Raamatu algus

Kaks

„Pea kinni!” hüüatas Leila.

Randy keeras otsemaid paremale ja peatas auto. Tuikav taevas stabiliseerus koidueelseks pärljaks kumaks.

„Sõida mööda äärt tagasi.”

Randy noogutas ja lükkas tagasikäigu sisse.

„Need inimesed? Me võiksime lihtsalt tagasi jalutada...”

„Ma tahan neile enne välja astumist lähemalt pilgu heita.”

„Olgu,” lausus Randy, lastes autol aeglaselt tagasi roomata.

Leila pöördus ja silmitses päevinäinud halli sõidukit. Selles istus kaks kogu. Mõlemad näisid olevat valgejuukselised, kuid vähene valgus võis petta. Mõlemad näisid teda jälgivat.

„Hetke pärast avaneb juhipoolne uks,” lausus ta vaikselt.

Juhipoolne uks avanes.

„Nüüd teine.”

Teine uks avanes.

„Vana mees oli juht, vana naine reisija...”

Vana mees ja vana naine astusid välja ja liikusid edasi, jättes uksed enda taga lahti. Nad kandsid näruseid ürpe, mida hoidsid paigal puusavööd.

„Peatu,” ütles Leila. „Lähme välja ja tagasi ning aitame neid. Neil on jagaja kaas lahti tulnud.”

„Osa su nägemusest?”

„Ei,” vastas ta.

Leila avas ukse, astus välja ja suundus tagasi. Randy samuti. Lähenedes oli tema esimene mulje, et mees on juhtimiseks liiga vana. Ta toetus küürutades vastu autot. Tema vaba käsi värises kergelt; see oli kuiv ja täpiline, küünise sarnane. Tema nägu oli teravate joontega, tema kulmud sama valged kui ta juuksed. Siis püüdsid ta rohelised, peaaegu helkivad silmad Randy pilgu ja hoidsid seda kinni. Neis peitus selline tähelepanelikkus, mida Randy veel kolm meetrit tagasi poleks osanud oodata. Randy naeratas talle, kuid mees ei reageerinud vähimalgi määral.

Leila oli vahepeal vanale naisele lähenenud ja rääkis temaga keeles, mida Randy ei tundnud.

„Kui ma saaksin kapoti alla pilgu heita,” pakkus Randy, „võiksin ehk abiks olla.”

Kui mees ei vastanud, kordas ta seda eelkeele murrakus. See ei tekitanud samuti ainsatki reaktsiooni. Mees paistis uurivat tema nägu, tema rõivaid, tema liigutusi. Randy tundis end tolle veidra läbivaatuse all ebamugavalt. Ta heitis Leilale paluva pilgu.

„Kõik on korras,” ütles ta. „Lase käia, tee kapott lahti ja paranda ära. Nad ei saa aru, kuidas see töötab. Ma seletan praegu kütuse kohta.”

Riivi avamiseks kummardudes nägi Randy Leilat vanale naisele paksu rahapakki ulatamas. Vana mees tõmbus tagasi, kui kapotikaas paar tolli tõusis. Kui Randy selle täiesti lahti tegi, kuulis ta sealtpoolt nõrka imestus­hüüatust.

Jah. Jagaja kaas oli lahti tulnud. Ta surus selle õigesse kohta tagasi ja kinnitas klambriga. Ülejäänud mootorile kiiret pilku heites ei näinud ta midagi ebatavalist.

„Kas te saaksite proovida seda käivitada, härra?” küsis ta.

Kui ta üles vaatas, naeratas mees talle.

„Ma pole kindel, kas te minust aru saate, aga ma tahaksin proovida, kas mootor tööle läheb,” ütles Randy. Kui teine endiselt ei liigutanud ega vasta­nud, lausus ta: „Ma teen seda ise.”

Randy astus ümber mehe ja heitis pilgu autosse. Võtmed olid endiselt süütelukus. Ta libistas end sisse ja proovis keerata. Hetke pärast hakkas mootor tööle. Ta pani mootori seisma ja ronis uuesti välja. Ta vastas vana mehe naeratusele ja noogutas.

„Kõik on korras.”

Mees sööstis järsku ette ja haaras ta tugevasse kallistusse.

Ta oli üllatavalt tugev ja tema hingeõhk puhises väga kuumalt.

„Nimi, teie nimi, hea mees?” ütles ta.

„Randy. Ma olen Randy... Dorakeen,” vastas ta end vabastades.

„Dorakeen. Hea nimi,” lausus teine.

Leila oli tulnud ringi ümber masina ja seisis nüüd nende taga. Vana naine oli talle järgnenud.

„Nendega on kõik korras,” ütles Leila. „Tule nüüd. Me peame minema – Babüloni viimasele mahapöördele.”

