Ma laksasin Rigi terve nõukogu ette toolile istuma. Kunagi oleksin võinud end süüdi tunda, et ta rambivalgusse tirisin. Ta oli niisuguseid asju alati vihanud.
Täna jäi ta siiski rahulikuks. Nagu polekski kolme planeedi liidrite ees vahtida olemine midagi erilist. Ja... võib-olla tema jaoks polnudki, enam mitte. Ta pilgutas FMile silma. Päriselt pilgutas. FM pilgutas vastu.
Need kaks olid nunnud ja puha, ent äkki tundsin ma ennast rohkem võõrana kui... noh... tulnukad. Mu parim sõber oli armunud ja mina olin sellest täiega ilma jäänud. Tema oli meie kodumaailma saladused lahti hammustanud ja mina olin piraati mänginud.
Ei, ütles Chet. Me oleme õppinud. Me võime ju olla midagi võõrast. Isegi midagi ebaloomulikku. Aga me ei tegelenud kõigest mängimisega.
Hea, et seda meelde tuletatakse. Siiski olin nii paljust ilma jäänud. Kummardusin alla Rigi poole, kes mulle tõrksalt silmi pööritas, nagu ta oli alati teinud, kui ma talle lapsepõlves pahandusi kaela tõmbasin.
„Rig,“ teatasin talle, „ma vajan teadust.“
„Sa vajad teraapiat.“
„Sina vajad paremaid nalju.“
„Sina vajad paremat huumorimeelt.“
Irvitasime vastastikku. Siis meenus meile, et viibime kamba igavate sõjaväetüüpide ees. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Mis laadi „teadust“ sa vajad, Spensa? Kunagi sa küsisid, et kas saaksin su mängukaru puldiga juhitavaks tapmisseadmeks muuta?“
„Kardan, et mitte midagi nii hirmsat.“
„Keda sa üldse tappa tahtsid?“ küsis ta. „Sa olid kümnene.“
„Ninjasid,“ vastasin. „Vanaema jutustas lugusid ja... noh, ma eeldasin, et mu tulevikus võib olla palju rohkem ninjasid, kui neid lugudes oli.“
„Suudaksin seda ehk korraldada,“ sõnas Hesho mu kõrval allapoole hõljudes. „Eeldades, et tõlkija kasutas meie keeles õiget terminit pärimuste iidsete tapjasõdalaste kohta.“
„Teil on ninjad?“ küsisin temalt. „Kitseni ninjad?“
„Tõepoolest,“ lausus ta. „Maskis Pagulasena olen ma tehniliselt võttes nende traditsiooni osa. See pole küll nii praktiline kunst, kui lood sellel kõlada lasevad –, rohkem nagu meele ja hinge treenimise meetod. Aga kui toome rahu oma meeltesse ja hinge, siis õpime tooma rahunemist ka maailma meie ümber.“
Ma vaevalt kuulasin.
Viieteist sentimeetri pikkused.
Karvased.
Ninjad.
Neetud. Universum oli lõppude lõpuks vinge.
Igatahes. Plaan. Päästa kõik Ülemvõimu käest. „Rig,“ ütlesin ma, toetudes tema toolile, mis omakorda seisis auväärsete pika laua eesotsas. „Kui olin eikusagil, sattusin kaevandusele, kust Ülemvõim tooraineid sai. Nende jaoks oli see paganama suur äri.“
„Noh, nojaa,“ vastas ta. „Kui pole tõusukivi, pole ka laevu.“
„Muidugi, aga suurem osa laevade teekonnast toimub kosmoses,“ ütlesin. „Tõusukivi kasutatakse, et meid planeedil üles õhku vinnata. Kosmoses kasutame kanderakette. Milleks siis tõusukivi?“
„Arvan, et tead, milleks,“ ütles ta.
„Tahan, et sina seda seletaksid. Nii et kõik aru saaksid.“
„Nojah, tõusukivi võimsusülekanne ja võimsusmaatriksid on üpris keerulised. Isegi aatomi...“
„Hea küll, vähem teadust,“ ütlesin. „Esita meile Spensa versioon.“
„Tähelaevad peavad kiirendama,“ ütles ta. „See pole ainult võimsuse küsimus. Kui pidime lootma keemilisele raketikütusele... noh, täheristleja suurused laevad poleks olnud võimalikud, neil sai raketikütus liiga kiiresti otsa. Õnneks on meil kompaktne energiaallikas tõusukivi näol, mis saab tekitada ka kiirendust.“
„Ja ka see võib otsa saada?“ pakkusin. „Laevade liigutamisel.“
„Tasapisi, aga jah,“ vastas ta. „Kui tõusukivi pole, ei ole ka tähelaevu. Nii lihtne see ongi.“
„Nii et...“ ütlesin suure numbrijada poole viibates, „kui nad kaotavad juurdepääsu oma tõusukivikaevandustele, siis ei loe miski sellest midagi. Winzik võib ehitada tuhat laeva päevas, kui tahab – aga ükski neist ei suuda lennata.“
Vaatasin ruumis ringi. Nende mõtlike ilmete põhjal otsustades juurdlesid nad selle üle.
