Nõupidamine toimus Esimesel Platvormil, meie operatsioonikeskuses Detritust ümbritsevas kestas. See kosmosejaam lendas planeedi pinna kohal, kuid oli hästi kaitstud teiste platvormide paljude välimiste kihtide taga, mis kandsid relvastust ja kilpe.
Vähemalt oli Jorgen teadnud, kuidas valida parimate istmetega ruumi. Keerutasin end oma kausjas tugitoolis, mis oli kitsas ja kaardus, kõrgete servadega, peaaegu nagu väike kokpit.
Sundisin end kuulama, mida Raudkülg räägib. Endine VKV juht – praegu emeriitadmirali auastmes – oli oma pealesunnitud pensionilt tagasi kutsutud, sest... nojah, me vajasime kõiki, kes meil olid. Ja kõigile tema vigadele vaatamata oli Raudküljel silma taktika jaoks.
„Mingis mõttes võib öelda, et meil vedas,“ sõnas hõbejuukseline naine, viibates tähekaardile seinal, kus oli esile tõstetud kosmoselõik Linnutee serval. Meie piirkond galaktikas, territoorium, mis oli Ülemvõimu kontrolli all. Meie asusime otse selle keskel.
„Mismoodi vedas?“ küsis Jorgen oma istmelt pika nõupidamislaua otsast. Lauaäärne oli täis arvukaid admirale, insenere ja välismaailmade auväärsusi, nende hulgas Cuna, ainus meid pooldav kõrgema auastmega dioon. Sininahaline poliitik, kes oli saanud mu sõbraks neil päevil, kui end Alanikina Tähevaatel varjasin.
„Kohe, las ma seletan,“ ütles Raudkülg mingeid pabereid lehitsedes.
Jorgen ootas, kangelt oma tooliserval istudes. Kuidas sai tal nii silmnähtavalt ebamugav olla? Need toolid olid mõnusad ja sa võisid varbaga lükates end isegi ringi keerutada. Kuigi sa pidid natuke tahapoole naalduma, et neisse korralikult sobituda ja vormi sisse sulanduda. Ent see polnud Jorgeni viis asju teha.
Uurisin teda, nautides ta lõuajoont, pilgu intensiivsust, kehahoiaku otsustavust. Jah, see uus töö oli tema jaoks hea valik. See sobis Jorgenile nagu kinnas – kuigi uustulnukana polnud ta veel päris täpselt asjale pihta saanud.
Kui Raudkülg pabereid lappas, avanes nõupidamisruumi tagauks ja Cobb lipsas sisse. Ta oli enne Jorgenit VKV juht olnud. Cobb oli olnud mu mentor ning ta oli üks targemaid inimesi, keda teadsin.
Ta nägi välja, nagu oleks minu seitsme nädala taguse lahkumise järel kakskümmend aastat vananenud. Ta toetus raskelt kepile ning nahk näis tema kehal rippuvat. Ta oleks peaaegu surma saanud plahvatuses, mis oli hävitanud Rahvuskogu, kuid mu vanaema oli ta päästnud – koos temaga minema hüperhüpates. Nende veedetud aeg veidras lõksus, mis nii kaua oli kinni hoidnud kitseni kütoonikuid, polnud neile hästi mõjunud.
Heitsin pilgu vanaemale, kes istus ruumi seina ääres. Oma eaka vanaema nägemine neil konverentsidel oli mind esimesel korral pärast tagasijõudmist üllatanud. Teadsin, et ta oli militaargeenius ja vanim elusolev Võitleja – olles elanud tähelaeval, mis oli meid algselt Detritusele toonud, kui ta oli väike tüdruk –, kuid ma polnud kunagi arvanud, et keegi teine võiks samuti nii mõelda.
Jorgen mõtles. Ja seepärast käis vanaema nõupidamistel. Vanaema märkas kütooniliselt mu tähelepanu ja ma saatsin talle küsimuse, mis oli minu jaoks lihtne nüüd, kui olin Chetiga kokku sulanud.
Kas temaga saab kõik korda? küsisin.
Mõtled Cobbi? küsis ta. Seda, kes just sisse astus?
Vanaema kütoonilised tajud olid mingil määral aidanud tal kohaneda nägemise kaotamisega, kuid nagu kõigil kütoonikutel, olid tema võimed tavainimestele kohandumisel nürimad.
Jah, ütlesin. Ta näeb nii vana välja, vanaema.
