1. Kuldkalade akvaarium

Me... teame, kui julm tõde tihtipeale on, ja mõtleme, kas pettekujutlused ei pakuks rohkem lohutust.

Henri Poincaré (1854–1912)

1. Casimiri mootor

Veidi pärast koitu ronis Vitali Keldõš kangelt autosse, käivitas nutijuhtimise ja laskis autol end allakäinud hotellist minema sõidutada.

Leninski tänavad olid tühjad, teepind praguline, paljud aknad laudadega kinni löödud. Ta mäletas, milline see koht oli olnud oma hiilgeajal, võib-olla 1970ndatel: askeldav teaduslinn mitmekümne tuhandelise elanikkonnaga, koolide, kinode ja basseiniga, staadioni, kohvikute, restoranide ja hotellidega, isegi oma telejaamaga.

Siiski, kui ta peateed pidi linnast põhja poole välja sõitis, oli seal vana sinine teeviit valge noolega: BAIKONUR, ikka veel seda iidvana segadusse ajavat nime teadustamas. Ja Vene insenerid ehitasid ikka veel siin Aasia tühjas südames kosmoselaevu ja saatsid neid taevasse.

Aga enam mitte kaua, mõtles ta kurvalt.

Viimaks tõusis päike ja ajas tähed põgenema, kõik peale ühe, kõige heledama, nägi ta. See liikus laisalt, kuid siiski ebaloomulikult kiiresti üle lõunataeva. See oli Rahvusvahelise Kosmosejaama vare, valmimata jäänud, 2010. aastal pärast iganeva kosmosesütiku avariid maha jäetud. Jaam aga triivis endiselt ümber Maa, kutsumata külaline ammu lõppenud peol.

Linnast väljas oli maastik viljakandmatu. Ta möödus tee veeres kannatlikult seisvast kaamelist, kõrval kortsulise näoga kaltsudes naine. Ta mõtles, et sellist stseeni võinuks ta näha millal iganes viimase tuhande aasta jooksul, nagu poleks midagi tähendanud üle selle maa pühkinud suured muudatused, poliitilised ja tehnilised ja sotsiaalsed.

Mis võib-olla oligi tõsi.

Aga selle kevadise koidiku tärkavas päikesevalguses oli stepp roheline ja kirendas erekollastest lilledest. Ta keris akna alla ja üritas leida seda nurmelõhna, mida ta nii hästi mäletas, ent eluaegsest tubakatarvitamisest rikutud nina vedas teda alt. Ta tundis kurbusetorget nagu ikka sel aastaajal. Rohi ja lilled on peagi läinud, stepikevad oli üürike, sama traagiliselt üürike nagu elu ise.

Ta jõudis tsooni.

See oli taevasse osutavate terastornide ja hiiglaslike betoonküngastega paik. Kosmodroom, oma Lääne konkurentidest palju suurem, kattis tuhandeid ruutkilomeetreid sellest tühjast maast. Nüüd oli enamik sellest muidugi maha jäetud ja suured portaalkraanad roostetasid aeglaselt kuiva õhu käes või siis olid maha lammutatud ja vanarauaks viidud – kas võimude nõusolekuga või ilma.

Kuid sel hommikul käis ühe platvormi ümber vilgas tegevus. Ta nägi kaitseülikondades ja oranžide peakatetega tehnikuid suure portaalkraana ümber sibamas nagu usklikud mõne määratu suure jumala jalge ees.

Valjuhäälditornist kandus üle stepi hääl. Gotovnosti djesjat minut. Kümme minutit, loendamine käib.

Autost vaatlusplatvormile kõndimine, olgugi lühike maa, väsitas teda hirmsasti. Ta proovis eirata tõrksa südame kloppimist, kibedat higi kaelal ja laubal, õhku ahmima panevat hingetust, tuima valu käsivarres ja kaelas.

Kohalolijad tervitasid teda, kui ta end oma kohale sättis. Seal olid need enesega rahulolevad korpulentsed mehed ja naised, kes liikusid sellel uuel Venemaal sujuvalt seadusjärgse võimu ja sünge allilma vahel; ja olid noored tehnikud, rotiliku näoga nagu kõik uued põlvkonnad, näljast, mis oli vaevanud tema maad Nõukogude Liidu lagunemisest saadik.

Ta vastas tervitustele, ent oli rahul, et võis tõmbuda eraldatud anonüümsusse. Mehed ja naised sellest karmist tulevikust ei pidanud midagi ei temast ega ta parema mineviku mälestustest.

Samuti ei hoolinud nad suuremat sellest, mis siin juhtuma hakkab. Nad lobisesid ainult kaugetest sündmustest: Hiram Pattersonist ja tema ussiurgetest, tema lubadusest muuta Maa läbipaistvaks nagu klaas.

Vitalile oli ilmselge, et ta on siin kõige vanem. Võib-olla viimane ellujäänu vanadest aegadest. See mõte tõi talle teatavat haput rõõmu.

Tegelikult oli esimese Molnija – „välgu” – stardist 1965. aastal möödas peaaegu täpselt seitsekümmend aastat. Oleks võinud ka seitsekümmend päeva olla, nii elavalt olid need sündmused Vitalil meeles; kuidas teadlaste, raketiinseneride, tehnikute, tööliste, kokkade, puu- ja müürseppade noor armee oli tulnud sellesse vähetõotavasse steppi ja ehitanud ning üles lasknud inimkonna esimesed kosmoselaevad, elades hüttides ja telkides, vaheldumisi kõrbedes ja külmudes, relvastatuna ei millegi muu kui omaenda pühendumuse ja Koroljovi geniaalsusega.

