Miks Aleksander?
Ajaloolase Edmund Richardsoni sõnadega võiks Aleksandrit vanade kreeklaste jaoks kirjeldada ühe sõnaga: thaumastos. Kui thauma on imestus, on sellel tuletisel tähendusvarje. Thaumastos on midagi, mis jahmatab, vaimustab, ajab segadusse ja teeb kurvaks. Midagi, mida ei ole võimalik päriselt sõnadesse panna ega lõpuni mõista. See on sõna nähtuste kohta, mis peaks olema võimatud, kuid on olemas tegelikkusest ehedamalt. Aleksander on thaumastos.
Aleksander on ka sild mythos’e ja historia vahel. Noor Makedoonia kuningas, kes teadlikult kujundas oma kuvandit Homerose kangelaste järgi, inimene, kellest tema lühikese elu jooksul ei saanud mitte üksnes tohutu impeeriumi kuningas, vaid ka elav jumal.
Aleksander on tabamatu. Tema nime kandva linna raamatukogu saatus on sama hämar nagu tema maiste jäänuste oma. Üheainsa hävitava põlengu lugu on liiga lihtne, kuid kahtlemata on aeg, sõjad ja hoolimatus meieni jõudnud teadmisi kahetsusväärselt vähendanud. See haakub kaunilt hilisema legendiga surevast Aleksandrist, kes olevat tahtnud end jõevoogudesse heita – mähkida omaenda surelikkus müüti. Võib öelda, et lõpuks soov ju täituski. Ajavool on maise Aleksandri minema pühkinud.
Achilleus valis lühikese hiilgava kangelaselu ja kuulsuse pika ning rahuliku, aga unustatu asemel. Aleksander tegi sama. Tema elu- ja sõjateel – mis on ju tegelikult üks ja seesama – oli küllalt sõlmkohti, kus saanuks ümber pöörduda, piirduda sellega, mis oli. Kuid ta valis hiilguse – ja huku.
Aleksander, see thaumastos, on käesoleva loo juurpõhjus. Samuti küsimus, milline võiks maailm olla, kui Aleksandri riik ei oleks tema surma järel koost pudenenud. Kultuuride süntees, teaduse areng – võimalusi on tohutult. Lugu esitab küsimuse, mille vastuseni siin ei jõuta, sest tähtsamgi veel on, kuidas see traagelniitidest rebenev impeerium üldse koos püsida võiks ja mida see maksab neile, kelle kätesse selline riik satub.
Aleksander olevat öelnud, et jätab oma riigi „tugevaimale“ – toi kratistoi. Ei ole oluline, kas surev Aleksander need sõnad tõesti kunagi lausus või mitte. Oluline on nende tõlgendus. Kratistos tähendab tugevaimat. Seda võib aga lugeda ka karastuse kujundina: rauana, mis on temperatuurišoki üle elanud. Nii võiks öelda, et riik pidi minema sellele, kes selle koorma all ei murduks.
Alternatiivne ajajoon
See saab alguse sündmusega, milleta hilisem oleks võimatu. Kuskil keset meeleheitlikke sõjakäike Kreeka poliste kontrolli all hoidmiseks ja enne Hellesponti ületust laseb kahekümnendates eluaastates Alexandros Olympiasel, oma emal, korraldada abielu. See ei ole kaugeltki suurejooneline sündmus, sest Pella palee varakambris ulub vaid tuul ja Philippose võlausaldajad ootavad ukse taga. Selleks, et valmistuda sõjakäiguks Pärsia vastu, on Alexandros oma hinge tagant sõna otseses mõttes kõik laiali jaganud. Ometi – tagasihoidlikud pulmad peetakse, Thessandrast saab Alexandrose esimene naine. Ja peagi seisab Alexandros juba laevalael, valmis viskama oda Aasia poolel rannaliiva, et see maa jõuga endale nõuda. Ta ei pöördu iialgi tagasi Pellasse, ei kohta oma ema ega – sellel alternatiivsel ajajoonel – oma noorukest naist. Ta paneb jala maha Aasias – ja ülejäänu on ajalugu, nagu öeldakse.