Püüan mitte solvuda sellest mõttest kostvast kurbusest, ütles vanaema. Vana olla polegi nii paha. Välja arvatud su keha, su silmanägemine, su tasakaalumeel ja et igal hommikul ärgates tundub, nagu sa ei pääsekski liikuma. Ta naeratas mulle korraks, siis tõsines jälle. Ma ei tea, kui kaua Cobbi taastumine aega võtab. Talle mõjus meie reis rängemini kui mulle.
Jorgen tõusis aupaklikult, mis pani meid, ülejäänuid, sama tegema. Siis astus Jorgen Cobbi juurde ja kõneles vaikselt, tõenäoliselt tänades teda tulemast. Cobb noogutas, kuid näis haiglasttuleku teekonnast väsinud olevat ning Jorgen aitas ta istmele, mis oli tema jaoks reserveeritud seina ääres.
Teadsin Jorgeni soovi, et Cobb oleks endiselt juhikohal, kuigi Cobb oli selgeks teinud, et tema praeguses seisundis on see võimatu. Ja seepärast, koorem raskelt õlgu rõhumas, istus Jorgen tagasi oma toolile. Soovisin, et oleksin kohal viibinud ja näinud teda higistamas, kui ta lõpuks juhtimise üle võttis. Ta oli nii armas, kui tegi läbi sügavaid personaalseid kriise, hoides tasakaalus oma usku õigusnormidesse ja praktilist vajadust, et asjad tehtud saaksid.
„Kas jätkaksime?“ küsis Cuna. Dioon istus, peopesad kokku surutud, küünarvarred lauapinnal, jälgides toimuvat väärika ja... nojah, väheke armuliku hoiakuga. See polnud siiski täiesti Cuna süü. Ta püüdis väga kõvasti, ent oli veetnud kogu oma elu, pidades end kellekski, kes pidi Ülemvõimus kaitsma ja juhendama „vähemtähtsaid liike“. Sellise sissejuurdunud maailmavaate muutmine võttis aega.
„Jah, mu andmed on nüüd valmis,“ ütles Raudkülg. Vana naine pöördus, lükkas lühikesed hõbedased juuksed kõrva taha ja viipas seina poole, kus pilt ekraanil muutus. Kummardusin ettepoole, lootes näha mõnda huvitavat lahingupilti – ent see oli lihtsalt slaid hunniku numbrite ja statistikaga.
Tore.
Miks polnud keegi mulle rääkinud, kui palju nõupidamisi galaktilise sõjaga võib kaasneda? Võib-olla oleksin alla andnud. Pole võimalik, et piinamine oleks sellest hullem. Kulutasime rohkem aega istudes ja rääkides, kui tegelikult kellegi vastu võideldes. Ehk saaksin millegagi Jorgeni pihta visata ja panna teda enda poole vaatama?
„Ülemvõim,“ ütles Raudkülg, „oli Winzikule vapustavalt kerge vallutus. Erinevalt traditsioonilisest valitsusest ei juhi see jõuga, vaid reisimise ja ressursside kontrolli kaudu. Ülemvõimus on tuhandeid planeete, aga peaaegu ühelgi neist pole aktiivseid kaitsejõude.“
„Seda sellepärast,“ ütles urdaillane, mees nimega Rinakin, „et nad sunnivad rahvaid ühinemisel oma „sõjakatest kommetest“ loobuma.“
„On see siis nii halb,“ vastas Cuna talle, „et me püüdleme rahu ja mugavuse, mitte viha ja vaenu poole?“
„Noh, see jättis teid kaitsetuks,“ ütles Rinakin, osutades statistikale. „Mitte keegi ei saaks Winziku vastu. Ta vallutas kogu Ülemvõimu peaaegu sõdureid kasutamata.“
Ja-jah, ta meeldis mulle. Ta tegi teraseid tähelepanekuid.
