Esimene

Viisid mäkke    kõik võrud ja sõrmused,
ehised, mida seal    aardejaost varem
olid kohale kandnud     sõjakad kaimud,
jätsid hiilgava päruse     maapõue hoida,
maapõhjale kulla,     kus niisama kasutult
see lebab nüüd üha,    nagu ennegi lebas.

Mitte keegi polnud sellist ette näinud, ei urjamärgid ega loosiheited, ei koguni suunatud liisud... Manatark võbistas õlgu ja heitis pilgu üle kohaliku kihlakonna maleva – oli see vast üks rappida saanud seltskond, toda ei saanud salata ja kui asjalood poleks olnud nii tõsised, oleks loitsija nende ullikeste sõjariistaiharate üle isegi naernud...
Aga asjad olid tõsised.
Millegipärast tõmbas see maanina ligi vaenlaste laevu; poleks muud asjaolud siinkandis elutsemiseks nii soodsad – viljakas maa, ulukirikkad laaned ja kalarikkad veed – oleks juba ammugi mujale kolitud, aga nagu meriröövlid, nii ka kaupmehed leidsid teed nende juurde. Nõnda oli ikka pärast uute rüüsteretklejate tagasilöömist otsustatud paigale jääda.
Suur salk sõjamehi – kilbid täis värskeid täkkeid, nahk haavu ja vermeid, mõnede rikkamate mõõgaomanike terad hambulised, ja kõigi rinnaesised ja odaotsad elumahlast punetamas – heitlus oli olnud raske ja vaevarikas. Võõrad vikerlastest mereröövlid olid saavutanud algul suurt edu, kuid siis, iga järgneva viivuga oli koondunud rannaäärse kihelkonna rahvas sõjaks ja oma madalate kohmakate ponide seljas kapanud kohale ja astunud taplusse linnamäe jalamil. Nooled olid sumisenud läbi meretuule, tabanud laeva, tabanud kehasid ja kõige rohkem tabanud merd... Siis olid vuhisenud odad ja naelutanud võõraid vaenajaid raske hooga pardasse või sundinud kägarasse merepiiril. Asi oli lõppenud suure ja raske raiumisega, kus kirveterad takerdusid kilbilaudadesse ja kupalde karastamata rauda; kus rõngassärkide needid vallandusid ja traat pudenes sulpsatades vette; kus luud turvise all murdusid ja veri nõrgus mööda püksisääri soolaka mereveeni.
Vaenlaste surnukehad vedelesid siin ja seal ümber kummaliselt turri lastud laeva; selle mast oli vildak ja raa küljes tolknev mitmevärviline puri lipendas jõuetult tuules. Nooled olid pardas ja käilapuu lohekaelas ning värvitud soomuselises peas püsti; siit ja sealt oli lahti löödud puidukilde. Verised räsitud, sügavate haavadega kaks tosinat võõramaist heledapäist meest olid veidrates asendites siin ja seal lääbakil, kellel oda ihus püsti, kellel sisikond uudistamiseks avali ja kes sukeldunud nägupidi rannaliivikusse. Kilbikillud vedelesid siin ja seal maas; mitte keegi ei olnud söandanud hinnalisi mõõku, pronksist ja hõbedast vöösid, kaunilt tikitud rõivaid sõjasaagiks kokku rebida; isegi sõrmused, keed ja muud ehted olid jäetud laipade ümber.
Pühal linnamäel – see oli kummaline neemik, mis ulatas sügavale merde oma paese südame ja liiva-mullaseguse pekiga murukamarase naha all – oli kogunenud hulk rahvast ja keegi neist polnud naljatamise tujus. Paest laotud kuivmüüritised muldvallil, palkidest rinnatis – oma paari sülla kõrgune – kõik see oli enam kui tõsine suutäis randa saabunud röövlitele. Et vahid olid olnud valvsad ning läkitanud võõras keelepruugis mulisevatele piraatidele odad kaela, siis laabus ka ülejäänud taplus, ehkki mitte lihtsalt. Tige pistmine-raiumine oli võtnud kogu hommikupooliku ja kui rannarahvas poleks ajanud kokku kuuekordset ülekaalu, poleks olnud kuigi kindel, kes oleks selle linnuse all võitjaks jäänud...
