Viis tundi hiljem olin laval vabaltseisangus.
Olin ellu jäänud lugematutes kosmoselahingutes. Olin sekundi murdosa võrra pääsenud massihävituspommi laastavast plahvatusest. Olin rännanud isegi eikusagile, püüdes leida iidsete mälestusi ja tarkuseid. Olin vaadanud otsa delveritele – jubedatele, üleloomulikele koletistele, kes elasid väljaspool aega ja ruumi –, kohanud nende pilku ja keeldunud taganemast. Ma olin Spensa Nightshade, sõdalane.
Mis tähendas, et olin tasapisi mõistma hakanud, et olen tähtis poliitiline tööriist.
Ja seepärast pidin täna võitlusväljal sõdimise asemel olema siin ja kandma midagi palju ebamugavamat kui hea lennuülikond. Mu rind oli täis medaleid – olin üsna kindel, et sinna oli mõningaid juurde lisatud lihtsalt selleks, et ma veel mõjukam paistaksin. Sellest hoolimata polnud tänane tseremoonia minu pärast. Mina olin, nagu medalidki, ainult kaunistuseks. Viisiks, kuidas lisada usaldusväärsust sellele, mis meie ees toimus.
Jorgen Weight nimetati Võitlejate Kaitsevägede laevastiku admiraliks. Ja kuna Rahvuskogu oli hävitatud, siis olime sõjaseisukorras – mis tähendas, et Kaitsevägede admiralina oli ta ühtlasi ka meie valitsuse ajutine juht. Kuni leitakse keegi teine.
Kuigi mul olid mõned mälestuspildid sellest, mis oli mu äraolekul toimunud, tundsin, nagu oleksin maha jäänud. Rabelesin ikka veel, et järje peale saada.
Jorgen kummardus ettepoole, kui üks meie vanematest kinnitas tema õlgadele asjakohased epoletid, mis näitasid tema uut auastet. Siis ajas ta end sirgu. Tema tugevaid otsusekindlaid näojooni vaadates poleks kunagi võinud arvata, et mõne päeva eest oli ta murdunud, nuttes mu käte vahel oma vanemate surma pärast. Nad olid olnud Rahvuskogu liikmed.
Kuulsin ikka veel mõtteis tema karjatust, kui plahvatus nad tappis. Kui rumal mõte see oli olnud. Ma ei suutnud uskuda, et Rahvuskogu oli tõepoolest püüdnud Ülemvõimuga rahu sõlmida. Nad olid otse lõksu kõndinud. Siiski püüdsin neid mitte süüdistada. Kuigi ma polnud Rahvuskogu liikmetega, keda kohanud olin, kunagi läbi saanud, leinasin neid Jorgeni pärast. See oli tohutu löök meile kõigile, mitte ainult neile, kes olid pereliikmed kaotanud. See paiskas meile näkku galaktikasuuruse solvangu: me ei väärinud isegi läbirääkimisi.
Piklikus avaras saalis, kuhu olime selleks sündmuseks kogunenud, lahvatas aplaus. Seisin lava servas Kimmalyni, FMi ja Kaitsevägede laevastiku mitme väljapaistva ohvitseri kõrval. Oma kohalt nägin hästi publikut, mis oli rabavalt mitmekesine. Hoolimata sellest, mida olin näinud, oli raske uskuda, et mu sõbrad olid minu äraolekul nii palju korda saatnud. Tervelt kaks planeeti olid meiega kaitsetegevuses ühinenud.
Nende seas paistsid silma kitsenid, kes seisid reas hõljukplatvormidel, mille kõlarid nende heakskiitvaid säutsatusi võimendasid. Kuna olime päästnud nende ammukadunud kütoonikud, oli meil nüüd hulk olendeid samasuguste võimetega nagu mul endal – ehkki kompaktsematega, viieteist sentimeetri pikkustes karvastes kehades.