„Arvan, et sellepärast te mõtletegi, et meil veab, admiral?“ sekkus Jorgen kindlalt. „Meie vaenlane kontrollib suurt osa kosmosest, aga mitte palju laevu.“
„Täpselt,“ ütles Raudkülg. „Meie võidud ReDawnil ja Igavikukaldal tõestavad, et saame Winzikule vastu küll. Paljusid tema sõjaväelasi on tarvis patrullidesse, politseisse ja vallutatud territooriumi säilitamiseks. Talle jäänud ründevägi pole nii väga palju suurem kui meie oma. Võib-olla kaks või kolm korda, mis on tähelepanuväärne, kui kõike arvestada.“
„Ta arvas, et see on lihtne,“ ütlesin. „Ta eeldas, et keegi ei hakka võitlema. Ja kui hakkab, siis lootis ta kasutada delvereid kui suurepärast hirmutusvahendit kõikide kontrolli all hoidmiseks. Raske on türannile vastu seista, kui ta on ainus jõud, mis seisab sinu ja hulga dimensioonidevaheliste koletiste vahel.“
„Nightshade’il on selles osas õigus,“ ütles Raudkülg. Ta kohtas mu pilku. Meil kahel oli ühist ajalugu, ent ta oli olnud väärikas vastane. Niikaua, kui ta oleks peaaegu meid kõiki õhku lasknud, muidugi.
„Niisiis, mida see meile ütleb?“ sõnas Jorgen. „Kuidas me jätkame?“
„Kuigi meil on siiani vedanud, söör,“ lausus Raudkülg, „on admiralid mures ja mina ka.“ Ta klõpsas ette järgmise slaidi, mis paistis näitavat tootmisvõimsust. „Winzikul pole veel suurt sõjaväge – kuid tal on ligipääs tohutule infrastruktuurile. Siin näeme nimekirja tehastest, mis suudavad välja lasta kosmosekõlblikke ründelaevu. Need numbrid näitavad võimalikku tootmiskiirust, arvesse võtmata ühtki salajast sõjaväetehast.“
Seedisime seda kõike. Ja see oli hirmutav. Kui Winzik oli juba kõik oma ressursid välja toonud, suutis ta luua terveid laevastikke kiiremini, kui meie valmistasime üheainsa laeva. Jah, ta peaks need mehitama värskete nekrutitega, aga mis see luges, kui ta võis lahinguvälja sõjalaevadega üle ujutada?
Taipasin kohe Raudkülje mõtet. Kuigi meil oli siiani vedanud, ei saanud me mingil juhul võita pikalevenivat sõda Ülemvõimu vastu. Kui Winzik on kord tohutult tootmist suurendanud, on meil ots peal.
Vaatasin laua ääres ringi, et näha, mida teised mõtlevad. Teised nooremad admiralid noogutasid. Arturo – Taevasselennu praegune juht, kes esindas kõiki piloote – kuulas seda kulmu kortsutades. FM – nüüd Jorgeni parem käsi ja meie peadiplomaat – oli surunud käe huultele, kui numbreid luges, silmad pärani. Ta vaatas üle laua ja kohtas mu pilku.
Mõtlesin korraks fakti üle, et kolm mu lennu liiget – kõik veel suhteliselt noored – olid valitsuses kõrgetel kohtadel. Kahjuks oli meie planeedi ajalugu selline, et siin lihtsalt ei olnud kuigi palju vanemaid ohvitsere. Meie kümneid aastaid kestnud meeleheitlik võitlus ellujäämise eest oli muutunud lõpupoole palju surmavamaks; isegi nooremadmiralid olid kõik kahekümnendates. VKV ponnistuste kurb tegelikkus oli see, et selleks ajaks, kui me olime „võitnud“ ja vaenlase tagasi tõrjunud, olid tapetud peaaegu kõik, kellel oli vähegi tegelikku lahingukogemust.
Mõtlesin huvitatult, et Jorgen oli sama vana, kui Aleksander Suur oli olnud oma vallutusretke alustades.
Jätkasin ruumi uurimist ja leidsin, et tulnukatest oli raskem aru saada kui mu sõpradest. Rinakin näis vaevatud, kuid oma violetse nahaga ja muljetavaldavate luukühmudega põskedel paistis nende rass alati hirmutav. See pani mind soovima, et ka minu luustik sarnase efekti saavutamiseks mõnes kohas esile tungiks.
Kitsenitest aru saamisel oli mul rohkem kogemusi, kuigi ma isiklikult ei tundnud Itchikat, naiskitsenit, kes oma platvormil laua kohal hõljus. Tema karvkate hakkas hallinema ja tal oli seljas äärmiselt ametlik, iidses stiilis rüü.
Temaga koos oli väike rühm kitseneid: osa neist valitud senaatorid, mõned äsjapäästetud kütoonikud, nende kõrgemad kindralid. Nad kasutasid laual väikesi toole, nagu oleksid paraadil. Itchika kõrval seisis üks närviline noorem kitsen. Kauri, üks nende laevakaptenitest – ja minu sõber.
