On Tee.
Ajarännu Maantee, mis ulatub läbi kõigi aegade ja ajastute Loomisest kuni universumi lõpuni, pidevalt suunda muutes, haruteid kasvatades ja kaotades. Ainult teatud inimesed ja teatud autod saavad seda mööda liikuda. Arvatakse, et tee lõid
mingid müstilised draakonid, kelle kohta keegi midagi lähemat ei tea.
Maanteel käib vilgas tegevus, selle ääres on söögi- ja joomakohad, neidki peavad väljaspool aega elavad inimesed (näiteks aega ära eksinud ristirüütel, kes esiklaaside pesemisega elatist teenib). On markii de Sade, tulnukate taparobot, mis rikki läinud ja igavusest savipotte voolib, implantiga juhitav Tyrannosaurus Rex, kõnelevad raamatarvutid ja müriaad palgamõrtsukaid...
Raamatu on tõlkinud Lauri Heinsalu ja Juhan Habicht.
Kaanepildi autor on Ranno Päi.
Raamatu tagakaanel on lühike tekst umbes teise kolmandiku lõpust:
Nad sõitsid rambist alla, läbi tunneli ja jälle üles.
„Vaid paar minutit veel. Seal! Kohe jõuame. Politseiauto on ikka veel seal. Oled sa kindel, et me peaksime peatuma?“
„Tee seda!“
Nad pöörasid Teelt ära ja peatusid pisarakujulise masina taga. Red ronis välja ja sammus selle poole. Ta tundis lähenedes põlenud polstri ja liha lõhna. Auto parempoolne uks oli lahti ja kergelt väändunud. Sisemus oli täielikult põlenud. Ühe mehe söestunud keha lebas esiistmetel, politsemärk tahmunud, relv käes. Teise politseiniku jäänused lebas auto esiosa lähedal. Rehvid olid sulanud ja auto tagaosa lõhki rebitud. Red kõndis mitu korda auto kõrval edasi-tagasi.
Frazieri kohver lamas lahtiselt temast paremal asuval lumiste lehtede kuhjal; selle sisemus oli ümberringi laiali paisatud. Redi kulmud läksid kortsu ja ta raputas pead, kui nägi kõiki neid dildosid, rasesustumisvastaseid vahendeid ning sado-maso mänguasju, mida see oli sisaldanud. Tema silma all hakkasid need suitsema ja aurama, voolama ja sulama. Ta vaatas jalajälgi otsides ringi, kuid miski polnud küllalt selge.
