Esimene peatükk

On ikka üksjagu tüütu lihtsalt oodata, et keegi sind tapma tuleks. Aga oli kolme­kümnes aprill ja loomulikult pidi see jälle juhtuma, just nagu eelmis­telgi kordadel. Mul oli kulunud aega, et seda ära tabada, kuid nüüd ma vähemalt teadsin, millal see juhtub. Varem olin ma olnud liiga hõivatud, et selle vastu midagi ette võtta. Aga mu töö oli nüüd lõpetatud. Ma olin kohale jäänud vaid seepärast. Tundsin, et lihtsalt pean enne lahkumist selle ära klaa­rima. Ajasin end voodist üles, käisin tualetis, astusin duši alt läbi, pesin hambad ja nii edasi. Olin hakanud jälle habet kasvatama, nii et habeme­ajamisega ei olnud muret. Minus ei võbelenud veidrad hirmud nagu kolme­kümnendal aprillil kolme aasta eest, mil ma ärkasin peavalu ja halva eelai­mu­sega, avasin akna, läksin kööki ja leidsin, et pliidi kõik põletid ajavad pahinal gaasi välja, aga ükski neist ei põle. Ei. Polnud isegi seda tunnet, mis kolmekümnendal aprillil kahe aasta eest, mil ma ärkasin ühes teises korteris enne koitu ja avastasin, et maja põleb. Aga ma hoidusin otse valgustite alla astumisest – juhuks, kui lambipirnidesse peaks olema sattunud midagi kergestisüttivat – ja vaid nipsasin kergelt lüliteid, mitte ei surunud neid. Midagi ootamatut mu tegevus kaasa ei toonud.

Tavaliselt ma panen kohvimasina eelmisel õhtul valmis ja taimer lülitab selle hommikul tööle. Aga sel hommikul ma ei tahtnud sellist kohvi, mis polnud mu enda silma all valminud. Panin masina käima ja kuni kohv nirises, kontrollisin, kas asjad said kokku pakitud. Kõik, mis tundus selles paigas minu jaoks väärtuslik, oli kahes keskmise suurusega kastis: riided, raamatud, maalid, mõned tööriistad, paar suveniiri ja nii edasi. Lukustasin kastid. Vahetusriided, spordisärk, hea raamat ja pakk reisitšekke leidsid koha seljakotis. Võtme pidin ma väljudes majahoidjale jätma ja tema laseb trans­pordifirma mehed sisse. Kastid lähevad lattu hoiule.

Tervisejooks jäi sel hommikul ära.

Rüüpasin kohvi ning kõndisin ühe akna juurest teise juurde, piiludes piida tagant alla tänavale ja vastasmaja poole (eelmisel aastal oli keegi üritanud mind vintpüssist tabada), ning meenutasin korda, mil see seitsme aasta eest esimest korda juhtus. Olin kevadises päikesepaistes lihtsalt mööda tänavat kõndinud, kui vastutulev veoauto põikas järsku kõrvale, veeres kõnniteele ja oleks mu äärepealt vastu telliskiviseina lömastanud. Mul õnnestus eemale hüpata ja end kaugemale veeretada. Juht ei tulnudki enam teadvusele. See näis ühena neist veidratest juhtumitest, mis vahel meie kõigi ellu tungivad.

Järgmise aasta samal kuupäeval tulin ma aga hilisõhtul naissõbra poolt, kui kolm meest mind ründasid – ühel oli nuga ja ülejäänutel torujupid –, ilma et oleksid minult kasvõi viisakusest enne rahakotti nõudnud.

Jätsin nende maised jäänused lähedalasuva plaadipoe ukseavasse ja kuigi ma koduteel mõtlesin toimunule, torkas mulle siiski alles järgmisel päeval pähe, et juhtum veoautoga oli leidnud aset täpselt aasta eest. Isegi siis pida­sin ma seda vaid veidraks kokkusattumuseks. Kui järgmisel aastal purustas kirjapomm pool ühest järjekordsest korterist, hakkas mulle tunduma, et reaalsuse tõenäosuslik loomus ei taha minu puhul sel aastaajal kehtida. Ning järgmiste aastate sündmused pöörasid kahtluse veendumuseks.

