6.

Tulime välja, lennates madalal ümber planetoidi, mida mu missiooni infokirjelduses nimetati Lunaks. Vana Maa Kuu.
Ma ei näinud tähevalgel kuigi palju, aga see koht meenutas mulle Detritust. Suur pime planetoid, pind kraatritest lõhutud. Haletsusväärne. Aja jooksul maha jäetud ja ilma tõrjekestata, mis seda varjaks ja kaitseks. Vana Maa oli kadunud sajandeid tagasi, jättes selle kuu üksildasele orbiidile ümber Soli.
Meie vaenlane oli ehitanud oma baasi siia. Cuna ütles, et sellepärast, et see piirkond oli alati karantiinis, kaartidele seda ei pandud ning sisse ega välja ei tohtinud liikuda, välja arvatud militaarsetel põhjustel. Niisiis olime meie, inimesed, selleks missiooniks koju tulnud – teatavas mõttes. Ainult et samas me polnud ka. Sest Vana Maad polnud siin ja keegi ei teadnud, kuhu see oli kadunud.
Siiski oli see mõistatus tulevikus lahendamiseks. Täna pidin ründama salajast asutust. Meie plaan oli lihtne. Umbes kümne minutiga võiksime jõuda baasi sensorite tajumisulatusse. Varsti pärast seda jõuaksime baasi endasse. 
Seal võis olla mõni inhibiitor – nälkjas, kes suudab takistada meid kütoonikat kasutamast. Õnneks oli Cuna külastanud seda asutust mitu korda ja teadis, kus inhibiitor asus. Millal iganes mõni kõrge ametnik Ülemvõimu baasi külastas, oli üks tema ülesannetest kontrollida, et järgitaks tundliku varustuse kaitsmise protokolli – ja nimelt kütoonilise varustuse. Väga, väga vähesed inimesed Ülemvõimus üldse teadsidki, et tainiksi nälkjad olid nende võimete allikaks.
Cuna oli andnud meile asukoha: mu kaardile oli märgitud väike punker rajatise servas. Pidime hävitama selle nii kiiresti kui võimalik. Kui kord inhibiitor oli maha võetud, võisime paika panna enda oma. Nedd vastutas selle eest ja tema partner Arturo kaitses teda. Neid kaht kaitsesid omakorda Sadie ja kitseni lahingulaev – minu laevast mitte palju suurem, kuid kümme korda suurema tulejõuga.
Kahjuks oli meil väga vähe inhibiitornälkjaid ja me olime sellele missioonile toonud ainult kaks. Üks oli koos Neddiga. Varunälkjas oli kitseni laeval.
Kui meie inhibiitor on kord paika pandud, ei laseks see vaenlasel abi kutsuda – ja takistaks neil otsekohe toetust saamast, isegi kui kutse läks välja enne, kui meie inhibiitor paigale sai. Siis oleks meil vabad käed lahingut pidada kõigi vaenlase sõjalaevadega ja me võisime saata oma varulaevade järele, kui neid vajasime. Kõik nendes lahingutes sõltus kütoonikutest ja nälkjatest. Need, kes suutsid vabalt teleporteeruda, võisid peaaegu kindlasti võita, aga need, kes ei suutnud, oleksid hädas.
Kohe, kui saame piirkonna üle kontrolli, saadame rünnakrühma ühte hoonesse: mu kaardile märgitud kõrgesse majja. Meie rünnakrühm omandaks informatsiooni ja siis hüperhüppaksime kõik minema.
Käisin kõik need sammud mõttes läbi, kui üle Luna pinna hõljusime. Lapsena kuulasin, kuidas vanaema kirjeldas Kuud nii mitmel eri moel. Kui teadjat kaaslast, kes alati taevast jälgib. Kui hiilgavat hõbedast metallitilka. Kui muutuvate päevade kuulutajat, kes oli mõistatuslikult ühenduses eriti just naise kehaga.
Siis olin koolis seda näinud meie arhiivijäänustest pärit slaididel. Kõigest mahajäetud kaljukamakas. Mul oli raske seostada ilusat, sõbralikku, mõistatuslikku lugude taevakeha selle... noh, selle kivilasuga. Miks küll muistsed inimesed kirjeldasid seda nii luuleliselt?