Siiski, alternatiivsel joonel mööduvad kuud ja Thessandra sünnitab poja. Ei ole kuigi üllatav, et poeg saab nime isa järgi, kes on nüüdseks võitnud esimesi lahinguid. Poeg kasvab Pellas, samas kui isa vallutab Foiniikia ranniku, siis Egiptuse, siis Mesopotaamia, Pärsia impeeriumi südamaad ja jõuab viimaks välja Induseni. Alles sealt pöördub Alexandros tagasi, et asuda Babülonist valitsema seda tohutut riigikoletist – ja kavandama järgmisi vallutusi.
Kuid Thessandra ei näe Alexandrose tagasipöördumist, surres Pellas ühel talvel, kui Alexios on umbes nelja-aastane. Peagi korraldab Alexandros oma seni ainsale pärijale kasvatust ja haridust. Egiptuse Aleksandriasse rajatakse just selle eesmärgiga kool, Lykeion. Seal peab noor Alexios kasvama, seal ümbritsevad teda teiste makedoonia, kreeka ja pärsia ülikute – Alexandrose kaaskondlaste – noored pojad. Keda seal ei ole, on Alexandrose ja Barsine’i poeg Herakles. Selles alternatiivses maailmas sünnib poisi asemel tüdruk, kes saab nimeks Sophia.
Alexios ei ole ainus laps, kelle saatus on sünnist peale määratud. Alternatiivsel ajajoonel on Alexandros oma kalleima sõbra ja lähima nõuandja Hephaistioniga kavandanud terve dünastilise plaani. Nende eludele lisandub siin aastaid, et seda plaani tegelikult täitma asuda. Hephaistion on abiellunud suurkuningas Dareios III tütre Drypetisega – ja seda varem kui pärisajaloos. Neil on tütar. Mis võiks olla suurepärasem, kui Alexandrose ja Hephaistioni lapsed kord troonile tõusmas? Nad ei ehita mitte üksnes dünastiat – see on nende endi pärand. See on lähtekoht, kus lood algavad.
Siiski tuleb meeles pidada, et maailm on alternatiivajalooline. Seega võib juhtuda, et nimi, millega tegelikus ajaloos seonduvad kindlad sündmused, esineb loos mitte lihtsalt täiendatud tegelaskujuna, vaid hoopis teistsuguse karakterina. Kindlasti ei püüa lood ka ajalugu – olgu siis tegelikku või alternatiivset – teadusliku täpsusega rekonstrueerida. Siingi on sild – historia ja mythos’e vahel.
Maailm, nimed ja seks
Alexandrose rajatud impeerium on globaalne – oma ajastu kontekstis kindlasti. Mööda tohutu riigi suurepärast teedevõrku liiguvad inimesed, kaubad ja eriti oluliselt – ideed. Kultuurid segunevad, sünnib uusi filosoofiaid, luuakse kunsti, mis kombineerib nii erinevaid allikaid. Kui Ahhemeniidide impeeriumi halduskeelte seas oli keskne koht aramea keelel, siis Alexandrose-järgses maailmas saab kreeka keel õukonna, sõjaväe ja eri piirkondade eliitide peamiseks ühiskeeleks. Aramea ja kohalikud keeled ei kao, kuid loos on nimede põhikujuks enamasti kreekapärane vorm. Nii palju kui mõistuspäraselt võimalik tundus, on nimedes püüd vältida ladina keele mõjusid. Siiski, erandeid esineb. Pärsia suurkuningas Kyros, samuti epiteediga Suur, oli Aleksandrile tohutuks eeskujuks. Seetõttu saab Hephaistioni tütar nimeks Cyra – pidid ju Alexios ja Cyra ühendama Kreeka ja Pärsia ühtseks impeeriumiks. Kirjapildi olen siin loos sellisel kujul valinud.