„Ülemvõimul võib olla laovarusid,“ lausus Rig.
„Jah,“ vastasin, „aga kui kaua need laovarud vastu peavad, kui nende laevad õhku laseme? Eriti kui keskendume varudele? Selles osas on Ülemvõim nõrk. Neil pole eikusagil sadat kaevandust. Kui rääkisin nendega, kes seal elasid, ütlesid nad, et neid on kõigest neli.“
„See on tõsi,“ ütles Cuna, tõmmates endale kõigi ruumisviibijate pilgud. Enamik meist oli koondunud laua otsa juurde. Cuna seisis rahvasumma taga, käed enda ees kokku surutud. „Sa paljastasid meie mõtteviisi nõrkuse. Kui meil oleks olnud tuhat kaevandust, siis oleks olnud lihtne lasta mõnel neist sõrmede vahelt läbi libiseda. Korraliku juhtimise saavutamiseks kasutasime konsolideerimise ja kontsentreerimise poliitikat. Vähem, aga mõjusamaid kaevandusi. Kasutamata hüperajameid hoiti koos suurtes hoidlates. Infot saadeti mõne konkreetse punkti kaudu, et kontrolli säilitada. Kogu asi oligi kontrollis.“
„See muutis teid nõrgaks,“ ütlesin. „Nii seest – nagu on tõestanud Winziku riigipööre –, kui ka väljast. Sest te poleks kunagi ette kujutanud maailma, milles üks alamatest liikidest võiks olla piisavalt tugev, et teie kaevandused hävitada.“
„Jah,“ ütles Cuna. „Selles me eksisime, Spensa. Nagu ka paljudes muudes asjades.“ Ta laiutas mu ees käsi. „Mul on kahju.“
„Sina oled ainus, kes püüab asja parandada, Cuna,“ ütles FM. „Ma ei ütleks, et mulle meeldib alamaks liigiks nimetamine, aga sa vähemalt tahad muudatust.“
„Mulle see plaan meeldib,“ sõnas Rinakin, koputades luuvalge sõrmeküünega lauale. „See on julge, aga strateegiline. See maksab elusid, kuid annab meile ka tohutu eelise.“
„Kui suudame nende kaevandusi tabada,“ nõustus Cobb ruumi külgseina äärest, „hakkavad nad higistama. Jah, neil on varusid – aga just praegu teavad nad kindlalt, et suudavad võita pika sõja meie vastu. Kui nad kaotavad juurdepääsu tõusukivile...“
„Spin,“ ütles Jorgen mulle, „sa tead, kust võib kaevandusi leida?“
„Tean, et üks neist asub eikusagil vahevöös,“ vastasin kulmu kortsutades. „Mul on seal sõpru. Aga teisi ma ei tea. Nad ütlesid, et on veel kolm, aga mis siis, kui neid on rohkem – salajastes asukohtades?“
„Meil polegi tarvis teada, kus need eikusagil asuvad,“ sõnas Jorgen. „Meil on vaja teada, kus need on pärismaailmas. Kui me ründame ja hävitame need tehased, siis purustab see portaalid – ja lõpetab tõhusalt meie vaenlaste varude täiendamise.“
„Nõus,“ ütles Itchika, kitsenite kindral, kes laua kohal hõljus. „Ründamine ükskõik kus eikusagil endas oleks võimatu või vähemalt ülimalt ohtlik. Kuid igaüks neist kaevandustest peab toitma asukohta siinses dimensioonis. Need me peamegi hävitama.“
Miski selles häiris mind, aga ma ei saanud täpselt aru, mis nimelt. Püsisin tasa, kui kõigi pilgud olid Cunal.
Cuna raputas pead. „Ma ei tea kaevanduste asukohta eikusagil ega varustusjaamu siin poolel, millega need ühenduses on.“ Ta vaatas üles ja tõmbas huuled kriipsuks. Diooni naeratus. „Aga ma tean ühte infosõlme, mida võime rünnata, et need saladused kätte saada. Kui te tahate. Ma ei usu, et Winzik seal lööki ootab.“
„Suurepärane,“ ütles Jorgen. „Oleme siis kokku leppinud?“ Ta vaatas vastuseid oodates teiste poole. Nood noogutasid kordamööda, välja arvatud kitsen, kes tõstis nõusoleku märgiks rusikad.
Jorgen jätkas. „Winziku probleem on see, et ta valitseb määratut impeeriumi. Tema väed on venitatud hõredaks ja tal tuleb kaitsta tohutult pikka rindejoont.“
„Me tahame rünnata seda infosõlme kiiresti,“ ütlesin. „Siis kohe eemalduda. Püüame varjata, mida jahtisime, et teda teadmatuses hoida.“
„Siis hävitame võimalikult ruttu väravad,“ ütles Itchika, „mida nad kasutavad eikusagile pääsemiseks. Lõikame nad tõusukivist täielikult ära.“
Kõik noogutasid. Üksikasjad tuli veel läbi töötada, aga ma teadsin, et varsti pean tagasi juhikabiini minema. Oli aeg võitlema minna.