Nad olid üksildased, otsustasin. Üksildased universumis, teadmatuses paljudest muudest seal olevatest liikidest. Üksildased taeva suhtes, mis oli nii ebamugavalt avali ja tühi.
„Viis minutit kohalejõudmiseni,“ ütles Cuna sideliinil, kui kihutasime kuu pinna kohal. „Pidage meeles saata kood, mille teile andsin. Loodan, et naudite oma taasühinemist kohaga, mis kunagi oli inimeste pärimustes väga oluline.“
Heitsin pilgu varikatuse alt välja, jälgides Kuu pinda mööda libisemas, kui ilmusime välja läheduses oleva Päikese valgusesse. Kuigi lendasime pinnale hirmutavalt lähedal, tähendas väga vähene atmosfäär, et meie möödumine kergitas kõigest natuke tolmu.
„Mis on... Vana Maaga?“ küsis Nedd. „Kas sellest pole üldse mingit märki?“
„Mitte midagi,“ ütles Cuna. „Esialgu seati Maa Kadumise Jaam üles siin, et uurida, mis võis planeediga juhtuda. Kuid isegi parimad teadlased – kes töötasid koos litsentseeritud ja väga haruldaste Ülemvõimu kütoonikutega – ei suutnud sellest jälgegi leida. Teie kodumaailm on lõplikult ja tõesti kadunud.“
Nad olid meile andnud selgitusi juba varem, täiendades meie märkmeid Detrituselt. Inimeste viimase sõja mingil ajahetkel olid galaktika ühendatud väed – mis olid liidetud ühtseks valitsuseks, et seista vastu ähvardavale inimohule – alustanud üldist rünnakut Maale. Kui nad kohale jõudsid, siis leidsid nad eest tühja ilmaruumi. Ja mahajäetud Kuu, mis oli minema visatud nagu põgenevalt lahingulaevalt välja heidetud prügi.
Isegi pärast seda seletust tundsin, nagu võiksin leida Vana Maa silmapiiri tagant piilumas. Seal ootas legendide ja müütide helesinine pall, elu ja lugude häll. Mu laeva süsteemides olid isegi fantoompiirkondade lähedusmonitorid, et näidata, kus see oleks võinud olla. Mitte midagi. Must tühi ilmaruum. Maa oli lahkunud legendidesse, mis olid temast võrsunud.
Arvatavasti, ütles M-Bot mu teadvuses, on ta kummitus. Nagu mina!
Sa teed nalja, kuid sul võib mingis mõttes õigus olla, vastasin. Detritus tõestab, et terved planeedid saavad kütoonikuid kasutades liikuda. Ehk teleporteeriti Maa sissetungi vältimiseks?
Aga kui Maa oli viidud ohutusse kohta, miks siis sellel olevad inimesed kunagi välja ei ilmunud? Kas nad varjasid ennast?
„Silmad lahti,“ ütles Arturo meile sideliinil. „Nüüd peaks rajatis iga hetk nähtavale ilmuma.“
Me olime kaasa toonud ainult kolmteist sõjalaeva. Taevasselend, Vaanide Lend ja üks kitsenite lahingulaev. Kõik Arturo juhtimise all. See oli vaid murdosa meie jõududest – aga mida rohkem me kohale tooksime, seda tõenäolisemalt võiks vaenlane meid avastada. Sõjas, kus mõlemad pooled saaksid silmapilgu jooksul lisavägesid kohale tuua, oli vargne lähenemine tähtsam kui arvukus. Kohe, kui inhibiitorväli on juba meie käes, võime kohale tuua nii palju lennuväge, kui tahame.
Täpselt siis, kui Cuna ütles, et rajatis peaks nähtavale ilmuma, saatis vaenlane hüperside kaudu autentimisnõude. Mu kütoonilised võimed tabasid selle enne, kui Hesho – kes kasutas mingit uuemat tehnoloogiat, mille nad olid mu äraoleku ajal omandanud – seda sideseadmes märkas. Oleksin seadmeid eirates peaaegu ise kütooniliselt vastanud. Selle asemel jätsin vastamise Arturole, kes saatis vastuseks Cuna koodi. Lootsime, et võidame sellega mõned minutid – eeldades, et Winzik on unustanud Cuna autentimiskoode muuta pärast seda, kui olime diooni päästnud.
