Raamatu algus

Torm oli kuidagi vale.

Ainult nii oskas Donal sellest mõelda... kuidagi vale. Oli suvehari mäge­des, mida nimetati Helleriteks, ning seal poleks tohtinud olla muid torme peale lõputute lumetuiskude väga kõrgel metsajoone kohal ning harvade metsikute äikesetormide, mis pühkisid alla üle orgude, hüppasid ühelt tipult teisele ning jätsid välgulöökide teele purustatud puid ja mõnikord tulekah­jusid.

Ja ikkagi, kuigi taevas oli sinine ja pilvitu, raksus äike vaikselt kusagil kaugemal ning õhk näis olevat tormipinget täis. Donal kükitas kõrgel saki­li­sel müüriharjal, ühe sõrmega oma käsivarrekõveruses kõõluvat jahi­kul­li silitades ja rahutule linnule poolenisti äraolevalt ümisedes. Ta teadis, et see on tormiootus, elektriline pinge, mis kulli hirmutab. Ta poleks pidanud lindu täna üldse puurist välja võtma – oleks täitsa paras, kui vana pistriku­meister talle peksa annaks, ning aasta eest ta vist olekski seda pikemalt mõtlemata teinud. Kuid praegu olid asjad teisiti. Donal oli kõigest kümnene, aga tema lühike elu oli selle aja jooksul palju muutunud. Ja üks kõige drasti­li­sematest muudatustest oli see, et kõigest paari kuu eest olid pistrikumeister ja õpetajad ja tallipoisid hakanud teda kutsuma mitte enam Selleks-Jõng­la­seks-Donaliks, saates seda võmmude, näpistuste ja isegi teenitud või teeni­mata hoopidega, vaid kutsusid teda uue ja lipitseva austusega Noorisand-Donaliks.

Kindlasti oli elu Donali jaoks nüüd kergem, kuid muudatus ise muutis ta kohmetuks, sest ta polnud seda ise põhjustanud. Põhjuseks oli tõsiasi, et ta ema Rockraveni Aliciane jagas nüüd voodit dom Mikhaili, Aldarani lordiga, ja pidi talle varsti lapse sünnitama.

Ainult üks kord, tükk aega tagasi (kaks suveharjapidustust olid pärast seda tulnud ja läinud) oli Aliciane neist asjadest oma pojaga rääkinud.

„Kuula mind hoolega, Donal, sest ma räägin seda ainult üks kord ja rohkem mitte kunagi. Kaitsetu naise elu pole kerge.” Donali isa oli surnud ühes väikesõdadest, mis mäestikuisandate vasallide hulgas möllasid, enne kui Donal teda üldse mäletama hakkas. Nad olid elanud tähtsusetute vaeste sugulastena ühe hõimlase juures teise järel, Donal kandis ühest ja teisest onu- või tädipojast ülejäänud rõivaid, sai ratsutamiseks alati talli kõige vilet­sama hobuse, lonkis nähtamatuna ringi, kui onu- ja tädipojad ning sugulased õppisid relvakäsitsemist, ise püüdes kõrva taha panna kõike, mida kuulma juhtus.

„Oleksin võinud su kasupojaks anda; su isal on siin mägedes hõimlasi ja sa oleksid võinud neist mõne juures üles kasvada ja teenistusse asuda. Ainult et minu jaoks poleks sel juhul olnud muud kohta kui teenija või õmblejanaine või parimal juhul minstrel mõne võõra kojas, aga ma olen liiga noor, et see mulle meeldiks. Seepärast hakkasin leedi Deonara juures õuelaulikuks; ta on nõrga tervisega ja eakas ega ole sünnitanud ühtki elusat last. Räägitakse, et lord Aldaranil on naiste ilu jaoks silma. Ja mina olen ilus, Donal.”

Donal oli Aliciane’i raevukalt kallistanud; muidugi oli ta ilus, leekiv­punaste juuste ja hallide silmadega õbluke tütarlapselik naine, kes nägi kaheksa-aastase poisi ema kohta liiga noor välja.

„Teen seda vähemalt osaliselt sinu pärast, Donal. Mu sugulased ütlevad sellepärast minust lahti; ära mõista mind hukka, kui minust räägivad halvasti need, kes mind ei mõista.”