Kellelegi pakkus lõbu katse mind kord aastas tappa, nii lihtne see oligi. Kui katse ebaõnnestus, järgnes enne uut katset aastane paus. See näis juba peaaegu mänguna.

Aga sel aastal tahtsin mina ka mängida. Kõige suuremat muret tegi mulle see, et näis, nagu poleks tema või temake ise kunagi kohal, vaid eelistaks hiilimist, tehnilisi vahendeid ja käsutäitjaid. Ma tähistan seda isikut S-iga (mis mu eraviisilises maailmapildis tuleb vahel sõnast „siga” ja vahel sõnast „sitapea”), sest X on niigi üle koormatud ja ma ei taha kasutada ka eba­mää­rase päritoluga asesõnu.

Loputasin kohvitassi ja kannu ning seadsin restile kuivama. Siis võtsin seljakoti ja lahkusin. Isand Mulligani polnud kohal või siis magas ta alles, nii et ma jätsin oma võtme tema postkasti ja suundusin lähimasse söögi­kohta hommikueine järele.

Liiklus oli hõre ja kõik sõidukid käitusid korralikult. Kõndisin aeglaselt, hoidsin kõrvad kikkis ja silmad lahti. Oli kena hommik, millele tõotas järgneda kaunis päev. Lootsin asjad kiiresti ühele poole saada, et seda vaba­malt nautida.

Jõudsin sööklasse terve nahaga. Istusin akna äärde. Just siis, kui ette­kand­ja tuli mult tellimust küsima, nägin tänaval tuttavat kogu mööda õõtsumas: kunagine kursusekaaslane ja hilisem töökaaslane Lucas Raynard, meeter kaheksakümmend pikk, punase peaga, kunstipäraselt lömmilöödud ninast hoolimata – või just tänu sellele – nägusa näolapiga ning müügimehele (mida ta ju oligi) omase hääle ja hoiakuga.

Koputasin aknale, ta märkas mind, viipas, pööras ringi ja sisenes.

„Merl, mul oli õigus,” ütles ta, tuli laua juurde, pigistas lühidalt mu õlga, võttis istet ja napsas minu käest menüü. „Kodust ma sind ei leidnud ja ma arvasin, et sa võid siin olla.”

Ta langetas pilgu ja hakkas menüüd uurima.

„Miks?” küsisin.

„Kui te vajate veel mõtlemisaega, siis ma tulen hiljem,” pakkus ettekand­ja.

„Ei,” ütles Luke ja luges ette tohutu pika tellimuse.

Ma lisasin enda oma.

„Sest sul on väljakujunenud harjumused,” vastas ta mu küsimusele.

„Harjumused?” kordasin. „Viimasel ajal olen ma väga harva siia sööma sattunud.”

„Ma tean,” vastas ta, „aga stressiga käisid sa tavaliselt just siin. Näiteks enne eksameid – või kui miski sulle muret tegi.”

„Hmm,” ümisesin – tema jutus näis olevat mingi tõetera, kuigi ma ise polnud varem selle peale tulnud. Pöörasin tuhatoosi, mille põhja oli pressi­tud ükssarviku pea – samasugune, ainult suurem, oli välisukse kõrval värvi­lisest klaasist vaheseinal. „Ma ei tea küll, miks,” väitsin viimaks. „Ja üldse, miks sa arvad, et miski mulle muret teeb?”

„Ma mäletan seda paranoilist värki, mis sul peale paari õnnetut juhtumit kolmekümnenda aprilli suhtes tekkis.”

„Neid oli rohkem kui paar. Ma pole sulle kõigist rääkinud.”

„Nii et sa usud seda endiselt?”

„Jah.”

Ta kehitas õlgu. Ettekandja tuli ja valas meile kohvi.

„Hea küll,” nõustus ta viimaks. „On see täna juba juhtunud?”

„Ei.”

„Kahju küll. Ma loodan, et see ei häiri su mõtlemist.”

Rüüpasin kohvi.

„See ei ole probleem,” ütlesin.