Aga see ei olnud peamine. Peamine oli koletis, vesiluurija, öönuuskur, sortsik, kes vikerlaste uhke ja nikerdatud täävilohega laeva masti juures suures korvis oli konutanud... Miks oli mereröövlitel selline õrjetu elajas kaasas, polnud manatargal aimugi. Laevaussi asemel? Näitas oma mürgihambulise peaga põhjasuunda? Laevakoera pähe? Lõrises, kui tundis tuultes võõrast lõhna? Võitluskaru moodi? Ässitati vaenlastele kallale? Või ajas põgenike jälgi röövitud linnuste läheduses, et träälisid võtta?...
Loitsija võdistas tahtmatult õlgu.
Võõra maailma kurjus oli mõistmatu ja kõigest, mida ei suudetud mõista, oli tark vabaneda; eelistatavalt lõplikult ja võimaluste piires selliselt, et see oli ka piisavalt valus. 
Selle olevuse tapmine ei olnud jõukohane – ja kui olnukski, siis toonuks see kaasa midagi sellist, millega olnuks palju keerulisem toime tulla. Inimsööja koletise surmaneedus – see polnud mingi õpiloits tattninast nõiahakatisele. Oli selgemast selgem, et mitte keegi ei tahtnud seda uuesti proovida; kaks katsetasid, ning vedelesid nüüd murtud luude ja hirmsate hambajälgedega elutult linnusenõlval. Tükk tööd ja vaeva kulus, enne kui jõletis uuesti pihku saadi.
„Kellest saab kollivardja, jumalate, haldjate ja vägevate sulane? Kes hakkab hoidma vaos kurja, mida võõrad meie randa tõid?“
Otse kõige loomulikumalt kutsus selline küsimus esile esiletükkiva tagasihoidlikkuse ning selgesõnalise keerutamise, mis avaldus mõmina, ümina, käte laiutamise ning silmade pööritamisena. Kokkuvõtvalt toodi ära kõik põhjendused, miks just see hetk polnud sobiv – lammaste poegimisest kuni saunakütmise või õllepruulimiseni välja.
Oli ilmne, et nende lorude peale ei saanud ükski tõsine nõid panustada ning üksnes viisakusest ja lootusest mingile imele ootas loitsija väärikalt edasi, ripatsid silmil ning sau tugevas konksjate sõrmedega käes. Ja ime tõepoolest sündis; küllap olid maa-alused siiski tema poolel, mis sellest, et ta oli viisaka inimesena koja taha sittumise asemel endale selleks roigastega ääristatud augu kaevanud, nii et iga tema kõhuhäda jõudis otse vaimurahvani.
Tasahilju, otsekui hiilimisi tõmbus inimhulk sõõrina kaugemale, lastes odaotstel ja muudel terariistadel vajuda ringi keskosa suunas, kus jäi esile äsjasest lahinguraevust tuikuv noor hiiglakasvu mees, kelle näoilme reetis otsustavust ning tohutu laiad õlad suurt kehajõudu; üksnes nutikust säras tema silmadest tagasihoidlikumalt. Noormehe tarvakeret kaitses pingul rõngassärk – päritud või saagiks saadud, mitte tellimise peale sepistatud – ning pronksehistega vöö tõmbas lisaks turvisele kokku ka karunahka vesti sõdalase seljas. Vööl rippus lühike üheteraline hõbedaga panustatud raiemõõk, lisaks lihtne ninakaitsega kiiver ja käes hoidis ta suurt kirvest, teises käes oli ümmargune terava kuplaga kilp, mille maalinguid solkis kuivav vikerlaste veri. Ohtlik sõdalane.