Tegelikult näis alguses, et Aliciane oli teinud seda rohkem oma poja kui enda heaks: leedi Deonara oli kena inimene, kuid kergesti ärrituv nagu kõik kroonilised invaliidid, ning Aliciane oli olnud vaikiv ja alandlik, taludes heatahtlikult ja rõõmsameelselt Deonara teravusi ning teiste naiste riiakat kadedust. Kuid Donal oli esimest korda elus tervenisti enda mõõdu järgi õmmeldud rõivastes, ta sai omaenda hobuse ja jahikulli ning jagas õpetajat ja relvameistrit lord Aldarani kasupoegade ja paažidega. Sel suvel sünnitas leedi Deonara viimase surnult sündinud poja ning Mikhail, Aldarani lord, oli võtnud Rockraveni Aliciane’i oma barragana’ks ning tõotanud, et lapse­le, olgu see mees- või naissoost, antakse legitiimsed õigused ning tehakse temast pärija, kui lord ise kunagi seaduslikku poega ei saa. Aliciane oli lord Aldarani tunnustatud favoriit – isegi Deonara armastas teda ning oli ta oma lordi voodi jaoks välja valinud – ja Donal jagas tema kõrget seisundit. Kord oli lord Mikhail, hallipäine ja hirmuäratav, Donali isegi enda juurde kutsu­nud ning öeldes, et õpetaja ja relvameister on teda kõrgelt hinnanud, ta oma hella embusse tõmmanud. „Mulle tõesti meeldiks, kui sa minu verd oleksid, kasupoeg. Kui su ema mulle sinusarnase poja sünnitab, olen ma väga rahul, mu poiss.”

Donal oli kogelenud: „Suur tänu, sugulane,” julgemata vana meest siiski kasuisaks hüüda. Kuigi ta oli noor, teadis ta siiski, et kui ta ema peaks lord Aldaranile ta ainsa elusa lapse sünnitama, poja või tütre, siis võiks tema olla Aldarani pärija poolvend. Muudatused ta olukorras olid niigi olnud juba äärmiselt suured ja tähelepanuväärsed. Kuid lähenev torm... see näis Dona­lile oodatava sünni suhtes halva endena. Ta võbistas ennast; see oli olnud veidrate tormide suvi, välgunooled sähvatasid eikusagilt ning pidevalt kostis müristamist ja kärgatusi. Teadmata, miks, seostusid need tormid Donali jaoks vihaga – ta vanaisa, Aliciane’i isa vihaga, kui lord Rockraven oli teada saanud oma tütre valikust. Unustatuna nurgas peituv Donal oli kuul­nud lord Rockravenit nimetamas ema libuks ja hooraks ning nimedega, millest Donal veelgi vähem aru sai. Vana mehe hääle oli tol päeval peaaegu summutanud väljas möllav torm ning ka ema häälest oli kostnud vihaseid välguraksatusi, kui ta vastuseks karjus: „Mida ma pean siis tegema, isa? Istuma siin kodus, lappima oma rõivaid, toitma ennast ja poega su viletsa uhkusega? Kas ma pean nägema, kuidas Donalist kasvab palgasõdur või ihukaitsja, või tema pudru eest su aias maad sonkima? Sa põlastad leedi Aldarani pakkumist...”

„See pole leedi Aldaran, keda ma põlastan,” korsatas isa, „sest see pole tema, keda sa teenima hakkad, ja sa tead seda sama hästi kui mina!”

„Ja kas oled sa mulle siis parema võimaluse leidnud? Kas pean sepa või söepõletajaga abielluma? Parem Aldarani barragana kui katlapaikaja või kaltsukorjaja naine!”

Donal teadis, et tal pole vanaisalt midagi oodata. Rockraven polnud kuna­gi rikas või võimas valdus olnud, ja nüüd oli see vaesunud, sest toita oli neli poega ja kolm tütart, kelle hulgast Aliciane oli noorim. Aliciane oli kord kibedusega öelnud, et kui mehel pole poegi, siis on see tragöödia, aga kui tal on neid liiga palju, siis seda halvem talle, sest siis peab ta nägema, kuidas nad vara pärast kisklevad.

