Terve maailm on katki. Cyral on tunne, et ta on maavärina keskmes. Purustavad lained sööstavad surmakrampidena üle terve impeeriumi, just nagu on surmahinguse võimuses impeeriumi valitseja. Cyra küll ei näe, tema elu piirideks on Palee naistepool, andarun, templid ja varjatud harjutusväljakud. Kuid silmaga näha pole vajagi, sest jutud on kiiremad kui pistriku sööst.
Isa suri üheksa kuud tagasi. See oli murdepunkt. See tõi nad tänasesse vihmast ligedasse Babüloni.
See juhtus nädalapäevad tagasi, kui viimase peo kära oli suures saalis vaevu vaibunud. „Kuningal on palavik,“ oli kojaülem möödaminnes öelnud. Möödunud nädal on olnud nagu painaja, millest ei saa ärgata.
Sosistati: „Kas mäletate seda meest troonil?“
Cyra mäletab. Mingi tänavamees, mõni aeg tagasi – istus kuninga troonile. Öeldi, et valvurid lihtsalt ei näinud teda. Drypetis oli Cyral keelanud küsida, mis sellest mehest sai. Aga nüüd Cyra teab, mis tuleb. Aeg venib mööda, kuid paratamatus läheneb kohutava kiirusega. Alexandrose palavik ei taandu. Läheneva surma hingus on röövinud tema hääle.
„Pisarais sõjamehed marssisid ta voodist mööda – et viimast korda hüvasti jätta,“ jutustab vana eunuhh ja Cyra kuulab, silmad pärani.
Ja siis rebestab vaikust kuninganna Roxana karje. Kriiskamine ja halamine kestavad ja kestavad üha ning Cyra peidab pea padja alla. Ta ei taha kuulda. Ei taha mõelda, aga peas tiirleb ainult üks küsimus. Ta ei pea seda välja ütlema – see kajab kõigi huulil.
„Mis edasi saab?“
„Mis meist saab?“ ohkab Drypetis.
Roxana halab ikka veel, kuninganna hääl kandub andarun’i koridorides võimatult kaugele.
„Mis saab temast ja ta pojast?“ sosistavad hääled. „Orontes on alles neljane.“
Siis on kõik läbi. Templite tuli kustutatakse, õhtul ei sütti Babülonis ühtki lampi ja terve ilm peab hinge kinni. Impeerium ise on korraga nagu Etemenanki tsikuraat – tohutu, pooleldi varemeis, tuli kustunud. Cyra tunneb tühjust enda sees, otse südame all. Aga tühimik ei ole ainult tema sees. See ähvardab kõike endasse neelata.
Cyra mõtleb, et seda Alexandros ju tahtiski. Et valu ometi lõppeks. Minna sinna, kuhu Hephaistion ees läks. Kas siis Hadese saalidesse... või kuhugi edasi – aga ikkagi sinna, kus Hephaistion teda ootab. Nüüd on nad päriselt surematud ja esimest korda ei tundu Cyrale isa ülistavad hümnid võõrikud.
Impeerium ei julge hingata, kuid hävingut tõotav ähvardus möödub. Mõranenud maailma tükid püsivad kuidagiviisi koos. Riik ei ole jäänud peata. Chiliarh Perdikkas annab käsud, neid täidetakse. Väed on leinas muserdatud, kuid ei mässa.
Ja siis saabub pärija. Alexios ratsutab koos oma kaaskonna, noore Hundikarjaga Babüloni ja linn võtab ta tõrkumata vastu. Perdikkas, Ptolemaios, Krateros ja teised kõrgest nõukogust kuuletuvad. Mõrad ei parane üleöö, kuid maailm ei varise laiali. Viimaks on aeg matuseriitusteks.
۞
„Tõeline õnn, et Pärija enne kõike seda Aasia ringretkelt tagasi jõudis,“ sõnab ema ühel harval ühisel õhtul. Drypetise nõtke selg on laitmatult sirge nagu alati, õhuke loor veatult kinnitatud. Ainult see, kuidas ta pikad sõrmed käiseserva mudivad, annab aimu pingest. Päevakuumus on järele andnud ja aias, kus nad jalutavad, puhub mahe tuul. Vihmad on ometi korraks taandunud.
Cyra noogutab. Ta ei taha mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui Pärija oleks viibinud Susiana asemel kuskil Sogdia ligipääsmatus kaljukindluses. Cyra on üheteistkümne aastane ja taipab küll, et oht ei ole möödas. Kuid praegu ei ripu mõõk otse nende peade kohal. Alexios naasis alles sügisel idapoolsete Aleksandriate reisilt, kus ta kohtus satraapide ja ülikutega, tugevdas sidemeid ja kindlustas piire. Ja nüüd käis ta Persises tüli lahendamas.