Noormees vaatas väsinud üllatusega ringi, mõistmata esialgu hõimlaste eemaletõmbumist ja taipamata juurdehiilivat ohtu, toetas kirve maapinnale. Ta ei kartnud ju kedagi ning nüüdki tundus olukord talle pigem kummaline kui halvaendeline. Odaotsad tema kaela suunas rääkisid aga teist keelt ning kuigi ta teadis hästi nördimusest, mis võis olla hõõgvel pärast liigjulgete karistamist, kes temaga nalja olid soovinud teha või tüli üles kiskuda, ei arvanud ta siiski, et nüüd, just nüüd, mil ta oli üksi nottinud viiking-vikerlasi oluliselt rohkem kui keegi teine, söandanuks keegi veritasu meelde tuletada. Liiatigi oli ta relvis. Aga näe, julgesid, tõprad, kui sai selja tagant hakata odasid valmis seadma ja sõjanugasid haarama – ja iseäranis kui manatark tundus nende poolel olevat.
Loitsija teadis seda noorurit hästi – tema enda sugukonnast, kuid kalevitele ebapiisava nutikusega õnnistatud sõdalane oli karuhameline, libapätsu, inimese poolvend, soendmõmmik, kes heitlustes lausa hullus ning raius vaenlasi oma kirvega hõlpsamini kui teine soolikat tühjendas. Samas oli ta ka etteaimamatu oma solvumistes ning suguvõsa pidi ajuti palju lehmi ja lambaid, mõnikord hõbedatki trahviks välja käima, et hõimlast lindpriiks ei kuulutataks.
Seepärast polnud mitte kedagi sellele ettepanekule ka sõrgu vastu ajamas.
Täpselt libakaru töö – koletist valvata.
Ja suguvõsa vanemate-pealikute varad ei kannaks ettearvamatuid kahjusid. Ehk saabus nüüd ka rahulikumaid aegu suguvõsade varakogumisse?
Loitsija imes põses värsket rästikupead, mis pidi tarkust andma, ja sülitas kihvtist tatti maha. Kogemata tabamuse saanud satikas tõmbles mõned korrad, heitis selili ning suri sealsamas, tõmmanud kõik pool tosinat jalga siivsalt kõhule kõverasse.
Soovimata lasta mööduda soodsal juhusel, mida teiseilmalised ise näisid liual pakkuvat, astus manatark juurde ja kasutades ära kohmetust, mis hiiglakasvu ja hiljutisest berserkiraevust kohmetut sõdalast valdas, võttis tema käest suure vereligase kirve ja heitis selle ülistavate loitsusõnade saatel kaevu. Laulvate taigade saatel harutas teadjamees kiirelt lahti ka mõõgavöö ning nüüd oli see karuhameline sõdalane relvitu. Hõimlaste-sugulaste odaring oli üha julgem ja lähedasem.
Noore hiiglase pilk otsis kõigi näolt selgitust, kuid vanem asetas vaid käe talle õlale ning osutas loitsija suunas – teispoolsuse hinged, jumalused ja haldjad seadsid nüüd hõimlase tulevast – ning berserk kuuletus.
Roguskisse mähitud, köitega kokku tõmmatud inimesesarnane kääbakas kogu vähkres maas ja seda sihtisid poole tosina odaotsaga kuus sõdalast, kelle verekorbas käed olid kõhklematult valmis surmahoopi andma. Kui see oleks vaid olnud surmav...