„Tore.” Ta ohkas ja ringutas. „Kuule, ma jõudsin alles eile tagasi…”

„Kuidas reis läks?”

„Püstitasin uue müügirekordi.”

„Suurepärane.”

„Ah, noh… ma sain alles nüüd teada, et sa oled lahkunud.”

„Jah. Juba ligi kuu aja eest.”

„Miller on püüdnud sinuga ühendust võtta. Aga kuna su telefon on välja lülitatud, siis ta ei saanud helistada. Ta isegi käis paar korda kohal, aga sind polnud kunagi kodus.”

„Kahju küll.”

„Ta tahab sind tagasi.”

„Ma lõpetasin selle asjaga.”

„Kuula ikka ettepanek ära, mis? Brady saadetakse ametikõrgendusega jalust ära ja sina oleksid uus projekteerimisosakonna boss, mis tähendaks ka kahtekümmet prossa palgalisa. Ta käskis mul seda sulle edasi öelda.”

Ma muhelesin vaikselt.

„Tegelt… pole see üldsegi halb pakkumine. Aga nagu ma ütlesin – ma lõpeta­sin.”

„Oh.” Ta silmad lõid särama ja ta muigas salakavalalt. „Et sul on siis kusa­gil mujal midagi valmis vaadatud. Ta oletas ka, et see võib nii olla. Hästi, ta ütles, et sel juhul teata talle, mida need teised sulle pakuvad. Ta tõmbab kas või naba paigast, püüdes neid üle pakkuda.”

Raputasin pead.

„Paistab, et mu sõnum ei jõua pärale,” ütlesin. „Ma lõpetasin. Punkt. Ma ei taha tagasi tulla. Ja ma ei lähe ka ühegi konkurendi juurde. Ma lõpetasin kogu selle valdkonnaga. Mul on arvutitest kõrini.”

„Aga sa oled selles kõva tegija. Mis, lähed õppejõuks või?”

„Ei.”

„Noh, kurat! Sa pead ju midagi tegema. Või said kusagilt päranduse?”

„Ei. Ma arvan, et reisin veidi ringi. Ma olen juba liiga kaua paigal olnud.”

Ta tõstis kohvitassi ja jõi selle tühjaks. Nõjatus siis seljatoele, toetas käed kõhule, langetas pilgu ja oli veidi aega vait.

Küsis siis lõpuks: „Sa ütlesid, et lõpetasid. Kas sa mõtlesid tööd ja oma siinset elu, või veel midagi?”

„Ma ei saa nüüd aru.”

„Sul on olnud kombeks ära kaduda – juba ülikooli ajal. Oled mõnda aega ära ja ilmud siis niisama ootamatult jälle välja. Ja annad pärast põiklevaid vastuseid. Nagu elaksid kaksikelu või midagi. On see praegusega kuidagi seotud?”

„Ma ei tea, millest sa räägid.”

Ta muigas. „Muidugi tead.” Kui ma ei vastanud, lisas ta: „Noh, igal juhul õnn kaasa – kuhu iganes.”

Ta oli alati liikumises ega suutnud kuigi kaua liikumatult püsida; kuni me teist tassi kohvi jõime, mängis ta võtmerõngaga, raputas ja kõlistas võtmeid ning sinisest kivist ripatsit. Siis saabusid lõpuks meie hommikueined ja mõnda aega me sõime vaikides.

Siis küsis ta: „On sul „Tähesära” veel alles?”

„Ei. Müüsin eelmisel sügisel maha,” ütlesin. „Mul oli kogu aeg nii palju tegemist, et ma lihtsalt ei jõudnud purjetamas käia. Ja mulle ei meeldinud, et jaht niisama seisab.”

Ta noogutas. „Kahju tegelikult. Kooli ajal sai sellega palju nalja. Hiljem ka. Ma oleksin hea meelega veel ühe tiiru teinud – vanade aegade meenu­tu­seks.”

„Jah.”

„Ütle, ega sa viimasel ajal Juliat pole näinud?”

„Ei, sellest ajast saadik mitte, kui me lahku läksime. Ma arvan, et ta käib seniajani ühe Ricki-nimelise tüübiga. Nägid teda või?”