„Ta on küll noor, kuid tulnud läbi mitmest lahingust ja ta üksused austavad ning armastavad teda,“ kinnitab Drypetis rohkem endale kui tütrele. „Tema hetairoi, Hundikari, on ustavad. Ja satraabid püsivad truud.“
„Alexios korraldab riitused ja mängud nagu vaja,“ sõnab Cyra emale – ja pisut ka endale.
Nii Kleopatra kui Mandana on väsimatult nõudnud kõrgete võimukandjate tundmist ja Cyra mõistab nüüd, miks. Kui sosistatakse Ariobarzanese lojaalsusest, siis tähendab see, et Media väljade arvukad ratsaväelased on Alexiost toetamas. Aga kui jutt on Aspasiosest, teab Cyra, et mängus on Susa ümbruse templite rikkus.
„Ja siis saab Alexiosest kuningate kuningas,“ sõnab Drypetis ja kõnnib edasi.
Korraga pulbitseb Cyra kurgust välja küsimus, mida ta ei teadnud seal olevatki.
„Miks ma olen ainus?“
„Mis?“ ei saa Drypetis aru.
„Alexiosel ei ole pärisvenda või -õde, aga tal on poolvend. Orontes. Ja siis on veel Sophia. Aga mina olen...“ sõnad surevad huulil, ta ei suuda lõpetada – Hephaistioni ainuke laps. Ta ei olnud iial kuulnud isegi vihjet, et kuskil võiks olla mõni sohilaps.
Drypetise õlad tõmbuvad pingesse ja ta kiirendab sammu. „Ära päri asjade kohta, millest su lapsearu üle ei käi,“ ütleb ta teravalt.
Cyra on nende üürikese rahuhetke tahtmatult rikkunud. Ta langetab pea ja sammub ema järel. Keelel kibeleb, et ta ei ole enam päris laps. Ta ei saa neid asju mõista, kui keegi ei seleta.
۞
Cyra seisab Palee rõdul, sealt avaneb vaade laiale tänavale. Taamal paistab Esagila templikeskus ja selle taga ikka veel taastatav Etemenanki, tohutu kõrge tsikuraat. All voorib lõputu matuseprotsessioon. Näib, nagu oleks kogu maailm kohale tulnud ja... tegelikult ongi. Saadikuid on igalt poolt, isegi Indiast. Cyra vaatab aeglast rongkäiku ja taevas kogunevaid raskeid vihmapilvi. Babüloni suvi on armutu. Ta mõtleb, kui paljud neist kaugeist külalistest siin vastu ei pea. Miasmidest läppunud sooõhus ja kuumuses võib neist kergesti saada ohver kuningate kuninga haual. Kes teab, kes sureb järgmisena, kas rikka Susiana satraap Aspasios või Persisest pärit Pharnabazos?
Cyra jälgib muudki – kes naistest on rõdul ja kes mitte. Barsine’i ei ole näha, tema tervis olevat halb. Sophia seisab päris tagareas, väike ja kahvatu, ega tõsta kordagi silmi. Roxana laseb end oodata ja kui ta tuleb, teeb ta sellest sündmuse – ning kannab oma valu nagu krooni. Must rüü rõhutab ta kahvatut jumet, rasket parfüümi on isegi läbi vihmalõhna tunda. Leskkuninganna pilk libiseb üle rõdu ning peatub viivuks Cyral. See on jäine ja terav nagu nuga. Cyra ei usu tema pisaraid. Need päris leinapisarad on juba ammu valatud ja kuivanud, nüüd on jäänud vaid poliitika.
۞
Ülejärgmisel päeval on riituste kulminatsioon. Tuleriit kõrgub keset pooleliolevat staadioni umbes samas paigas, kus leegid olid neelanud Hephaistioni keha. Cyra pilk tõuseb mööda ehitist – jämedatest palkidest korruseid, kullatud ja värvitud kujusid – ja viimaks kõige tipus hiiglaslikud ristatud piigid. Nagu Makedoonia sarissa’d, aga ilmselt veel pikemad. Üle staadioni ja tribüünidele, kuhu nad nüüd kogunevad, kandub palkidele kallatud õli ja põleva viiruki rasket hõngu. Koorid saadavad tõrvikukandjaid ja nende hääled paisuvad üle tuule müha, kuid siis rullub üle laotuse madal kõmin. Zeus on kohal. See tundub Cyrale õige, sest kuidas võiks teisiti ollagi. Juba piitsutavad rasked vihmavalingud maad, aga ei suuda ohvriloomade verd lahjendada ja õhk on vasksest lehast paks. Cyra peenvillane rüü muutub vihmaveest raskeks, kleepub ta selja ja käsivarte külge.