Molnija satelliitide tehniline lahendus oli olnud täiesti geniaalne. Koroljovi suured kanderaketid ei suutnud viia satelliiti geosünkroonsele orbiidile, selle kõrge raadiuseni, kus jaam hõljuks Maa pinna fikseeritud punkti kohal. Seetõttu lennutas Koroljov oma satelliidid kaheksatunnistele elliptilistele trajektooridele. Tänu niisugustele hoolikalt valitud orbiitidele suutsid kolm Molnijat katta suurema osa Nõukogude Liidust. NSVL ja Venemaa olid kümneid aastaid hoidnud ekstsentrilistel orbiitidel terveid Molnijate tähtkujusid, mis andsid suurel maa-alal laiuvale riigile olulise sotsiaalse ja majandusliku ühtsuse.

Vitali pidas Molnija sidesatelliite Koroljovi suurimaks saavutuseks, mis varjutas isegi Konstruktori saavutused inimeste ja robotite kosmosesse lennutamisel, puudutades Marssi ja Veenust, isegi – peaaegu – enne ameeriklasi Kuule jõudes.

Aga nüüd oli vajadus nende imepäraste lindude järele viimaks kadumas.

Suur starditorn veeres eemale ja viimased toidet andvad nabanöörid kukkusid küljest, vääneldes aeglaselt nagu paksud mustad maod. Nähtavale tuli kanderaketi enda sale nõeljas kuju koos barokse kannelüüriga, mis oli tüüpiline Koroljovi vanamoelistele, imepärastele, täiesti töökindlatele konstruktsioonidele. Ehkki päike oli nüüd kõrgel taevas, kümbles rakett säravas kunstvalguses, pärjatuna aurust, mida uhkas paakides oleva krüokütuse mass.

Tri. Dva. Odin. Zažiganije!

Süüde...

 

OurWorldi linnakule lähenedes juurdles Kate Manzoni, kas tal on õnnestunud jääda sellele suurejoonelisele sündmusele veidi rohkem kui moekalt just parasjagu hiljaks, nii eredalt värvis Hiram Pattersoni valgusetendus Washingtoni osariigi taevast.

Väikesed lennukid lendasid risti-rästi üle taeva, tekitades tolmukihti (kahtlemata keskkonnasõbralikku), millele laserid maalisid virtuaalseid kujutisi pöörlevast Maast. Mõne sekundi tagant muutus maakera läbipaistvaks, tuues nähtavale tuuma sisse sängitatud tuttava OurWorldi logo. Muidugi oli see kõik täiesti maitsetu ja üksnes varjas kõrge ja selge öötaeva tõelist ilu.

Ta muutis autokatuse läbipaistmatuks ja leidis, et silme ees triivivad järelkujutised.

Väljaspool autot hõljus droon. See oli järjekordne aeglaselt pöörlev maakera. Kõnelema hakates oli ta hääl ühtlane, täiesti sünteetiline, emotsioonitu. „Siiapoole, preili Manzoni.”

„Üks hetk.” Ta sosistas: „Otsimootor. Peegel.”

Keset nägemisvälja selgines tema enda kujutis, mis kattis häirivalt pöörleva drooni. Ta kontrollis kleiti eest ja tagant, lülitas sisse õlgu ehtivad programmeeritavad tätoveeringud ja lükkas hulkuma pääsenud juuksesalgud tagasi sinna, kus nad olema pidid.

Auto kaamerate andmevoost sünteesitud ja võrkkesta siirikutesse edastatud minapilt oli veidi teraline ja kippus piksliklotsideks lagunema, kui ta end liiga kiiresti liigutas, kuid see tuli tema tajuorganisiirikute vanamoodsa tehnoloogia piirangutest, mida ta oli valmis aktsepteerima. Parem kannatada väikest hägusust kui lasta mõnel kesknärvisüsteemi rikastamisega tegeleval kobakäpast kirurgil oma kolju avada.

Ta laskis kujutisel minna, kui valmis oli, ja ukerdas autost välja, nii graatsiliselt kui naeruväärselt liibuvas ja ebapraktilises kleidis vähegi suutis.

OurWorldi linnak osutus hoolitsetud rohunelinurkadest vaibaks, mis eraldas kolmekorruselisi kontorihooneid. Need olid tüüakad, massiivse ülaosaga sinisest klaasist kastid, mida hoidsid üleval kõhnukesed raudbetoontalad. See oli inetu ja veider, 1990ndate firmaelegants. Iga hoone alumine korrus oli lahtine parkla. Tema auto oli end parkinud ühte neist.

Ta liitus linnaku kohvikusse voolava inimjõega, mille kohal nõkslesid droonid.

Kohvik oli tõmbenumber, tähelepanuväärne mitmetasandiline klaassilinder, mis oli ehitatud ümber pesuehtsa, graffitiga kaetud Berliini müüri tüki. Pentsikul kombel voolas täpselt saali keskelt läbi oja, mida ületasid väikesed kivisillad. Täna õhtul sagis klaasjal põrandal oma tuhatkond külalist, nende rühmad liitusid ja hajusid, keskustelupilv ümber kihisemas.

Pead pöördusid tema suunas, osa äratundvalt ja osa – nii meeste kui naiste omad – varjamatult ihara kaalutlusega.

