Vasco Borden, 49, kohendas mööda luksuslikku koridori kõndides oma pintsaku revääre ja lipsu. Ta ei olnud harjunud ülikonda kandma, mis sest, et see oli talle kunagi mereväes eritellimusel õmmeldud sellisena, et ta musklid vähem välja paistaksid. Borden oli 6,4 jala pikkune suurekasvuline endine jalgpallur, kes töötas nüüd eradetektiivina ja oli põgenike leidmise spetsialist. Praegu pidi Vasco jälitama 39-aastast kiilanevat teadusdoktorit, kelle tagaotsijaks oli MicroProteonomics (Cambridge, Massachusetts) ning kes suundus parasjagu konverentsisaali poole.
„Tee seda täna” oli Las Vegase hotellis „Veneetsia” toimuva konverentsi „BioChange 2006” entusiastlik moto. 2000 osaleja hulgas oli igasuguseid biotehnolooge, sealhulgas investoreid ja personalijuhte, kes palkasid teadlasi, tehnoloogia vahendajaid, tippjuhte ja intellektuaalse omandi valdajaid. Ühel või teisel viisil oli siin esindatud pea iga Ameerika biotehnoloogiafirma.
See oli põgeniku jaoks ideaalne koht oma kontaktiga kohtumiseks. Ta nägi välja nagu looderdaja, süütu näo ja väikese habemetutiga lõual, lohistas kõndides jalgu ja paistis ujeda ning saamatuna. Tegelikult oli ta pagemisel näpanud kaksteist krüogeenilisse termospudelisse peidetud geneetiliselt muundatud loodet, toimetanud need riigi teise otsa sellele konverentsile ja kavatses need siin oma salajasele tööandjale üle anda.
See ei olnud esimene ega ka viimane kord, kui doktorikraadi omandanu väsis palga eest töötamast.
Põgenik läks registreerimislaua juurde, et võtta konverentsi kaelakaart. Vasco püsis aga sissepääsu juures ja libistas oma kaardi endale kaela. Ta oli tulnud ettevalmistunult ja tegi näo, nagu vaataks üritusel osalejate nimekirja.
Olulised kõned peeti kõik suures saalis. Seminarid toimusid teemadel nagu „Täiustage oma värbamise protsessi” ja „Võidustrateegiad hoiavad uurimistalente teie juures”, „Juhtide ja omanike hüvitised”, „Korporatiivne juhtimine ja järelvalveametid”, „Patendiameti trende” ning „Ingel-investorid: õnnistus või needus?” ja lõpuks „Ärisaladuste piraatlus: kaitse ennast täna!”
Suur osa Vasco tööst oli seotud kõrgtehnoloogiliste firmadega. Ta oli ka varem sarnastel konverentsidel käinud ning alati olid teemad kas teaduslikud või ärilised. Seekordne üritus oli äriteemaline.
Põgenik, kelle nimi oli Eddie Tolman, kõndis temast mööda ja läks saali. Vasco järgnes talle. Tolman möödus mõnest reast ja võttis istet kohas, kus kedagi polnud läheduses. Vasco libistas ennast üks rida tagapool toolide vahele ja võttis istet natuke ääre pool. Tolman uuris sõnumeid kontrollides mobiiltelefoni, näis seejärel rahunevat ning üles vaatavat, et kõnet kuulata.
Vascot huvitas, miks.
Kõneleja oli California üks kuulsamaid riskikapitaliste, kõrgtehnoloogiliste investeeringute legend Jack B. Watson. Watsoni nägu kuvati tema selja taha ekraanile. Nii täitsid tema kaubamärgiks saanud päevitus ja hea välimus suurendatult terve ruumi. Watson oli noorusliku välimusega 52-aastane mees, kes oli endale püüdlikult loonud südametunnistusega kapitalisti maine. Tal oli õnnestunud seda kuulsust säilitada paljudest halastamatutest äritehingutest hoolimata, sest meedia näitas teda vaid erikoolides vähekindlustatud lastele stipendiume jagamas.
Vasco teadis, et selles ruumis Watson kedagi ära ei petnud. Ta juurdles, kas Watson on piisavalt halastamatu, et omandada ebaseaduslikult tosinat geneetiliselt muundatud loodet. Tõenäoliselt on.
