Lendav taldrik maandus meie maja ees ja pisike roheline mees tuli sellest välja.
Lendav taldrik huvitas mind hulga rohkem. Seal, kus ma elan, pole rohelised mehikesed tegelikult midagi haruldast. Kolooniate Kaitseväe rahvas ongi roheline; see on osa geenimanipulatsioonidest, et teha neist paremaid võitlejaid. Klorofüll nende nahas annab neile lisaenergiat, olemaks tõeliselt esmaklassilised tulnukalömastajad.
Huckleberryle, kolooniasse, kus me elasime, ei sattunud Kolooniate Kaitseväe sõdureid just tihti; koloonia oli kindlalt paigas ja juba aastakümneid polnud olnud tõsist rünnakuohtu. Aga Kolooniate Liit võttis vaevaks kolonistidele kõike Kolooniate Kaitseväkke puutuvat pidevalt meelde tuletada. Mina teadsin neist rohkem kui keskmiselt.
Kuid lendav taldrik, nojah. See oli midagi uut. Uus-Goa oli põllumajanduskommuun. Traktorid ja harvesterid ja loomadega veetavad vankrid ja ratastega ühistranspordibussid provintsipealinna sõiduks, kui tuli tahtmine hõrku kõrgkultuuri mekkida. Lennumasinad olid sealkandis haruldus. Pisikese üheinimeselennuki maandumine su õue oli midagi sellist, mida iga päev ei juhtu.
„Me Dickoryga peaksime talle vastu minema?” küsis Hickory. Me jälgisime majast, kuidas roheline mees end oma sõiduriistast välja hiivas.
Ma vaatasin Hickory poole. „Arvad tõesti, et ta on ohtlik? Tähendab, kui ta meid rünnata oleks tahtnud, oleks ta pigem üle lennates meile kivi kaela visanud.”
„Olen alati ettevaatlik,” ütles Hickory. Selle lause väljaütlemata pool oli, et kui asi minusse puutub. Hickory on väga armas ja paranoiline.
„Proovime selle asemel esimest kaitseliini.” Ma läksin võrkukse juurde. Krants Babar seisis seal, esikäppadega uksele toetudes ja siunates oma geneetilist olemust, mis polnud talle andnud haaramisvõimelist pöialt või aju, mis mõtleks välja, et surumise asemel oleks targem tõmmata. Ma avasin talle ukse; ta võttis paigalt nagu karvane isesihtuv ilarakett. Rohelise mehe auks peab ütlema, et ta laskus ühele põlvele ja tervitas Babarit nagu vana sõpra; tänutäheks sai ta korralikult üle ilastatud.
„Hea, et ta ei lahustu,” ütlesin ma Hickoryle.
„Babar pole väga hea valvekoer,” sõnas Hickory, jälgides, kuidas roheline mees mu koeraga mängib.
„Ei, tõepoolest ei ole,” nõustusin. „Aga kui midagi on vaja korralikult niisutada, ajab asja ära.”
„Ma katsun seda sobival juhul meeles pidada,” lausus Hickory; ta reageeris mu sarkasmile alati sellisel mitte millekski kohustaval viisil.
„Tee seda.” Avasin ukse. „Ja palun jääge hetkeks sisse.”
„Nagu soovid, Zoë.”
„Tänan.” Läksin verandale.
Selleks ajaks oli roheline mees jõudnud verandaastmeteni, hüplev Babar kannul. „Mulle meeldib su koer,” ütles ta mulle.
„Seda ma näen,” vastasin. „Tema jaoks oled sa selline keskmine.”
„Kuidas sa tead?”
„Sa pole täielikult üle ilastatud.”
Ta naeris. „Järgmine kord katsun rohkem välja panna.”
„Pea meeles, et rätiku kaasa võtad.”
Roheline mees noogutas maja poole. „See on major Perry maja?”
