Cyra maailm on katki. Ainsa hetkega. Tükkideks. Kuidas...?
Nad on Ekbatanas, kus toimusid suvelõpu mängud. Pidustuste ajal jõudis Cyrani uudis, et isa on haigeks jäänud. Lihtsalt palavik, ei midagi hirmsat. Ja tal hakkas juba parem. Kuni korraga...
Cyra saab juba enne aru, et midagi on väga valesti. Suvepalee on kära täis. Vahimehed jooksevad, siis veetakse kedagi üle õue ja ta karjub meeleheitlikult. Anub ja nutab, kuid Cyra õnneks ei kuule täpselt ta sõnu.
Siis tuleb Mandana ja istub Cyra kõrvale. Ta ovaalne nägu on väga kahvatu. Õpetaja ütleb vaikselt: „Hephaistion on surnud. Philalexandros.“ Kuningale kõige kallim.
Cyra istub, silmad õudusest pärani. Aeg venib mööda. Koridoridest ja õuelt kostab kära, hüüdeid ja jooksusamme.
„Mis nüüd saab?“
„Õukond naaseb pealinna,“ vastab Mandana tasa. „Kuningas korraldab riitused. Matused.“
„Aga mis nüüd saab?“
Mandana paneb talle käe õlale. Pihk on pehme, peentel näpuotstel halvasti maha tulnud tindiplekid. See puudutus on ainus asi, mis tundub veel maailmas päriselt olemas olevat.
„Me läheme Anahitaphonele ohverdama, et jumalanna hingele teed juhataks.“ Väike paus, sest väljast kostab taas jooksusamme. „Kohe, kui siin rahulikumaks jääb.“
Cyra noogutab. „Aga isa ei olnud üldse vana!“ pahvatab ta siis.
„Ei, ainult kolmkümmend kuus.“
„Miks ta siis ära suri?“
Mandana ei vasta kohe, paneb käed vaheliti ja laiadesse rüüvarrukatesse peitu. „Ta tegi oma kolmekümne kuue aasta jooksul väga palju. Rohkem, kui mõned teised terve elu jooksul suudavad. Ja... Alexandrose lähedal olemine on nagu tule ääres seismine – see annab valgust, aga kõrvetab.“
۞
Õukond sõidab Babüloni tagasi. Vaikitakse. Sosistatakse. Alexandros ei ole enam endine. Cyra on seda lugu kuulnud. Ta on seda lugenud. Achilleus ja Patroklos: kui üks sureb, ei jää teine terveks. See on hirmus aeg.
Cyra leinab – nii isa surma kui ka seda, et isa jäi talle võõraks. Sõjakäigud ja siis riigitöö – ja sinna juurde kuuluvad uued sõjakäigud – hoidsid Hephaistioni rakkes. Aasia kuninga parema käena ei olnud tal kunagi aega.
Isa oli Palees käinud vaid mõnel korral, sedagi põgusalt. Vahel harva saatis ta kirju – nappe, asjalikke. Küsis tütre tervise ja õpingute kohta. Cyra vastas neile Kleopatra pilgu all, hoolikalt sõnu valides.
Tähtpäevadel saatis isa kingitusi. Cyrale ei ole armsaim neist mitte mõni raske ehe, vaid hobune, kelle isa selsamal aastal kinkis. Elaphros. Toretsev, ergas, üsna isepäine. Kümneaastasele tüdrukule liiga kõrge ja jõuline. Parim. Elaphrose seljas oli Cyra mõelnud, et ehk isa siiski teab, milline ta sisimas on. Nüüd ei saa ta sellele kunagi kinnitust. Ta jookseb tantsuõpetaja Shirini eest ära ja surub pisarais näo Elaphrose sooja kaardus kaela vastu.