Hümnide saatel viivad tõrvikukandjad tule riidani ja leegid nilpsavad ahnelt hiiglasliku konstruktsiooni jalamile seatud kõrkjaid. Siis preestrid taanduvad, jättes staadioni keskele vaid aegamisi tuld võtva riida ja pisut eemal aedikusse suletud viimased ohvriloomad – uhked valged pullid, pärjad ümber kaardus sarvede. Cyra jälgib ainiti, kuidas tuli levib aegamisi, kuid vääramatu jõuga, et siis juba esimese platvormi palkide vahelt üles lahvatada. Olgugi et nad on päris kaugel, tunneb ta näol tule kuumust, kui leegid aina hoogu koguvad. Nagu tempel põleks. Ei – nagu mitu templit korraga. Tihe must suits tõuseb taeva poole, ohvritulede kirbe tossuga segunedes.
Cyra saadab suitsusammast pilguga ja äkitselt lahvatab kõik valgeks. Viivu jooksul ei näe Cyra mitte midagi peale ereda valguse ja siis tabab teda rindu nähtamatu löök, mis teda tahapoole tõukab. Cyra tunneb heli rohkem, kui seda kuuleb, see võngub temast läbi taevase haamrilöögi jõuga. Tuleriida tipust lendab sädemeid nagu tohutult alasilt löödud, õhku paiskub puu- ja metallitükke ja leegid lahvatavad uue metsiku jõuga kõrgustesse.
Siis ajavad inimesed tribüünidel end ettevaatlikult taas sirgu või jalule. Keegi kompab Cyrat, aga temaga on kõik korras. Läheb siiski veel hetk aega, enne kui ta uuesti päriselt kuulma hakkab.
„Zeus! See oli Zeus ise!“ hüüab keegi väriseval häälel. Sõnad kostavad nagu läbi vati, sest Cyra kõrvad kumisevad ikka veel.
„Aionios,“ ütleb keegi teine. See ei olnud enam üksnes Alexandrose nimi. See oli tiitel, mis hakkas tähistama tema jumalikku väge.
„Kas kõik on terved?“ küsib kellegi kolmanda ärev hääl.
Imekombel ongi kõik terved – tribüünidele kogunenud pealtvaatajad. Cyra vaatab staadionile. Uhked ohvripullid lebavad aedikus surnuna, täpselt seal, kus nad enne seisid. Nagu ka neli orja, kes neid valvasid.
Cyra pilgutab silmi, sest korraga need kipitavad. Ta ei hooli, et vahel tabab välk lihtsalt niisama mõnd torni või kõrget puud. Mis juhtus, ei saanud olla lihtsalt niisama. See oli Zeus ja inimeste kohkunud ja kahvatud ilmed kinnitavad seda.
Äkilise lainena tabab Cyrat hirm, et midagi võiks veel juhtuda, et Zeusi välgunooled võiksid langeda nende sekka või purustada Babüloni templid. Et tuli võiks levida. Kuid Babülon on vihmast pisaramärg ja laiali lendavad sädemed surevad õhus. Sädemed üha tõusevad, keerlevad ja kustuvad. Kulub ilmatult pikk aeg, enne kui tuleriida palgid järele annavad. Siis vajub kogu ehitis suure ohkega kokku.
Hiljem kogutakse tuleriida keskelt tuhk suurde kullatud urni. Pühalikul tseremoonial lisatakse sinna ka teine – Hephaistioni oma. Ja siis viiakse need koos Esagila pühapaika, kuhu on kerkimas mausoleum.
۞
Pärija kroonimisega ei viivitata. Matuseriitustest on möödunud vaid hädavajalik aeg. Palee suures saalis on võimatult palav. Nii palju rahvast, kirevaid pidurüüsid, helkivat kulda ja kalliskive. Sandlipuu ja mürri lõhna. Cyra on otsatult väsinud, kuldtikandiga rüü rõhub raskelt ta õlgu ja loori taga on raske hingata. Aga ta peab vastu pidama – ja seda ta teeb, sest see on tema osa: täita käsku, seista omal kohal. Ta kavatseb seda võimalikult hästi teha.