Mõne hetkega jõudsime rajatiseni. Mu kütoonilised võimed kadusid otsekohe – ja ma tundsin ennast pimedana. Olime jõudnud nende inhibiitori mõjuvälja. Chet vabises ja paistis väiksemaks muutuvat – kuigi inhibiitorid ei suutnud delvereid peatada, võisid delverid neid tajuda ja see tunne ei meeldinud neile. M-Bot, kes oli endamisi ümisenud, kadus.
Üksainus nälkjas, täiustatud vastava tehnoloogiaga, võib tekitada küllaltki suure kaitsemulli – kilomeetrite laiuse. Seda oli palju, vähemalt ühe isiku või sellise baasi kohta. Kui lennata kosmoses, mööduvad kilomeetrid uskumatult kiiresti.
Siiski tundsin ennast paljastatuna, lõksus olevana. Et tähelepanu kõrvale juhtida, keskendusin baasile endale. Viidatuna lihtsalt kui Elektrooniline Andmebaas, oli baas ehitatud Uus-Pekingi varemetesse, mis oli kadunud varsti pärast Maa kadumist. Kõik inimesed olid juba ammu rajatisest minema viidud. Elemendispetsiifiline gravitatsioon andis baasile, mis oli rajatud ühte suurde kraatrisse, kokkupressitud õhumulli. See koos radioaktiivsust vähendavate seadmetega muutis koha elamiskõlblikuks.
Isegi seda teades olin šokeeritud, nähes linna ümbritsevat rohelust. Puud olid ootamatu vaatepilt perimeetril, kohe seespool mulli. Kuid muidugi võis bioloogilisi meetodeid hapniku taastootmiseks kasutada, isegi kui vaid varuvõimalusena, kui tehnika üles ütleb. 
Puude tagant avanev vaade oli veelgi rahutukstegevam. Rajatised mulli sees olid täis valguslaike ja kuigi see koht polnud hooneid täis tuubitud nagu Tähevaade, oli teedel ikkagi elav liiklus. Seal olid pargid. Restoranid. Korterid. 
Pagan. Olin kujutanud ette mingit salajast sõjaväebaasi, maadligi nagu kivil kössitav mardikas. Mitte laiuvat linna.
„Tulistan,“ ütles Kimmalyn, oma snaiperkahurit täpselt sihtides. Linnas puhkes leek. „See peaks olema nende inhibiitor.“
Püüdsin kõigest väest mitte mõelda, mida see lask võis elusolendeile kaasa tuua, kuid ma teadsin, et FM ja Jorgen olid kaua ja tuliselt vaielnud selle vajalikkuse üle. Jorgen oli esitanud häid väiteid. Et sõjas ei peaks muretsema, et allatulistatud lahingulaevas on hooldus- ja meditsiiniline meeskond. Et sa ei peaks muretsema, kas vaenlane, kes sind tappa püüab, on võitlusesse sunnitud oma tahte vastaselt, nagu kogu ajaloo vältel oli tehtud paljude, paljude sõduritega. Sa pidid lihtsalt ellu jääma.
Kunagi olin temaga nõustunud. Kuid praegu kuulsin oma mõtete taustal FMi jõulisi vastuväiteid. Kas oli mingi muu võimalus? Peaks ju olema muu võimalus, eks? Siiski, koos selle väikese punkri kokkuvarisemisega taastusid jälle mu tajud. M-Boti ümin jätkus – nagu poleks ta isegi midagi märganud. Chet ringutas ja mina tundsin oma ärevust vähenevat.
Nedd, Arturo ja kitsenite laev – nimega Raudne Kindlus – liuglesid meie ees.
„Hei, Hesho,“ ütlesin, „kas Raudne Kindlus on kitsenite laeva täisnimi? Või on see tegelikult Raudne Kindlus Luulelistest Sõnadest, Mida Öeldi Pärast Hinge Kinnihoidmist või midagi taolist?“ Kui olin Heshoga varem lennanud, oli tema laeva nimeks midagi kaunist. Leidsin, et praegune on üllatavalt argine.