„Loodetavasti,” ütlesin ma. „Kogu ta koli on siin.”
Tunnustuseks sain kaks sekundit vaikust.
Jah, lood on nii, et olen võimatuseni sarkastiline. Tänan küsimast. See tuleb mu issiga pikalt koos elamisest. Ta peab ennast üsna vaimukaks; ma ei ole päris kindel, kuidas sellesse suhtuda, ent igatahes on see koolitanud mind väga heaks torgetele ja nöögetele vastajaks. Viskad mulle vindiga palli, lendab see ogadega tagasi. Minu ja isa arvates on see paeluv ja lahe. Me võime olla vähemus. Kui mitte muud, siis on huvitav jälgida, kuidas inimesed sellele reageerivad. Mõnede arvates on see armas. Teiste meelest mitte nii väga.
Arvatavasti kuulus mu roheline sõber sinna „mitte nii väga” kategooriasse, sest vastuseks muutis ta teemat. „Vabandust, mulle tundub, et ma ei tunne sind.”
„Ma olen Zoë. Major Perry tütar. Leitnant Sagani ka.”
„Oh, õige. Vabandust. Ma kujutasin sind nooremana ette.”
„Kunagi olingi.”
„Ma oleks pidanud taipama, et oled ta tütar,” ütles ta. „Sul on su isa silmad.”
Ära anna järele, üritas mu aju viisakas osa võidelda. Võitle. Jäta see.
„Tänan,” ütlesin. „Ma olen adopteeritud.”
Minu roheline sõbrake seisis seal minuti, täpselt nagu kõik teisedki, kes on sellise faux pas’ga hakkama saanud – tardunult, hale naeratus näole veetud, kuni aju hammasrattad ragisevad, et kuidas end välja keerutada. Kui ma oleksin lähemale kummardunud, oleksin arvatavasti kuulnud kilinat ja kolinat ta oimusagarates.
No see oli küll õel, märkis viisakas osa mu ajust.
Aga no kuulge! Kui tüüp nimetab isa major Perryks, võiks ta teada, et isa läks erru kaheksa aastat tagasi. Kolooniate Kaitseväe sõdurid ei saa lapsi teha; see on osa nende võitlusvõimet tõstvatest geenimanipulatsioonidest, saate aru – ei mingeid juhuslikke lapsi. Seega kõige varem oleks ta saanud kedagi eostada pärast seda, kui ta sai errumineku järel uue, tavalise keha. Ja siis oleks tulnud see „üheksa kuud rasedust”. Võib-olla ma olin viieteistkümneselt oma ea kohta suhteliselt väikest kasvu, aga kindla peale ei näinud ma välja nagu seitsmene.
Ausalt öeldes mulle paistab, et mul pole suuremat põhjust end sellistes olukordades halvasti tunda. Täiskasvanud mehed võiksid natukese elementaarse matemaatikaga hakkama saada.
Aga noh, kaua sa ikka lased tal seal konksu otsas rabeleda. „Sa kutsusid isa major Perryks. Tundsid sa teda teenistuses?”
„Tundsin,” ütles ta, ilmselgelt rõõmsana, et vestlus edasi kandub. „Sellest on muidugi juba aega möödas. Tea, kas ma ta äragi tunnen.”
„Minu arvates näeb ta samasugune välja. Vast vähe teist värvi.”
Ta mühatas selle peale. „Ilmselt küll. Rohelisena oleks tal siin raske sulanduda.”
„Ma ei usu, et ta siia kunagi lõpuni sulanduks.” Taipasin samal hetkel, kui paljudel eri viisidel võib sellest valesti aru saada.
Ja muidugi ei raisanud külaline aega just sellega alustamiseks. „Ta ei ole sulandunud?” Ta kummardus Babarit patsutama.
„Ma ei mõelnud seda päris nii. Enamik Maalt tulnutest Huckleberryl on pärit Indiast või on siin sündinud Indiast tulnute lapsed. See lihtsalt on pisut teine kultuur kui see, milles ta üles kasvas.”