„Jah. Astusin eile õhtul läbi.”

„Miks?”

Ta kehitas õlgu.

„Ta oli üks meie kambast – ja me kõik oleme kuidagi laiali triivinud.”

„Kuidas tal läheb?”

„Näeb endiselt hea välja. Küsis sinu järele. Andis mulle selle… et ma sulle edasi annaksin.”

Ta võttis jaki põuetaskust ümbriku ja ulatas mulle. Minu nimi oli sinna Julia käekirjaga peale kirjutatud. Rebisin ümbriku lahti ja lugesin.

Merl, see oli minu viga. Aga ma tean, kes sa oled, ja sa oled ohus. Ma pean sind nägema. Mul on midagi, mida sul vaja läheb. See on väga tähtis. Palun helista või astu läbi niipea kui saad.

Armastusega, Julia.

„Tänan,” ütlesin, avasin seljakoti ja viskasin kirja sinna.

Kiri oli mõistatuslik ja segadusseajav. Kohe väga. Mul tuli otsustada, mida sellega peale hakata. Julia meeldis mulle endiselt, ja rohkem, kui ma söandasin seda endale tunnistada, aga ma ei olnud kindel, kas ma tahan teda näha. Aga mida mõtles ta sellega, et teab, kes ma olen?

Tõrjusin ta jälle oma mõtetest välja.

Jälgisin mööduvat liiklust, jõin kohvi ja mõtlesin sellele, kuidas me Luke’iga esmakursuslastena esimest korda vehklemisklubis kohtusime. Ta oli uskumatult osav.

„Kas sa vehklemas käid veel?” küsisin.

„Vahel. Ja sina?”

„Üsna juhuslikult.”

„Me ei jõudnudki kindlaks teha, kumb meist parem on.”

„Praegu pole aega,” ütlesin.

Ta itsitas ja sihtis mind paar korda noaga. „Ega vist. Millal sa lahkud?”

„Tõenäoliselt homme. Tõmban veel viimaseid otsi kokku. Kui see saab tehtud, siis lähengi.”

„Ja kuhu?”

„Sinna ja tänna. Ma ei ole veel midagi otsustanud.”

„Täitsa hull.”

„Mh-mh. Rännuaasta, öeldi selle kohta vanasti. Mul jäi see omal ajal vahele ja ma tahan seda nüüd.”

„Tegelt kõlab see päris lahedalt. Võib-olla ma peaksin ise ka kunagi proovima.”

„Võib-olla küll. Mulle küll tundus, et sa võtsid enda oma välja osade kaupa.”

„Mida sa mõtled?”

„Mina polnud ainuke, kes vahel pikalt ära kadus.”

„Ah, see.” Ta viipas tõrjuvalt käega. „See oli äri, mitte lõbu. Et oma arve­te maksmiseks raha teenida, tuli mõned lepingud välja ajada. Lähed oma esivanemaid vaatama?”

Veider küsimus. Vanemad polnud meil omavahel kunagi jutuks tulnud – või kui, siis väga üldises toonis.

„Ega vist,” ütlesin. „Kuidas sinu omadel läheb?”

Ta tabas mu pilgu, vaatas mulle vastu ja ta alaline naeratus laienes pisut.

„Raske öelda,” vastas ta. „Me oleme kuidagi sideme kaotanud.”

Naeratasin samuti. „Ma tean, kuidas see käib.”

Lõpetasime toiduga, võtsime veel viimased kohvid.

„Nii et sa Milleriga rääkima ei tule?” küsis ta.

„Ei.”

Ta kehitas jälle õlgu. Toodi arve ja ta võttis selle enda kätte.

„Mina maksan,” ütles ta. „Minul on töökoht olemas, eks ole.”

„Aitäh. Võib-olla ma saan sulle vastutasuks õhtusöögi välja teha. Kus sa peatud?”

„Oota.” Ta kobas särgitaskut, tõmbas sealt tikutoosi ja viskas mulle. „Seal. Uue Joone Motell,” ütles ta.

„Millaski kuue paiku?”

„Sobib.”

