ΕΜΑΥΤΗΝ ΕΥΡΗΣΩ
„Ma leian iseenda“
Varjulises siseõues mängib viieaastane laps värviliste marmorkuulidega. Õu on täis lopsakat rohelust, delfiinidega purskkaev vulistab pehmet, uinutavat laulu. Sellest õhkub mõnusat jahedust, mis seguneb mürdi hõnguga. Kuulid klõbisevad üksteise vastu põrgates ja laps naerab. Ema istub purskkaevu kõrval varikatuse all ja jälgib lapse vilkaid liigutusi. Taamal seisavad vaikides teenijannad.
Ema suurtes tumedates silmades välgatab uhkus ja laps naeratab vastu – ema on varemgi öelnud, et tal tuleb mäng hästi välja. Laps sirutab käe lähima värvilise kuulikese poole, kuid peatub. Ema hoiab rüüserva nii kõvasti pihus, et kangas tõmbub kortsu. Laps laseb käel vajuda. Kuulid jäävad rohule lebama. Ta tõstab pilgu ja jääb ema vaatama, naeratus pisut küsivaks vajumas.
Heliseb hõbedane kelluke.
Sammaskäigus avaneb uks ja varjudest ilmuvad kaks mehekogu. Teenijannad langetavad pilgud ja kummarduvad sügavalt. Ema tõuseb samuti, langetab pea. Üks meestest astub lähemale – pikem, laiaõlgsem.
Laps jääb vaatama. Midagi temas ütleb, et see peab olema tema isa. Ema on temast rääkinud – pikk, tugev, sõjast tulnud. Aga päriselt... ei ole ta teda kunagi nii lähedalt näinud. Laps ei kuule tasaseid sõnu, kuid temani kandub mehe häälekõla – madal ja kare. Ta vaatab. Tugevad käed, päikesest põlenud nahk. Armid, heledad ja tumedamad triibud üle sõrmede ja käsivarte. Neid on palju. Mees paistab õukondlaste kõrval väsinud ja kulunud, nagu oleks osa temast teele maha jäänud. Kergelt laines juuksed on tuhkjalt pruunid, silmad tumedad ja sügavad.
Ta pöördub ja vaatab last. Üle tema näo libiseb lühike, heakskiitev naeratus. Ema ei astu lähemale ja mees ei vaata enam tema poole. Nad seisavad vastamisi, mõne sammu kaugusel. Sedasi, vastamisi seistes, tunduvad nad mõlemad nii pikka kasvu.
Varjudest astub esile teinegi mees – lühem, kullakarva juuksepahmakas korratult õlgadele langemas. Temagi näeb kulunud välja. Lapsele tundub, nagu paistaks valgus temast läbi.
Ema vajub sügavasse kummardusse, teenijannad langevad kombekohaselt põlvili. Vaid lapse isa jääb sirgelt seisma.
Laps tardub. Tema pilgu haaravad lühema mehe silmad. Neis on midagi pingul, midagi, mis otsib. Pilk peatub lapsel – ja muutub. Ta astub lähemale, asetab käe lapse isa õlale. Isa libistab käsivarre ümber tema piha. Nad räägivad vaikselt. Siis viipab kuningas lapse lähemale.
Ta astub edasi ega tunne oma jalgu. Kuningas võtab vöötaskust pehmesse kangasse mähitud kujukese ja ulatab selle lapsele. Sõnad libisevad mööda, alles jääb vaid hääle selge kõla. Valitseja sirutab soonilise, päikesepõlenud käe ja laps märkab taas nahka katvaid heledaid arme. Sõrmed puudutavad kergelt ta juukseid. Puudutus kandub surinal mööda selgroogu, üle kogu keha – nagu valgus, mis ei jäta varju, pannes käed ja jalad vaevumärgatavalt värisema. Alles siis langetab ta pea. Rohelistes varjudes värelevas valguses tajub ta, et isa naeratab. Ta peaaegu tunneb selle soojust oma palgel. Kuid isa ei vaata enam teda, vaid kuningat. Nad vahetavad veel paar sõna ja astuvad siis koos, pead teineteise poole kallutatud, sammaskäigu varjudesse. Nende hääled hajuvad paleekoridoride kaugusesse.
Laps seisab, suu pisut lahti ja pigistab peos kujukest. See on Artemis. Kujuke on lapse peos ootamatult raske ja jahe. Marmorkuulid vedelevad unustatult maas.
Tüdruku nimi on Cyra. Ja maailm, millest ema vaikib, on nüüd temani jõudnud.
۞
Kohtumisest purskkaevuõuel on möödas vaid mõned nädalad, kui Cyra elu muutub. Ema, Drypetis, on talle ennegi laulval, unistaval häälel jutustanud, et kui ta kasvab, saab temast suur kuninganna. Cyrale see meeldib. Ta kujutleb trooni, seda kaitsvaid tiivulisi olendeid, kalliskive. Kujutleb, kuidas teised kummardavad ja käsku täidavad. Isegi need, kes teda praegu karistavad, kui ta ei kuula sõna. Unistab, kuidas ta nad enda juurest minema kihutab ja nad peavad minema, sest ta on kuninganna. Kas või maailma otsa.
Aga kuningannaks saamine ei ole muinasjutt. Iga kuuga näeb ta ema harvem. Tuttavad ja lahked näod asenduvad võõraste ja rangetega. Päevi täidavad õppetunnid, tolmuste papüüruste sahin ja mesilasvaha magus lõhn harjutustahvlilt. Kirjapulk libiseb higises pihus, aga tal ei lubata puhata. Ta õpib.
Ja õpib. Ja õpib veel.
Kreeka keelt – õigesti ja puhtalt. Tekste, mida peab peast teadma. Rituaale, milles ei tohi eksida. Ja riiki ennast. Liiga suurt riiki.
Õpetajad Kleopatra ja Mandana valitsevad kõike, tervet tema elu. Täpne ja sirge Kleopatra, kelle jaoks loeb vaid mõistuse teravus. Tasahäälne Mandana, kelle tumedas pilgus pettumuse nägemine on kõigist näpistustest ja sõrmelaksudest hullem. Õhtuti on tal tunne, et ta pea võiks plahvatada nagu küps granaatõun.
Mõnikord saab Cyra ratsutada. Tal on oma poni. Ta saab hoida vibu. Sihtida. Lasta. Neil hetkedel lööb ta süda kiiremini. Ta tahaks kapata Paleest kaugele, aga ei pääse kuhugi. Ta peab õppima tantsima ja vihkab selle juures iga hetke.
„Tants teeb keha nõtkeks ja tugevaks,“ korrutab õpetaja Shirin tüütuseni ja nipsutab samal ajal rütmi hoidmiseks teravalt sõrmi. Cyra ei salli seda heli. „Tants õpetab kontrolli ja rituaalide järgimist.“
Aga Cyra ei taha kontrolli. Ta püüab nii hästi, kui oskab, kuid ta jalad ei kuuletu, ta käed ei liigu iial piisavalt kergelt ja Shirin ei jää kunagi rahule.