Kohe asetatakse Alexiose pähe kuningate kuninga diadeem. Kõik satraabid, nende seas Ptolemaios, kõik strateegid, nende seas Krateros, ning kõik preestrid, filosoofid ja mungad kummardavad. Nad kõik.
Cyra hoiab hinge kinni, kui Pärija siseneb, rüütatud purpurisse ja hiilgusesse. Tema kannul on salk noori mehi, nii lähedal, nagu nad ei peakski talle ruumi jätma. Või nagu ei tahaks nad temast lahti lasta. Cyra pilk liigub korraks noorukite seas ühelt teisele, Heraklese mõõtu vägilaselt pikajuukselise meedlaseni, kuid ta ei suuda öelda, kes neist on kõige tähtsam... või kas see üldse nii käib.
Ta piidleb Pärijat läbi hingeõhus kergelt lainetava loori. Alexios on välimuselt makedoonlane, aga tema hoiakus on midagi enamat. Liigutuste täpsuses ja väljapeetuses ei jää ta alla endistele Pärsia kuningatele, kui ülempreester ulatab talle kullatud kirjarulli, millele on kirjutatud tema valitsejanimi.
„Aetherion!“
Kahin saalis, langetatud pilgud. Cyra tardub paigale. On see liiga toretsev? Kas nüüd, veel viimasel viivul kukub kõik kokku? Kuid ei, sest vaid südametukse järel kajab saal vastu: „Aetherion!“ Hääled on valjud, kindlad, selged. See on hea enne.
Cyra peab vastu. Ta ei nõtku, ehkki õhk on nii lämbe ja parfüümidest lääge ja ta tunneb, kuidas higipiisad jalgu mööda alla nirisevad. Nüüd toob ülempreester lambi, mis on süüdatud Alexandrose, jumaliku valitseja Aioniose tuleriida hõõgusest. Tulest, mida puudutas Zeusi enda välk.
„Tuli muudab kuju, kuid see mäletab. Siin on püha tule uus astja.“
„Aetherion!“ kinnitab saal veel kord ja Cyra teab, et praegu mõtlevad kõik sellele välgulöögile. Valitsejanimi on nagu teine kroon, mida Alexios nüüd koos diadeemiga kandma peab.
Ja kuidagi kannatab Cyra ära, kuni kõik aukandjad pikas rivis ette astuvad ja kuningate kuninga aujärje ees kummarduvad. Isegi makedoonlased painutavad oma kangeid selgu ja teevad seda kõhklematult, sest nemadki nägid, mis matuseriitustel juhtus.
Cyra seisab troonist pisut eemal ja püüab läbi loori, läbi tantsisklevate varjude näha ja mõista seda uut nähtust, Alexios Aetherioni. Kuningate kuningas on noor. Liiga noor. Cyra mõte libiseb Alexandrosele. Tema oli pea kaks aastat vanem, kui Makedoonia troonile tõusis. Alexios pärib aga kogu Aasia, terve toore ja alles veritseva impeeriumi. See on ränk koorem, kuid ta näib kindel. Võib-olla ta suudab seda kanda.
Cyra vaatab hoolega. Alexiose juuksed on tumedamad, mitte kuldsed. Aga hoiak on sama ja silmad – need on isa omad. Tormihallid, läbitungivad. Cyra saab aru, miks strateegid Alexiost nii hoolega vaatavad. Nagu kontrolliksid, kes seal tegelikult istub.
Ta piidleb loori tagant esirida, neid, kel oli au kummardada esimestena. Chiliarh Perdikkas seisab sirgelt, käed selja taga, pilk liikumatult rongkäigul püsimas. Tema kõrval on poeg – Phaidros, Alexiose Lykeion’i-kaaslane. Ta on oma isast pikem ja kui Perdikkase juuksed on pruunikad, meenutavad Phaidrose pleekinud juuksed pigem küpset vilja.
Jah, koolikaaslasi kutsutakse Hundikarjaks. Nimi sobib, otsustab Cyra. Selles Phaidroses on küll metsikust, mis ei sobitu Pärsia õukonna vaoshoitud vormi. Pikkus või hele jume või hoopis need kummalised rohekad silmad? Cyra vaatab hoolikamalt. Jah, ta ei eksinud, Phaidros on tõesti lausa hundisilmne ja tema ainitine pilk ei lahku Alexioselt. Selles on midagi, mis paneb Cyra pead ära pöörama. Ta ei leia sellele nime... aga millegipärast viib see mõtted vanadele kangelaslauludele.