Alaniki rahvas urdaillased olid samuti kohal – kuigi väiksemal arvul. Neil oli violetne nahk ja silmatorkavalt luuvalged põsenukid. Need, kellega olin sel nädalal kohtunud, suhtusid minusse sõbralikult, kuid võisin siiski tajuda kohmetust. Alanik ise seisis oma rühma esiosa lähedal, aga kuigi tema ja mu lend olid headeks sõpradeks saanud, vältis ta mu pilku. See oli piisavalt õiglane, olin temaks kehastunud ja tema nimel üpris palju ära teinud. Kuigi ta ütles, et mõistab, mispärast... noh, mulle poleks meeldinud mõte, et keegi jookseb ringi ja kehastab mind.
Jorgen seisis rahvahulga ees aplausi vastu võttes. Võisin näha pingutatud, ülemäära vastutustundlikust pilgust tema silmis, et enda arvates polnud ta seda ära teeninud. Olin uhke, et ta seda siiski aktsepteeris. Ta polnud seda kunagi tahtnud; nagu minagi, tahtis ta üksnes lennata. Ent tagasitulekust saadik polnud ma temalt ühtegi kaebust kuulnud.
Keegi pidi ette astuma ja juhtimise üle võtma ning Jorgen oli üks meie kõige lahingus karastunumatest ja kogenumatest pilootidest. See oli tema vanust arvestades hirmutav, aga see oli tõsi. Me vajasime teda.
Kui aplaus oli viimaks vaibunud, haugatas FM käskluse ja need meist, kes laval seisid, võtsid valvelseisangusse ja andsid au. Jorgen vastas auandmisele, siis kõndis poodiumile ja hakkas kõnet pidama. See oli märk, et meie, ülejäänud, võisime auandmise lõpetada, lava taha astuda ja siis oma istekohtadele suunduda.
Kummardusin kõigepealt, juureldes, kas võiksin ehk...
„Hei, Spin,“ ütles üks hääl ja ma pöördusin, et näha minu poole kiirustavat Kimmalyni. Kimmalyni pikad, loomulikult lokkis kiharad ulatusid talle õlgadeni. Ta oli pidanud külge riputama peaaegu sama palju medaleid kui mina. „Kõik korras?“ küsis ta. „Näed hajevil välja.“
„Korras,“ vastasin, sest teised sagisid meie ümber. Siis lihtsalt seisin seal ja vaikisin.
Neetud. Ma ei teadnud ikka veel, mida oma sõpradele öelda. Kuidas isegi alustada seletamist, mida olin läbi teinud? Et mu hinge külge on kinnitatud delver? Et olin näinud kütoonikute päritolu, siis peaaegu kaotanud end paika, kus aeg narmendas nagu vana kuue ääred? Et olin peaaegu otsustanud sinna jääda ja nad maha jätta?
„Kui sa vajad...“ alustas Kimmalyn.
„Pean tualetti minema,“ ütlesin, kogemata teda katkestades.
Tema ilme muutus jälle murelikuks. Võib-olla pisut haavunuks, et ma polnud talle kõigest rääkinud, nagu kunagi varem.
Põgenesin, aga mitte tualettruumi. Tee peal „eksisin ära“ ja vähem kui kümne minuti pärast olin Poco tähelaeva kokpitis, kihutades kosmosesse, et piirkonnas kiire patrull-lend teha.
See oli isekas käitumine. Keegi võiks mu tühja istet märgata ja hakata taga rääkima. Aga neetud... olin viimasel ajal liiga, liiga paljudel koosolekutel käinud. Mu saabumisest oli möödas üks nädal ja ma polnud peaaegu üldse saanud aega laevas olla. Pealegi olin Jorgeni kõnet juba kuus korda kuulnud, kui ta seda harjutas.
Niisiis põgenesin, nautides g-jõude, mis mind istmesse tagasi surusid. Nautides vaadet Detrituse platvormide paljudele kihtidele, mis minu kohal pöörlesid, ja minu ees laiuvale sinakashallile pehmele kivipinnasele. Ning joovastushetkel aktiveerisin oma kütoonilised võimed ja hüperhüppasin kosmosesse, planeedist veidi eemale.
Hüppamise hetkel Chet võpatas ja tema hing täitis seestpoolt mu keha nagu katapuldikapslisse pakitud langevari.