Käesoleval hetkel hõikus aga Watson julgustavaid loosungeid: „Biotehnoloogia edeneb hoogsalt. Me oleme valmis nägema tööstusharu suurimat kasvu pärast arvutite arengut kolmekümne aasta eest. Amgenis, Los Angelese suurimas biotehnoloogiafirmas, töötab seitse tuhat inimest. Riiklikud stipendiumid ülikoolidele New Yorgist San Francisco, Bostoni ja Miamini ületavad neli miljardit aastas. Riskikapitalistid investeerivad biotehnoloogiafirmadesse igal aastal viis miljardit. Imeliste ravimite ahvatlus, mille on teinud võimalikuks tüvirakud, tsütokiinid ja proteonoomika, meelitab uurimisvaldkonda säravaimaid talente. Rahvastiku ülemaailmse vananemise taustal on meie tulevik helgem kui kunagi varem. Ja see pole veel kõik!
Me oleme jõudnud punkti, kus saame suurtele ravimitootjatele ära teha – ja seda me ka teeme. Need hiiglaslikud ülespuhutud firmad vajavad meid ja nad teavad seda. Nad vajavad geene, nad vajavad tehnoloogiaid. Nemad on minevik. Meie oleme tulevik. Meie oleme need, kellel on raha!”
See kutsus esile vägeva aplausi. Vasco muutis istmel asendit. Publik aplodeeris, kuigi teadis, et see kaabakas hakiks nende firmad hetkega väikesteks tükkideks, kui see talle vaid kasu tooks.
„Muidugi on meil ka takistusi. Mõned inimesed – ükskõik kui heade kavatsustega nad enda arvates ka ei oleks – ei lase inimkonnal täiustuda. Nad ei taha, et halvatud kõnniksid, vähihaiged paraneksid, haiged lapsed elaksid ja mängiksid. Neil inimestel on vastu olemiseks oma põhjused. Usulised, eetilised või isegi „praktilised”. Mis tähendab, et nad on surma poolel. Kuid nad ei võida!”
Veelgi mürisevam aplaus. Vasco heitis pilgu põgeniku, Tolmani, poole. Too vaatas jälle oma telefoni. Ilmselgelt ootas ta sõnumit ja oli seejuures väga kannatamatu.
Kas see tähendas, et kontaktisik jäi hiljaks?
Just see pidigi Tolmanit närviliseks tegema. Vasco teadis, et kuhugi oli too tüüp peitnud roostevabast terasest, vedelat lämmastikku täis termose, milles olid looted. Mehe toas termost ei olnud, sest Vasco oli juba ruumi läbi otsinud. Ja Tolman lahkus Cambridge’ist viis päeva tagasi. Jahutusvedelik ei säili igavesti. Kui looted üles sulavad, muutuvad nad väärtusetuteks. Seega, kui Tolman ei olnud leidnud viisi, kuidas konteinerit uuesti vedela lämmastikuga täita, pidi ta praegu juba muretsema selle kättesaamise ja ostjale üleandmise pärast.
See pidi juhtuma varsti.
Vasco oli kindel, et järgmise tunni jooksul.
„Muidugi püüavad inimesed progressile vastu seista,” ütles Watson lavalt. „Isegi meie parimad firmad leiavad end mõttetute, väheproduktiivsete kohtuprotsesside köidikuist. Ühel minu käivitatud ettevõttel, BioGenil Los Angeleses, on pooleli kohtuprotsess, kuna mees nimega Burnet leiab, et ei pea täitma lepingut, millele ta ise alla kirjutas. Põhjendades, et ta on muutnud oma meelt. Kui me Burnetile ei maksa, üritab ta takistada meditsiinilist progressi. Tegemist on väljapressijaga, kelle tütar ajab tema eest kohtuasju. Hoiab asju perekonnas.” Watson naeratas.
„Kuid me võidame Burneti kohtuasja. Sest progressi ei saa peatada!”
Seda öeldes tõstis Watson mõlemad käed õhku, lehvitas publikule ja aplaus täitis terve ruumi. Ta käitub peaaegu nagu poliitik, mõtles Vasco. Kas Watson seda sooviski? Tal oli kindlasti piisavalt raha, et valituks osutuda. Rikas olemine oli neil päevil Ameerika poliitikas hädavajalik. Õige pea...
Ta vaatas kõrvale ja märkas, et Tolman oli kadunud.
Iste oli tühi. Kurat!
„Progress on meie missioon, meie püha kutsumus!” hüüdis Watson. „Progress viib haiguste kaotamisele! Progress viib vananemise peatamisele, dementsuse kaotamisele, eluea pikendamisele! Elu haiguste, hääbumise, valu ja hirmuta! Inimkonna suur unelm – lõpuks ometi reaalsus!”
Vasco Borden ei kuulanud. Ta liikus rida pidi edasi vahekäigu suunas, jälgides väljapääse. Paar inimest lahkusid, ükski neist ei näinud välja nagu Tolman. Ta ei saanud olla kaugele jõudnud, ei võinud...