Ta noppis välja ühe näo teise järel, korduvalt äratundmisšokist ehmudes. Siin oli presidente, diktaatoreid, kroonitud päid, tööstus- ja rahandusmaailma vägevaid ning tavapärane peotäis filmi-, muusika- ja muude kunstialade kuulsusi. President Juarezi ennast ta ei märganud, küll aga oli siin mitu selle naise kabinetiliiget. Hiram on oma uusimaks etenduseks päris korralikult rahvast kokku kutsunud, tunnistas ta.

Muidugi ta teadis, et ta ise pole siin ainuüksi oma hiilgava ajakirjanikuande või vestlusoskuse pärast, vaid tänu oma isiklikule kombinatsioonile ilust ja mõningasest kuulsusest, mis järgnes sellele, kui ta paljastas Koirohu avastamise. Ent see oli seik, mida ta oma suurest läbimurdest saadik oli ise rõõmuga valmis ära kasutama.

Pea kohal hõljusid tikuvõileibu ja jooke kandvad droonid. Ta võttis ühe kokteili. Osa droonidest kandis ühest või teisest Hirami kanalist pärit pilti. Elevuse tõttu neid kujutisi enamjaolt eirati, isegi kõige tähelepanuväärsemaid – näiteks oli siin üks, mis kujutas startima hakkavat kosmoseraketti, ilmselt kusagilt tolmusest Aasia stepist – kuid ta ei saanud eitada, et kogu see tehnoloogia mõjus muljetavaldavalt, nagu kinnistades Hirami kuulsat suurustamist, et OurWorldi ülesanne on jagada planeedile teavet.

Ta suundus ühe lähedal asuva suurema inimkobara poole, püüdes näha, kes või mis on tähelepanu keskpunktis. Ta märkas saledat noort meest tumedate juuste, hülgevuntside ja ümmarguste prillidega, seljas üsna absurdne erk laimiroheline erepunaste äärispaeltega pantomiimisõduri munder. Paistis, et ta hoiab käes mingit vaskpuhkpilli, võib-olla eufooniumit. Muidugi tundis ta mehe ära ja kaotas huvi kohe, kui oli seda teinud. Kõigest virtuaal. Ta hakkas vaatlema meest ümbritsevat rahvasumma, jälgides nende lapselikku vaimustust selle ammu surnud pühakusarnase kuulsuse üle.

Üks vanem mees vaatas teda veidi liiga tähelepanelikult. Ta silmad olid imelikud, ebaloomulikult kahvatuhallid. Kate mõtles, kas mehel pole mitte need uut tõugu võrkkestasiirikud, mille kohta räägiti, et see võimaldab omanikul läbi riiete näha, sest töötab millimeeterlainealal, kus tekstiilmaterjalid on läbipaistvad, ja kasutab lisaks vaevumärgatavat pildiväärindust. Mees tegi ebakindla sammu tema suunas ja ortoosid, tema nähtamatu kõnnimasin, võrisesid kangelt.

Kate pöördus eemale.

„... Kahjuks on ta ainult virtuaal. See meie noor seersant seal, see tähendab. Nagu ka tema kolm kaaslast, kes on samamoodi ruumis laiali. Isegi mu isa haare ei küüni veel surnute elluäratamiseni. Aga seda sa muidugi juba teadsid.”

Hääl kõrva ääres pani ta võpatama. Ta pöördus ja leidis end otsa vaatamas noorele mehele: võib-olla kahekümne viiene, süsimustad juuksed, uhke Rooma nina ja sellise lohuga lõug, mille pärast võiks surra.

Naha kahvatupruun toon ja rasked mustad kulmud põrutavate, pilviselt siniste silmade kohal andsid tunnistust segaverelisest sugupuust. Aga ta pilk rändas püsimatult ringi isegi nende mõne esimese kokkusaamise sekundi jooksul, nagu oleks tal raske silmsidet hoida.

Mees ütles: „Sa jõllitad mind.”

Naine ründas vastu. „Noh, sa ehmatasid mind. Ja ma niikuinii tean, kes sa oled.” See oli Bobby Patterson, Hirami ainuke poeg ja pärija – ja teada-tuntud seksikiskja. Ta juurdles, kui paljusid saatjata naisi see mees täna sihtinud on.

„Ja mina tean sind, preili Manzoni. Või tohin ma sind Kate’iks kutsuda?”

„Miks ka mitte – ma kutsun sinu isa Hiramiks nagu kõik, kuigi me pole tuttavad.”

„Kas sa tahaksid olla? Ma saaksin seda korraldada.”

„Kindlasti saaksid.”

Nüüd vaatas mees teda veidi tähelepanelikumalt, ilmselgelt kerget sõnaduelli nautides. „Kas tead, ma oleksin ära arvanud, et sa oled ajakirjanik – igatahes kirjutad. See, kuidas sa vaatasid inimesi virtuaalile reageerimas, mitte virtuaali ennast... Muidugi ma nägin su artikleid Koirohu kohta. Sa lõid ikka laineid.”

„Mitte nii palju kui see asi ise, kui ta 27. mail 2534 Vaiksesse ookeani kukub.”

Mees naeratas ja tema hambad olid nagu pärliread. „Sa oled huvitav, Kate Manzoni,” ütles ta. „Praegu kasutad sa Otsimootorit, kas pole? Küsid minu kohta.”

„Ei.” See mõte pahandas naist. „Ma olen ajakirjanik. Mul pole mälukarku vaja.”

„Mul ilmselt on. Ma mäletasin su nägu ja sinu lugu, aga mitte su nime. Kas oled solvunud?”

Naine läks turri. „Miks peaksin olema? Tegelikult...”

„Tegelikult tunnen mina õhus mõnevõrra seksuaalset külgetõmmet. On mul õigus?”