„Kõigest Raudne Kindlus,“ lausus ta naeratades. „Kapten paneb laevale nime. Võid leida palju kitseneid, kellele meeldivad sellised nimed nagu mullegi, aga on ka mõned, kes eelistavad lihtsat selgust.“ Ta tegi pausi. „Tunnen nimepanemise võimalusest suurt puudust. See oli üks mu endistest kohustustest. Eks me näe, kas mu traditsioonid jäävad püsima. Kuigi ma pole ainus, kes luulet armastab, on enamik meie hulgast pisut... tundetumad.“ 
Mul oli alati olnud tunne, et Hesho on pisut veider, ja mitte ainult selle imperaatorivärgi pärast. Me kõik jälgisime pinevusega, kuidas Nedd ja Raudne Kindlus positsioonile liikusid – baasi kohale hõljuma – ja oma inhibiitorid aktiveerisid. Meie tehnoloogia polnud nii hea kui Ülemvõimu oma, kuid meil õnnestus siiski tekitada võrk, mis kattis kogu linna. Loodetavasti võiks see mistahes abivägede kohalejõudmist vähemalt aeglustada.
Ülejäänud meist kihutasid ettepoole ja ma sain kohast rohkem visuaale. Nii igapäevane. Nii tulvil elusolendeid. „Kas veel keegi tunneb sellepärast ebamugavust?“ küsisin sideliinil.
„Jaa-ah,“ ütles Arturo. „Admiral, kas te neid visuaale näete?“
„Mis viga on?“ küsis Jorgen baasist. „Vaatan, mida te saadate, aga ei näe midagi imelikku. Kas seal on kaitseid, mida ma ei märka?“
„Mitte kaitsed,“ ütlesin, „vaid nende puudumine. Jorgen, me ründame linna.“
„Linna,“ vilistas Hukatusenälkjas vaikselt.
Tulukesed mu armatuuril vilkusid.
„Privaatne otsekõne temalt,“ ütles Hesho. „Ühendan teid.“
„Spin,“ ütles Jorgen hetk hiljem mu kiivris. Ta oleks võinud rääkida otse mu peas, kuid me püüdsime juurutada harjumust kasutada sidenälkjaid, sest see toimis kõigi teiste jaoks paremini. „Sa pead selle läbi nägema.“
Meie ees olid kohalikud kaitsejõud hakanud rabelema. Mõned vaenlase võitlejad olid õhku tõusmas. Mitte paljud. Neetud, neid oli väga vähe. „Jorgen, need näevad välja nagu politsei laevad, mitte päris sõjaväealused.“
„Nii või teisiti püüavad nad sind tappa,“ ütles ta. „Kuule, see on salajane sõjaväebaas. Nad kaitsevad uskumatult väärtusliku iseloomuga sõjaväevarasid.“
„Aga... Jorgen, seal all on perekonnad.“
„Kahjuks,“ ütles ta, „peab sedasorti operatsioon olema äärmiselt range kontrolli all. Sa tahad, et inimesed pühenduksid pikaajalisele teenistusele, sest igaüks, kelle sa ümber paigutad, võib potentsiaalselt asukohta lekitada. Niisiis ehitad sa sinna linna. Lased kõigil ennast sisse seada.“
„Ja meie hakkame neid ründama,“ sõnasin vaikselt.
„Ei, me kavatseme rünnata nende infohoidlat,“ ütles Jorgen. „Spin, mul on kahju. Aga selline see sõda on. Mis juhtus verejanulise sõdalasega? Olen kindel, et Aleksander Suur poleks seesuguse rünnaku üle kaks korda järele mõelnud.“
„Aleksander Suur oli koletis,“ ütlesin. „Enamik neist olid, Jorgen, isegi pärimused väldivad seda teemat. Ma...“ 
Olin nüüd elanud rahumeelse elanikkonna hulgas. Ma ei suutnud enam asju näha nii, nagu kunagi varem. Siiski jäin vait. Mu sõbrad ja mina võitlesime ellujäämise nimel palju tugevamate jõududega, mida juhtisid olendid, kes olid äärmiselt õelad. Kas ma olin arvanud, et suudan sõtta minna õnnetusjuhtumeid põhjustamata?
See oli lihtsalt... oli lihtsalt esimene kord, kui olin Tähevaatel elamisest saadik sattunud tõelisesse lahingusse Ülemvõimu vastu. Kui paljud piloodid, keda olin tapmas, olid nagu Morriumur? Toredad, väärikad olendid vales kohas? Kui paljud isikud seal all tahtsid lihtsalt elada? Pagan, kõigepealt nälkjas, nüüd see? Suudaksin ma elada koos iga viltu läinud lasuga, mille tulistan ja mis potentsiaalselt võib tabada korteriakent ja tsiviilisikud aurustada?