Ma ei tea, mida oma uute võimetega teha, mõtlesin, kui me – taaskord – põhjatuses rippusime ja üksnes pimedust nägime. Hiljuti hüperliigutasin midagi, seda puudutamata.
Jah, vastas ta mõttes. Sa oled nüüd osalt delver. Vahemaa ja ruum on sulle nüüd... vähem tähtsad, kui kunagi olid.
Hõljudes hetkeks siin eikusagil – ja jälle mitte ühtegi delverit nähes –, tundsin, et mõistsin natuke paremini, miks ma neile ohtlik olen. Sellel oli midagi tegemist mu sügavama loomuomase seosega eikusagi ja delveritega. Olin oma rännakutel teada saanud, et nad varjasid oma nõrku kohti, püüdes teadlikult oma valu ära unustada.
Nüüd, kui olin osalt delver, suutsin tõde näha. Võisin näha, mida Chet oli teinud, et sedasama valu peita. Ma mõtlesin... mõtlesin, et äkki peitub siin midagi, mille abil neid hävitada saaks.
Püüdsin jälle M-Boti otsida, kuid ei tundnud midagi, nii et viisin hüperhüppe lõpule. Ilmusin tagasi pärismaailma, oma laeva, mis asus Detrituse kilbist väljaspool. Ning sellel hetkel mõistsin midagi. Miks oli Cheti märkus, et delverid mind kardavad, mind muretsema pannud.
Ta võpatas. Jah, mõtles ta vastuseks. Miks sa muretsed? Kas see pole siis hea, et nad kardavad, mis?
Hea, mõtlesin vastu, ja halb. Chet, nad on meeleheitel. Ja meeleheitel olendid käituvad ettearvamatult. Olin veetnud palju aega, et õppida nende käitumist ennustama – aga nüüd olid need õpingud asjatud.
Chet seadis end mu hinges mugavamalt sisse, nagu tooli seljatoele toetudes, ja juurdles selle üle. Kuna olime ühenduses, mõistis ta hetkega, mida silmas pidasin. Ja varsti nägin, et ta mõistis ka mu muret.
Siiski püüdsin need mured hetkeks oma mõtteist välja tõrjuda, et võiksin lihtsalt lendamist nautida. Üritasin ignoreerida raskust oma hingel. Tundsin endiselt kurbust – kuigi proovisin seda tõrjuda –, et ma polnud jäänud eikuhugi, seda vastutusest vabana uurima. Muretsesin M-Boti pärast. Tundsin, nagu ma ei kuuluks enam siia, pärismaailma, kus aeg voolas normaalselt.
Tunnetasin vahel, et olin nüüd rohkem nagu üks neist, mitte üks meist.
Õnneks pakkus hüperhüppamine mulle suurepärast võimalust tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Tiirlesime orbiidil ümber Igavikukalda, kitsenite kodumaailma. See oli elujõuline sinine planeet, nagu kõik vanad fotod Maast tema pilvede, merede ja elusolenditega. Vaade lõi hinge kinni.
Lauglesin läbi kosmose kahe planeedi vahel. Tuli välja, et Detritus sai liikuda. Sellepärast oligi talle kaitsekest ehitatud, mis suutis säilitada kõigist päikestest eemal soojust ning öö ja päeva tsüklit. Detritus oli tohutu lahingujaam, mis võis kasutada kütoonikuid, et hüperhüpata kõikjale galaktikas. Tõepoolest, paljud selle platvormid võisid liikuda omaette nagu väiksemad lahingujaamad.
Selle planeedi süsteemid olid vajanud vaid mõningast hooldust ja paljusid võõrpäritolu nälkjaid. Õnneks olime suutnud pakkuda mõlemat.
Meie kodumaailm oli veelgi hämmastavam, kui olime arvanud. See oli pakkunud varjupaika nälkjatele – nood peitusid sadade viisi tunnelites sügaval maapinna all. Sellest mõtlemine pani mind Hukatusenälkja poole sirutuma ja ma tajusin kontakti saamisel tema teravat rõõmu. Ta saatis mulle pildi suurest ruumist ühel platvormil, kus tema eest hoolitseti. Tosinad nälkjad – mitmetest eri liikidest – asustasid ainuüksi seda ruumi ja inimestest hooldajad käisid nendega ainult tegelemas.