Rõivasse seotud inimkogu heideti ilma liigset kaastundmust ilmutamata kaevu ja see lajatas kuskil sügaval karjete saatel vastu paenukke kuni põhjani; ägamine ja sajatamine oigasid soolases mereõhus. Arusaamatus klugisev-lõrisevas keelepruugis manamine mürgitas maarahva kõrvu alasti raevu ja vihkamisega. Seal all, võib-olla murdnud paesse raiutud augus oma luud, räuskas tige ebainimene. Kahju oli sellest kaevust, mis oli uuristatud maapõuest voolava nire kohale ning mis viis sügavasse pao-urgu, kuhu kõige viimase häda korral peituda vaenulike meriröövimeeste eest, aga polnud parata...
Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu, saagu, ma sajatan!
Kolm korda, üheksa korda, kolm korda üheksa korda!
Kohale veetud träälid – sellise sündmuse puhul ei kahetsenud keegi, isegi kõige ihnem vanemaist oma vara rahva hüvanguks ohverdada – vaatasid õudusest ümmarguste silmadega ringi, munadeta jalgevahed tõmbunud kokku ja käed värisemas surma võikast eelaimusest.
Kiired osavad silmuseheited tirisid orjade küünarnukid seljale kokku ning manatarga vahe nuga lõikas vilumust reetva liigutusega träälide tuiksooned läbi. Pikaajalise kogemuse najal teadis ta, et parempoolne veresoon kaelal oli targem läbi lõigata, kuna see uimastas kiiremini ning hingetoru ja söögitoru ei hakanud ta üldse läbi lõikamagi – vaja oli loitsudeks ju verd, mitte söögilöga. Pealegi hingeldas terve hingetoruga ohver pikalt ja litsus sellega endast välja suurema hulga verd kui läbilõigatud kõriga urjaolevus. Ainult algajad ja kogenematud noortargad võisid selliseid vigu teha.
Träälide veri voolas karjete saatel mööda puust renni kaevu, liikmete rapsimine nõrgenes järk-järgult loiumaks ning viimaks lahkus elu nende kehast koos viimase sooletühjendusega. Tõmblused, värinad, viimased ohked, silmade arulage pilgutumine – inimhulk jälgis vaikides võimsa loitsu edenemist.
Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu, saagu, ma sajatan!
Sõdalane seisis nagu laanekuusk kaashõimlaste seas ja manatarga abilised pidid tõusma puupakkudele, et ulatuda hiiglast urjaverega üle valama; loitsija ümises jõnklikul häälel taigu ja tagus oma trummi. Veel võikamaks läks aga lugu siis, kui elaval urjaorjal lõigati sisemusest veel võbelev maks ning sõdalane selle suurte läkastamapanevate ampsudega ära sõi. Tumedad triibud valgusid üle sõjamehe näo tema kuldsesse habemesse ja verelõhn ajas hambad noore libakaru huulte tagant irevile. Rahvas astus vaikse ettevaatusega paar sammu kaugemale, nii mõnigi odateravik võbeles ebakindlalt.
Orjade kalbed alasti kehad heideti kaevu, kuhu need jäsemete jõuetult tolgendades langesid; kuulda oli mütsatusi, plartsatusi ja võika olevuse kähisevat kriiskamist. Siiski oli see nüüdseks pisut summutatud.
Kuni on hõbe allikas, kuni on allikas elus, seni ei saa kuri seda vett puutuda!
Hõbe – õhukesed kausjad mündid, oseringid, käevõrud, rebase sitajunni sarnaselt kõverad metallikangid sadasid kõlinal ja robinal kaevu, mustavas sügavuses oli kuulda sulpsatusi.
Saagu, saagu, ma sajatan!
„Mine nüüd sina, veel elusolija, vaimuliste ilma koolnute seltsi!“
Sõdalane ei teinud pikka juttu ning ronis kõige oma varustusega alla. Talle lasti järele hulk toitu, sookailuõlle ankrud ning mitu lähkrit mõdu – sõjamees pidi kalmulistegi seas pidutseda saama! Rahvas jälgis sünge mõtlikkusega elusa inimese hauda ronimist.
Siis vaikis trumm ning algas töö.