Ta vaatas tagasi just sel hetkel, kui Tolman liikus keskmist vahekäiku pidi aeglaselt ülespoole, ise telefoni jälgides.
„60 miljardit sel aastal. 200 miljardit järgmisel aastal. 500 miljardit viie aasta pärast! See on meie tööstuse tulevik ja lootus, mille me inimkonnale anname!”
Rahvas tõusis äkitselt püsti, aplodeerides Watsonile tormiliselt, ja järsku ei näinud Vasco enam üldse Tolmanit.
Kuid ainult hetkeks – nüüd suundus Tolman keskmise väljapääsu suunas. Vasco pöördus eemale ja lipsas külguksest välja fuajeesse hetkel, kui Tolman väljus uksest, eredate tulede tõttu kiiresti silmi pilgutades.
Tolman heitis pilgu kellale ja suundus pikka koridori pidi edasi, mööda suurtest akendest, kus avanes vaade San Marco punastest tellistest kellatornile – „Veneetsia” hotelli hiilgavalt valgustatud koopiale. Ta läks kas basseinide või siseõue suunas. Sel ajal õhtuti olid need rahvast täis.
Vasco püsis lähedal.
Nüüd see juhtubki, mõtles ta.
Saalis sammus Jack Watson edasi-tagasi, naeratas ja lehvitas hõiskavale rahvahulgale. „Tänan teid, see on teist väga lahke, aitäh...” Ta kummardas seda korrates iga kord natukene. Täpselt õige annus tagasihoidlikkust.
Seda vaadates turtsatas Rick Diehl vastikustundest. Diehl oli lava taga ja jälgis kõike väikesel must-valgel ekraanil. Diehl oli 34-aastane Los Angeleses asuva püüdliku ettevõtte BioGen Research tegevdirektor ja tema suurima firmavälise investori esinemine tegi ta rahutuks. Sest Diehl teadis, et vaatamata sütitavatele kõnedele ja pressiteadetele, kus naeratasid mustanahalised lapsed, oli Jack Watson siiski üks tõeline kaabakas. Nagu keegi oli öelnud: „Watsoni kohta võib öelda parimal juhul vaid seda, et ta ei ole sadist. Ta on lihtsalt üks esmaklassiline värdjas.”
Diehl oli Watsoni raha vastu võtnud suurima vastumeelsusega. Ta soovis, et ei oleks seda vajanud. Diehl oli BioGeni alustanud naise rahadega, sest too oli jõukas. Tema esimene samm tegevdirektorina oli teha pakkumine UCLA litsentsiga rakuliini eest. See oli nii-öelda Burneti jada, mis oli alguse saanud Frank Burneti nimelisest mehest, kelle keha tootis võimsaid vähivastaseid kemikaale – tsütokiine.
Diehl ei julgenud loota, et ta litsentsi endale saab, kuid nii juhtus ja järsku pidid nad kiiresti saama USA Toidu- ja Ravimiametilt nõusoleku kliinilisteks katseteks. Katsete maksumus algas miljonist dollarist ja tõusis hetkega kümne miljonini, arvestamata rahavoogude ja turustamise kulusid. Enam ei saanud loota üksnes oma naise rahadele. Vaja oli välist finantseerimist.
Sel hetkel avastas ta, et riskikapitalistid peavad tsütokiine väga riskantseteks. Paljude tsütokiinide, näiteks interleukiinide puhul võttis aastaid aega, enne kui nad turule jõudsid. Ja mitmed teised osutusid patsientidele ohtlikeks, isegi surmavateks. Ning siis viis Frank Burnet asja kohtusse, vaidlustades BioGeni õigused rakuliinile. Investorid ei soovinud Diehliga enam kohtudagi. Lõpuks pidi ta leppima naeratava päevitunud Jack Watsoniga.
Kuid Diehl teadis, et Watson tahtis vaid BioGeni üle võtta ja Rick Diehli kõrvale tõrjuda.
„Jack! Suurepärane kõne! Fantastiline!” Rick sirutas käe, kui Watson lõpuks lava taha jõudis.
„Jajah. Rõõm kuulda, et sulle meeldis.” Watson ei surunud ta kätt. Selle asemel võttis ta mikrofoni küljest saatja ja pani Diehli väljasirutatud pihku. „Hoolitse selle eest, Rick.”
„Muidugi, Jack.”
„Kas su abikaasa on siin?”
„Ei, Karen ei saanud tulla.” Diehl kehitas õlgu. „Lastel on mingi asi.”
„Kahju, et ta kõnet ei kuulnud,” ütles Watson.
„Ma vaatan, et ta saaks DVD,” vastas Diehl.