Hukatusenälkjas peitis end ühes nurgas koos väikese kausiga, milles näis olevat kaaviar. Ta elavnes mu kontakti tajudes ja saatis mulle otsekohe emotsionaalse kergendustulva. Pärast eikusagil käimist olin hakanud teda paremini mõistma – ja viimaks olin suutnud tema saadetud muljed lihtsamatesse sõnadesse panna.
Mõtlesin, et võiksid koos teistega õnnelik olla, saatsin talle, meenutades tema rõõmu teiste nälkjate esmakordsel nägemisel.
Õnnelik. Ja mitte õnnelik, saatis ta vastuseks.
Miks?
Hämmeldunud. Ikka veel segaduses. Üksik. Võõras.
Tundsin otsekohe ära selle oleku: mitte kuskile kuulumise tunde. Sest nägid asju... erinevalt kui kõik teised. Olid mingi veidrik. Saatsin talle heasoovlikke mõtteid ja järgmisel hetkel oli ta mul süles. Lootsin, et see ei pane hooldajaid liialt muretsema... oleksin pidanud neile sõnumi saatma. Kuid kahtlustasin, et hooldajad olid sellega harjunud. Olin Rigilt ja FMilt kuulnud, et suure grupi mõistuslike, dimensioonide vahel teleporteeruvate nälkjate eest hoolitsemine oli osutunud... huvitavaks.
Lendasime üheskoos läbi kosmose, Hukatusenälkjas ja mina, ning teesklesime, nagu oleksid jälle vanad päevad. Kiirendasin laeva uskumatu kiiruseni, mis on atmosfääris võimatu, ja nautisin kahe planeedi vahel manööverdamise tunnet. Mu aju jätkas paanitsemist, kui üritasin aru saada, mis suunas on „ülal“, ja ma leidsin, et see on tore tunne. Tegelikult mitte nii väga erinev eikusagil lendamisest.
Kahjuks kutsusid peagi kohustused. Mu sideseade plinkis ja hetk hiljem kostis mu kiivri kõrvaklappidest Jorgeni hääl.
„Spensa?“ küsis ta. „Kas sa lendad?“
„Patrullin,“ vastasin. „Me ju ei tea, millal Ülemvõim ründab, mõistad.“
Ta paistis mõistvat, sest itsitas tasakesi.
„Tunned ennast paremini?“ küsisin. „Nüüd, kui see kõik on läbi?“
„Muidu tunneksin,“ ütles ta, „ainult et nüüd olen ametlikult vastutav. Mis tähendab, et pean meie ohtliku olukorraga tegelema hakkama.“
„Õnneks ei pea sa seda üksinda tegema,“ ütlesin.
„Sellepärast... helistangi sulle.“
Ohkasin sügavalt – kuid tema säästmiseks klõpsasin enne heli hääletuks. Võtsin sõrme hääletu nupult. „Mida sa vajad?“
„Nõupidamist,“ ütles ta. „Et arutada meie võimalusi ja kavandada strateegiat.“
„Täna?“ küsisin. „Said just kõrge ametikoha. Kas sa nüüd ei peaks... ma ei tea... pidutsema või midagi?“
Tundsin teda piisavalt hästi, et ennustada tema vastust. Tegelikult oleksin võinud koos temaga tummalt kooris rääkida.
„Pidutseda võime siis, kui meie rahvas on väljaspool ohtu,“ ütles ta. „Mulle meeldiks, kui siia tuleksid, Spin. Sinu vaatenurk on meie strateegia jaoks hädavajalik.“
Mulle kargas pähe tosin vabandust. Need kõik olid rumalad. Tal oli õigus; mind vajati. Mu tundeid tajunud Hukatusenälkjas tõi kuuldavale vaikse kaastundliku piiksatuse.
„Millal?“ küsisin.
„Viieteist minuti pärast?“
„Tulen kohale.“