Viimane lastest, Aliciane, oli abiellunud aadlitiitlita noorima pojaga ning too oli nende abielu esimese aasta jooksul surma saanud, jättes Aliciane’i ja vastsündinud Donali võõraste majja kasvatada.

Praegu, Aldarani lossi müüriharjal kükitades ja jälgides, kuidas selges taevas nii seletamatult välgib, sirutas Donal oma teadvuse eemale, kauge­male – ta võis peaaegu näha õhus elektri jõujooni ja tormi magnetväljade imelikku kuma. Vahel suutis ta välku kohale kutsuda; ükskord oli ta mässava tormi ajal ennast lõbustanud tugevate pikselöökide suunamisega, kuhu tahtis. Alati ta seda teha ei suutnud ning ta ei saanud seda teha ka liiga tihti, muidu muutus ta haigeks ja nõrgaks, ükskord oli ta oma naha kaudu tundnud (ta ise ei teadnud, kuidas), et järgmine välgulöök peaks tabama puud, mille alla ta oli varju läinud, ta oli midagi enda sees kuidagiviisi välja sirutanud, justkui oleks üks nähtamatu kombits plahvatava jõu ahela kinni haaranud ja mujale heitnud. Välgunool oli sisinaga kärgatanud lähedal olevas põõsas, muutes selle mustakstõmbunud lehtede ja kõrbenud rohu sõõriks, ning Donal oli maapinnale vajunud, pea ringi käimas ja silme ees udune. Ta pea oleks nagu valust kolmeks tükiks lõhkenud ja ta nägemine oli palju päevi vilets, kuid Aliciane oli teda kallistanud ja kiitnud.

„Mu vend Caryl oskas seda teha, aga ta suri noorelt,” ütles ta poisile. „Kord oli aeg, kui Hali leronis’ed püüdsid meie laran’is aretada tormi valit­semist, kuid see oli liiga ohtlik. Mina suudan tormi jõudu natuke näha, ma ei suuda seda juhtida. Ole ettevaatlik, Donal, kasuta seda annet vaid siis, kui on vaja elusid päästa. Ma ei taha, et mu poja lööks maha välk, mille üle ta üritab võimu saavutada.” Jälle kallistas Aliciane teda ebatavalise soojusega.

Laran. Sellest rääkimine oli täitnud ta lapsepõlve, jutud ekstrasen­soor­se­test võimetest, mis olid nii olulised mäestikuisandatele... jah, ja kaugel all tasandikel ka. Kui tal oleks mõni tõesti erakordne anne, telepaatia, võime oma tahet pistrikule, jahikullile või valvurlinnule peale sundida, siis oleksid leronis’ed, naisvõlurid, kes pidasid arvet nende põlvnemise üle, kelles voolas Andekate Suguvõsade legendaarsete esivanemate Hasturi ja Cassilda verd, ta nime oma aretuskaartidele üles märkinud. Aga tal ei olnud neid võimeid. Kõigest natuke tormijuhtimist; ta tundis ette, millal puhkeb torm või isegi metsatulekahju, ning ühel päeval, kui ta saab veidi vanemaks, võib ta asuda oma kohale tulevalvurina ning see aitab tal teada, nagu ta juba pisut teabki, kuhu tuli võib järgmisena pöörata. Kuid see oli väike anne, areta­mi­seks kõlbmatu. Isegi Halis olid nad selle neli põlve tagasi unarusse jätnud ja Donal teadis, ise täpselt mõistmata, kust ta seda teab, et see oli üks põhjusi, miks Rockraveni suguvõsa polnud õitsval järjel.

Kuid see torm ületas kaugelt tema aimamisvõime. Kuidagiviisi, ilma vihma­pilvedeta, näis see keskenduvat siia, lossi ümber. Ema, mõtles ta, sellel on midagi tegemist mu emaga, ning soovis, et ta julgeks teda otsima tormata, kinnitades endale, et temaga on kõik korras, võideldes hirmutava, kasvava teadlikkusega tormi kohalolust. Aga kümneaastane poiss ei saa tite kombel ema sülle ronida. Ja Aliciane oli nüüd raske ja kohmakas, viimaseid päevi lord Aldarani lapse sündi oodates; Donal ei võinud oma hirmude ja muredega ema juurde joosta.

