Ma hõljusin lõputus tühjuses.
Ja tundsin, nagu kuuluksin sinna.
Nii kummaline. Ma olin lihast ja verest olend. Ma teadsin seda. Siiski tundis mu hing – vähemalt osa sellest – ennast siin rohkem kodus. Lõputus tühjuses, kus ajal polnud tähendust. Eikusagil.
Ma olin kahe maailma elanik. Spensa, tüdruk Detrituselt, sõdalane. Ja Chet, delver, olevus väljastpoolt ruumi ja aega. Me olime muutunud üheks.
Me olime muutunud relvaks.
Ma ei teadnud ikka veel, kuidas seda kasutada. Kuid mul oli side selle kohaga, nii et ma uskusin, et võiksin selle abil delvereid rünnata. Delvereid – kohutavaid, veidraid olevusi, kes olid hävitanud planeete ja ähvardanud minu maailma. Ma saaksin neile haiget teha. Ma ei teadnud ikka veel, kuidas, aga see olend, milleks olin muutunud... see saaks nad hävitada.
Nad kartsid mind, nii et nad hoidusid varju.
Kuidas saavad nad varju hoida? mõtlesin. Kogu aeg ja ruum on siin üksainus punkt.
Nad vaatavad sissepoole, vastas Chet. Ta oli osa minu olemusest, jah, ent me olime endiselt kaks isiksust. Sellest, kui ma olin eikusagilt tagasi pöördunud, oli möödas kõigest veidi üle nädala, ja ma õppisin ikka veel, kuidas kõik siin käis. Aga ma tundsin ennast nüüd palju rohkem iseendana kui kohe pärast saabumist.
Ma ei mõista, saatsin talle.
Meil pole kehasid, selgitas Chet. Sa võid näha meid – seda, mida sa nimetad „silmadeks“ –, kui me midagi vaatame. See on keeruline... nii nagu valgus muutub nähtavaks üksnes siis, kui see esemetelt peegeldudes sulle silma jõuab, samamoodi saad sa meist aimu üksnes siis, kui meie saame aimu sinust.
Ja-jah. Ta võis ju asuda mu kehas – ja mina võisin tunda, nagu kuuluksin sellesse tühjusesse –, kuid suur osa sellistest asjadest oli mulle endiselt väga raskesti mõistetav, kui järele mõtlema hakkasin.
Kuidas me nendega võitleme? küsisin temalt.
Ma ei tea, vastas ta. Me peame selle välja selgitama. Kas praeguseks ei piisa sellest, et nad meid kardavad?
Oleks pidanud piisama küll. Kuid miski selle juures tegi mulle muret. Miski nende hirmu juures, mida ma ei osanud veel päris täpselt seletada. Nii et hetkeks jäin kõhklema. Murelikult, kuid suutmata seletada, miks. Üksinda. Kohas, milles asusid tuhanded ja tuhanded mu vaenlased.
M-Bot? mõtlesin, otsides oma kütooniliste tajudega.
Vastust polnud. Ma ei teadnud, mis oli temaga juhtunud. Chet ütles, et ta oli kuidagiviisi ellu jäänud, ent kuigi olin teda tagasitulekust saadik iga päev otsinud – tulles siia eikusagile kütooniliselt, vaimse projektsiooni abil –, polnud ma suutnud leida ühtki märki oma sõbrast. Laevast, millel olin kunagi lennanud, embrüonaalsest delverist.
Ohkasin ja püüdsin oma võimetega eksperimenteerida. Delveriga kokkusulamine oli muutnud mind kahel olulisel moel. Esiteks näis kohas, kus ma viibisin, piir meie maailma ja eikusagi vahel... õhem. Teiseks tunnetasin sidet delverite – ja teistega. Suutsin mõistustesse kergemini siseneda. Suutsin emotsioone kergemini tajuda.
Siin eikusagil oli aeg tähenduseta. Siiski tõmbas iga sellesse sisenev isik endaga kaasa natuke pärismaailma. See jättis jälje, nagu pildi. Oma rännakul olin suutnud aru saada samasugustest piltidest, mis olid minu jaoks sihilikult jäetud. Nüüd hakkasin äkki aru saama ka neist, mis olid jäetud ette kavatsemata. Pilte mu sõprade kogetust sel ajal, kui mina ära olin.