Päevad mööduvad udus. Terve Babülon ja Palee – ei, kogu impeerium hoiab hinge kinni. Neid ei valitse mitte kuningate kuningas, vaid tema mõõtmatu lein. Cyra näeb ja kuuleb asju, mida ta ei mõista. Alexandrose käsul ehitatakse isa tuleriit suuremaks kui ükski teine enne seda. Babüloni pühas keskuses, Esagila templis ja selle taga kõrguvas pooleldi varemeis Etemenanki tsikuraadis kustutatakse igavene tuli. See on komme, mida seni on järgitud vaid kuningate kuninga enda surma korral.
Matuseriitustel silmab Cyra Alexandrost, kelle kuldne lõvilakk on kadunud. Tema lühikeseks nüsitud juuksed turritavad, nägu on kahvatu, kõhnunud ja põsed sisse vajunud – nagu surimask. Ainult silmad põlevad palavikulise tulega. Teda on hirmus vaadata, aga Cyra ei suuda pilku pöörata. Cyra on kaotanud isa, kuid Alexandros näeb välja nagu keegi, kes on kaotanud osa iseendast.
Kui tuleriit viimaks kustub ja templites süüdatakse taas tuled, loodab Cyra, et see on läbi. Et elu vajub tagasi oma endisesse voolusängi. Aga seda ei juhtu. Peagi jõuab tagasi saatkond Siwast, Amoni oraakli juurest. Nende sõnum leevendab kuninga meeleheidet – Hephaistion on tõstetud jumalike kangelaste hulka. Mida see tähendab?
See tähendab altareid. Tähendab hümne. Seda, et Indiast tulnud targad arutavad, kas Hephaistion võiks olla ületanud sureliku saatuse... See tähendab, et isa, keda Cyra elusana vaevalt nägi, on nüüd kõikjal. Kujutistena, marmorist raiutud, pronksi valatud, elevandiluust vormitud ja kullast sepistatud.
Oo sangar, tee valvur, leek säras su kätes, need hoidsid, need andsid.
Kaaslase kõrval sa sammusid truuduses: üks tahe, üks rada.
Kui mitte muud, siis üht hakkab Cyra mõistma. Hephaistion oli tõesti olnud Philalexandros. See lein, see võiks purustada maailmu. Cyra ei taha meenutada kuninga nägu matustelt. Ta mõtleb hoopis ühele mälupildile, kahele kulunud sõjamehele varjulises siseõues, kes toetusid väsinult teineteise najale.
۞
Draamat „Phylophoros – valvekandja“, mis on valminud kuninga käsul ja kujutab Hephaistioni apoteoosi, kantakse templiaedades esmakordselt ette Anahitaphone festivali kulminatsioonina. Kogu õukond on kohal.
Cyra vaatab Alexandrost, kes istub, vibunöörina pingul keha ettepoole kallutatud. Tema põskedel helgivad tõrvikuvalgust püüdvad pisarad. Keegi ei julge teda segada, kuid paljud jälgivad valitsejat murelikult. Teised puurivad pilkudega tema lähimaid nõuandjaid, uut kivinäolist chiliarh’i Perdikkast ja päevitunud Egiptuse satraapi Ptolemaiost tema kiiskavvalges linases rüüs.
Laval, keset pimedusse mattunud aeda ja hõbedaste lampide siuglevaid varje, seisab näitleja-Hephaistion, kelle võitlus saatusega on lõppemas. Ta langeb põlvili.
„Ei ihaldanud ma krooni ega loorbereid – üksnes su tulepaistet, Alexandros, ja su hääle kutset. Valvasin leeki, hoidsin seda öö hiilivate varjude eest. Nüüd, kui lahkuma pean – kes jääb seda hoidma?“
Taevas sähvatab välk, kõu kajab üle aedade. Lavasügavuses alustab koor aeglast, pühalikku hümni. Näitleja tõuseb ja astub kõrvale, samas voogavad lavale viirukisuitsu pilved. Alexandros võpatab ja tõstab käe, kuid laseb sellel kohe vajuda. Cyra, kes on pisaratest uduse pilgu korraks lavalt pööranud, märkab seda. Kuningas tahtis teda peatada, mõtleb ta. Cyrat ehmatab eksinud ja löödud ilme Alexandrose näol. Hirmus, kui väsinud ta paistab.