Ta võttis pistriku jälle tasakaalukalt käele ning viis trepist alla; selles imelikus ja enneolematus tormis, välkusid täislaetud õhus ei saanud lindu lendama lasta. Taevas oli helesinine (ja nägi välja, nagu oleks hea päev pistrike lennutamiseks), kuid Donal tundis õhus raskeid ja rõhuvaid magnet­hoo­vusi, elektri jõulist praksumist. Kas see on mu ema hirm, mis õhu välku­de­ga täidab, nagu mõnikord tegi mu vanaisa viha? Äkki oli Donal ise hirmu täis. Ta teadis, nagu teadsid kõik teisedki, et naised mõnikord sünnitades surevad; ta püüdis väga sellest mitte mõelda, kuid nüüd, ema pärast hirmu alla mattudes, võis ta välkudes tajuda ka omaenda hirmuraginat. Kunagi polnud ta ennast tundnud nii noore, nii abituna. Ta soovis end raevukalt tagasi Rockraveni viletsasse vaesusesse või näruseks ja tähtsusetuks sugula­seks mõne hõimlase kindlusesse. Värisedes viis ta pistriku puuri tagasi ning võttis kullimeistri noomituse vastu nii alandlikult, et vana mees mõtles: poiss peab küll haige olema!

Kaugel naiste eluruumide sügavuses kuulas Aliciane kõue pidevat kõmi­nat. Ta tunnetas tormi kummalist iseloomu, kuid nõrgemini kui Donal. Ja ta kartis.

Rockravenid olid laran’i annete intensiivsest aretusprogrammist välja jäetud. Nagu enamik tema põlvkonnast, nii pidas Aliciane’gi seda prog­ram­mi jõledaks türanniaks, millega vaba mäestikurahvas ei tohiks kaasajal enam nõustuda, et inimkonda aretatakse nagu lojuste karja teatavate omadus­te saamiseks.

Siiski oli teda terve elu kasvatatud vabade jutuajamiste saatel surmavatest geenidest ja retsessiividest, vereliinidest, mis kannavad ihaldatud laran’it. Kuidas saaks ükski naine hirmu tundmata last kanda? Ja siin ta nüüd oli, oodates lapse sündi, kellest võis saada Aldarani pärija, mõistes, et lord polnud teda valinud mitte ilu pärast – kuigi teadis edevust tundmata, et see oli ilu, mis mehe pilku kõigepealt köitis – ega suurepärase hääle pärast, mis oli teinud temast leedi Deonara armastatuima ballaadilaulja, vaid teadmi­sest, et ta on sünnitanud tugeva ja ellujäänud poja, kes oli õnnistatud laran’­iga; et ta oli tõestanud, et on viljakas ja suudab sünnituse üle elada.

Või õigemini et olen üks kord üle elanud. Ja mida see tõestab, peale selle, et mul oli õnne?

Justkui vastuseks ta hirmule andis sündimata laps tugeva jalahoobi ja Aliciane libistas käega üle rryl’i, oma väikese harfi keelte, mida ta süles hoidis, surudes teise käega küljelaudu ja tundes vibratsioonide rahustavat mõju. Kui ta mängima hakkas, tajus ta elavnemist naiste hulgas, kes olid tema eest hoolitsema saadetud, sest leedi Deonora tõesti armastas oma lauljannat ning oli läkitanud tema juurde oma kõige vilunumad põetajad, ämmaemandad ja tüdrukud, kes talle need viimased päevad abiks oleksid. Siis tuli tema tuppa Aldarani isand Mikhail, suur, enneaegu halliks läinud juustega mees oma parimates aastates; loomulikult oli ta palju vanem kui Aliciane, kes alles viimasel kevadel sai kakskümmend neli. Vaikses ruumis kõlas tema samm raskelt, nagu astuks ta lahinguväljal turvises ja mitte toas pehmetes kingades.

„Kas mängid oma lõbuks, Aliciane? Mina arvasin, et muusikute suurim lõbu on kuulajate aplaus, ja ikkagi leian su mängimast iseendale ja oma naistele,” ütles ta naeratades ning tõmbas lähemale kerge tooli, et naise kõrvale istuda. „Kuidas sul läheb, mu aare?”