Mul polnud palju valikuid, sest vaenlase laevad olid meie kohal. Kokku vähem kui kakskümmend; piisavalt, et olla ohtlikud, kuid mitte selline parv, mida olime kartnud. Nad olid ilmselt lootnud, et selle baasi süütu välimus seda kaitseb.
„Meie kütooniline inhibiitor töötab,“ ütles Nedd sideliinil. „Õnneseen teeb ilusasti oma tööd.“
Tema ja kitseni laev võisid jääda kaitsesse, inhibiitorivälja üleval hoidma. Arturo ja Sadie võisid neid turvata. Loodetavasti olime pannud selle inhibiitori üles piisavalt kiiresti, et takistada vaenlasel isegi abi kutsumast.
Meid piiravad laevad olid vähemalt kompetentsed. Liikusid formatsioonides, püüdes meid jälitada, nii et oma partnerid kaotaksime, takistasid nad meie üheskoos edasilendamist linna keskusesse. Tõmbasin otsekohe paremale, eemale jätkuva kahuritule tulvast, ja kihutasin piki õhumulli perimeetrit.
Kimmalyn järgnes mulle, kõige oskuslikum partner, kes mul kunagi oli olnud. Me vuhisesime mööda relvapesade asukohast – suurtest õhutõrjekahuritest, mis olid taeva poole suunatud. Need oleksid võinud hävitada iga lähedale jõudnud suurema laeva, kuid olid liiga kauge sihikuga, et meile tüli teha. Üks põhjustest, miks olime lähenenud madalalt ja küljelt, oligi see, et nende laskepiirkonnast allapoole jääda. Võisin kujutleda sees olevate inimeste masendust, kes jälgisid oma linna ründamist, suutmata midagi teha.
„Hea küll, teie kõik,“ sõnas Arturo. „Taevasselend, tegelege nende võitlejatega ja hoidke nad tegevuses. Vaanide Lend, teie olete sissetungijad. Lähenege rajatisele, uurige seda visuaalselt, siis laske oma nälkjatel teie sõdurid sisse hüperhüpata.“
Vaanid oli väike lend, kõigest neli Sportat: neljaistmelist võitlejat, millest igaüks kandis sõdurite rühma. Need polnud päris transpordilaevad, need olid mõeldud kiireks manööverdamiseks ja võitluseks ja võisid maha panna kolm jalaväerühma, kui tarvis. Täna saadaksid need maavägesid varastama infot, mida vajasime. Meie, ülejäänud, pidime võitlejaid lihtsalt tegevuses hoidma. Õnneks oli väga ebatõenäoline, et nendel väikestel sõjalaevadel, kes meile vastu astusid, oma nälkjad oleksid, nii et isegi kui üks neist liikus väljapoole meie inhibiitori mõjuvälja, ei suutnud see abi kutsuda.
„Vaata paremale,“ märkis Hesho ja ma sukeldusin instinktiivselt, vältides kahuritule valangut.
„Kas tahad proovida Hatchi manöövrit?“ küsis Kimmalyn, minu kõrvale lennates. See oli nõks, mille käigus pidin sooritama meeleheitliku rea sukeldumisi, et veenda meie vaenlaste laevu, et läksin paanikasse.
„Veel mitte,“ vastasin. „Las nad kõigepealt jälitavad meid, et näeksime, kui head nad on.“
„Selge, Spin,“ ütles Kimmalyn.
Alustasin rea põiklemismanöövritega: väljakutsuvate ja suurejoonelistega. Kimmalyn ja mina pöörlesime ja tegime silmuseid, läksime lahku ja keerasime tagasi teineteise poole, sööstes üles ja kõrvale – sukeldudes tasakaalukalt tagantpoolt tuleva tule eest. Need piloodid meie kannul olid head. Ja laevade kokpitis olid päris olendid, neid ei juhitud eemalt. See oli Ülemvõimu jaoks haruldane. Ainult nende parimad võitlesid isiklikult.