Teispool Perdikkast seisab Egiptuse satraap Ptolemaios, kes paistab rahulolevana. Egiptus on põhjatult rikas maa ja Ptolemaios on end seal hästi sisse seadnud. Täna saadab teda noorim poeg, Philippos. Jässakas, päikesepõlenud ja kandilise enesekindla näoga, samuti üks Alexiose Hundikarjast. Philippos piidleb pingsalt kedagi Phaidrosest vasemal ja Cyra uurib, keda.
Levanti strateeg Krateros seisab mõttesse vajunult, kulm kipras. Kas ta ei ole rahul, et on seatud just Levanti sõjaväe juhiks, kui võiks olla hoopis asevalitseja? Näiteks Media on põlisest Pärsia soost Ariobarzanese käes. Cyra otsib teda – seal see hallineva habeme ja läbitungiva pilguga satraap seisabki. Tema parimad päevad on möödas ja kuigi ta tahab kindlustada positsiooni oma pojale, ihaldavad ilmselt nii mõnedki rammusa Media valitsejakohta.
Ariobarzanese olukord ei ole sugugi kõige keerukam. Cyra otsib Orontest, Alexiose väikest poolvenda. Orontes ei ole esireas ega teiseski mitte. Rahvamass varjab ta peaaegu ära. Siis märkab Cyra teda Roxana noorema venna, Sogdia mägihõimude juhi Artanese kõrval. Väike poiss meestesumma keskel. Orontese juuksed on sügavpruunid, raamides näo pehmet ovaali. Poiss vaatab ringi, tumedates mandelsilmades igavus. See, kuhu ta on paigutatud, ütleb kõik.
Õhk on lämmatav, aga Cyra ei vangu. Ta kujutleb, et on marmorist tahutud, tardunud ja külm. Ometi ei jõua ta rohkem selle maailma vägevaid piielda. Ta mõtleb hoopis kuristikule, mis lahutab teda neist vägevatest ja eriti Alexiosest. See sügavik eraldab naiste ja meeste maailma. Cyra mõistab nüüd. Ta ei ole siin isa pärast ja isegi mitte Alexandrose mälestuseks. Ta on selleks, mis tuleb. Liidu pärast, uue pärija pärast. Dünastia jaoks.
Äkitselt on see kristallselge. Ta ei sündinud Hephaistioni põgusast kiindumusest Drypetise vastu. Ei, ta sündis eesmärgiga. Hephaistioni lojaalsusest, tema armastusest Alexandrose vastu. Cyra on tõotatu, parimate meistrite poolt lihvitud teemant. Ta peab täpselt asetuma oma kohale Impeeriumi kroonis. Miski muu ei oma tähtsust.
Viimaks saab tseremoonia läbi ja Alexios, Cyra ning nende saatjad lahkuvad sama koridori mööda. Siin on jahedam ja suure saali müra sumbub kiviseinte vahele. Siis korraga tõmbab ees kõndiv paar Cyra tähelepanu.
Alexios läheb esimesena, nagu oleks tal kiire, kuid peatub siis nurga taga, käsi vastu seina toetumas.
„Liiga palju,“ ütleb ta vaikselt, rohkem endale kui kellelegi teisele. „Seda on liiga palju.“
Pikk Phaidros, kes teda saadab, ei vasta kohe. Ta jääb sammu võrra tahapoole, pilk Alexiosel.
„Nad tahavad teda,“ jätkab Alexios. „Nad kõik... et ma oleksin tema. Näevad teda, mitte mind.“
Öeldu jääb õhku rippuma. Phaidros puudutab Alexiose õlga. „Nad õpivad sind nägema.“
Alexios laseb käel langeda. Ta naeratab, aga see ei ulatu silmadeni. „Võib-olla,“ ütleb ta. „Aga see ei pruugi olla kerge õppetund.“ Hetkeks jääb ta vait, siis sirutab end, nagu tõstaks nähtamatu kandami uuesti selga. „Lähme,“ ütleb ta. Kui mehed edasi astuvad, on Alexiose samm jälle täpne ja mõõdetud. Just selline, nagu peab.
Cyra jääb veel hetkeks paigale. Midagi ei sobitu mustriga, milles ta hetk tagasi veel kindel oli. Aga temagi on väsinud, liiga väsinud, et lõpuni mõelda. Ta sammub edasi.
Hiljem, oma ruumides, heidab Cyra seljast raske rüü ja sukeldub vanni. Soe metsroosihõnguline vesi sulatab liikmetest päeva pinged ja kanguse ning lõpuks suudab ta veidi toibuda. Ta on selleks loodud. Ta peab vastu, see on tema koht. Hirm jääb ikka alles, aga selle varjus on ka midagi muud. Uhkus. Ta on ainus.