Cyra on tema laulu lugenud ja teab, kuidas see lõpeb. Teab, et viimasel ajal on kuningas õlakehitusega eiranud kõiki süngeid endeid ja tegutsenud tähetarkade hoiatustele risti vastu. Väejuht, kes on nii palju surmale näkku irvitanud, paistab nüüd selle embust otsivat. Cyra sulgeb silmad. Pisarad pudenevad talle sülle. Ta pöörab pilgu sissepoole, läbi mälestuste ajaliiva, otsides üht kadunud naeratust.
Hiljem, tagasi oma magamistoas, palub Cyra teda saatnud Mandanal pisut kauemaks jääda. Ta istub voodiservale ja tõmbab jalad rüüserva alla, käed põlvede ümber. Tuba on hämar, vaid üksainus lamp heidab seinale veiklevaid varje. Viirukisuitsu lõhn näib olevat temaga kaasa tulnud, kleepudes juuste ja mõtete külge.
„Miks ta nii käitub?“ küsib Cyra lõpuks.
Mandana ei küsi, kellest on jutt. „Sest ta armastas teda,“ vastab ta vaikselt.
Cyra raputab pead. „Ei. Ma mõtlen...“ Ta otsib sõnu, kuid silme ees vilksatavad vaid pildid – tuleriit leekides, kuninga krampunud nägu, oraakli saatkond ja isa marmorist tahutud pale. „Kas nii... on õige?“
Mandana astub lähemale ja istub madalale pingile. „Ei ole üht õiget viisi, kuidas leinata,“ ütleb ta siis, käsi rüüvarrukatesse peites.
„Achilleus maksis kätte,“ lausub Cyra, pilk põrandal. „Ta tappis Hektori.“
„Ja kas Patroklos tuli selle peale tagasi?“ küsib Mandana.
Cyra vaikib.
„Kas Achilleuse valu vähenes?“ Mandana hääl on pehme nagu kevadtuule sosin.
„Ta sai Hektori kätte,“ ütleb Cyra visalt.
„Kas Hephaistion tuli tagasi, kui kuningas lasi teda ravinud arsti hukata?“
Cyra tõstab võpatades pilgu, nagu oleks tasane Mandana talle kõrvakiilu andnud. „Arst tegi vea. Ta pidi maksma,“ ütleb ta kiiresti ja teravalt. Kui Alexandros ei saanud käskida isal surmast tagasi pöörduda, siis sai ta vähemalt lasta tappa hooletu arsti. Aga miks ei saanud Alexandros...
„Kas karistus tegi valu väiksemaks?“
Cyra tunneb, kuidas silmad hakkavad kipitama. Ta pöörab pilgu ära ega vasta.
„Muidugi ei teinud,“ sõnab Mandana tasa. „Viha toidab valu – nagu õli leeke.“
Cyra embab oma põlvi veelgi tugevamalt. „Aga kui keegi teeb midagi halba, siis ta peab maksma.“
Mandana vaatab teda kaua, hele ovaalne nägu lambivalguses kumamas. „Kas sa tahad, et maailmas oleks vähem valu,“ küsib ta lõpuks, „või et keegi tunneks sama valu, mida sina tunned?“
Cyra kortsutab kulmu. Küsimus ei meeldi talle. See osutab millelegi suurele ja raskele, mida ta ei oska sõnadesse pannagi. „See ei ole sama asi,“ ütleb ta.
Mandana ei vaidle vastu. „Ei ole,“ nõustub ta. „Aga mõnikord aetakse need segi. Mõnikord teeb seda ka kuningas,“ lisab Mandana väikese pausi järel, hoides pilku ainiti Cyral.
Cyra ei ütle rohkem midagi, lihtsalt surub põlvi vastu rinda nii tugevasti, et see on valus. Ta lootis Mandanalt teistsuguseid mõtteid. Vastust küsimusele, miks isegi jumalad saatust muuta ei või. Selgitust, miks teeb Alexandros tema isast sellegipoolest jumala – ja miks see nii hirmus tundub.