„Tunnen ennast hästi, kuigi väsinult,” ütles naine samuti naeratades. „See on üks rahutu laps ja ma mängin osalt sellepärast, et muusikal tundub olevat rahustav mõju. Võib-olla sellepärast, et muusika rahustab mind ja siis on ka laps rahulik.”

„See võib väga hästi nii olla,” ütles mees ja kui naine harfi käest pani, lisas: „Ei, laula, Aliciane, kui sa liiga väsinud pole.”

„Nagu soovid, mu isand.” Ta võttis harfikeeltel akordi ning laulis vaikselt kaugete mägede armastuslaulu:

„Kus oled sa nüüd?
Kus rändab mu arm?
Pole mägedes, pole rannal, pole kaugel merel.
Arm, kus oled sa nüüd?

Öö on pime ja mina väsinud,
arm, millal võin selle otsimise lõpetada?
Pimedus on kõikjal mu ümber, ülal ja all,
kus rändad sa, mu arm?”

Mikhail kummardus naise poole ja tõmbas oma raske käega õrnalt üle ta läikivate juuste. „Nii väsinud laul,” ütles ta õrnalt, „ja nii nukker; kas armastus on sinu jaoks tõesti nii kurb teema, mu Aliciane?”

„Ei, muidugi mitte,” vastas Aliciane, teeseldes lõbusust, mida ta tegelikult ei tundnud. Hirmud ja mõtisklused olid hellitatud abielunaiste, mitte barra­gana jaoks, kelle olukord sõltus ta isanda lõbusa ja heatujulisena hoidmisest oma võlu ja ilu abil, tema oskusest olla meelelahutaja. „Kuid kõige ilusa­mad laulud räägivad kurvast armastusest, mu isand. Kas teile meeldiks rohkem, kui valiksin laulud naerust või vaprusest?”

„Kõik, mida sa laulad, meeldib mulle,” ütles Mikhail leebelt. „Kui oled väsinud või kurb, ei pea sa minuga teesklema, carya.” Ta märkas usalda­ma­tu­se välgatust naise silmis ja mõtles: Ma olen liiga tundlik, mis mulle endale kasuks ei tule; on vist väga meeldiv, kui sa kunagi ülemäära ei tea, mida teised mõtlevad. Kas Aliciane tõesti armastab mind või kõigest hindab oma positsiooni mu tunnustatud favoriidina? Ja kui ta mind armastabki, siis kas mu enda pärast või ainult sellepärast, et olen rikas ja võimas ning saan talle turvatunnet pakkuda?

Ta viipas naistele ning need tõmbusid pika ruumi tagumisse otsa, jättes ta armukesega omavahele: kohal olles, et täita selle aja viisakusnõudeid, mis ei lubanud lapseootel olijat hetkekski üksi jätta, kuid kuuldekaugusest väljas. „Ma ei usalda kõiki neid naisi,” ütles mees.

„Isand, Deonara hoolib minust tõesti, arvan ma. Ta ei saadaks mu naiste hulka kedagi, kes mulle või lapsele kurja sooviks,” ütles Aliciane.

„Deonara? Ei, arvatavasti mitte,” ütles Mikhail, meelde tuletades, et Deonara on olnud Aldarani leedi kaks korda kümme aastat ning jaganud tema igatsust lapse järele, kellest võiks saada valduse pärija. Ta ei saanud mehele enam lubada isegi lootust last saada; ta oli tervitanud teadmist, et mees on võtnud oma voodisse ja südamesse Aliciane’i, kes oli ka üks tema enda lemmikutest. „Aga mul on vaenlasi, kes pole pärit siit kojast, ning on liigagi lihtne sokutada sisse laran’iga spioon, kes võib reeta kõik mu koja tegemised neile, kes mulle halba soovivad. Mul on hõimlasi, kes teeksid väga palju, et vältida mu vereliini elusa pärija sündi. Ma ei imesta, et oled kahvatu, mu aare; on raske uskuda õelust, mis võiks viga teha väiksele lapsele, siiski pole ma kunagi kindel olnud, kas mitte Deonara ise pole kellegi ohver, kes tappis sündimata lapse emaüsas. Seda pole raske teha; juba väike vilumus maatriksi käsitsemisel või laran’iga võib katkestada lapse hapra sideme eluga.”