„Saan aru,” noogutas roheline mees. „Ja ma olen kindel, et ta saab siinse rahvaga väga hästi läbi. Major Perry on selline. Olen kindel, et sellepärast ta teebki siin seda tööd, mida ta teeb.” Minu isa töötas ombudsmanina – see on keegi, kes aitab inimestel valitsuse bürokraatiast läbi närida. „Julgeksin öelda, et mind üsna huvitab, kuidas talle siin meeldib.”
„Mida sa silmas pead?” küsisin.
„Ma lihtsalt mõtlen, et kuidas ta naudib universumist pensionileminekut, ei muud.” Ta vaatas mulle otsa.
Kusagil mu aju tagaosas käis mingi plõks. Taipasin järsku, et meie armas ja vaba vestlus on kuidagi muutunud mitte nii vabaks. Meie roheline sõber ei astunud siit niisama läbi.
„Ma usun, et talle üsna meeldib siin,” poetasin ega lisanud rohkem midagi. „Mis siis?”
„Lihtsalt uudishimust.” Ta patsutas jälle Babarit. Võitlesin tahtmisega koer ära kutsuda. „Mitte igaühel ei lähe sõjaväeelust tsiviilellu hüppamine ideaalselt.” Ta vaatas ringi. „See elu näeb siin ütlemata rahulik välja. Ikka küllaltki suur muutus.”
„Ma usun, et talle üsna meeldib siin,” kordasin, rõhutades sõnu viisil, et kui roheline külaline pole viimane molkus, saab ta aru vihjest, et targem on teema rahule jätta.
„Tore,” ütles ta. „Aga sina? Kuidas sulle siin meeldib.”
Avasin vastamiseks suu ja panin selle siis sama kähku kinni. Sest, nojah. See oli küsimus.
Kusagil inimkonna koloonias elamine kõlab ideena palju põnevamalt kui reaalsus. Inimesed, kes sellest midagi ei tea, kujutavad teinekord ette, et kolonistid liiguvad kogu aeg planeedilt planeedile. Et nad näiteks elavad ühel, töötavad teisel ja lähevad puhkust veetma kolmandale; see viimane võiks siis olla naudinguplaneet Kurordia. Kahjuks on reaalsus palju igavam. Enamik kolonistidest elavad kogu oma elu oma koduplaneedil ega saa sealt kunagi välja ülejäänud universumit uudistama.
Ei ole võimatu planeedilt planeedile liikuda, kuid selleks peab olema põhjus. Tavaliselt näiteks, et sa oled kaubalaeva meeskonna liige ja vead tähtede vahel puuvilju ja vitstest punutud korve. Või oled saanud tööle Kolooniate Liidu juures ja alustanud tähtedevahelise bürokraadi hiilgavat karjääri. Või kui oled sportlane, toimuvad iga nelja aasta tagant Kolooniate olümpiamängud. Ja teinekord teeb mõni kuulus muusik või näitleja mööda planeete tuuri.
Kuid enamasti sa sünnid ühel planeedil, elad seal, sured sellelsamal planeedil ja su vaim jääb sinnasamasse su järeltulijaid nöökima. Ma ei usu, et selles oleks tegelikult midagi halba – sest on ju nii, et enamik inimesi ei lähe igapäevast elu elades enamasti kunagi oma kodust kaugemale kui paar tosinat kilomeetrit, eks ole? Ja need, kes reisida tahavad, ei näe enamasti ka suuremat osa oma planeedist. Ja kui sa ei ole näinud oma planeedi vaatamisväärsusi, siis palju sa tegelikult saad kaevata selle üle, et pole näinud mõnda teist planeeti?
Aga see kehtib sellisena huvitava planeedi puhul.
