõtsa, et ta aru saaks, aga lõõtsast olid ainult tükid järel. No ja Leevikesest ka, nagu ma nägin. Püüdsin seletada, et oleme naisega muusikud, sõidame külast külla ja esineme, kui kusagil pidu tehakse. Aga et neid teisi tüüpe ma üldse ei tunnegi, hääletasid tee ääres ja palusid edasi viia. Ta tõmbas mu püsti ja vedas bussi taha, seal oli tal veel mitu sõpra, linnapoisid olid kõik vagaseks tehtud ning nende kotid ja asjad olid hunnikus maas. Eks need olid ka kannatada saanud, aga nii palju sai aru küll, et neil oli seal hulk relvi kaasas olnud. „Näed siis, millega nemad tahtsid tulla meile kontserti andma,” ütles see pealiku moodi mees. „Nii palju me peame pillimeestest lugu, et jätame su ellu, aga olgu see sulle õpetuseks, et juhuslikke hääletajaid ei tasu peale võtta.” Küllap neil oli mingi vana tankivastane toru, millega nad bussi nii puruks lasid. Aga sealt oli pikk maa tagasi tulla.”
„See oli õige tegu, et sa ütlema tulid,” lausus vanaisa aeglaselt. „Aga näha me sind siin enam ei taha. Igal pool mujal võetaks sind parema sõnaga vastu.”
Tõnno noogutas.
„Tänase öö võid siin magada, siis võta oma asjad ja mine oma teed,” jätkas vanaisa. „Hommikul, enne kui inimesed liikuma hakkavad. Poiss toob sulle midagi kehakinnituseks, kui köögis peaks veel olema.”
Kui Jeebus supikausiga tagasi jõudis, asetas ta selle ukse kõrvale, koputas ja lippas minema. Ega temal ka enam Tõnnoga asja ei olnud.
Hommikul ärkas Jeebus isa hüüde peale: „Aja end üles, vanaisa tahtis sind endale appi!”
„Mis tööd tal nüüd nii vara...” püüdis Jeebus veel silmi kinni hoida, aga hommik oli käes tõesti ja vähehaaval tuli ka eelmine õhtu meelde.
„Vist pöörab vihmale, tal pidi põlv valutama, tahtis sind lihtsalt kõndimisel abiks, tal olla vaja mingi käik teha.”
Korraks käis Jeebusel veel peast läbi, kui kasulik oleks vanaisa liigesevalud selle hiinlaste imenõelaga ära võtta, aga siis oli ta juba üleval ja jooksujalu teel vanaisa maja poole.
„Käime, vaatame üle,” ütles vanaisa ainult ja rohkem nad enne Leevikese maja juurde jõudmist ei rääkinud.
„Lõhnab ikka nende järele,” leidis Jeebus. Tõnno oli vist isegi natuke koristanud – või kust tema pidi teadma, kuidas toad tavaliselt välja nägid.
„Natuke on Villust ka veel jäänud,” ütles vanaisa. Vaatas toad põhjalikult üle ja vajus siis raskelt köögilaua äärde istuma. „Praktilised asjad kõigepealt. Ükskord saab see maja sulle. Ükskord, praegu oled sa omaette elamiseks veel liiga noor. Aga sa hakkad maja eest hoolitsema. Tuulutad ja koristad ja vaatad, et seinad ikka peaksid. Talvel kütad – mitte nüüd iga päev, aga et niiskus sisse ei jääks. Teiseks. Leevikesest on jäänud täiesti korralikke riidetükke. Ma ei mõtle ihupesu, see läheb tulle, aga pealisriideid ja lausa kangatükke. Ja Julia on ikka nagu linnatüdruk, tema õhukesed riided on juba aastaga viledaks kulunud. Ta võiks endale siit midagi tugevamat ja soojemat ümber saada. Kui mina seda talle ütlen, siis ta ei kuula. Kui Oskar või ükskõik kes teine ütleb, ta ei kuula. Aga sind ta kuulaks, sind ta peab sõbraks.”
Jeebus kujutas korraks ette Juliat Leevikese riietes ja mõtles veidi, kuidas seda pilti kirjeldada. „Julia on... peenema kondiga.”
„Jah, asju tuleks tema jaoks kohendada. Aga sinu ema aitaks. Sirjelind aitaks. Vanaemal pole silm enam nõelatöö jaoks nii terav kui vanasti, aga nõu anda saaks temagi. Vaata, asi pole selles, nagu poleks meie Juliat omaks võtnud. Rohkem selles, et tema pole meid päriselt omaks võtnud.”
„Ta on paar korda öelnud küll, et leia endale nagu õiget tegevust või kohta. Et on selline liiga kauaks istuma jäänud külalise tunne.”
„No nüüd on üks naisterahva koht talutöödes vabaks jäänud.” Vanaisa muigas, aga see oli nukker muie.
Nüüd hakkas Jeebusel ka kurb. Isegi pisar kippus silma. Ehk mitte nii väga Leevikese pärast – tädi oli üks neist inimestest, kes olid ta ümber olnud nii kaua, kui ta mäletas, ja muidugi hakkas ta tädist puudust tundma, aga need, kes olid läinud, olid läinud, sinna polnud enam midagi parata. Rohkem kahju oli vanaisast, kes oli kaotanud kaks siinsamas majas elanud lähedast, venna ja tütre. Öelda ei osanud ta midagi, toetas ainult käe vanaisa õlale.
„Ah, eks ma teadsin ju ette,” ohkas vanaisa.
See pani Jeebuse mõtlema. „Kuidas saab niisugust asja ette teada?” Ja mitte midagi selle vastu teha, jättis ta lisamata.
„Ega ma täpselt. Ainult nii palju, et kui ta lapseootele jääb, siis last sünnitada ta ei jõua. Aga sina teadsid ju ka.”
„Mina?” küsis Jeebus jahmudes.
„Tuleta meelde, keda sa nägid oma nägemuses siin elamas ja keda mitte.”