Kellegi targa mõtte järgi taoti kaevu sulgeva tammelaudadest ketta külge pikad teravad vaiad, mille tippu peenikeste raudnaeltega naelutati brakteaate, et kes iganes sealt altpoolt üles turnida soovis, pidi nendega kokku puutuma ja kannatama lisaks naelte kriipimisele ka neahõbeda põletust.
Hiiest toodi targa juhatuse järgi kohale vardjahaldjate puuslikud ning löödi püsti ümber kaevurakete. Puidust ebajumalakujude õelaid nägusid võõbati ohvriverega ja riputati nende külge kirjusid linte.
Laeva madujas täävikuju raiuti küljest ning asetati kaevu, kus see jubeda koletisepeana igasuguseid sissetungijaid hirmutama jäi, justkui ulatunuks lohekuju mäkke endasse. Laev ise aga leegitses saabuvas pimeduses kuldselt kumava kerana uduses hämus. Inimesed liikusid vaikselt, ilma võidurõõmuta, tagasi sisemaale, oma põlise küla poole. Keegi ei vaadanud tagasi, keegi ei lausunud sõnagi. Isegi sõjariistad ei lõgisenud ja hobused ei pruusanud. See koht, nende püha rannamägi, millele isegi kantsi olid ehitanud, see oli nüüdsest keelatud, suletud julma ja tugeva taiaga, et veel suuremat kurja vaos pidada.
Ja maarahvas vältis seda kohta, kus neetud olevus oli koopasse vangistatud ning üksildane sõjamees valvas tolle perra; pikka aega toodi lepitusohvriande üksnes hiiekünkale, kus loitsija need toimetas nendeni, kelleni tarvis – polnud teada, olid need jumalad, haldjad, vaimud või maa-alused... Väeallika poolt paasi uhutud salaurgu ei sisenenud keegi, vähe sellest, keegi ei söandanud mööduda hiiekünka koopa poolsest otsast lähemalt kui kolme noolelennu kauguselt ja see tähendas juba meritsi liikumist.
Kurja kohta ei väisatud, kui selle ürgpõhjuski meelest oli võinud unuda...
Ka manatark ei käinud enam linnamäel. Ta oli juba tublisti üle saja aasta vana, kui ta end orjadel laskis kanda kohta, kus ulatas künkal lösutavat aeglaselt kokku vajuvat ja sama aeglaselt võssa kasvavat linnust vaatama. Küllap uskus loitsija endagi lõpu lähedal olevat, et veel toda kurja kohta olvata tahtis...
Korra või paar olid taas kord jälle vaenuväed linnuse manu sõudnud, ent leidnud kantsi peremehetult paerünkal konutavat, lahkusid hüljatud kohast suurema kärata. Küllap mõjus mahajäetud kaitserajatis neilegi pelutavalt.
Möödusid kevaded, suved, sügised ja lumed ning mitte keegi ei tallanud rada, mis tõi muistsele hiiekünkale. Palkidest laotud vall pehkis aastate möödudes, kuhugi koja alla kaabitud lohku tegid pesa rebased, händkakk kükitas sageli puittorni narmendaval katusel. Linnusekaevu rakked varisesid punakaks puidupudiks ja herilased ammutasid lõugadega igal suvel väärt pesamaterjali.
Juba olid kõik loitsija naisedki surnud, ehkki mõned olid temast oma kaks korda nooremad, kuid vana nõidur hingitses ikka veel, jõllitades otsekui ilmakaari tajuv nõeluss ainiti õiges suunas. Ja siis viimaks, kui ühel tormisel talveööl kukkus hääletult paksu hange viimane puuslik, heitis kaugemal külas hinge ka vana manatark, kelle sisemuses kajas nõiavaia kukkumine valjemini kui trummilöök.
Nüüd ei olnud enam teada, kuidas ja kes võinuks oma taigadega toda koletist ohjeldada...