Olin kunagi võidelnud delveritega, kes paiskasid minu peale ühekorraga sadu laevu. Sellega võrreldes... nojah, praegune polnud eriline väljakutse. Jäin ootele õhumullist väljaspool, hoides tegevuses tervelt kuut laeva. Kimmalyn püsis mu kõrval ning meie mõlema kilbid olid täiesti puutumata.
„Spin,“ ütles Jorgen sideliinil, „mida sa teed?“ 
„Tegelen nii paljude vastastega, kui saan,“ vastasin, alla sukeldudes. „Kas keegi teine koos oma lennukaaslasega saaks hakkama kuuega korraga?“
„Sa pole tulistanud ainsatki lasku,“ märkis Jorgen.
„Mul pole tarvis.“
Ta jäi vait. „Sain aru,“ ütles ta.
Jälgisin lennates lähedusmonitori ja Hesho tõstis abivalmilt esile sissetungirühma. Nad sööstsid sissepoole, linnasüdame suunas. Seal liikusid nad madalalt ja kiirelt ühe kindla pilvelõhkuja kohale, millel olid säravad mustad aknad: kohta, mis Cuna sõnul oli andmehoidla. Sealt pidime leidma näiteks kaevanduste asukohti, kust vaenlane sai oma tõusukive, ja muud kasulikku.
Mõned sõjaväelased kahtlustasid Cunat ikka veel – muretsedes, et ta oli ette söödetud. Minul selliseid muresid ei olnud. Winzik oli õigusega proovinud Cunat tappa – too oli juba pakkunud meile infot ja abi, mida oleks olnud uskumatult rumal teha, kui ta olnuks spioon.
Kui sissetungirühm olid lõpetanud kaare ümber andmehoidla, ilmus julgestuseks veel tosin meie laeva. Vaenlase võitlejad olid head, kuid praegu olid need suures vähemuses – ja minu üksusesse kuulusid galaktika parimad piloodid. Vaenlase laevad plahvatasid leegiõitena, aga meie olime siiani kaotanud ainult ühe võitleja: Palderjani, kes oli Hesho andmetel koos oma nälkjaga ohutusse kohta hüperhüpanud.
Oleksin pidanud teadma, et see oli liiga hea, et kestma jääda. „Neetud,“ ütles Äkkrünnak sideliinil. Ta oli Vaanide Lennu ja seega ka sissetungirühma juht. „Admiral, sel hoonel on kaitsekilp, nagu arvasimegi. Aga siin on ka teine inhibiitorväli, mis katab ainult selle ehitise.“
„Mida?“ ütles Cuna. „See... see on... mul on kahju. See peab olema üles seatud pärast mu eelmist külaskäiku.“
„Neetud,“ ütles Jorgen mu kõrvas. Raudsel Kindlusel oli kõrgetasemeline skaneerimisvarustus ja see võis peakorterisse sekundiga saata skänne piirkonnast ja laevadest. „See on ebameeldiv. Äkkrünnak, kas saad... Oot, mis see on?“
Uurisin lahinguvälja, lennates vaistu abil ja otsides, mida ta oli märganud. Kõikjal kogu linnas hakkasid katused avanema ja neist kerkisid suurtükitorud. Õhutõrjesuurtükid. Väiksemat sorti, lühema laskekaugusega, kavandatud võitluslaevu tabama. Nad olid nende kasutamisega oodanud, kuni meie üksus linnakeskuse lähedusse jõuab, kus see ümber piirataks.
„Kaitsemanöövrid!“ ütles Arturo. „Kõik laevad!“
Vaanide Lend paiskus viivitamatult laiali, kui kahurid neid tulistama hakkasid. Hoidsin hinge kinni, aga lasud läksid enamjaolt mööda. Kaotasime ühe Vaanide laeva ja ma ootasin kinnitust, et meeskond on õigel ajal ohutusse kohta hüperhüpatud.
Kollane tuluke kommunikaatoril. Mõned hukkunud selles plahvatuses – olime kaotanud vähemalt ühe neljast laevalviibinust. Neetud! Siiski pääsesid teised edukalt. Kaasaegne laev hea piloodiga oli paremini manööverdatav kui kahuritorn. Kahjuks rikkus see tohutult meie plaani. Kuidas me saaksime baasi sisse murda, kui pidime kogu aeg kaitses olema?