„Kuid me andsime halvad uudised edasi,” ütles Watson. „See on peamine. Kõik teavad, et käimas on kohtuprotsess, nad teavad, et Burnet on paha tegelane ja et me kontrollime olukorda. See on kõige olulisem. Firma positsioon ei ole just ideaalne.”
Diehl küsis: „Kas sa nõustusid seetõttu seda kõnet pidama?”
Watson piidles teda. „Kas sa arvad, et ma tahan Vegasesse tulla? Kristus.” Ta võttis traadita mikrofoni ja ulatas ka selle Diehlile. „Hoolitse ka selle eest.”
„Muidugi, Jack.”
Ja seejärel pöördus Jack Watson ümber ning eemaldus sõnagi lisamata. Rick Diehl judises. Jumal tänatud Kareni raha eest, mõtles ta. Selleta oleksin omadega läbi.
Doodžide palee võlvidest möödudes läks Vasco Borden sisehoovi, samal ajal järgnedes oma kahtlusalusele Eddie Tolmanile läbi öise rahvahulga. Ta kuulis kõrvas vastuvõtja raginat. See oli tema assistent Dolly, kes oli hotelli teises otsas. Ta puudutas kõrva. „Räägi,” ütles ta.
„Kiilakas poiss Tolman on reserveerinud natuke meelelahutust.”
„Kas tõesti?”
„Just, ta...”
„Oota,” ütles Vasco, „Räägi hiljem.”
Eespool nägi ta midagi uskumatut. Siseõue paremas ääres märkas ta rahvahulgaga ühinevat Jack B. Watsonit koos ilusa graatsilise brüneti naisega. Watson oli oma kaunite naiste poolest kuulus. Nad kõik töötasid tema heaks, nad kõik olid targad ja nad kõik olid imekaunid.
Naine ei üllatanud Vascot. Teda üllatas, et Jack Watson suundus otse põgenik Eddie Tolmani poole. See ei olnud sugugi loogiline. Isegi kui Tolman oli Watsoniga kokkuleppele jõudnud, ei kohtuks kuulus investor temaga kunagi näost näkku. Ja kindlasti mitte avalikkuses. Kuid seal nad olid, kokkupõrkekursil Veneetsia siseõues otse tema silme all.
Mida kuradit? Ta ei suutnud uskuda, et asjad nii lähevad.
Sel hetkel komistas graatsiline naine veidi ja peatus. Ta kandis lühikest liibuvat kleiti ja kõrgeid kingi. Ta naaldus Watsoni õlale, painutas põlve, piisavalt jalga näidates, ja uuris oma kinga. Ta kohendas kannarihma, ajas end uuesti sirgu ja naeratas Watsonile. Vasco vaatas eemale ja nägi, et Tolman oli kadunud.
Nüüd läksid Watson ja naine otse Vasco eest läbi, möödudes nii lähedalt, et ta tundis naise parfüümi lõhna ja kuulis Watsonit midagi pomisevat, mille peale naine ta kätt kõvemini pigistas ja pea ta õlale toetas. Tõeline armastajatepaar.
Kas see kõik oli õnnetus? Oli see juhtunud meelega? Kas kõik oli plaanitud? Ta vajutas oma kuuldeaparaati.
„Dolly. Ma kaotasin ta.”
„Ära pabista. Ma leidsin ta.” Vasco vaatas üles. Dolly oli teisel korrusel, jälgides allolijaid. „Kas see oli Jack Watson, kes mööda kõndis?”
„Jah. Ma mõtlesin, et ehk...”
„Ei, ei,” ütles Dolly. „Ma ei kujuta Watsonit selle asja osalisena ette. Pole tema stiil. Mulle paistab, et Kiilakas suundub oma toa poole, kuna tal on kohtamine. Sellest ma sulle rääkisingi. Tal on meelelahutust.”
„Täpsemalt?”
„Venelanna. Paistab, et talle meeldivad ainult vene tüdrukud. Pikad.”
„Keegi, keda me teame?”
„Ei, kuid mul on väheke teavet. Ja mul on tema toas kaamera.”
„Kuidas sa seda tegid?” Vasco naeratas.
„Ütleme, et Veneetsia turvateenistus ei ole enam see, mis vanasti. Odavam ka.”
Irina Katajeva, 22, koputas uksele. Vasakus käes hoidis ta sametisse krookpaeltega kingikotti peidetud veinipudelit. Umbes kolmekümneaastane mees avas ukse ja naeratas. Ta ei olnud kena.
„Kas sina oled Eddie?”
„Täpselt nii. Tule sisse.”
„Ma tõin sulle selle hotelli varudest.” Ta ulatas mehele veini.