„Igaüks, kes sulle halba soovis, Mikhail, peaks teadma sinu lubadust, et mu laps saab pärimisõiguse, ning oleks võinud pöörata oma kurja tahte minu vastu. Siiski olen kogu lapsekandmise aja terve olnud. Sa kardad asjata, mu kallis arm,” lohutas Aliciane.

„Annaks jumalad, et sul õigus oleks! Siiski on mul vaenlasi, kes ei peatu millegi ees. Enne, kui su laps sünnib, tahan lasta leronis’el nad proovile panna; ma ei taha su lähedusse ühtegi naist, kes ei suuda tõeloitsu all vandu­da, et soovib sulle head. Kuri soov võib katkestada vastsündinud lapse võit­lu­se elu pärast.”

„Kindlasti on nii tugev laran haruldane, mu kalleim lord.”

„Mitte nii haruldane, kui ma sooviksin,” ütles Mikhail, lord Aldaran. „Alles hiljuti mõtlesin veidraid mõtteid. Leidsin, et need anded on relv, mis pöördub minu enda vastu; mina, kes ma kasutasin võlukunsti, et paisata tuld ja hävingut oma vaenlaste peale, tunnen praegu, et ka neil jätkub jõudu sama­ga vastata. Kui olin noor, siis tajusin laran’it jumalate kingitusena; nad olid valinud mu seda maad valitsema ja õnnistanud mind laran’iga, et mu valitsemist tugevamaks muuta. Ent vanaks saades mõistsin, et see on needus, mitte kingitus.”

„Te ei ole ju veel vana, mu isand, ja kindlasti ei julgeks keegi teie valit­semisele praegu vastu astuda!”

„Keegi ei julgeks seda teha avalikult, Aliciane. Kuid ma olen üksi nende keskel, kes ootavad, et suren lastetuna. Mul on veel närimata konte, mida nad himustavad... andku kõik jumalad, et su laps oleks poeg, carya.”

Aliciane värises. „Ja kui ta ei ole... oh, mu kallis isand...”

„Noh, sel juhul, aare, pead sa mulle järgmise sünnitama,” vastas mees õrnalt, „aga isegi kui sa ei sünnita, siis on mul tütar, kelle kaasavaraks saavad olema mu valdused ja kes toob mulle tugevaid liitlasi, keda vajan; isegi naissoost laps võib mu olukorra nii palju kindlamaks muuta. Ning sinu pojast saab kasuvend ja relvakandja, muresid tõrjuv kilp ja tugev käsivars. Ma tõesti armastan su poega, Aliciane.”

„Ma tean.” Kuidas võis ta küll sel moel lõksu langeda... hakata armas­ta­ma meest, keda oli algul mõelnud ahvatleda oma hääle ja iluga ning lihtsalt ära võrgutada? Mikhail oli lahke ja aupaklik, ta oli Aliciane’ile lähenemis­kat­seid teinud, kuigi oleks võinud ta lihtsalt võtta kui õiguspärase saagi, ta oli kinnitanud küsimata, et isegi kui naisel ei õnnestu talle elusat poega kinkida, on Donali tulevik kindel. Naine tundis end temaga turvaliselt, ta oli hakanud teda armastama ja nüüd ka tema pärast kartma. Omaenda lõksu langenud!

Ta ütles peaaegu naerdes: „Ma ei vaja selliseid kinnitusi, mu isand. Ma pole teis kunagi kahelnud.”

Mees naeratas seda väidet aktsepteerides telepaadi viisakusega. „Kuid naised on sellisel ajal kartlikud ning nüüd on kindel, et Deonara mulle enam last ei sünnita, isegi kui paluksin seda temalt pärast nii paljusid tragöödiaid. Kas tead, Aliciane, mis tunne on näha lapsi, keda oled igatsenud, ihanud, juba enne sündi armastanud, ainsagi hingetõmbeta suremas? Ma ei armas­ta­nud Deonarat, kui meid paari pandi, ma polnud kunagi näinud ta nägu; kuid me oleme palju koos läbi elanud ja kuigi see võib sulle veider tunduda, laps, on jagatud kurbusest tekkinud samamoodi armastus nagu jagatud rõõmust­ki.” Ta nägu oli morn. „Sa meeldid mulle, carya mea, kuid see polnud su ilu ega isegi su imeline hääl, mille pärast ma su välja valisin. Kas teadsid, et Deonara pole mu esimene naine?”