„Niisiis,“ sõnas Itchika arvukate ekraanide poole viibates, „on meie aeg piiratud. Jah, ma saan aru.“ Nagu teisedki tulnukad, rääkis ta oma rahva keeles ja selle tõlkis tema tõlkemärk inglise keelde.
Raudkülg vaatas meid süngelt. „Meie luureandmete põhjal töötavad kõik need tehased juba tema heaks. Mõne nädala pärast suudavad nad tuhandeid uusi ründedroone võitlusse saata.“
„Droone,“ sõnasin ma. „See on pahandav. Tahate öelda, et ma ei saagi oma vaenlaste verd maitsta?“ Tegin pausi. „Huvitav, kuidas mootoriõli maitseb.“
Kõik ruumisviibijad vahtisid mind, suu lahti. Peale Jorgeni, kes naeris.
„Oh, ärge vaadake mind niimoodi,“ kähvasin ülejäänutele. „Ise te mind kutsusite. Ja seda te saite. Raudkülg, kuidas suurte sõjalaevadega on?“
„Nende tootmine võtab kauem aega,“ vastas ta. „Aga need tulevad. Tuhanded sõjalaevad – ja sajad transpordilaevad – selle standardaasta lõpuks.“
Neetud. Arvutasin kokku, mis meil oli, lisades kitsenite ja UrDaili laevastikud. Meil oli hävitajaid, jah. Lausa viissada, kui neid vajasime. Aga vaevalt küll suuri laevu.
„Spin oskab juhtida hävitajaid,“ ütles FM. „Nüüd, kui ta meie juures tagasi on, ei peaks me droonide pärast muretsema. Kaugjuhitavad langevad kergesti kütoonikute abil ja autonoomsetest pole elus piloodile vastaseid – vähemalt mitte nende piiratud tehisintellektidega, mida Ülemvõim julgeb kasutada.“
Kuigi hindasin tema usku minusse, polnud ma sugugi nii enesekindel. Võib-olla kunagi ammu oleksin praalinud, et võin üksinda sadadest jagu saada, aga ma polnud enam see isik. Olin hea piloot, kuid poleks sõda üksinda võitnud. Mul oli hästi meeles, kuidas sajad vaenlase laevad olid nädal tagasi eikusagil mu ümber tunglenud. Nad olid mu kiiresti enda alla matnud.
Jorgen ütles välja, mida mõtlesin. „Kui palju droone sa ühes lahingus alla laseksid, Spin?“ küsis ta vaikselt. „Kakskümmend? Kolmkümmend?“
„Ehk kakskümmend,“ ütlesin. „Mõned rohkem, kui veab.“
„Näete?“ märkis FM.
„Ja kui nad saadavad kümme tuhat?“ küsis Jorgen. „Kakskümmend tuhat? On sul aimugi, kui palju laevu nende tööstuskompleks võib välja paisata, kui on kord hoo sisse saanud?“
FM naaldus häirituna toolileenile ja ruum jäi vaikseks.
Viimaks hakkas kõnelema madal hääl minust paremal. „Tormitsev jõgi pole kunagi kena üksiku lehe vastu.“ Platvormil hõljuv kitsen kerkis pisut kõrgemale. Ta kandis keraamilist maski, valget, punaste triipudega. Hesho, kunagi kitsenite imperaator. Ta oli otsustanud varjata oma nägu ja nimetada end Tumevarjuks, Maskis Pagulaseks.
Neetud, soovisin, et oskaksin ise ka midagi nii vinget välja mõelda.
„Nii et peame kähku tegema,“ ütles Rinakin. „Kiiresti võitma. Kas on mingit võimalust meie poolele veel planeete värvata?“
Vaatasime FMi poole, kes juhtis värbamistegevust.
„Üritame,“ vastas ta. „Meil on mõned vihjed. Aga... enamik neist kardab. Meie kolm planeeti leidsid üksteist sellepärast, et me kõik olime õiges olukorras – tehnoloogiliselt piisavalt arenenud, et meil oleks oma sõjalaevad, kuid me polnud Ülemvõimule veel täiesti alistunud. Enamik teistest on kas liiga kõvasti indoktrineeritud või pole vastuvõitlemiseks piisavalt arenenud. Burlid võivad meiega ühineda. Ja ehk ka tradorid – kuid nende planeedil on seitsekümmend eri valitsust!“
Seitsekümmend? Eri rahvust ühel planeedil? Tahan öelda: tean küll, et Maal oli kunagi olnud palju rohkem, ent see ajas mu ikkagi segadusse.