Ta maksis arve ja me läksime tänaval lahku.

„Nägemiseni,” ütles ta.

„Ja-jah.”

Hüvasti, Luke Raynard! Veider mees. Me olime tuttavad peaaegu kaheksa aastat. Meil oli toredaid ühiseid mälestusi. Me olime mitmel spordialal konku­rendid. Käisime peaaegu igal hommikul koos jooksmas. Kuulusime mõlemad ülikooli kergejõustikukoondisse. Vahel sattusime taga ajama samu tüdrukuid. Vahel pani ta mind mõtlema – ta oli tugev, tark ja just niisama omaette hoidev nagu minagi. Meie vahel oli mingi side, aga ma ei saanud hästi aru, mis see võis olla.

Kõndisin tagasi viimase elukoha parkimisplatsile ning vaatasin üle oma auto mootori ja raami, enne kui koti autosse viskasin ja mootori käivitasin. Sõitsin aeglaselt, vaatasin asju, mis olid kaheksa aasta eest olnud värsked ja uued, ning jätsin nendega nüüd mõttes hüvasti. Viimase nädala jooksul olin jätnud hüvasti kõigi inimestega, kes mulle siin korda läksid. Kõigiga peale Julia.

See üks neist asjadest, mida ma olin kogu aeg edasi lükanud, aga enam polnud kuhugi lükata. Seda tuli teha nüüd, või jäi see üldse tegemata – ja kiri oli ärgitanud mu uudishimu. Pöörasin supermarketi parkimisplatsile ja otsisin telefoniautomaadi, kuid Julia ei vastanud. Kaalusin, et ta võis olla jälle täiskohaga päevasesse vahetusse tööle läinud, aga samahästi võis ta olla ka duši all või sisseoste tegemas. Otsustasin tema juurde sõita ja kontrol­lida. Ei olnud ju liiga kaugel. Ja ükskõik mis tal seal minu jaoks võis ka olla, igal juhul oli see hea ettekääne temaga veel viimast korda kohtuda.

Tiirutasin ümbruskonnas mitu minutit, enne kui parkimiseks koha leidsin. Panin auto lukku, jalutasin ümber nurga ja pöörasin paremale. Õhk oli jõudnud pisut soojemaks minna. Kusagil haukusid koerad.

Lonkisin edasi samas kvartalis asuva, kortermajaks ümber ehitatud vikto­riaanliku hoone juurde. Tänavalt ma tema aknaid ei näinud. Ta elas ülemisel korrusel, maja tagaküljes. Välisukseni viival kõnniteel astudes püüdsin mälestusi maha suruda, aga ega see hästi ei õnnestunud. Mõtted meie koos veedetud aegadest tulid mühinal tagasi, tuues kaasa hulga vanu tundeid. Peatusin. Oli tobe siia tagasi tulla. Liiatigi millegi säärase järele, millest ma polnud isegi mitte puudust tundnud. Ja ometi…

Põrgusse. Ma tahtsin teda veel kord näha. Ja ei mingit viimasel hetkel loobumist. Läksin trepist üles ja läbisin välimise eeskoja. Maja uks oli irva­kil, nii et ma astusin sisse.

Sama fuajee. Sama väsinud välimusega, tolmune kannikestepott vanal riide­kirstul kuldraamis peegli ees – sama peegli, mis oli palju kordi, kergelt moonutades, peegeldanud meie embust. Mu nägu lainetas peeglis, kui ma sellest möödusin.

Läksin rohelise vaibaga kaetud trepist üles. Kusagil maja taga hakkas koer ulguma.

Esimene trepimade polnud muutunud. Läbisin lühikese koridori, möödu­sin luitunudpruunidest gravüüridest seinal, väikesest lauakesest, ning pöör­dusin järgmisele trepile. Kui olin poole peale jõudnud, kostis ülevalt mingit kraapimist ja selline heli, nagu veereks pudel või vaas mööda lehtpuu­põ­ran­dat. Siis jäi kõik jälle vaikseks, kuulda oli vaid tuulepuhangut katuseräästas. Minus tekkis kerge pinge ja ma kiirendasin sammu. Peatusin trepi otsas ja kõik näis korras olevat, aga järgmise hingetõmbega tundsin mingit veidrat lõhna. Ma ei osanud seda millegagi seostada: veidi magus, pisut kopitanud, võib-olla mullane, aga igal juhul midagi orgaanilist.

