Cyra on seitsmene. Ta oskab juba ise sadulat kinnitada. Parasjagu hiilib ta tallide poole, et Mandana ja Kleopatra haardest pääseda. Kohe, kui ta jõuab nurga taha, paneb ta jooksu. Suvepalees on plehku panna lihtsam. Ta kujutab eesseisvat juba nii elavalt ette: loomade ja õlgede lõhn, sammumüdin ja pruuskamine. Hoopis midagi muud kui peened lõhnaõlid ja viirukisuits paleeruumides, mis võivad pea valutama panna. Jah, ta hiilib talli, harjab oma poni ja ratsutab ega õpi täna üldse mitte midagi. Sest tal on sünnipäev ja ta on Hephaistioni tütar.
„Cyra.“
Ta tardub.
„Seal sa oledki.“ Kleopatra hääl ei tõuse, aga sellest piisab. Range ilmega õpetaja seisab, õhukesed huuled nüüd kriipsuks kokku surutud. Ta hele peplos on veatu nagu alati.
Cyra pöördub aeglaselt. „Ma just...“
„Tule siia.“
Vastumeelselt, nii aeglaselt kui võimalik, loivab Cyra õpetaja ette.
„Ära mossita. Sa oled printsess,“ ütleb Kleopatra kannatamatult.
Cyra surub käed rusikasse. „Ja mis kasu sellest on?“
„Kasu?“ Kleopatra hallikassinine pilk ei liigu. „Sinust on kasu pärijate sünnitamiseks.“
Cyra kortsutab kulmu. Ta teab, mida tähendab „pärija“... aga mitte päriselt. Ja tema küll kedagi sünnitama ei hakka.
„Sa oled tõotatud prints Alexiosele, kuninga ja Thessandra pojale,“ lausub Kleopatra. „Seisa sirgelt, las ma vaatan sind.“
Cyra tahab õpetaja pilgu all niheleda, aga sunnib end paigale.
„Kas sa oled jälle kuhugi roninud?“ küsib Kleopatra teravalt.
„Ei,“ valetab Cyra pead püsti hoides, aga surub määrdunud peopesi tugevamalt peplos’e voltide vastu. Ta mõtted otsivad kitsikusest väljapääsu. „Miks ma ei ole Thessandrast varem kuulnud?“ küsib ta Kleopatra tähelepanu kõrvale juhtimiseks. „Palees on Roxana ja siis veel Barsine...“
Kleopatra ei vasta kohe. Tema silmad tõmbuvad kissi. „Lähme sisse. Pese käed puhtaks ja istu.“
Cyra heidab kahetseva pilgu üle õla ja vantsib Kleopatrale järele. Ta solberdab veekausis kaua, aga mitte kuigi hoolikalt. Ta võib olla kõigest seitse, aga saab suurepäraselt aru, et käsu täitmine ei tähenda veel tegelikku kuuletumist.
„Kuula,“ ütleb Kleopatra, kui Cyra viimaks väikesel järil istet võtab. „Thessandra oli esimene. Makedoonia üliku tütar, kelle Alexandros võttis naiseks enne sõjakäiku.“ Ta toksab küünega vastu lauda, aeglaselt, rütmiliselt. „Ta täitis oma kohuse ja jäi Alexandrost ootama.“
Cyra vaatab vilksti aknast välja. Kui ta saab, siis ta viib oma ponile õuna. Need on praegu nii head, hapukalt värsked.
„Aga ta suri.“ Kleopatra toon on kuiv.
Cyra pilgutab silmi. Midagi rasket vajub ta rinnale ja tal on korraga kahju. Thessandrast... ja millestki veel. „Nüüd ma tean,“ ütleb ta tasakesi, „et ta oli esimene.“
Kleopatra ilme pehmeneb pisut. „Hüva,“ pomiseb ta poolihääli. „Ma näen sinus Makedoonia verd.“
Cyra hoiab pilgu maas. Mandanaga räägib ta pärsia keeles. Mandana jutustab talle tema vanaisa riigist, vanast pealinnast, mille palee oli isegi Babüloni omast suurem, ja suurtest kuningatest, kes ei kummardanud kellegi ees, kuid kelle ees kõik kummardusid maani. Kleopatrale ta sellest ei iitsata. Ta teab juba, milliseid sõnu kellega kasutada. Aga seda, kuhu ta ise kuulub, ei tea ta veel.
Uks avaneb ja vana eunuhh astub sisse. „Saadetis printsessile,“ ütleb ta oma veidral, poisilikul häälel ja sammub Kleopatra noogutuse peale üle toa. Teener on tüse, ta sammud lohisevad ja ta hingab alati liiga valjusti. „Kingitus, chiliarh’ilt,“ lisab ta sügavalt kummardudes ja poetab tumedast puust karbikese lauale.
„Me saadame tänu pärast,“ ütleb Kleopatra ja ta heidab pilgu uksele. Eunuhh saab aru, koogutab veel paar korda ja lahkub. Ikka jalgu lohistades. Cyra põrnitseb laual lebavat nikerdustega karpi. See on isalt.
„Tee siis lahti,“ annab Kleopatra korralduse.
Cyra libistab loorberimustriga kaane kõrvale. Seest läigivad vastu kuld ja sinised kivid. Kaelakee on kindlasti väga kallis. Cyra libistab sõrme üle ühe külma kivi ja paneb karbi uuesti kinni. Kaas plõksatab täpselt paika. Tegelikult on soojalt vaha ja vaigu järele lõhnav seedripuust karp palju põnevam kui selle sisu.
„Mis ma sellega teen?“ pomiseb ta vaikselt.
Kleopatra ei ütle midagi, aga Cyra tunneb, kui teravalt õpetaja teda vaatab. „Nii helde kingitus,“ parandab ta end kiiresti.
„Nüüd kirjutame vastuse,“ ütleb Kleopatra ja lükkab vahatahvli Cyra ette.
Cyra vaatab seda altkulmu. „Kas ma pean? Isal on niikuinii liiga kiire, et seda lugeda.“
Kleopatra asetab kirjapulga valju klõpsatusega täpselt tahvli kõrvale. „See ei ole oluline. Sa kirjutad, sest nii on kombekas.“
Cyra ei hakka enam õnne katsuma ja vastu vaidlema. Muidu paneb Kleopatra ta veel kangast kuduma, sest peab seda teenijate tööd samuti kombekaks.