Maailm, milles Cyra ja teised elavad, on ajalootaustast lähtuv maailm. Kreeka kultuur oli kurikuulsalt patriarhaalne, lüües terava kiilu meeste ja naiste maailmade vahele. Iraani ja Mesopotaamia ülikunaised võisid olla sõltumatumad, hallates ise oma vara, reisides maavalduste vahel ja pidades audientse. Siin ei ole tahtlikult loodud ühtset pilti, sest sellist ei olnudki. Piirkondlikud traditsioonid määrasid, kus ja kui palju naistel ühiskonnas ruumi ning võimu oli. Sellegipoolest oli see rohkem kahestunud maailm kui see, millega me ise harjunud oleme. Ülikute ja õukondade maailmas tähendas see sageli tugevat meeste ja naiste ruumide eristust, ehkki mitte täielikku lahutamist.
Seega jõuame seksini. Antiikaegseid suhteid ei saa tänapäevaste seksuaalse identiteedi kategooriatega üks ühele kirjeldada. See ei tähenda, et võimu, vanuse, staatuse või nõusoleku küsimused kaoksid. See tähendab, et neid mõisteti ja sõnastati teistsuguste kategooriate kaudu. Ajaloolased, muudest huvilistest rääkimata, ei suuda lõpetada vaidlemist selle üle, kellega ja kui palju Aleksander magas. Võiks ju öelda, et jõudu neile – aga see küsimus on ka antud loo kontekstis oluline.
Allikad ei võimalda kindlalt öelda, millised Aleksandri suhted olid erootilised. Käesolev lugu lähtub tõlgendusest, et tema elus oli nii naisi kui mehi ning et Hephaistioniga sidus teda elukestev armastus. Nad kasvasid koos üles, asusid ühiselt sõjateele, vallutasid koos Aasia, mille käigus sai Hephaistionist üks olulisemaid Aleksandri väejuhte. Trooja asupaigas austasid nad koos Achilleust ja Patroklost. Kui Hephaistion 324. e.m.a. Ekbatanas suri, murdis see Aleksandri täielikult. Üks terviklikumaid allikaid Aleksandri elu kohta, Arrianos kirjeldab Aleksandri leina nii:
„Mõned väidavad, et ta lebas suurema osa sellest päevast oma kaaslase surnukehal, kaebles tema pärast ega tahtnud tema juurest lahkuda, kuni kaaslased ta jõuga eemale viisid. Teised ütlevad, et ta lebas surnukehal terve päeva ja öö. /---/ Hephaistioni surmale järgnenud kolmanda päevani ei puutunud Aleksander toitu ega pööranud tähelepanu oma välimusele, vaid lebas maas, kas teda taga leinates või vaikides kurvastades. Samuti käskis ta Babülonis rajada tuleriida, mille maksumuseks pidi kuluma 10 000 talenti. /---/ Aleksander ei määranud Hephaistioni asemele kedagi teist hetairoi ratsaväe juhatajaks, et Hephaistioni nimi selle väeosa juures ei kaoks.“
Aleksander ei olnud kunagi pidanud elama maailmas, kus Hephaistioni enam ei olnud. Ta ei tahtnud sellises maailmas elada. Ta ise suri üheksa kuud hiljem Babülonis.
Kreeka maailm ei tundnud tänapäevast homo- ja heteroseksuaalsuse vastandust. Meestevaheline iha ei olnud mõeldamatu ega tingimata varjatud, kuid selle tähendust kujundasid tugevalt vanus, staatus, kodanikuseisund ja seksuaalne roll. Lõpuks võis ju üks hullemaid asju, mis ühe kreeka mehega juhtuda sai, olla naiseks muutumine. Ühe müüdi järgi on naised ja mehed, muide, eraldi loodud, nii et neid võiks suisa kaheks erinevaks inimliigiks pidada.
Ja naistevahelised suhted? Selle koha pealt on ajalugu naljakas. Inimesi on läbi ajastute tohutult huvitanud küsimus, kes kellega magab – aga peamiselt siis, kui asjasse on segatud vähemalt üks peenis. Allikad naistevaheliste suhete kohta on hõredad ja enamasti meeskirjutajate vahendatud. See ei anna õigust tühimikku kindla teadmisega täita. Küll aga annab see kirjandusele õiguse tunnistada vaikust – ja kujutada võimalikkust selle vaikuse sees.
Lõpuks ei ole see kõige olulisem. Olulisim on see, mida ei ole võimalik sõnadesse panna: thaumastos.