Vasco jälgis kõike oma väikeselt kaasaskantavalt monitorilt ja ütles: „Ta andis selle üle koridoris. See on hotelli turvakaamerates näha. Miks ta ei oodanud tuppa jõudmiseni?”
„Võib-olla kästi tal nii teha,” pakkus Dolly.
„Ta peab olema vähemalt kuus jalga pikk. Mida me tema kohta teame?”
„Hea inglise keel. Neli aastat siin riigis. Õpib ülikoolis.”
„Töötab hotellis?”
„Ei.”
„Seega pole proff?” küsis Vasco.
„See on Nevada,” vastas Dolly.
Monitoril oli näha, kuidas vene tüdruk läks tuppa ja uks sulgus. Vasco kruttis oma monitori ühte nuppu ja valis ühe sisemise kaamera. Tol tegelasel oli suur sviit, peaaegu 200 ruutjalga ja viimistletud Veneetsia stiilis. Tüdruk noogutas ja naeratas.
„Kena. Kena tuba.”
„Jah. Tahad midagi juua?”
Tüdruk raputas pead. „Mul pole tegelikult aega.” Ta sirutas käe selja taha, tõmbas kleidi luku lahti ja jättis selle õlgadele rippuma. Ta pööras ümber, tegi nõutu näo ja lasi mehel kuni tagumikuni paljast selga vaadata. „Kus on magamistuba?”
„Siiapoole, kullake.”
Kui nad läksid magamistuppa, pööras Vasco uuesti nuppe. Ta nägi magamistuba just sel hetkel, kui naine ütles: „Ma ei tea midagi su tegevuse kohta ega tahagi teada. Äri on nii igav.” Ta lasi kleidil maha langeda. Ta astus sellest välja ja heitis voodile, olles nüüd täiesti alasti, kui kõrged kingad välja arvata. Ja viskas stilettod jalast. „Ma ei usu, et sa drinki vajad,” ütles ta. „Ja ma tean, et mina ei vaja.”
Tolman viskus ta peale, maandudes kerge mütsatusega. Tüdruk ühmatas ja üritas naeratada. „Võta vabalt.” Mees hingeldas õhku ahmides. Ta sirutas käe naise juuste järele ja paitas neid. „Jäta juuksed rahule”, ütles tüdruk. Ta pöördus eemale. „Lihtsalt heida pikali,” ütles ta. ”Ja lase mul end õnnelikuks teha.”
„Oh kurat!” hüüdis Vasco oma pisikest ekraani vaadates. „Suudad sa seda uskuda? Ta ei ole isegi minutimees. Kui naine selline välja näeb, võiks ju arvata...”
„Vahet pole,” ütles Dolly oma mikrofoni. „Ta paneb end nüüd riidesse.”
„Seda ta teeb,” ütles Vasco. „Ja veel päris kiiresti.”
„Naine oleks pidanud temaga pool tundi veetma. Ja kui talle ka maksti, siis mina seda igal juhul ei näinud.”
„Ma ka mitte. Kuid ka mees paneb end riidesse.”
„Midagi on toimumas” ütles Dolly. „Tüdruk läheb uksest välja.”
Vasco seadistas oma masinat, üritades leida õiget kaamerat. Ekraan vaid virvendas. „Ma ei näe sittagi.”
„Tüdruk läheb ära. Mees on veel seal. Ei, oota... ta lahkub samuti.”
„Jah?”
„Jah. Ja ta võtab veinipudeli kaasa.”
„Olgu,” ütles Vasco. „Ja kuhu ta sellega läheb?”
Vedelas lämmastikus külmutatud looteid transporditi spetsiaalses borosilikaatklaasiga vooderdatud roostevabast terasest termoses, mida kutsuti Dewari pudeliks. Dewarid olid enamasti suured piimapakikujulised anumad, kuid neid oli võimalik hankida vaid liitri suurustena. Dewaril ei olnud veinipudeli kuju, kuna neil oli suure suuga kork, kuid suurus oli umbes sama. Ja kohe kindlasti mahtus see veinikotti.
„See peab tal kaasas olema,” ütles Vasco. „See peab olema kotis.”
„Ma arvan ka,” ütles Dolly. „Kas sa näed neid juba?”
Vasco jõudis paarikesele järele alumisel korrusel kohe gondlite peatuse kõrval. Nad kõndisid käsikäes, mehel veinipudel käevangus; ta hoidis seda püsti. See oli kummaline viis seda kanda ja nad olid veider paarike – kaunis tüdruk ning ebakindel kühmus mees. Nad kõndisid kanali ääres, heites vaevu pilku poodidele, millest nad möödusid.
„Teel kohtumisele,” ütles Vasco.