Astusin Julia ukse juurde ja ootasin veidi. Lõhn tundus seal tugevam olevat, aga ühtegi häält polnud kuulda.

Koputasin vaikselt tumedast puust uksele. Hetkeks tudus, nagu oleksin ma kuulnud mingit liikumist, aga see kestis tõesti vaid hetke. Koputasin uuesti.

„Julia?” hõikasin. „See olen mina, Merl.”

Ei midagi.

Koputasin kõvemini.

Midagi kukkus mürtsuga ümber. Katsusin linki. Lukus.

Väänasin, nõksutasin ja rebisin linki, luku katteplaati ja kogu luku­meh­ha­nis­mi, kuni lukukeel vabaks pääses. Astusin kiiresti vasakule, teisele poole uksehingi ja -piita. Sirutasin vasaku käe välja ning surusin sõrmeotstega vaikselt vastu ülemist ukseplaati.

Lükkasin ukse mõne tolli võrra lahti ja ootasin. Ühtegi uut häält ei kostnud ja nähtavale ilmus vaid natuke põrandat ja seina: kitsas riba seinal rippuvast akvarellist, punasest diivanist ja rohelisest vaibast. Nügisin ust veel natuke. Nähtavale tuli veidi rohkem sedasama, mis ennegi. Ja lõhn läks tugevamaks.

Astusin pool sammu paremale ja surusin tugevamini.

Ei midagi ei midagi ei midagi...

Tõmbasin käe tagasi, kui ta nähtavale ilmus. Lebas seal. Keset tuba. Verisena...

Verd oli kahhelkividel ja vaibal, mingi verine pundar oli minust vasakule jäävas nurgas. Ümbertõugatud mööbel, lõhkirebitud polstrid...

Surusin maha soovi kohe edasi tormata.

Astusin ühe aeglase sammu, siis teise, kõik meeled pingul. Ületasin läve. Midagi/kedagi teist selles toas ei olnud. Frakir tõmbus mu randme ümber pingule. Ma oleksin pidanud midagi ütlema, aga mu mõtted olid mujal.

Lähenesin ja põlvitasin ta kõrvale. Kõhus hakkas keerama. Ukselt ma ei saanudki näha, et pool nägu ja parem käsi olid puudu. Ta ei hinganud ja unearter ei tuksunud. Virsikukarva hommikumantel ta seljas oli rebenenud ja verine, kaelas rippus sinine kivike.

Vaiba kõrval laudpõrandal oli veri laiali aetud ja võis näha ka veriseid jälgi. Need ei olnud küll inimese jalajäljed, vaid suured, piklikud, kolme küünega varustatud varba ja laiade padjanditega jalgade jäljed.

Mu selja tagant magamistoa avatud uksest tulev tõmbetuul, millele ma polnud õieti tähelepanu pööranudki, vähenes järsku ja lõhn tugevnes. Tund­sin randmel jälle tuksatust. Kuulda ei olnud küll midagi. Ta oli täiesti vait, aga ma teadsin, et ta on seal.

Tõusin põlviliasendist kummargile ja pöördusin.

Nägin laia lõuatäit suuri hambaid ja veriseid pinguletõmbunud huuli nende ümber. Edasi tuli koon, mis kuulus hea mitukümmend kilo kaaluvale koeralaadsele olendile. Ta oli kaetud kareda, kollase, hallitust meenutava karvaga. Kõrvad olid nagu seened, oranžikaskollased silmad pärani ja metsikud.

Kuna mul ei olnud mingit kahtlust tema kavatsustes, viskasin teda ukselingiga, mida ma olin terve viimase minuti midagi mõtlemata pihus hoidnud. Mingit märgatavat mõju avaldamata põrkas link ta vasaku silma kohal olevalt luumõhnalt kõrvale. Ikka hääletult hüppas ta minu poole.