Naise õlgu embas raske käsivars ja ninna tungis odava odekolonni lõhn. See oli Hiram Patterson ise: üks planeedi kuulsamaid inimesi.

Bobby muigas ja lükkas isa käe eemale. „Sa valmistad mulle jälle piinlikkust, paps.”

„Oh, tühja sellega. Elu on liiga lühike, kas pole?” Hirami aktsendis oli tugevalt tunda tema päritolu jälgi, Inglismaa Norfolki krahvkonnale iseloomulikke pikki ninavokaale. Ta oli väga oma poja moodi, aga tumedam. Kiilaspäine, pea ümber mustadest traatjuustest piir. Ta silmad suguvõsa silmatorkava nina kohal olid erksinised ja ta naeratas lahedalt, paljastades nikotiiniplekkidega hambad. Ta nägi välja energiline, oma hilistest kuuekümnendatest noorem. „Preili Manzoni, ma olen teie töö suur imetleja. Ja kas tohib öelda, et te näete suurepärane välja?”

„Kahtlemata olengi siin tänu sellele.”

Mees naeris rahulolevalt. „No seda ka. Aga ma tõesti tahtsin, et niisugustel üritustel trügivate politikaanilorude ja ilueedide hulgas oleks üks intelligentne inimene. Keegi, kes suudaks selle hetke ajaloo jaoks talletada.”

„Ma olen meelitatud.”

„Ei ole te midagi,” ütles Hiram otsekoheselt. „Te olete irooniline. Te olete kuulnud sahinaid sellest, mida ma täna kavatsen rääkida. Tõenäoliselt olete osa sellest ise tekitanud. Te arvate, et ma olen peast põrunud suurushull...”

„Ma ei ütleks just seda. Mina näen meest, kellel on uus vidin. Hiram, kas te tõesti usute, et üks vidin võib maailma muuta?”

„Aga seda ju vidinad teevadki! Ükskord oli see ratas, põlluharimine, raua sulatamine – leiutised, millel kulus üle maailma levimiseks tuhandeid aastaid. Nüüd võtab see ühe põlvkonna või vähem. Mõelge auto või televisiooni peale. Kui mina laps olin, olid arvutid hiigelsuured kapid, kuhu sai sisse minna, ja neid teenisid perfokaartidega preestrid. Nüüd veedame kõik pool elu kergekraanide külge ühendatult. Ja minu vidin on neist kõigist üle... Olgu. Te peate ise otsustama.” Ta silmitses Kate’i. „Nautige tänast õhtut. Tulge lõunale, kui see noor päevavaras pole teid veel kutsunud, ja me näitame teile rohkem, nii palju, kui soovite näha. Ma mõtlen seda tõsiselt. Rääkige mõne drooniga. Nüüd vabandage mind...” Hiram pigistas korraks ta õlgu ja hakkas siis endale läbi rahvasumma teed rajama, tee peal naeratades, lehvitades ja ülevoolava sõbralikkusega vesteldes.

Kate hingas sügavalt sisse. „Mul on selline tunne, nagu oleks just pomm plahvatanud.”

Bobby naeris. „Sedasi ta mõjub jah. Muide...”

„Mida?”

„Ma tahtsin sind niikuinii kutsuda, enne kui see vana narr vahele segas. Tule lõunale. Ja võib-olla saame natuke lõbutseda, teineteist paremini tundma õppida...”

Kui ta edasi lobises, lakkas naine talle tähelepanu pööramast ja keskendus sellele, mida ta Hiram Pattersoni ja OurWorldi kohta teadis.

Hiram Patterson – sündinud Hirdamani Patel – oli end välja vedanud vaestest oludest Inglismaa soises idaosas, maal, mis nüüdseks on kadunud sissetungiva Põhjamere voogude alla. Esimese varanduse ajas ta kokku, kasutades Jaapani kloonimistehnoloogiaid selleks, et toota traditsiooniliste ravimite koostisosi, mida kunagi valmistati tiigrite kehaosadest – vurrudest, käppadest, küüntest, isegi luudest –, ja eksportides neid Hiina kogukondadesse kogu maailmas. See oli talle tuntust toonud: kriitikat selle eest, et tipptehnoloogiat kasutatakse nii primitiivsete vajaduste tarvis, kiitust surve vähendamise eest India, Hiina, Venemaa ja Indoneesia allesjäänud tiigripopulatsioonile.

(Mitte et tiigreid praeguseks oleks alles jäänud.)

Pärast seda laiendas Hiram oma tegevusalasid. Ta oli välja töötanud maailma esimese õnnestunud kergekraani, painduva pilditöötlussüsteemi, mis põhines polümeerpikslitel, mis suutsid eraldada mitmevärvilist valgust. Kergekraani edu hakkas Hiramit tõsiselt rikkaks tegema. Peagi oli tema ettevõttest, OurWorldist, saanud tipptehnoloogia, raadiolevi, uudiste, spordi ja meelelahutuse jõujaam.

Ent Britannia oli allakäiguteel. Ühinenud Euroopa osana – ilmajäetuna makromajanduspoliitika tööriistadest nagu vahetuskursside ja intressimäärade reguleerimine, ent ebatäiuslikult lõimitud suurema majanduse kaitseta – ei olnud Briti valitsus suuteline järsku majanduslikku kokkuvarisemist peatama. 2010. aastal sundisid sotsiaalsed rahutused ja kliimakollaps Britannia viimaks Euroopa Liidust lahkuma ja Ühendkuningriik lagunes, Šotimaa läks oma teed. Läbi kõige selle oli Hiram võidelnud OurWorldi varandust alal hoida.