„Ma näen neid,” ütles Dolly. Vasco jälgis rahvarohket tänavat ja Dolly kaugemat otsa. Dolly oli kakskümmend kaheksa ja täiesti tavalise välimusega. Dolly võis olla ükskõik kes: raamatupidaja, sõbratar, sekretär, assistent. Ta sobis alati. Täna oli ta riietatud Vegase stiilis, tal olid tupeeritud blondid juuksed ja suure lõhikuga sätendav kleit ning tal olid mõned liigsed kilod, mis muutsid mulje täiuslikuks. Vasco oli temaga olnud juba neli aastat ja nad moodustasid hea meeskonna. Eraelus said nad korralikult läbi. Naine vihkas, et mees suitsetab voodis sigareid.
„Suunduvad saali poole,” ütles Dolly. „Ei, tulevad tagasi.”
Suur saal oli hiiglaslik kõrgete kullatud lagede, maheda valguse ja marmorsammastega ovaalne käik. See muutis seal liikuvad rahvahulgad imepisikesteks. Vasco jäi tahapoole. „Nad muutsid oma meelt? Või nägid meid?”
„Ma arvan, et nad on ettevaatlikud.”
„Noh, praegu on tähtsaim hetk.” Põgeniku püüdmisest isegi olulisem oli saada teada, kellele ta looted üle annab. Ilmselgelt kellelegi konverentsi külastajatest.
„Enam ei lähe kaua,” ütles Dolly.
Rick Diehl kõndis telefoni käes hoides gondlikanali äärsete poodide ees edasi-tagasi. Ta ignoreeris poode, mille kallid kaubad talle üldse ei meeldinud. Diehl oli üles kasvanud Baltimore’i arsti kolmanda pojana. Teised poisid läksid õppima meditsiini ja neist said isa eeskujul akušöörid. Diehl keeldus sellest ja suundus meditsiiniuuringutesse. Perekonna surve sundis ta lõpuks Läände kolima. Ta tegi mõnda aega California San Francisco Ülikoolis geneetilisi uurimusi, kuid teda paelus rohkem teiste San Francisco ülikoolide ettevõtlik kultuur. Siin näis, et iga midagigi väärt professor oli loonud oma firma või istus mitme biotehnoloogia ettevõtte nõukogus. Lõunalauas räägiti vaid tehnoloogiate vahetamisest, mitme osapoolega litsentsidest, pöördepunktilistest maksetest, väljaostmistest ja -maksmistest, esmastest ja teisestest intellektuaalsetest omanditest.
Seejärel aga sai Ricki naine Karen päranduseks märkimisväärse summa ja Rick taipas, et tal oli alustamiseks piisavalt kapitali. Lahepiirkond kubises firmadest; pinna ja inimeste osas valitses meeletu konkurents. Ta otsustas suunduda Los Angelese põhjaossa, kus Amgen oli pannud püsti oma hiiglasliku hoone. Diehl ostis suurepärase moodsa tehase, pani tööle terase uurimisrühma ja tundis, et on õigel teel. Isa ja vennad tulid teda vaatama. Kõik avaldas neile sügavat muljet.
Kuid... miks Karen talle tagasi ei helistanud? Ta vaatas oma kella. Lapsed peaksid juba voodis olema. Ja Karen peaks olema kodus. Teenija ütles, et ta oli tund aega tagasi välja läinud, aga ei teadnud, kuhu. Karen ei läinud kunagi välja ilma telefonita. See pidi tal kaasas olema. Miks ta tagasi ei helistanud?
Mees ei mõistnud seda ja muutus kohutavalt närviliseks. Siin ta oli, üksi selles neetud linnas, kus oli rohkem kauneid naisi ruutmeetri kohta, kui ta kunagi varem näinud oli. Tõsi, nad olid võltsid ja läbi teinud mitmeid operatsioone, kuid nad olid ka kuratlikult seksikad.
Eespool nägi ta kühmus meest koos pika tibiga, kes kõndis kõrgetel kontsadel ja oli lihtsalt meeletult kaunis: mustad juuksed, sile nahk ja kuum, vormis keha. Kühmus tüüp pidi olema tema eest maksnud, kuid vaatamata sellele ei hinnanud naist piisavalt. Ta hoidis oma veinipudelit, nagu oleks see laps, ja paistis olevat niivõrd närviline, et ta peaaegu higistas.
Kuid tüdruk... Jeesus, ta oli nii kuum. Kuum, kuum...
Kurat võtaks, mõtles ta, miks Karen talle tagasi ei helista?
„Hei,” ütles Vasco. „Vaata seda. See on see BioGeni tüüp. Kõnnib ringi, nagu poleks tal midagi teha.”