Kui see lugu kunagi Huckleberryle tagasi jõuab: ma armastan Huckleberryt, tõesti väga armastan. Ja ma armastan Uus-Goad, linnakest, kus me elasime. Lapsele on talupoeglik põllumajanduskoloonia kõige lahedam koht üles kasvada. Taludes on elu, seal on kitsed ja kanad ja nisu ja sorgo ja saagikoristuse tähistamine ja talvised peod. Ei ole veel leidunud kaheksa- või üheksa-aastast last, kellele see kõik poleks kirjeldamatult lõbus. Aga siis saad sa teismeliseks ja mõtled, mida võiks oma eluga peale hakata, ja siis vaatad ringi, et mis võimalused sul seal on. Ja siis kõik need talud ja kitsed ja kanad ja kõik need inimesed, keda sa oled tundnud kogu elu ja neidsamu sa näedki kogu oma elu... siis hakkab tunduma, et seda on sutsuke vähevõitu täiusliku elukogemuse jaoks. See maailm on seesama. Selles asi ongi – sina oled muutunud.
Ma tean – see natuke teismelise ängi ei tee mind kuidagi erinevaks mistahes teisest kolkateismelisest läbi kogu teadaoleva universumi ajaloo. Kuid kui isegi Missouris, provintsikeskuses, on umbes sama palju maagiat ja romantikat kui kompostihunnikus, pole ehk liialdus soovida midagi rohkemat?
Ma ei ütle, et Missouris oleks midagi valesti (ka kompostil pole häda midagi ja tegelikult on seda ju väga vaja). Võib-olla oleks parem öelda seda niipidi, et need on sellised paigad, kuhu on hea tagasi tulla, kui sa oled saanud küllalt suurest linnast või suurest kurjast universumist. Oma emmest teadsin ma kindlalt, et ta armastab Huckleberryt. Aga enne siiatulekut oli ta erivägede sõdur. Ta ei räägi eriti palju sellest, mida ta nägi ja tegi, aga isiklikust kogemusest tean sellest natuke. On raske ette kujutada, kuidas ta kogu aeg seda tegi. Usun, et tema võib küll öelda, et on piisavalt universumit näinud.
Mina nägin ka natuke universumit, enne kui me tulime Huckleberryle. Kuid erinevalt Jane’st – erinevalt emmest – olen ma väga kaugel tundest, et Huckleberry on kõik, mida ma elult tahan.
Aga ma polnud sugugi kindel, kas ma tahaksin seda kõike rääkida sellele rohelisele kutile, kes oli hakanud natuke kahtlane tunduma. Rohelised taevast kukkuvad mehed, kes hakkavad uurima su pere ja su enda psühholoogilist seisundit, peavadki tütarlastele kahtlustäratavad tunduma. Eriti, kui ma järsku taipasin, et ma ei tea tolle tüübi nime. Ta oli tunginud päris sügavale mu pereellu, ütlemata, kes ta selline on.
Võib-olla ta lihtsalt unustas selle, üldse midagi halba mõtlemata – lõpuks polnud see ju mingi ametlik vestlus –, kuid seda kõike kokku oli piisavalt, et panna mul kõik häirekellad tööle, ja ma otsustasin, et ta on ühe päeva kohta juba piisavalt tasuta infot saanud.
Roheline mees vaatas mind tähelepanelikult, oodates, et ma vastan. Vastasin oma parima ükskõikse õlakehitusega. Ma olin viisteist aastat vana. Parim aeg õlakehitusteks.
Ta tõmbus pisut tagasi. „Mulle tundub, et su isa pole kodus.”
„Mitte veel.” Ma kontrollisin oma PDA-st ja näitasin talle. „Tema tööpäev lõppes mõni minut tagasi. Ilmselt jalutab ta koos emmega kodu poole.”
„Hästi. Ja su ema on siin konstaabel, eks?”