Polnud aega isegi Frakirile käsu andmiseks…

Need, kes töötavad tapamajas, teavad punkti iga looma laubal, paremat kõrva ja vasakut silma ning vasakut kõrva ja paremat silma ühendavate kujutletavate joonte ristumiskohas. Tappev löök tuleb anda sellest punktist tolli või kahe võrra kõrgemale. Mu onu õpetas mulle seda. Mitte et ta oleks tapamajas töötanud. Onu Ire lihtsalt teadis, kuidas tappa.

Nii et ma nihutasin end ette ja küljele, kui ta hüppas, ning sihtisin ülevat alla lüües selle surmapunkti suunas. Ainult et ta liikus kiiremini, kui ma olin osanud arvata, ja kui mu rusikas tabas, oli õige koht juba möödas. Ta kaela­lihased aitasid samuti mu löögi jõudu pehmendada.

Vähemalt tegi ta seepeale esimest korda häält ja kiunatas. Raputas siis pead, pööras kiiresti ringi ja hüppas jälle minu poole. Nüüd kostis ta rinnust ka madalat, kõmisevat urinat, ning ta hüpe oli kõrge. Teadsin, et ei jõua selle eest kõrvale astuda.

Onu oli õpetanud mulle sedagi, kuidas haarata koeral lõua alt lahtisest kaela­nahast. Suure koera puhul peab kõvasti kinni hoidma ja haare peab õnnestuma esimesel katsel. Tegelikult polnud mul ka valikut. Kui ma üritak­sin lüüa, aga ei tabaks, hammustaks ta mul tõenäoliselt jala otsast.

Paiskasin käed ette ja siis üles, surudes jalad kokkupõrget oodates tuge­vasti maha. Olin kindel, et ta on minust raskem, nii et ma pidin arvestama ka tema inertsiga.

Kujutasin juba ette, kuidas ma sõrmedest või tervest käest ilma jään, aga ma sain käed talle lõua alla, haarasin kinni ja pigistasin. Hoidsin sirged käed ees ja kallutasin end ettepoole. Ta hüppe hoog küll raputas mind, kuid ma suutsin haaret säilitada ja püsti jääda.

Kuulates urinat ja põrnitsedes ilaseid lõugu vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel oma näost, sain ma aru, et polnud sellest hetkest kaugemale mõel­nudki. Koera puhul saaks lüüa ta pea vastu esimest ettejuhtuvat kõva asja – unearterid on liiga sügaval peidus, et talle nende pitsitamisega ots peale teha. Aga see elukas oli liiga tugev ja kippus oma metsiku rabelemisega mul juba käest lahti pääsema. Kui ma püüdsin ta lõugu endast eemal hoida ja teda ühtlasi ülespoole tõugata, sain ma aru, et tagumistel jalgadel seistes on ta minust pikem. Ma oleksin võinud proovida lüüa tema pehmet kõhualust, aga tõenäoliselt oleksin ma seejuures kaotanud nii tasakaalu kui ka haarde ja siis oleks juba minu kõht olnud ta hammaste ulatuses.

Siis tõmbas ta end mu vasakust käest lahti ja mul jäi üle kas paremat kätt kasutada või sellest ilma jääda. Nii et ma lükkasin nii kõvasti kui jaksasin ja taganesin kaugemale. Olin ringi vaadates otsinud relva või midagi, mida relvana kasutada, aga ei näinud midagi käepärast ega sobivat.

Ta hüppas jälle, sihtis mu kõri ning tuli nii kiiresti ja kõrgelt, et mul ei õnnestunud talle vastu pead lüüa. Tema teelt kõrvale astuda ei saanud ma samuti.

Ta esikäpad olid umbes mu vahelihase kõrgusel ja ma lootsin, et onul oli ka selle võtte osas õigus, kui ma neist kinni haarasin ning neid kõigest jõust taha ja sissepoole väänasin, samal ajal lõugade vältimiseks ühele põlvele laskusin, kurgu kaitseks lõua langetasin ja pead tahapoole kallutasin. Luud praksatasid ja krigisesid, kui ma väänasin, ning ta lõuad haarasid peaaegu silmapilkselt mu randmete järele. Aga selleks ajaks ma juba tõusin, tõukasin end ette ja üles.