„Ma näen teda,” ütles Dolly. Naine kõndis tast umbes tänava jagu eespool.
„Ei, ära pane tähele.”
Tolman ja venelanna kõndisid otse mööda BioGeni tüübist, kes vaid avas oma telefoni ja valis numbri. Mis ta nimi oli? Diehl. Vasco oli tast midagi kuulnud. Alustas firmat naise papiga ja nüüd kontrollis viimane võib-olla nende abielu. Midagi sellesarnast. Rikas mõrd, vana Idaranniku perekond, palju raha. Sellised mõrrad olid tavaliselt peres püksikandjad.
„Restoran,” ütles Dolly. „Nad lähevad sellesse Terrazo kohta.”
Il Terrazo Antico oli kahekordne klaasist rõdudega restoran. Sisustus oli kui moodsast lõbumajast, kõik kullatud. Sambad, laed, seinad: kõik pinnad olid kaetud dekoratsioonidega. Ainuüksi selle nägemine pani Vasco võpatama.
Paarike kõndis sisse, möödus reserveeritud lauast ja suundus ühe külgmise laua poole. Lauas märkas Vasco suure kondiga meest, kes nägi oma tumeda naha ja paksude kulmudega välja nagu kõrilõikaja ning jälgis venelannat peaaegu huuli limpsates.
Tolman marssis otse laua juurde ja rääkis tumedanahalise mehega. Mees paistis nõutu olevat. Ta ei palunud neil istuda. Vasco mõtles: midagi on lahti. Vene tüdruk oli sammu võrra tahapoole astunud.
Sel hetkel sähvatas fotoaparaadi välk. Dolly oli teinud pilti. Tolman vaatas, mõtles hetke ja pistis jooksu.
„Kurat, Dolly!”
Vasco jooksis Tolmanile järele, kes liikus järjest sügavamale restorani. Üks kelner tõstis käed üles. „Härra, vabandust...”
Vasco lõi ta pikali ja jooksis edasi. Tolman oli eespool, liikus aeglasemalt, kui oleks võinud, sest üritas mitte raputada oma väärtuslikku veinipudelit. Kuid ta ei teadnud enam, kuhu läheb. Ta ei tundnud seda restorani; ta lihtsalt jooksis. Põmm, läbi kiikuvate uste ja Vasco kohe tema järel. Kõik karjusid midagi ja mõned kokad vehkisid nugadega, kuid Tolman jooksis edasi, ilmselgelt arvates, et köögil on mingi tagumine uks.
Ei olnud. Ta oli lõksus. Ta vaatas metsikult ringi. Vasco aeglustas sammu. Ta välgutas ühte oma märki, ametliku välimusega rahakotti. „Vahistan teid kodanikualgatuse korras,” ütles ta. Tolman kummardus kahe suure külmkambri ja kitsa vertikaalse aknaga ukse kõrval. Ta läbis kitsa ukse ja see sulgus tema taga.
Ukse kõrval vilkus tuli.
See oli teeninduslift.
Kurat. „Kuhu see läheb?”
„Teisele korrusele.”
„Kuhugi veel?”
„Ei, ainult teisele korrusele.”
Vasco vajutas mikrofoni oma kõrvas. „Dolly?”
„Ma tegelen sellega,” ütles Dolly. Ta kuulis, kuidas naine trepist üles joostes hingeldas.
Vasco seisatas lifti ukse ees ja ootas. Ta vajutas nuppu, et lifti alla kutsuda.
„Ma olen nüüd lifti juures,” ütles Dolly. „Ma nägin teda; ta läks alla tagasi.”
„See on pisike lift,” ütles Vasco.
„Ma tean.”
„Kui tal on tõesti vedelat lämmastikku kaasas, ei tohiks ta seal olla.” Paari aasta eest oli Vasco jälitanud põgenikku, kes varjus laborite varustamise lattu. Mees oli peaaegu lämbunud, sest lukustas end kappi.
Lift tuli alla. Niipea, kui see peatus, tõmbas Vasco käepidet, kuid Tolman pidi olema vajutanud hädaolukorra nuppu, kuna uks ei avanenud. Samet oli maha tõmmatud ja näha oli Dewari roostevabast terasest äärt.
Ja kaas oli pealt ära. Avause juures oli valget auru.
Tolman vaatas teda läbi klaasi metsiku pilguga. „Tule välja, poja,” ütles Vasco. „Ära ole loll.”
Tolman raputas pead.
„See on ohtlik,” ütles Vasco. „Sa tead, et see on ohtlik.”
Kuid Tolman vajutas nuppu ja lift hakkas tagasi üles minema.
Vascol oli halb eelaimus.