„Spin,“ ütles Kimmalyn, „see näeb halb välja.“
Samal hetkel, kui ta seda ütles, õnnestus meid jälitavatel laevadel mulle pihta saada – kahurituli väreles üle mu kilbi pinna, valgustades põgusalt kesta, mis kaitses mu laeva.
„Kilp on kuuskümmend viis protsenti,“ hoiatas Hesho. „See oli tugev tabamus.“
Noogutasin. Linnal ei olnud oma kilpi, kuigi mitmel tähtsamal hoonel olid ilmselt nende enda omad. Parem on kaitsta kõige olulisemaid piirkondi ülivõimsate kilpidega, kui kasutada ühtainsat suuremat, õhemat ja kergelt purustatavat.
Keskendusin oma pagemisele, kiirelt sukeldudes. Kimmalyn ja mina tiirutasime teineteise ümber, eredad hävituslasud vihmana meist mööda sadamas nagu lõõmavad meteoriidid. Nende pursked tabasid all olevat linna, leegililled kerkisid piki tänavat, kui lendautod tulevahetuse eest põgenedes plahvatasid.
Neetud. Kas mu vastased olid nii halastamatud? Nii hoolimatud mittevõitlejate suhtes, keda juhuslik tuli tappis?
Ei. Ei, ma teadsin paremini. Kujutasin ette hingepiina, mida nad tundsid, olles sunnitud kaitsma oma linna, teades, et iga lask võiks tappa inimesi, keda nad tunnevad, keda armastavad. Vaenlase piloodid tegid oma tööd. Ja mõnikord on see töö ebameeldiv.
„Spin...“ ütles Kimmalyn, kui alustasime kaarega linna kohal.
„Hea küll, teie kõik,“ lausus Arturo pinevil häälega. „Meid nopitakse ära, kui samamoodi jätkame. Võtke tagasi Stewarti formatsiooni, pöörates nurga all jälle sihtmärgi poole. Esimene rühm, sihtmärk 118. Teine rühm, järgnege. Nedd, sina...“
Neddi laev plahvatas tules. Sekundiga läinud, võimsad õhutõrjekahurid otse läbi kilbi tulistanud.
„Neetud!“ kriiskas Arturo. „Nedd!“
Samal hetkel pöörasid ümber kõik vaenlase laevad – isegi need, mis mind jälitasid – ja koondusid ümber kitseni laeva, Raudse Kindluse.
„Kaitske kitseni laeva!“ ütles Jorgen sideliinil. „Kõik piloodid!“
Oli liiga hilja. Kitseni laeva tabas tosin lasku ja kuna selle kilp kadus, hüperhüppas see minema.
„Jorgen,“ ütles Arturo, „Nedd...“
„Keskendu,“ ütles Jorgen. „Haigla saadab infot, kui nad selle saavad. Edasi, teie kõik!“
Kuuletusime, Arturo käske järgides. Ma ei saanud midagi parata, et heitsin pilgu oma paneelile. Mu süda väändus, sisikond kiskus krampi. Siis süttis kollane tuluke Neddi nime kõrval.
Vähemalt üks hukkunu. Kas Nedd või tema nälkjas oli läinud.
„Keskenduge!“ karjus Jorgen. „Meie mõlemad inhibiitorid on maas. Vaenlane saadab abi järele. Aega pole raisata.“
Jõudsin kaare ülemisse tippu ja alustasin järjekordset allasööstu. Suurepärane lask õhutõrjekahurite suurtükkidest võttis peaaegu maha Arturo, kes oli sunnitud minema hüpperhüppama, kilp maas. Kõik ülejäänud paiskusid laiali. Jorgen saatis abiväge – nägin veel üht lendu monitoridele ilmumas.
„Valmistuge missioonist loobuma,“ ütles Jorgen.
„Spin,“ ütles Kimmalyn. „Palun.“
Kõik hakkas vappuma, kokpit vibreeris, kui mu hing vabises. Mu silmad plaksatasid pärani, väljusin oma allasööstust ja karjusin. Vihasena vaenlase, omaenda nõrkuse ja Winziku peale, kes suunas mu kätt.
Vihane universumi peale. Sest seal polnud vastuseid.
Surusin sõrme oma kahurite päästikule ning kõike vihates sihtisin esimest vaenlast, keda nägin, ja hakkasin tulistama.