Ta tegi õhus ringi, pööras ennast ja peaaegu sai tasakaalu tagasi. Ent kui ta käpad põrandat puudutasid, kostis tema poolt midagi kiunatuse ja urina vahepealset ja esikäpad läksid alt ära.

Kavatsesin uut lööki vastu pead, kuid ta sai uuesti püsti, liikudes kiire­mi­ni, kui ma oleksin arvanud. Parema esikäpa tõstis ta küll kohe üles ja otsis siis urisedes kolmel jalal tasakaalu, pilk minu näol ja lõug süljest märg. Olles kindel, et ta ründab kohe uuesti, liikusin veidi vasakule ja pöörasin end, võttes asendi, mida keegi polnud mulle õpetanud – vahel tulevad mulle endalegi algupärased mõtted pähe.

Kui ta uuesti tuli, oli ta endisest pisut aeglasem. Võimalik, et kui ma oleksin otsmikku sihtinud, oleksin ma seda isegi tabanud. Ma ei tea, sest ma ei proovinud. Ma haarasin jälle kaelast ja nüüd ma juba teadsin, mis mulle pihku jääb. Enam ma teda nii kiiresti lahti ei lase ja ma vajasin vaid mõnda hetke. Tema hoogu ära kasutades laskusin ma allapoole ning tõukasin ja tõmbasin, kohendades nii ta lennusuunda.

Ta hakkas end õhus pöörama, nii et akent tabas ta seljaga. Siis lendas ta juba ragina ja klirina saatel läbi akna, võttes kaasa suurema osa aknaraamist, kardina ja kardinapuu.

Kuulsin, kuidas ta kolm korrust allpool vastu maad põntsatas. Kui ma tõusin ja välja vaatasin, nägin veel, kuidas ta sillutatud siseõuel paar korda tõmbles ja siis vaikselt lebama jäi – seal õuel olime Juliaga sageli keset ööd õlut joomas käinud.

Läksin tagasi Julia kõrvale ja võtsin ta käe. Hakkasin aru saama, kui vihane ma olin. Keegi oli selle taga. Võis see olla jälle S? Kas see oli mu seekordne kolmekümnenda aprilli kingitus? Mul oli tunne, et nii see oli, ning ma oleksin tahtnud teha S-i endaga sama, mida ma olin teinud siin ringilaamendanud elukaga. Pidi olema mingi põhjus. Pidi olema mingi vihje.

Tõusin, läksin magamistuppa, võtsin teki ja katsin Julia sellega kinni. Pühki­sin masinlikult oma sõrmejäljed maha kukkunud ukselingilt ja hakka­sin korterit läbi otsima.

Leidsin need kaminasimsilt kella ja pehmekaaneliste okultistlike raama­tu­te vahelt. Hetkel, mil ma neid puudutasin ja nende jäisust tundsin, sain aru, et asi on veel palju tõsisem, kui ma olin arvanud. Ilmselt oli ta pidanud silmas just neid, kui teatas, et tal on midagi, mida ma vajan – ainult et need polnud minu omad, kuigi neid sirvides olid need mulle ühtpidi tuttavad ja teistpidi ajasid segadusse. Need olid kaardid, kuid sellised, mida ma polnud kunagi varem näinud.

See ei olnud terve pakk. Ainult mõned – veidrad! – kaardid. Sireeni kuul­des pistsin need kähku küljetaskusse. Pasjanssi laduda oli hiljemgi aega.

Tormasin trepist alla ja tagauksest välja, teel kedagi kohtamata. Pontu vedeles seal, kuhu ta oli kukkunud, ja kõik ümbruskonna koerad arutasid tema personaalküsimust. Hüppasin üle aedade ja trampisin ära mõned lille­peenrad, lõigates läbi tagaõuede põiktänavasse, kuhu ma olin auto jätnud.

Mõne minuti pärast olin juba kilomeetrite kaugusel ja püüdsin vabaneda veristest käpajälgedest oma mälus.