Nad kaevusid sügavamale üksikasjadesse ja arutelu muutus süngemaks. Nihelesin toolil, leides selle äkki vähem mugava olevat. Muidugi, kolmsada vägevat spartalast olid seisnud Termopüülides palju arvukama väe vastu... aga lõpuks olid nad langenud.
Ma ei saanud midagi parata, et kujutlesin, kuidas mu sõbrad üksteise järel surevad, kui vaenlase laevad meid enda alla matavad. Ja kui ma seda tegin, hakkas miski mu sees värisema. Võbin tekkis mu sisemuses, vibreeris nagu lihaskramp, kuid tõi endaga kaasa vägevuse tunde. Paanikasse sattudes üritasin seda maha suruda.
Aga see ei õnnestunud.
Tassid laual hakkasid klirisema. Seinaekraan läks nässu, sähvides sisse ja välja. Ruumis olevad esemed hakkasid hajuma, hüpates reaalsusest välja ja tagasi. Chet värises, kui tajus mu emotsioone. Ja hääled... mu mõtted... mu hirmud... hakkasid ruumis kiirgama ja vastu kajama.
Surnud. Kõik surnud.
Kaotatud. Kõik kaotatud.
Läbi kukkunud. Kõik läbi kukkunud.
Ahmisin värisedes õhku ja laksasin peopesad lauale, saates kogu oma tahte selle veidra puhanguga võitlema. Sain enesekontrolli pingutusega tagasi ning värinad vähenesid ja siis lakkasid. Vaatasin üles, higi näol voolamas.
Ruum oli vaikseks jäänud ja ma teadsin, et nad olid neid sõnu oma mõtteis kuulnud. Olin neid kontrollimatult edastanud. Cuna tõstis pilgu sealt, kus oli kirjutanud oma märkmeplokki – mis oli teleporteerunud ja jätnud teda hoidma tühja õhku.
Neetud. Tundsin end häbistatuna. Ja õuduses. Olin mõne päeva eest kogemata teinud midagi selletaolist, aga mitte sama tugevat. Tänane purse oli palju hullem.
Mis iganes ma olin – mis iganes meie olime –, see polnud enam inimlik.
„Kas... kõik on korras, Spin?“ küsis Jorgen.
Noogutasin, oma häält usaldamata. Tema ilme oli kaastundlik – olgu ta õnnistatud –, ent enamik ülejäänuist näis tundvat midagi õuduse ja ebamugavuse vahepealset. Cuna naeratas hambaid näidates – nende rahval oli see agressiooni märgiks – ja kitsenid olid ühte puntrasse kogunenud. Hesho hõljus minu ette, paistes stoilisena, kuid temast oli selle maski tagant raske aru saada.
„Arvatavasti,“ ütles Jorgen, „peaksime väikese vaheaja tegema. Kõrvaltoas on suupisteid.“
Koosolekul osalejad noogutasid, tõusid ja jutlesid vaikselt. Vajusin sügavamale oma tugitooli ega vaadanud Raudkülje poole, kui ta mööda kõndis. Tema oli olnud üks neist, kes hoiatasid ohu eest, mida kujutavad endast kütoonikud – „defektiga“ olendid. Ta oli lõpetanud pärast seda, kui mu hüperhüppamise võime oli meid kõiki pommiplahvatusest päästnud, siiski ei saanud ma midagi parata, et tundsin end nüüd olevat muutunud just sellekssamaks, kelle eest ta oli meid hoiatanud. Ohtlikuks, kontrollimatuks olevuseks.
Kas mu koht oli sellel koosolekul? Või oli see kusagil kinnipidamiskongis?
Noh, see oli dramaatiline! ütles üks hääl mu peas.
Hakkasin üha rohkem ja rohkem harjuma tundega, et üks teine kütoonik kõneleb minuga mõtteis. Olin harjutanud vanaema, Jorgeni ja isegi Alanikuga. Aga see polnud ükski neist. See oli lustlik, pisut maskuliinne hääl – kergesti erutuv ja...
„M-Bot?“ sosistasin. „Taeva päralt?“
Ma olen kummitus, ütles ta mu mõistuses. Böö!