Siis loovutasid Inglismaa ja Wales 2019. aastal Põhja-Iirimaa Iirimaale, saatsid kuningliku perekonna Austraaliasse, kus nad olid endiselt teretulnud –, ja said Ameerika Ühendriikide viiekümne teiseks osariigiks. Tänu tööjõu liikuvusele, regioonidevahelistele rahaülekannetele ja muudele Ameerika tõeliselt ühendatud majanduse kaitsvatele omadustele puhkes Inglismaa õitsele. Ent tal tuli õitseda Hiramita. USA kodanikuna kasutas Hiram kärmesti võimalust kolida ümber Seattle’i äärelinna Washingtoni osariigis ja rajas suure rõõmuga firma uue peakorteri sinna,  kus oli varem olnud Microsofti linnak. Hiramile meeldis kiidelda, et temast saab kahekümne esimese sajandi Bill Gates. Ja tema äri- ja isiklik võim oli Ameerika majanduse rammusamas mullas tõesti eksponentsiaalselt kasvanud.

Siiski, Kate teadis, et mees on ainult üks ülerahvastatud ja võistlushimulise turu vägevatest mängijatest. Tema oli täna õhtul kohal sellepärast, et – nagu käis kõmu ja nagu mees oli äsja vihjanud – Hiram pidi paljastama midagi uut, midagi, mis kõike seda muudaks.

Bobby Patterson oli seevastu üles kasvanud ümbritsetuna Hirami võimust.

Saanud hariduse Etonis, Cambridge’is ja Harvardis, oli ta olnud isa ettevõtetes mitmesugustel ametikohtadel ja nautinud rahvusvahelise eluvenna ja maailma kõige ihaldusväärsema poissmehe suurejoonelist elu. Nii palju kui Kate teadis, polnud ta mitte kunagi üles näidanud mingit algatusvõimet, ka mitte soovi isa embusest põgeneda – või veel enam, ta välja vahetada.

Kate silmitses mehe täiuslikku nägu. See on lind, kes on oma kullast puuriga rahul, mõtles ta. Hellitatud rikas poiss.

Kuid ta tundis end mehe pilgu all punastavat ja põlastas oma bioloogilist poolt.

Ta polnud mõni sekund rääkinud; Bobby ootas ikka veel, et ta lõunakutsele vastaks.

„Ma mõtlen selle peale, Bobby.”

Mees näis hämmeldunud, nagu poleks mitte kunagi varem niisugust kõhklevat vastust saanud. „Kas on mingi probleem? Kui soovid, võin...”

„Daamid ja härrad.”

Kõik pöörasid pead. Kate tundis kergendust.

Hiram oli tõusnud kohviku ühes otsas asuvale lavale. Tema selja taga näitas hiigelsuur kergekraan tema pea ja õlgade suurendatud kujutist. Ta naeratas nende kõigi kohal nagu mingi heatahtlik jumal ja ta pea ümber triivisid droonid, kandes OurWorldi mitmete kanalite kalliskivitaolisi kujutisi. „Kas tohin kõigepealt tänada teid kõiki, et olete tulnud tunnistama seda ajaloolist hetke, ja et olete olnud nii kannatlikud. Nüüd on etendus algamas.”

Dändit meenutav laimirohelises sõdurimundris virtuaal ilmus Hirami kõrvale lavale, vanaisaprillid tulede käes helkimas. Temaga ühinesid teised kolm, roosas, sinises ja tulipunases, igaühel käes muusikariist – oboe, trompet, pikolo. Kõlas hõre aplaus. Nelik kummardas kergelt ja astus tasasel sammul lava tagaossa, kus neid ootasid trummikomplekt ja kolm elektrikitarri.

Hiram sõnas lahedalt: „Seda pilti edastatakse meile siin Seattle’is Austraalias Brisbane’i lähedal asuvast jaamast – erinevatelt sidesattidelt edasi põrgatatuna, mõnesekundilise viitega. Ma ei pea paljuks teile rääkida, et need poisid on paari viimase aastaga terve rahamäe teeninud. Nende uus laul „Las ma armastan sind” oli jõuluajal neli nädalat maailma tabelite tipus ja kogu sellest saadud kasum läks heategevuseks.”

„Uus laul,” pomises Kate küüniliselt.

Bobby naaldus lähemale. „Sulle ei meeldi V-Fabs?”

„Oh, ole nüüd,” ütles naine. „Originaal läks laiali kuuskümmend viis aastat tagasi. Kaks neist suri enne, kui mina sündisin. Võrreldes uute õhkvarabändidega, kus muusika tekib esinejate tantsust, on nende kitarrid ja trummid nii kohmakad ja vanamoelised... ja kõik need uued laulud on niikuinii ekspertsüsteemi ekstrapoleeritud praht.”

„Kõik üks osa meie – kuidas sa seda oma väitlustes nimetadki – meie kultuurilisest mandumisest,” sõnas mees leebelt.

„Põrgut, jah,” ütles naine ning tundis teise kerge tooni tõttu oma kibestumuse pärast veidi piinlikkust.

Hiram kõneles ikka veel. „... mitte ainult trikk. Ma sündisin 1967. aastal, Armastuse Suvel. Muidugi ütlevad mõned, et kuuekümnendad olid kultuurirevolutsioon, mis ei viinud kuskile. Võib-olla on see tõsi – otseselt. Aga see ning selle armastuse ja lootuse muusika mängis minu ja minu põlvkonnakaaslaste kujunemises suurt osa.”

