Cyra kõõlub purskkaevu serval ja naerab. Ta on just Sophiale, Barsine’i tütrele, oma väikest vibu näidanud. Sophial ei olegi päris oma vibu ja ta ei saa märgile üldse nii hästi pihta, ehkki on mitu aastat vanem. Teener peab tema nooli igalt poolt kokku korjama. Nad puhkavad veidi ja söövad magususest pakatavaid värskeid datleid. Siis ronib Cyra uuesti purskkaevule, et end jahutada ja kuna ta ei vaata ette, saavad ta jalad märjaks.
„Tule, proovi uuesti!“ hõikab ta Sophiale, kes ei julge kunagi samu asju teha kui Cyra.
Sophia kõhkleb, vaatab sammaskäigu poole. „Kleopatra tuleb!“
Cyra hüppab alla ja silub peplos’t. Äkki õpetaja ei näinud?
„Cyra, tule!“
„Juba?“ protestib Cyra. „See pole aus! Sophia ei pea küll kogu aeg õppima!“
„Sophia ei ole printsess,“ märgib Kleopatra ja tema range pilgu all Sophia kummardab ning pöördub, et lahkuda. Cyra vaatab talle kibedust tundes järele.
„Kas me võiksime vähemalt siia jääda?“ Ilm on mõnus, üldsegi mitte liiga palav ja aed on varjuline.
„Võime, kui sa jälle jalgupidi purskkaevu ei roni,“ vastab Kleopatra, paneb kitsa käe Cyrale õlale ja juhib ta leinapaju alla pingile istuma.
„Ütle mulle, mis on „Iliase“ keskne teema?“ küsib ta siis, kui on ka ise istet võtnud, selg laitmatult sirge.
Seda Cyra muidugi teab, kes siis ei teaks. „Achilleuse raev,“ vastab ta kiiresti.
„Miks ta vihane oli?“
„Noh,“ alustab Cyra, „Agamemnon solvas teda.“ Ta tõstab ühe näpu. „Ja pärast... Patroklos sai surma.“ Kerkib ka teine näpp ja Cyra kortsutab kulmu. „See ei olnud aus.“
„Ah nii.“ Kleopatra kallutab veidi pead. „Läheme algusesse. Et Agamemnon alustas tüli?“
„Muidugi,“ vastab Cyra kõhklematult. „Ta oli ahne ja rumal. Teised oleks pidanud ütlema, et nii ei tohi!“
Kleopatra nõjatub pingil tahapoole. „Agamemnon oli vägede juhataja. Kas kuningal ei ole rohkem õigusi?“
„Hea kuningas nii ei tee!“ pahvatab Cyra.
„Ah või sedasi?“ küsib Kleopatra, tõuseb ja sammub pingi ees edasi-tagasi. „Aga kas Achilleus tegi õigesti, et sõjast kõrvale jäi?“
„Mina küll ei võitleks halva kuninga eest,“ teatab Cyra lõuga ette ajades.
„Sina ei ole Achilleus,“ märgib Kleopatra kuivalt. „Sellepärast said paljud surma.“
Cyra vaikib ja nügib sandaali servaga kivikest.
„Ja Patroklos suri,“ märgib Kleopatra armutult. „Achilleus leinas teda väga.“
Cyra lööb kivikese eemale, see põrkab kõlksatusega vastu purskkaevu marmorit. „Patroklos oli talle kõige kallim. Mina oleksin ka nii vihane!“ Cyra näitab kätega, kui vihane ta oleks. „Ja lööksin Hektori maha,“ lõpetab ta, käsi rusikasse surudes. Ta pilk leiab purskkaevu veerde vedelema jäänud vibu.
„Aga sina ei ole Achilleus,“ sähvab Kleopatra nüüd rangemalt ja viipab teenijale, et see vibu ära viiks. „Kas see oli siis õiglane, mis Hektoriga juhtus?“
„Muidugi!“ vastab Cyra silmagi pilgutamata.
„Isegi see, mida Achilleus pärast tegi?“ uurib Kleopatra vaikse ja külma häälega.
Cyra kirtsutab nina. „No... ta oli väga vihane. Ta maksis kätte.“
Kleopatra vaikib hetke, ainiti Cyrat silmitsedes. „Tänaseks aitab,“ teatab ta siis järsult. „Ülehomseks loe „Iliasest“ Hektori kohta ja pane kirja, miks ta oli parem väejuht ja hea mees – hoolimata sellest, mis temaga tehti.“
Cyra nohiseb ega saa päriselt aru, miks peaks Hektori kohta midagi head otsima, aga teab, et targem on mitte vastu vaielda. Kleopatra on ohtlikus tujus. Et äkilisi kõuepilvi hajutada, küsib ta hoopis oma Makedoonia printsi kohta.
Kleopatra vastus ei ole pikk ega ütle midagi, mis Cyra uudishimu päriselt rahuldaks. Alexios õpib Egiptuse Aleksandria Lykeion’is teadusi, mida tulevasel kuningal vaja läheb: filosoofiat, sõjakunsti, poliitikat ja mida kõike muud.
„Ta on tark, tugev ja kasvab oma isa ning vanaisa vääriliseks,“ kinnitab Kleopatra.
Cyra püüab Alexiost ette kujutada, aga sellest ei tule midagi välja. Ainult vaasimaali meenutav pilt ülbe ilmega heledapäisest noorukist. Ta suudab vaevu oma põlglikku grimassi peita, sest tunneb ainult võõristust.
Ta loodab kogu hingest, et Alexiosel on seal kaugel Egiptuses vähemalt sama raske kui temal siin. Ja vahest ikka raskemgi, sest see oleks õiglane. Et ta peab tegema mitme jala pikkusi nimekirju tobedustest nagu Hektori õilsad omadused ja need siis kiilkirjas kivisse raiuma. Ja siis veel loodab ta, et Alexios sinna Egiptusesse jääbki.