Tolman teadis küll. Ta teadis täpselt, mida teeb.
„Ta on siin ülal,” ütles Dolly, seistes üleval. „Kuid uks ei avane. Ei, nüüd ta läheb alla tagasi.”
„Mine tagasi laua juurde,” ütles Vasco talle. „Lase tal minna.”
Naine mõistis kohe, millest mees räägib. Ta kiirustas mööda luksuslikku punase sametiga kaetud treppi alla tagasi. Ta ei olnud üllatunud, et laud, kus oli istunud kõrilõikaja välimusega mees, oli nüüd tühi. Ei mingit kõrilõikajat. Ei mingit kaunist venelannat. Vaid klaasi alla lükatud sajadollariline. Loomulikult oli ta maksnud sularahas.
Ja õhku haihtunud.
Vascot ümbritsesid nüüd kolm hotelli turvameest, kes kõik ühekorraga rääkisid. Olles kõigist poole pea võrra pikem, hüüdis ta, et nad tasa oleksid. „Kõigepealt,” ütles ta. „Kuidas me lifti lahti saame?”
„Ta vajutas kindlasti hädaolukorra nupule.”
„Kuidas me selle lahti saame?”
„Me peame voolu välja lülitama.”
„Kas siis uksed avanevad?”
„Ei, kuid me saame need lahti suruda, kui lift on seisma jäänud.”
„Kui kaua see aega võtab?”
„Ehk kümme, viisteist minutit. Vahet pole, see tüüp ei lähe nagunii kuhugi.”
„Läheb küll,” ütles Vasco.
Turvamees naeris. „Kuhu kurat tal minna?”
Lift tuli alla tagasi. Tolman oli põlvili ja hoidis ust kinni.
„Tõuse üles,” ütles Vasco. „Tõuse üles, tõuse üles. Kuule, poja, asi ei ole seda väärt, tõuse üles.”
Järsku läksid Tolmani silmad pahupidi ja ta kukkus selili maha. Lift hakkas üles minema.
„Mida kuradit?” ütles üks turvamees. „Kes ta üldse on?”
Oh persse, mõtles Vasco.
Tolman oli vajutanud hädanuppu, mis oli lifti vooluringi kinni kiilunud. Kulus nelikümmend minutit, et lifti uksed lahti kangutada ja ta välja sikutada. Ta oli muidugi juba ammu surnud. Kukkumise hetkel sukeldus ta üleni 100% lämmastiku atmosfääri, mis oli tekkinud Dewarist välja immitsevast vedelast lämmastikust. Kuna lämmastik on õhust raskem, täitis see lifti järjest alt ülespoole. Sel hetkel, kui ta selili kukkus, oli ta juba teadvusetu ja suri vähem kui minutiga.
Turvamehed tahtsid teada, mis on Dewaris, pärast seda, kui see enam ei suitsenud. Vasco hankis endale kindad ja tõmbas välja pika metallvarda. Seal ei olnud midagi, ainult tühjad klambrid, mille küljes oleksid pidanud olema looted. Embrüod olid eemaldatud.
„Te tahate öelda, et ta tappis ennast?” küsis üks turvamees.
„Just,” vastas Vasco. „Ta töötas embrüoloogia laboris. Ta teadis vedela lämmastiku ohtudest kinnises ruumis.” Lämmastik põhjustas laboriõnnetusi rohkem kui ükskõik missugune muu kemikaal. Pooled hukkunud surid, proovides päästa kinnistes ruumides kokku kukkunud kaaslasi.
„See oli tema tee halvast olukorrast välja,” ütles Vasco.
Hiljem koju sõites küsis Dolly: „Mis loodetest sai?”
Vasco raputas pead. „Pole vähimatki aimu. Need ei jõudnudki tema kätte.”
„Sa arvad, et tüdruk võttis nad ära? Enne, kui ta tuppa läks?”
„Keegi igatahes võttis.” Vasco ohkas. „Hotell ei tunne tüdrukut?”
„Nad vaatasid turvakaamerate lindid üle. Nad ei tea teda.”
„Ja ta on üliõpilane?”
„Ta oli eelmisel aasta ülikoolis tudeng. Sel aastal teda ei immatrikuleeritud.”
„Seega ta haihtus.”
„Jah,” ütles Dolly. „Tema, tumedanahaline tüüp, embrüod. Kõik haihtusid.”
„Tahaksin teada, kuidas see kõik kokku klapib,” ütles Vasco.
„Võib-olla ei klapigi,” ütles Dolly.
„Poleks ka esimene kord,” ütles Vasco. Eespool paistsid kõrbes oleva teemaja neoontuled. Ta peatus. Ta vajas üht napsu.