Ta sisistas midagi vanamehele, kes noogutas. Ta embas vana naist ühe pika hetke, tõmbus siis eemale ja hakkas tagasi auto suunas liikuma. Randy järg­nes kiiresti. Kui ta pilgu tagasi heitis, oli paar juba masinasse sisenenud. Ta kuulis mootorit töötamas. Siis sõitis auto Teele ja oli läinud. Sel hetkel tuli päike välja ja ta märkas, et Leila nutab. Ta vaatas kõrvale ja tundis end kuidagi imelikult.

Üks

Red Dorakeen sõitis Tee vaiksel lõigul, mis oli sirge ja hääletu kui surm ning sädeles õrnalt. Mõni tund tagasi oli temast mööda sõitnud paar usku­matul kiirusel liikuvat futuristlikku masinat ning ta ise oli hiljem möödunud neljahobusetõllast ja siis üksikust ratsamehest. Ta hoidis oma Dodge'i pikappi paremas sõidureas ühtlasel saja viiel. Ta näris sigarit ja ümises.

Lai hele joon jooksis üle helesinise taeva idast läände. Polnud märgatavat tolmu ning ükski putukas ei lennanud vastu esiklaasi.

Ta sõitis lahtise aknaga, hoides vasaku käega ülemisest aknaraamist kinni. Tal oli peas kulunud pesapallimüts, mille nokk oli laubal madalale tõmmatud; tema pea oli kergelt taha kallutatud, et mütsi alt välja näha, rohelised silmad selle varjus pilukil. Tema punakas habe võis olla juustest natuke tumedam.

Kaugel ees ilmus väike laik. See kasvas kiiresti, muutudes vanaks mustaks Volkswageniks. Kui nad kohakuti jõudsid, andis teine auto signaali. Pööras siis Tee äärele ja peatus.

Red heitis pilgu tahavaatepeeglisse, vajutas pidurile ja lasi autol paremasse teeserva vajuda. Aeglustamise ajal hakkas taevas tuikama – sinine, hall, sinine, hall – ning hele triip hajus iga tuhmi löögiga.

Kui ta seisma jäi, rippus ta kohal selge õhtu. Kusagil kauguses laulsid ritsi­kad ja teda riivas jahe tuuleiil. Ta avas ukse ja ronis kabiinist välja, tõmmates laskudes süütevõtmed kaasa ja pannes need tasku. Ta kandis Leviseid ja sõdurisaapaid, pruuni suusavesti khakivärvi töösärgi peal ja laia kaunistatud pandlaga vööd. Ta keeras mütsinoka taha ja peatus, et sigarit süüdata. Siis ta pöördus ja jalutas mööda teeserva tagasi.

Tee ületamiseks polnud mingit võimalust peale peaaegu kindla hävinguga riskimise. Seetõttu liikus ta punkti, mis asus otse Volkswageni vastas. Kui ta sinna jõudis, avanes auto uks ja sellest hüppas välja lühike, väikeste vuntsi­dega mees.

„Red!” hüüatas ta. „Red!”

„Mis on, Adolf?” hõikas ta vastu. „Ikka otsid kohta, kus võitsid?”

„Kuule, Red,” ütles teine. „Ma ei teadnud, kas seda sulle rääkida või ei, kuna ma ei suutnud otsustada, kas vihkan sind rohkem, kui sulle võlgnen. Aga samas ei suutnud ma ka otsustada, kas see info võiks olla sulle rohkem kahjulik või kasulik. Nii ma arvan, et kõik tasakaalustub kenasti. Ma räägin sulle. Ma olin Teel kuradi kaugel tagasi ja nägin, kuidas see juhtus sinise tsikuraadiga märgitud mahapöördel...”

„Sinine tsikuraat?”

„Sinine tsikuraat. Ma nägin, kuidas su auto mahapöördel ümber läks. Ma nägin su autot põlemas.”

Red Dorakeen vaikis paariks hetkeks. Siis ta naeris.

„Surm,” ütles ta, „oleks kindlasti üllatunud, kui ta minust peagi mööduks. Ta ütleks: „Mida teeb see mees Themistoklese Ateenas, kui tal on minuga peagi kohting Babüloni viimasel mahapöördel?””

Tema suur keha rappus, kui ta jälle naeris. Siis puhus ta suitsu välja ja tõstis pilkavalt kulpi lüües käe.

„Aga tänud,” ütles ta. „See teadmine võib kunagi ära kuluda.”

Ta pöördus ja hakkas tagasi oma auto suunas astuma. „Üks asi veel,” hüü­dis teine talle järele.

Ta peatus ja pööras pead.

„Mida?”

„Sa oleksid võinud olla suur mees. Head aega.”

„Auf wiedersehen.”

Red ronis kabiini ja käivitas mootori. Peagi oli taevas jälle sinine.