Bobby püüdis Kate’i pilgu. Ta matkis harali sõrmedega oksendamist ja naine pidi käe suu ette panema, et naeru tagasi hoida.

„... Ja selle suve kõrgpunktis, 25. juunil 1967, pandi püsti üleilmne televisioonišõu, et demonstreerida tärkava sidevõrgu võimu.” Hirami selja taga võttis V-Fabi trummar rütmi üles ja ansambel hakkas mängima „Marseljeesi” leinalaulu meenutavat paroodiat, mis läks üle kaunilt esitatud kolmeosaliseks harmooniaks. „See oli Britannia panus,” hõikas Hiram muusikast üle. „Laul armastusest, mida lauldi kahesajale miljonile inimesele üle kogu maailma. Selle šõu nimi oli „Our World”. Jah, just nii. Sealt ma selle nime sain. Ma tean, et see on veidi labane. Aga niipea kui ma kümneaastasena selle ürituse linte nägin, teadsin, mida ma tahan oma eluga peale hakata.”

Labane küll, mõtles Kate, aga vaieldamatult tõhus; kohvikus kajas seitsme aastakümne taguse suve muusika ja publik vaatas võlutuna Hirami hiigelkujutist.

„Ja nüüd,” ütles Hiram šõumehe laial joonel, „usun, et olen saavutanud oma elu eesmärgi. Ma soovitan millestki kinni hoida – kas või kellegi käest...”

Põrand muutus läbipaistvaks.

Äkitselt tühjuse kohal rippudes tundis Kate end vaaruvat, silmad lasksid end alt vedada vaatamata jalgealuse põranda kindlusele. Kõlas närviline naerupuhang, mõned karjed, mahapillatud klaasi õrn klirin.

Kate avastas üllatusega, et oli haaranud Bobby käsivarrest. Ta tundis seal lihasekimpu. Mees oli katnud naise käe enda omaga, näiliselt kaalutlemata.

Naine jättis käe paigale. Praeguseks.

Tundus, nagu hõljuks ta tähistaeva kohal, justkui oleks see kohvik kosmosesse viidud. Kuid need „tähed” musta taeva taustal olid kogutud kuupjaks võreks, mida ühendas vaevu hoomatav mitmevärvilisest valgusest raamistik. Vaadates võre sisse, kus kujutised kauguses kahanesid, tundis Kate nagu vaataks ta alla lõpmata pika tunneli sisse.

Muusika ikka veel ümberringi kõlamas – nii osavalt originaalsalvestusest vaevu erinev –, ütles Hiram: „Te ei vaata üles taevasse, kosmosesse. Te vaatate hoopis alla, mateeria süvastruktuuri sisse.

See on teemandi kristall. Valged täpid, mida näete, on süsinikuaatomid. Lülid on neid ühendavad valentsjõud. Ma tahan rõhutada, et see, mida nägema hakkate, ei ole simulatsioon, ehkki on täiendatud. Nüüdisaegse tehnoloogia – näiteks skaneerivate tunnelmikroskoopide – abil saame moodustada mateeria kujutisi isegi sellel kõige põhilisemal tasandil. Kõik, mida näete, on päris. Nüüd tulge edasi.”

Holokujutised kerkisid ja täitsid ruumi, nagu vajuksid kohvik ja kõik selles viibijad võre sisemusse ning samal ajal kahaneksid. Süsinikuaatomid paisusid Kate’i pea kohal nagu kahvatuhallid õhupallid; nende sisemusest aimus ahvatlevalt struktuur. Ruum sädeles kõikjal tema ümber. Vilkudes tekkisid valgusetäpid, et kohe jälle kustuda. See oli ebatavaliselt kaunis, nagu ujuksid jaanimardikate parves.

„Te näete ruumi,” lausus Hiram. „„Tühja” ruumi. See on kraam, mis täidab universumit. Ent praegu näete ruumi inimsilma omast palju peenema eraldusega, tasemel, kus on näha üksikud elektronid – ja sellel tasemel muutuvad oluliseks kvantefektid. „Tühi” ruum on tegelikult täis, täis fluktueerivaid energiavälju. Ja kõik need väljad ilmutavad end osakestena: footonid, elektronide-positronide paarid, kvarkid... Laenatud massi-energia toel sähvatavad need üürikeseks olema ja kaovad seejärel, kui energia jäävuse seadus end taas maksma paneb. Meie, inimesed, näeme ruumi ja energiat ja mateeriat kõrgelt ülevalt nagu ookeani kohal lendav kosmonaut. Me oleme liiga kõrgel, et näha laineid ja vahupritsmeid, mida need kannavad. Aga need on olemas.

Ja me pole veel reisi lõpp-punkti jõudnud. Hoidke jooke kinni, rahvas.”

Mõõtkava paiskus jälle laiali. Kate avastas end lendamas ühe süsinikuaatomi klaasjasse sibulakoore taolisse sisemusse. Täpselt selle keskel oli kõva särav klomp, kobar moonutatud kerasid. Kas see oli tuum? – ja kas need sisemised kerad olid prootonid ja neutronid?

Ta kuulis, kuidas inimesed karjatavad, kui tuum tema poole lendas. Ikka veel Bobby käsivarre külge klammerdudes püüdis ta mitte võpatada, kui ühe nukleoni sisse sööstis.

Ja siis...

Siin puudus kuju. Ei vormi, ei kindlapiirilist valgust, ei värvusi peale veripunase. Ja ometi oli siin liikumine, aeglane, salakaval, lõputu väänlemine, mida rõhutasid kerkivad ja lõhkevad mullid. See oli nagu mingi paksu vastiku vedeliku aeglane keemine.