„Ei, mu isand.”

„Noore mehena olin juba üks kord abielus; Clariza Leynier sünnitas mulle kaks poega ja tütre, kõik terved ja tugevad... Kuigi sündimisel lapsi kaotada on raske, on veel raskem kaotada pojad ja tütar, kes on juba peaaegu täiskasvanuks saanud. Ja siiski ma kaotasin nad – ühe teise järel, kui nad olid noorukiteks kasvanud. Ma kaotasin kõik kolm laran’i saabumisega; kõik nad surid piinas ja krampides selle meie rahva nuhtluse kätte. Pidin ka ise meeleheitest surema.”

„Mu vend Caryl suri nõnda,” sosistas Aliciane.

„Ma tean; siiski oli tema teie liinis ainus ning su isal oli palju poegi ja tütreid. Sa ise rääkisid mulle, et teie laran ei saabunud noorukieas, tehes trikke vaimu ja kehaga, vaid et te kasvasite sellesse aegamööda beebipõlvest saadik, nagu paljud Rockraveni omad. Ja ma võin näha, et sinu liinis on see domineeriv, sest Donal on alles kümme aastat vana ning ma ei arva, et tema laran oleks lõplikult välja arenenud, siiski on tal seda palju ja ei paista, nagu kavatseks ta selle kätte surema hakata. Ma tean, et vähemalt sinu laste pärast ei tarvitse karta. Ka Deonara on pärit vereliinist, kus laran varakult välja areneb, kuid ükski lastest, kelle ta mulle kinkis, ei elanud küllalt kaua, et teada saada, kas neil oli laran või mitte.”

Aliciane’i nägu väändus kohkumisest ning mees pani käe talle õrnalt õlga­de ümber. „Mis on, kallis?”

„Olen eluaeg seda vastikuks pidanud... aretada inimesi nagu tõuloomi!”

„Inimene on ainus loom, kes ei mõtle oma rassi parandamisele,” ütles Mikhail vihaselt. „Oma laran’i jõu abil valitseme ilmastikku, ehitame losse ja maanteid, uurime aina suuremaid vaimuandeid – kas me ei peaks siis püüdma parandada iseennast, samamoodi nagu oma maailma ja ümbrustki?” Siis ta nägu leebus. „Kuid ma mõistan, et nii noor naine nagu sina ei mõtle sajanditele ja põlvkondadele; kui ollakse veel noor, mõeldakse ainult iseen­dast ja lastest, kuid minu eas on loomulik mõelda kõigi nende eest, kes tule­vad meie järel, kui meie ja me lapsed oleme juba sajandite eest lahkunud. Kuid sellised asjad pole sinu jaoks, kui sa just ei soovi nendest mõelda; mõtle oma lapsest, mu arm, ja et varsti saame oma tütrekese kätele võtta.”

Aliciane vajus longu ja sosistas: „Sa siis tead, et see on tütar, keda ma kannan... sa ei ole vihane?”

„Ma ju ütlesin, et ei kavatse vihane olla; kui ma üldse pettunud olen, siis ainult sellepärast, et sa ei usaldanud mind piisavalt, et mulle seda öelda kohe, kui olid teada saanud,” ütles Mikhail, kuid ta sõnad olid nii leebed, et ei kostnudki etteheitena. „Jäta, Aliciane, unusta oma hirmud; kui sa ei kingigi mulle poega, siis oled vähemalt andnud toeka kasupoja ning su tütar saab olema võimas jõud, mis toob mulle väimehe. Ja meie tütrel on kindlasti laran.”

Aliciane naeratas ja vastas ta suudlusele; kuid ta oli kartlikust ootusest endiselt pingul, kuuldes seninägematu suvetormi kaugeid mürinaid, mis tundusid tulevat ja minevat koos tema hirmu lainetega. Kas saab olla, et Donal kardab, mida see laps võiks minu jaoks tähendada? juurdles ta ning soovis kirglikult, et tal oleks ettenägemisvõime, Aldarani klanni laran, nii et ta võiks teada, et kõik läheb hästi.