„Õige.” Jane Sagan, vesterni piirialade seadusesilm. Miinus piiriala. See sobis talle. „Kas sa tundsid emmet ka?” küsisin. Erijõud olid hoopis teine asi kui tavaline jalavägi.
„Ainult kuulu järgi,” ütles ta ja jälle oli selles mingit kunstlikku ükskõiksust.
Kuulge, miski ei anna sind rohkem ära, kui ebaõnnestunult ükskõiksuse teesklemine. Minu roheline sõber eksis imevähe ja mul tekkis tunne, et muutub tüütuks, kuidas ta üritab mult infot välja pressida.
„Ma arvan, et lähen jalutan veidi,” ütlesin. „Emme ja issi on ilmselt juba üsna lähedal. Ütlen neile, et sa ootad neid siin.”
„Ma tulen kaasa,” pakkus roheline mees.
„Pole vaja.” Viipasin meie veranda ja sealsete ripptoolide poole. „Sa tulid reisilt. Istu ja puhka.”
„Olgu. Kui sa julged mind siia jätta, kui ise ära lähed...” Ma arvan, et ta proovis nalja teha.
Naeratasin talle. „Sellest pole midagi. Sa ei jää üksi.”
„Jätad mulle siia koera.” Ta istus.
„Hulga parem. Ma jätan su siia koos oma kahe sõbraga.” Ja siis ma hüüdsin Hickoryt ja Dickoryt, et nad välja tuleksid, tõmbusin ukse eest kõrvale ja jälgisin oma külalist, et miski tema ilmes kaduma ei läheks, kui need kaks välja tulevad.
Ta oleks peaaegu püksi teinud.
Mis, kõike arvesse võttes, oli saavutus. Obinlased – seda Hickory ja Dickory on – ei ole just päris ämbliku ja kaelkirjaku ristandid, kuid sellele piisavalt lähedal, et lüüa kõik häirekellad käima ka selles aju osas, mis ütleb, et nüüd tuleb ballast lahti lasta. Natukese ajaga harjud sa nendega ära. Aga, nagu öeldud, see võtab natuke aega.
„See on Hickory,” ütlesin, osutades endast vasakule, ja seejärel osutasin paremale. „Ja see on Dickory. Nad on obinlased.”
„Jah, ma tean,” ütles mu külaline toonil, millega väga väike loom üritab teeselda, et sellest pole midagi, et suured kiskjad on ta nurka ajanud. „Uh. Nii. Need on sinu sõbrad.”
„Parimad sõbrad.” Tundus, et see tuli välja piisavalt kerglaselt ja ajuvabalt. „Ja nad armastavad külastajaid lõbustada. Neil on hea meel sulle seltsiks olla, kuni ma lähen oma vanematele vastu. Eks ole ju?” Seda ütlesin ma Hickoryle ja Dickoryle.
„Jah,” laususid nad koos. Hickory ja Dickory on enamasti üsna vähese jutuga; kui nad on seda stereos, lisab see vaimustavalt tontliku nüansi.
„Palun öelge külalisele tere.”
„Tere,” ütlesid nad uuesti stereos.
„Uh,” poetas roheline mees. „Tere.”
„Tore, kõik on sõbrad.” Ma laskusin verandalt alla. Babar hülgas oma rohelise sõbra, et minuga tulla. „Ma siis läksin.”
„Oled ikka kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tulen?” küsis roheline mees. „Mul oleks hea meel.”
„Ei, palun. Ära üldse muretse, nagu sa peaksid minu pärast midagi tegema.” Lasin silmad korraks Hickoryst ja Dickoryst üle, justkui andes mõista, et oleks kahju, kui nad peaksid ta salatiks hakkima.
„Tore.” Ta istus kiiktooli. Ma arvan, et ta sai vihjest aru. Näete, kuidas õpitakse tsiviliseeritult suhtlema.
„Tore,” ütlesin ka mina ja me Babariga suundusime teele, mu vanematele vastu.