Kui mõtteid laiendasin, leidsin kujundeid. Muljeid. Väikesi jäänukeid emotsioonidest ja kogemustest, mis jäid sellest, kui mu sõbrad eikusagile sisse ja sealt välja hüperhüppasid. Leivaraasukesi, mis aitasid mul kogeda, mida nad olid läbi teinud siis, kui ma ära olin. Muidugi nad rääkisid mulle, aga nüüd ma nägin seda.
Nägin nende paanikat, kui olin haihtunud, et Tähevaatele minna. Nägin neid sõbrunemas Alaniki, lilla nahaga tulnukaga, kelle laev oli Detritusel alla kukkunud. Koos temaga läksid nad viimaks päästma tema maailma Ülemvõimu käest, tuues väikese planeeditäie rahvast meie liitlaste hulka.
Nägin Rahvuskogu, meie rahva poliitilisi liidreid, püüdmas vaenlasega kokkuleppele jõuda. Ja nägin traagilist reetmist, kui Winzik kogunemise südamerahuga lihtsalt lõksuks muutis – korraldades plahvatuse, mis enamiku meie liidritest tappis. Nägin vanaema ja Cobbi hajumas eikusagile, kasutades vanaema võimeid, et neid päästa – ja ma nägin neid seal lõksu jäämas.
Viimaks nägin kitseneid. Väikesi rebasetaolisi kahel jalal kõndivaid tulnukaid, kelle kogu planeet oli ohus, kui Ülemvõim otsustas rünnata. Nägin nende ja inimeste tegutsemist, kui Taevasselend liidu sõlmimiseks kõvasti pingutas. Nägin Jorgenit vastumeelselt vastu võtmas juhikohta, mitte ainult meie lennu, vaid kogu sõjaväe eesotsas. Kasutamas oma võimeid, et päästa mitte ainult vanaema ja Cobbi, vaid ka kitseni kütoonikuid, kes olid dimensioonidevahelises vanglas sajandite viisi lõksus olnud.
Oli veel teisigi mälupilte – mis olid tõenäoliselt võimalikud üksnes mu tiheda sideme tõttu oma sõpradega. Samade võimete kasutamine vaenlaste järel luuramiseks tulemusi ei andnud. Kuid need kujundid aitasid mul tajuda, mis oli juhtunud mu äraolekul, ja ühtlasi muutsid mind kurvaks. Sest mind polnud siin, et aidata. Sest nad kõik olid nii palju õppinud, nii palju saavutanud, ning mind oli jäetud tagajärgedega tutvuma.
See, mida sa tegid, oli tähtis, ütles Chet mulle. Teadsin, et see oli tõsi, aga ikkagi...
Lahkusin eikusagilt, tulles teadvusele oma sängis Detritusel. Mul oli ikka veel probleem, suurem kui mu enda emotsionaalne pagas: ma ei teadnud, kuidas saaksin oma uute võimete abil delveritest jagu saada. Minu eesmärk oli mu rahvast nende eest kaitsta. Sellepärast olingi läinud eikusagile; minust pidi saama relv, mis suudaks nad tagasi lüüa.
Vaatamata kõigele, mida olin õppinud, mida olin saavutanud, tundsin ennast ikkagi väga võhiklikuna. Mul polnud aimugi, mida teen.
Chet mõjus mu hingele lohutavalt. Ta tegi aitamiseks oma parima. Ohkasin, ronisin voodist välja ja valmistusin päevaks. Kõige põhjal otsustades pidi see tulema äärmiselt tähtis. Õnneks ei pidanud ma praegu rohkem tegema, kui seisma oma kohal ja mõjukas välja nägema. Koperdasin peegli juurde ja see, mis sealt vastu vaatas, oli kõike muud kui mõjukas. Sassis juuksed, nüüd juba õlgadele langemas. Kotid silme all.
Ja neis silmades oli midagi... piinatut. Midagi ohtlikku. Midagi, millest ma aru ei saanud.
Mina ja see, milleks olin muutunud.
Raputasin pead. Ohkasin sügavalt.
Siis võtsin välja oma vormirõivad.