Hiram lausus: „Oleme jõudnud kohta, mida füüsikud nimetavad Plancki tasandiks. Oleme kahekümne suurusjärgu võrra sügavamal virtuaalsete osakeste tasandist, mida enne nägime. Ja sellel tasandil ei saa me kindlad olla isegi mitte ruumi struktuuris: topoloogia ja geomeetria lagunevad ning ruum ja aeg hargnevad teineteisest lahti.”

Sellel kõige alumisel tasandil ei olnud ajalist järgnevust ega korrastatud ruumi. Kvantgravitatsioonijõud kiskusid aegruumi ühtsuse katki ja ruumist sai ussiurgetega maitsestatud pulbitsev tõenäosuslik vaht.

„Ussiurked jah,” sõnas Hiram. „Need, mida me siin näeme, on spontaanselt moodustuvate ussiurgete suudmed, elektriväljadest läbi põimitud. Ruum on see, mis ei lase kõigil asjadel ühes kohas olla. On ju nii? Aga sellel tasandil on ruum teraline ja me ei saa enam kindlad olla, et ta oma ülesannet täidab. Ja nii võib ussiurke suue ühendada mis tahes punkti selles väikeses aegruumi piirkonnas mis tahes muu punktiga kus tahes mujal: Seattle’i äärelinnas või Austraalias Brisbane’is või mõnel Alfa Centauri planeedil. Nagu tekiksid ja kaoksid spontaanselt aegruumisillad.” Tema päratu nägu naeratas julgustavalt nende poole alla. Ma ei saa sellest sugugi rohkem aru kui teie, ütles see pilt. Usaldage mind. „Minu tehnikainimesed on hiljem käepärast, et selgitada teile tausta nii süviti, nagu mõista suudate.

Olulisem on see, mida me kõige sellega peale kavatseme hakata. Kui lihtsalt öelda, siis me sirutame käe sellesse kvantvahtu ja nopime sealt selle ussiurke, mida tahame: ussiurke, mis ühendab meie laboratooriumit siin Seattle’is samasuguse rajatisega Austraalias Brisbane’is. Ja kui oleme selle stabiliseerinud, moodustab see ussiurge kanali, mille kaudu saame signaale saata – valgusele pähe tehes.

Ja see, daamid ja härrad, on uue siderevolutsiooni alus. Ei ole enam kalleid mikrometeoriitidest uhutud ja orbiidil lagunevaid satelliite, mis taevast pudenevad; ei ole enam närvesöövat hilistust; ei ole hirmsaid tasusid – maailm, meie maailm, on viimaks tõeliselt ühendatud.”

Sel ajal kui virtuaalid edasi mängisid, kostis vestluskõminat, isegi vahele hüütud küsimusi. „Võimatu!” „Ussiurked on ebastabiilsed. Seda teab igaüks.” „Kiirguse tõttu kukuvad ussiurked kohe kokku.” „Te ei saa ometi...”

Hirami hiigelnägu kõrgus pulbitseva kvantvahu kohal. Ta nipsutas sõrmi. Kvantvaht kadus ja selle asemele ilmus üksainus artefakt, mis rippus nende jalge all olevas pimeduses.

Kõlas tasane ohe.

Kate nägi, kuidas kogunevad hõõguvad valgustäpid – aatomid? Tuled moodustasid kinnise geodeetilise sfääri, mis aeglaselt pöörles. Ta nägi, et selle sees oli veel üks sfäär, mis pöörles vastassuunas – ja selle sees veel üks sfäär ja veel üks, nii kaugele silm ulatas. See oli nagu mingi kellavärk, aatomite mudel. Kuid kogu struktuur pulseeris kahvatusinise valgusega ja naine tajus suure energia kogunemist.

Tõesti, see oli ilus.

Hiram ütles: „Seda nimetatakse Casimiri mootoriks. See on ehk kõige peenema konstruktsiooniga masin, mille inimene on loonud, masin, mille kallal oleme aastaid töötanud – ometi on selle laius väiksem kui mõnesaja aatomi läbimõõt.

Võite näha, et kestad on ehitatud aatomitest – tegelikult süsinikuaatomitest; ülesehitus on seotud stabiilsete looduslike struktuuridega, mida nimetatakse fullereenideks, see on süsinik-60. Nende kestade valmistamiseks tuleb grafiiti laserkiirtega küpsetada. Mootori elektrilaenguga laadimiseks kasutasime puure, mida nimetatakse Penningi püüduriteks – elektromagnetvälju. Struktuuri hoiavad koos võimsad magnetväljad. Erinevaid kesti hoitakse kõige kitsamates kohtades üksteisest kõigest mõne elektroni läbimõõdu võrra eemal. Ja nendes üliväikestes tühemikes sünnib ime...”

Hirami rohkesõnalisest suurustamisest tüdinuna vaatas Kate Otsimootorisse. Ta sai teada, et Casimiri efekt on seotud nende virtuaalosakestega, mida ta nägi välgatusega tekkimas ja kadumas. Resonantsiefektide tõttu saavad aatomikestade vahelises kitsas tühemikus eksisteerida üksnes teatud tüüpi osakesed. Seega olid need tühemikud tühjemad kui „tühi” ruum ja seetõttu vähem energeetilised.

See negatiivse energia efekt võis muuhulgas esile kutsuda antigravitatsiooni.

Struktuuri erinevad tasandid hakkaksid kiiremini pöörlema. Ümber mootori kujutise ilmusid väikesed, kannatlikult maha loendavad kellad. Kümme, üheksa, kaheksa, seitse. Energia kogunemine tundus käegakatsutavana.

„Energia kontsentratsioon Casimiri tühemikes suureneb,” ütles Hiram. „Me süstime Casimiri efekti negatiivse energia kvantvahu ussiurgetesse. Antigravitatsiooni efektid stabiliseeruvad ja suurendavad ussiurkeid.

Arvutused näitavad, et tõenäosus leida Seattle’it ja Brisbane’i piisava täpsusega ühendav ussiurge on üks kümnele miljonile. Seega peame soovitud ussiurke leidmiseks tegema umbes kümme miljonit katset. Aga see on aatommasin ja töötab ülikiiresti. Isegi kümme miljonit katset peaks võtma alla sekundi... Ja asja ilu seisneb selles, et seal all, kvanttasandil, on juba olemas ühendus iga kohaga, mida tahame: see tuleb ainult üles leida.”

Virtuaalide muusika valjenes lõpurefrääniks. Kate vaatas üksisilmi, kuidas Frankensteini-masin ta jalge all hullumeelselt keerleb, käegakatsutavalt energiast hõõgudes.

Ja kellad lõpetasid loendamise.

Sähvatas pimestav välk. Mõned inimesed karjatasid.

Kui Kate’i silmad jälle seletama hakkasid, ei olnud ikka veel pöörlev aatommasin enam üksi. Selle kõrval hõljus hõbedane, täiuslikult kerakujuline helmes. Ussiurke suue?

Ja muusika oli muutunud. V-Fabs oli jõudnud laulu psalmitaolise refräänini. Aga muusikat moonutas palju karedam laul, mis edestas kvaliteetheli mõne sekundi võrra.

Kui muusika välja arvata, oli ruumis täiesti vaikne.

Hiram ahmis õhku, nagu oleks hinge kinni hoidnud. „See ta ongi,” sõnas ta. „See uus signaal, mida kuulete, on seesama esitus, aga see tuleb nüüd läbi ussiurke – ilma olulise hilistuseta. Ära tegime. Täna, esmakordselt ajaloos, saadab inimkond signaali läbi stabiilse ussiurke...”

Bobby kallutas end Kate’i poole ja märkis kuivalt: „Esmakordselt, arvestamata kõiki katsekäitusi.”

„Tõesti?”

„Loomulikult. Sa ei arva ometi, et ta jättis selle kõik juhuse hooleks? Mu isa on šõumees. Aga ei saa inimesele tema kuulsushetke pahaks panna.”

Hiigelkuvarilt võis näha, et Hiram naeratab. „Daamid ja härrad, ärge kunagi unustage, mida täna õhtul nägite. See on tõelise siderevolutsiooni algus.”

Aplaus algas aeglaselt, hõredalt, kuid kasvas kiiresti kõmiseva haripunktini.

Kate leidis, et on võimatu mitte ühineda. Huvitav, kuhu see viib, mõtles ta. Kindlasti ei piirdu selle uue, ikkagi aja ja ruumi endaga manipuleerimisel põhineva tehnoloogia võimalused lihtsa andmeedastusega. Ta tundis, et mitte miski ei ole enam kunagi sama.

Kate’i pilku köitis pimestav valgusekild kusagil pea kohal. Üks droonidest kandis selle raketi kujutist, mida ta enne oli märganud. See tõusis täielikus vaikuses oma Kesk-Aasia taeva sinihalli lapikese poole. See nägi välja kummaliselt vanamoodne, pigem minevikust üles kanduv kujutis kui tulevik. Keegi teine seda ei vaadanud ja teda see suurt ei huvitanud. Ta pöördus kõrvale.

 

Rohekaspunane leek rullus kaarduvatesse terasest ja betoonist kanalitesse. Valgus pulseeris üle stepi Vitali suunas. See oli ere, pimestavalt ere, ja peletas minema ikka veel kanderaketi virna valgustavad hämarad prožektorituled ning isegi stepipäikese sära. Ja veel enne kui kosmoselaev oli maapinnalt tõusnud, jõudis temani möire, rinda raputav kõmin.

Eirates kasvavat valu käsivarres ja õlas, käte ja jalgade tuimust, tõusis Vitali püsti, avas lõhenenud huuled ja lisas oma hääle sellele jumalikule röögatusele. Sellistel hetkedel oli ta alati olnud vana sentimentaalne narr.

Kuid tema ümber oli rohkelt ärevust. Siinolijad, nii rottnäljased, halva väljaõppega tehnikud kui ka prisked korrumpeerunud juhid pöördusid stardist eemale. Nad kogunesid summa ümber raadiote ja pihutelerite, juveelitaolised kergekraanid näitamas nõutuks tegevaid kujutisi Ameerikast. Vitali ei teadnud üksikasju ega hoolinudki nende teadmisest, aga oli küllalt selge, et Hiram Pattersonil on korda läinud oma lubadus või ähvardus täide viia.

Alles maapinnalt kerkides oli tema kaunis lind, see viimane Molnija juba iganenud.

Vitali seisis sirgelt, otsustanud jälgida seda nii kaua kui suudab, kuni see valgustäpp suure suitsusamba tipus kosmosesse sulab.

... Aga nüüd jõudis valu käsivarres ja rinnas haripunkti nagu oleks sellest haaranud mingi kondine käsi. Ta ahmis õhku. Ikka veel püüdis ta jalule jääda. Ent nüüd tuli uus valgus, tõusis kõikjal tema ümber, isegi eredam kui raketi valgus, mis Kasahstani stepi üle ujutas, ja ta ei suutnud enam seista.